Kodu

Pole ammu kirjutanud, aga nii ta läheb kui kodus olla. Ja mis siin nii väga jutustada ongi. Kodus olla on ikka hea, niimoodi, et suurt midagi ei teegi. Ärkad, tuterdad niisama ringi, käid ratsutamas, sööd vahepeal ja siis ongi juba õues pime ja kerid ennast teleka ette või arvuti taha ja oleskled niisama. Jõulud möödusid ka traditsiooniliselt kodus perega. See aasta tegin esimest korda verivorste ka. Muidu ma olen sidunud ja niisama kõrvalt vaadanud, aga seekord tegin ise ka käed veriseks (sõna otseses mõttes).
Tegelikult tahtsin rääkida ühest toredast kogemusest. Suvel tellisin endale mineraalpuudri Ontic mineralsi netipoest. Selline tore Eestimaine väike firma, mis toodab mineraalkosmeetikat. Kuna ma tellisin selle posti teel, siis firma omanik ja asutaja arvas, et kuna ta nagunii tuleb Rakverre vanaemale külla, siis ta toob selle ise mulle ära. Odavam ja saan kiiremini kätte. Kas pole mitte armas! Ja nüüd sain paar päeva tagasi Ontic mineralsilt jõulu ja uue aasta kaardi. Soe tunne tuli sisse kohe. Selline personaalne ja sõbralik suhtumine on äärmiselt armas. Kliente hinnatakse ja hoitakse, kuigi olen sealt ainult ühe toote tellinud. Niiet toetame toredaid Eesti firmasid!

Poolel teel

Üks semester jälle läbi. Reedel tegin veel oma presentatsiooni ära. Läks täitsa hästi ma usun, ei puterdanud, küsimustele andsin ka vist enam-vähem adekvaatsed vastused. Natuke olin ikka närvis ka, aga samas kõik teised olid ka. Ja me tegime presentatsiooni ainult oma rühmale ja tuutorile, seega kuulas mind 6 inimest. Polnud just eriline rahvamass. Igatahes reedel ma muud midagi enam ei teinudki... tegelikult ikka ühe kooli asja tegi veel ära, aga rohkemat küll ei viitsinud.
Laupäeval käisin hommikul kinos "Kääbikut" vaatamas. Kääbik oli kunagi meil kohustuslik kirjandus, aga ainus, mida ma sellest raamatust mäletan, on see, et see venis ja venis ja läbi ei saanud. Sellel hetkel oli küll hirmus igav lugemine. Ma arvan, et see oli minu jaoks lihtsalt natuke liiga vara, sest natukese aja pärast olin ma juba suur Potteri fänn. Aga filmist niipalju, et see oli alles esimene osa kolmest. Kõik need 48 kaadrit sekundis ja 3D efektid, millest palju räägitud on olid.... no ma ei tea, minu meelest oli film ikka nagu film. Pilt oli küll hästi ilus ja selge, aga midagi muud väga erilist ma aru ei saanud. Kuid film oli hea. Tekkis kohe tahtmine "Kääbik" uuesti kätte võtta ja siis "Sõrmuste isandad" ka, sest ma pole ei neid raamatuid luenud ega filme vaadanud. Ehk suvel jõuab, tundub põnev olema.
Aga hetkel istun Oslo Rygga lennujaamas. Kuna Ryanair pani minu otselennu Mcr - Tallinn talveks kinni, siis tuleb seekord teist teed pidi tulla. Mcr - Oslo - Tallinn osutus kõige odavamaks. Ainus miinus on see, et Manchesterist Oslosse lendasin ma 16. hommikul, aga Oslost Tallinnasse lendan ma 17. hommikul. Seega on mul tubli 18 tundi vaja surnuks lüüa siin lennujaamas. Õnneks on siin tasuta WiFi, seega saab vähemalt Internetis olla. Raamat ja sudokud on ka kaasas. Millalgi püüan magada/tukkuda ka natuke. Vaevalt sellest suurt midagi välja tuleb pingi peal, aga eks ole näha. Niiet tervitused Oslo lähedalt (lennujaam on Oslost endast 70 km kaugusel). Ilm on siin hästi udune ja natuke märg. Ma ootasin vähe ilusamat ja lumisemat, Norra ju ikkagi. Aga küll ma oma lume ka homme saan.
Muidugi jõudsin vahepeal juba kergelt paanikasse minna, sest Mcr lennujaamas olid igal pool metsikud järjekorrad. Kõige suurem oli turvaväravate ees. Ma olin üle poole tunni järjekorras ja kell hakkas juba ohtlikult palju saamas. Minu taga oli veel üks noormees, kes ka Oslosse lendas, siis saime vähemalt koos muretseda. Õnneks nad kutsusid need inimesed, kelle lend minema hakkas ette ja saime ilusti õigel ajal turvaväravatest läbi. Muidugi ma piiksusin ka ikka, pidin isegi saapad ära võtma. Aga lasti ikkagi läbi, ju mul ei olnud terroristi nägu.
Poolel teel koju. Järgmine postitus juba Eestist.

