Ahoi

Eelmis nädala postituses mainisin vitamiinitablette. Tööasid! Ja kuidas veel. Panid mu üle terve keha sügelema. Niiet, paari päeva pärast läksin ikkagi uuesti poodi, seekord loodustoodete poodi ja ostsin uued tabletid. Tundub, et need on paremad, vähemalt ei ole mul kahtlaseid sügelemisi enam peal käinud.

Juhendajaga kohtumine läks väga edukalt. Sain palju selgust ja indu juurde. Täna saatsin juba natukene oma tööst talle üle vaatamiseks. Kuid ikka hõiskasin liiga vara. Rääkisin säravate silmadega talle, kuidas mul on nüüd lausa kaks kuud, kus mul pole ühtegi muud tähtaega ja saan rahulikult ainult oma projektiga tegeleda. Neljapäevases loengus selgus üsna kiiresti, et ega ikka ei ole nii. Tuleb välja, et minu aprilli lõpus olev tähtaeg on pooldunud ja endale ühe lisatähtaja tekitanud. Osa kursusetööst peab olema 27. veebruariks tehtud. Seega tsau-pakaa minu ilus helesinine unistus rahulikust 2 kuud kestvast projekti kirjutamisest. Aga ma ei saa isegi oma õppejõu peale kuri olla, et ta meile maailma suurima kursusetöö andis, sest ta on lihtsalt nii tore, et no ei saa kuri olla. Ta on selline keskealine endine (ja ilmselt poole kohaga siiani) hipi, kes loengus ringi keksib, maru head nalja teeb ja lihtsalt su päeva helgemaks muudab.

Nädalavahetusel olin Sheffieldis. Laupäeva hommikul tõusime juba kell 8, et koos kohalike jahimeestega faasaneid laskma minna. Meie läksime ajajateks, ehk vehkisime lippudega ja hirmutasime neid lendu. Aga kuna me läksime koos Jamesi naabriga (Lawrence), siis võttis Lawrence mind vahepeal endaga kaasa, et ma saaksin ka kätt proovida. Mul oli lausa nii palju õnne, et üks lind lendas täpselt nii meie poole, et ma sain lasta. Pihta muidugi ei saanud, peab ikka hea reaktsioon olema. Nõuab mõned korrad proovimist. Aga nad lubasid, et kui natuke soojemaks läheb siis paneme selle masina püsti, mis savitaldrikuid õhku viskab ja siis saab harjutada.

Minu esimene laks jahipüssist; ehk sain padrunikesta mälestuseks ja James tegi sellest mulle võtmehoidja :)

Pühapäeval saime magada ja päeval käisime tunnikese kalal. Ei näkanud. Ega mina lootnudki, aga kalamehe hing ikka loodab.

Seekord tegin hoopis mina pühapäeva õhtuks süüa, sest olin juba ammu lubanud, et teen Eesti moodi sööki. Menüüs oli kartulisalat, kiluvõileivad ja ahjupraad. Kartulisalat tuli imehea, kiluvõileibu ei anna nagunii eriti nässu keerata, aga praad.... kõik sõid ja kiitsid, aga ma ise oleks tahnud, et ta natuke parem on. Panin vist vett natuke liiga palju ja küpsetasin natuke liiga madalal kuumusel. Aga arvestades, et see oli vist elus teine kord, kui ma ahjupraadi tegin, siis ma ütleks, et täitsa tubli sooritus. Järgmine kord tuleb parem.

Olen selle asja siin unarusse jätnud natuke. Aga pole mahti olnud kirjutada. Viimane nädal kodus läks essee kirjutamise vaimus ja tõbine olles. Eks see stressi koll sööb mu viimaseid immuunsuse riismeid. Aga kuna mul preaegu kohe kuidagi pole aega ega tahtmist haige olla, siis läksin ostsin täna apteegist (pärast eile õhtust kurguvalu) oranže tablette ja hakkan kohe hoolega krõbistama. Ja et nad siis töötaksid ka!

Täna oli tegelikult üldse selline natuke nõme päev. Projektiga olen hetkel veidi ummikus, sest lihtsalt ei saa aru, mida need numbrid tähendavad. Või kui mõnest saangi aru, siis kuidas ma neid lahti kirjutama pean? Selline tunne nagu õpiks hiina keelt. Aga juba on juhendajaga kokkusaamine korraldatud ja ehk saame sellest künkast ka üle. Siiamaani ongi kuidagi liiga sujuvalt läinud.

Siis pidin täna veel oma esse pärast südamerabanduse saama ja kassiahastus oli oi-oi kui lähedal juba. Tegelikult lahenes kõik kenasti. Kolmapäeval on tähtaeg.

Novot, ega mul suurt midagi muud põnevat polegi toimunud. Raamatukogus on ka koguaeg nii külm, et täiesti kohutav. Ma ei saa vist enne kevadet seal rahulikult õppimas käia. Üle paari tunni lihtsalt ei kannata olla. Talvematel seljas on ka ebamugav istuda ju.

Seekord läks tagasituleku masendus õnneks üsna valutult, sest kolmapäeval oli kohe ronijatega pildistamine, mis oli tore ja õhtul tuli James minu juurde, sest neil oli Manchesteris üks töö.

