Keerulised asjatoimetused

Eelmisel nädalal sain lõpuks oma pangakaardi kätte. Täitsa hullumeelne kui keeruliseks nad kõik lihtald asjad siin teevad. Kooliaasta alguses üritasin pangakontot teha RBS panka. Seal nõudsid nad minult kommunaalmase arvet, mis oleks minu nimel, kuna mul seda kuskilt võtta ei olnud, jäi see asi sinnapaika, sest ma lihtsalt ei viitsinud seda asja enam ajada. Nüüd tegin katset NatWest pangaga. Nemad olid mõistlikumad ja leppisid ülikoolilt saadud kirjaga. Kuid selleks, et enda konto avada peab kõigepealt minema pangakontorisse ja ütlema, et ma tahan konto avada. Siis määravad nad sulle kohtumise (mina pidin seda täpselt nädal aega ootama). Siis läheb sul umbes 20-30 minutit seal kohtumisel, kus tehakse sulle konto. Järgmisena saadetakse järgneva 10 tööpäeva jooksul sulle umbes 100 kirja pangalt. Eraldi kirjaga pin-kood, pangakaart ja veel igasuguseid muid kirju. Pin kood on ka nii ära turvatud, et mul oli tükk tegemist, enne kui ma selle välja lugesin. Ma loodan, et sain sellest õigesti aru, eks varsti ole näha. Aga nüüd mul on isiklik tšekiraamat, päris uhke. Vaevalt, et ma seda kasutan, aga tore ikkagi, kui sul on tšekiraamat.
Igatahes on see kummaline, kuidas nad siin kõik sellised asjad, mis meil käivad kähku ja mugavalt ikka võimalikult keeruliseks ja aeganõudvaks suudavad teha. Aga vähemalt on sellega nüüd ühel pool.

Kool kool

Ma hakkan vist vanaks jääma. Kohe kuidagi ei suuda uuesti koolirežiimi sisse elada. Esmaspäeval läks mul pool tundi aega, et voodist üldse välja saada ja kahe tunnisest loengust esimene tund ei saanud ma üldse aru, mis toimub, sest aju lihtsalt ei suutnud üles ärgata.
Täna hommikul pidin peaaegu ära unustama, et mul on kell 9 loeng, õnneks tuli see mul kell 8 meelde ja jõudsin õigeaegselt kooli ikkagi. Üles ärkasin ma alles kella 11 paiku kui jõin tassi kanget kohvi.
Homme on jälle kell 9 loeng. Pöidlad pihus!

Back in Manchester

Nonii, olengi jälle tagasi Inglismaal Manchesteris oma siinses kodus. Ausaltöeldes oli neljapäeva hilisõhtul siia jõudes üsna räbal tunne. Mitte ainult selle pärast, et maandumisel lennuk raputas ja sest natuke õõnsaks läks, vaid selle pärast, et tühi tunne oli ja koduigatsus hiilis ligi. Eile üritasin ennast kohvri lahti pakkimise ja Navitrolla piltide seina peale panemisega lohutada. Natuke aitas ka. Täna käisin linna peal. Õnneks on Lizzy ka siin, ei pea päris üksi olema.
Igatahes esmaspäeval hakkab kool ja ma avastasin, et nad on mulle kolmapäeva hommikuks kella 9-10 loengu pannud (muidu oli mul kolmapäev vaba) ja see ei ole hea. Täiesti tobe on ennast üheks tunniks hommikul kooli vedada. Aga no kui nad arvavad, et nii on hea, mis mul siis muud üle jääb.
Uuel semestril uue hooga!