Siiski, enne Inglismaale tulekut oli meil neidudega oma väga hiline jõulupidu! Te olete ikka maru vahvad mul :) Elo õpetas meile Heleriniga sushi tegemist ja siis pärast sai kõvasti vitsutatud.

Naised hoos

Kõik valmis 

Veel söögist rääkides, tegin endale täna scone. Need on need saiakese moodi asjad, millele tuleb kuhjaga moosi ja vahukoort peale panna ja siis pintslisse pista. Tegid tuju kohe kõvasti paremaks ja maitsesid magusalt.

Ning ükspäev juhtus veel selline asi, et lõikasin oma loomakalendrist pildid välja ja kleepisin seinale. Kuna ma seinakalendri järgi tungivat vajadust ei tundnud, aga pildid olid ilusad, siis tegin seekord hoopis sedasi.

Täpselt kuu aega tagasi kirjutasin viimati. Ei olnud aega ega viitsimist või jõudu kirjutada. Tegemisi oli ikka, käisime tradistsiooniliselt ronijatega uisutamas. Sain oma järgmise vöö. Viimasel nädalavahetusel oli mul varajane jõulupidu Jamesi perega ja sai juba esimesed kingid vahetatud.

Koju jõudes polnudki nagu suurt aega aega maha võtta. Oli vaja siin ja seal käia, siis tuli Teele-Riin meie juurde ja tema sul juba midagi muud teha ei lase ja hoolitseb varmalt, et sul pidevalt käed-jalad tegemist täis oleks. Siis hakkas juba jõulutrall. Ma tunnen iga aasta, et kogu see jõulude värk hakkab mind natuke ära tüütama. Mulle meeldib kinke teha ja selle vastu pole mul midagi. Aga see üleüldine närvitsemine ajab mind ka juba närvi. On sellel vahet, kas sul on põrandad pestud või mitte? Kas keegi tunneb puudust kui sul puudub laualt see üks asi, mis sellest, et seal juba sada asja on ja ruumi nagunii pole? Miks peab kõik joont mööda sirge, sekundi pealt täpne ja perfektne olema? Hea tuju ja rahulik meel on minu meelest suts olulisemad. Tahaks hoopis ukse kinni panna, küünla süüdata, võtta tassi teed või hõõgveini ja lihtsalt olla.

Siis tuli vahepeal James siia. Aastavahetuse veetsimegi rahulikult kodus olles. Käisime saunas ja jooksime lavalt lumme. Sõime. Vaatasime telekat. Pidasime aasta viimase nupumängu duelli (mille ta minu meelepahaks võitis). Lasime saluuti. Soovisime head uut. Valasime õnne. Ja olime mõlemad rahul. Tegelikult olime terve selle nädala kodus, isegi alevis ei käinud. Käisime hoopis metsas, soome kelguga sõitmas, tegime lumememme ja lõket. Täna saatsin ta jälle tagasi.

Homsest alates lõppeb minu puhkus ja hakkab "kiire, kiire töö" nagu Kreisiraadio kunagi targalt ütles. Järgmiseks esmaspäevaks on mul plaanis üks essee kirjutada. Teisipäeval (13.) lähen Inglismaale tagasi. Ma natuke kohe kardan seda, sest nüüd pole enne 8. maid hoo ega hoobi vahet. Üks tähtaeg ajab teist taga ja mine sa võta kinni, et milline see tähtsam on ja mille võib natuke üle käe teha. Olgem ausad, ega ma nagunii ühtegi neist ülekäe ei tee. Aga selle eest lõpetan mõnusalt varakult, 7. mail on mul viimane eksam ja pärast seda olen ma lõpetanud. Tulemused, tunnistus ja mütsi õhku loopimine on ilmselt kuskil juuli alguses. 8. maiks on mul juba plaan paigas. Aga enne tuleb sinnamaani elada.

Möödunud aastast võin nii palju öelda, et see oli hea aasta. Oli ka raskemaid aegu, aga need teevadki tugevamaks. Tegelikult oli ikka väga hea aasta. Alati jääb midagi tegemata ja ikka oleks tahtnud rohkem teha, näha ja olla, aga kõike lihtsalt ei jõua. Uusaasta lubadusi ei ole ma juba mitu aastat osanud anda. Üldiselt olen ma nagunii seda meelt, et ära anna lubadusi, mida sa pidada ei suuda. Seega ilusamaks, targemaks ja tublimaks hakata ma ei luba. Eks ma jõudumööda ikka püüan, aga samas kui nässu läheb, siis ei saa keegi näpuga vibutada. 2015 tundub stardi joonelt vaadates ka täitsa huvitav. Natuke hirmutav ka, sest ülikool lõppeb ja loodetavasti hakkab uuesti magistri vormis. Aga loodetavasti uues kohas. Otsast algamine on aga alati natuke jube ja nõuab jälle uut harjumist.

Soove on mul uuele aastale küll. Rikkaks tahaks saada, et siis kohe jälle kõik raha ära anda. Maratoni tahaks joosta. Tahaks näha mitmeid inimesi, keda juba häbematult pikka aega näinud pole. Paksemat nahka tahaks. Kooli tahaks heade tulemustega lõpetada. Tahaks aja natukeseks seisma panna ja lihtsalt omaette olla. Ja siis muidugi maailma rahu ja et jäämäed enam ei sulaks.