Viimase Inglismaa nädala viimane teisipäev

Eile (esmaspäeval) oli meil Eesti society filmiõhtu. Vaatasime filmi "Polly päevikud". Mulle väga meeldis, vahepeal oli raske vaadata ja vahepeal ei suutnudki vaadata, aga väga huvitav ja mul läks vahepeal täiesti meelest ära, et mu ümber istuvad teised inimesed, nii palju süvenesin. Mina tegin võileivad, Kati tegi piparkooke ja Kalevi komme ning popcorni oli ka. Siidreid smuugeldasime ka sisse. Pärast filmi läksid kõik koju. Tundub, et kõigil on väsimus peal ja ei viitsita ringi tuuseldada eriti. Päris mitu inimest tunnistas ka, et mõtted on juba mujal ja raske on keskenduda koolile, nagu minulgi.
Täna näiteks istusin ma kell 2 päeval alles pidžaamaga laua taga ja lobisesin paari inimesega Interneti teel. Kuigi ma täna siiski suutsin oma presentatsiooni ära lõpetada. Nüüd peab veel miljon korda läbi harjutama, et see pealuu sisse kuluks ja ei oleks vaja kätt väristades paberi pealt lugeda. Ohjah.
Eile tundsin ka veidi, et kurk on kuidagi kummaline. Täna on see täitsa ametlikult valus, ei tapa, aga päris hea ka ei ole. Peaks midagi ette võtma, pühapäeval haigena lennujaamas surra ei ole väga ahvatlev.

Uisud ja vööd

Tean, et ei ole teile ammu midagi kirjutanud, aga pole nagu väga millestki kirjutada olnud ja kõigest ei saa kirjutada või pole tuju olnud. Pean tunnistama, et olen selle meeletult kiire ja tegusa semestri lõpuks väsinud. Veel on vaja oma esseed lihvida natuke, presentatsioon järgmine nädal ära teha ja siis on kõik kiired asjad tehtud. Ülejäänutega saab natuke venitada. Siis on aeg koju minna ja hangedesse sukelduda, lund rookida ja saunas käia.

Aga-aga täna on mul teile siiski üht-teist rääkida!

Alustan eilsest. Käisime ronijatega uisutamas. Oli päris tore, ma polnud vähemalt 2 aastat uisutanud. Ja noh...olgem ausad, ega ma just iluuisutaja pole, aga püsti püsisin ja edasi liikusin ka. Seega pole põhjust nuriseda. Ilm oli üllatavalt külm, aga see lisaski asjale usutavust. Ainus asi, mis mind natuke häiris, oli see, et nad lasid liiga palju inimesi korraga uisuplatsile, arvestades, et see ei olnud eriti suur... no ma ütleks, et umbes pool tavalistest meie siseuisuväljakutest. Muusikat oleks ka võinud rohkem lasta, paar jõululaulu ainult pandi mängima. Aga muidu olid kenad jõulutuled ja särk-värk täitsa olemas. Korra tuli poistel muidugi hiilgav idee rongi teha ja mind krabati ka kaasa aga kahjuks või õnneks hakati meie peale üsna ruttu karjuma ja olime sunnitud selle pooleli jätma (kuigi pean tunnistama, et see oli üsna jube). Tund aega saime seal ringi liuelda/tuterdada, kuidas keegi. Meil oli seltskonnas isegi inimesi, kes esimest korda elus uisutasid, oli ka neid, kes kiiruseid arendasid üsna graatsiliselt manöövreid võtsid. Mina olin selline keskmik. Pärast läksime veel kogu kambaga pubisse. Mina otsustasin see kord õlle asemel kakaod juua. Tore oli, kuna see semester olen ronima häbiväärselt vähe jõudnud (osalt minust sõltumatutel asjaoludel, sest ma ei saa sinna midagi parata, et mu praktika labor kolmapäeviti alles kell pool 4 lõppeb) ja sai kõiki jälle näha ja isegi ühe uue näoga kohtuda ning törtsu juttu ajada. Üsna kahtlane, kas ma neid see aasta rohkem näengi. Kuigi järgmine nädal ehk on väike võimalus, et ma siiski suudan ennast ronima organiseerida.

Aga põhi sündmus, millest ma rääkida tahan oli täna. See kaua oodatud ja natuke kardetud kickboxi grading! Üldiselt ei muretsenud ma selle pärast eriti kuni eelmise neljapäevani kui meile natuke õudusjutte räägiti, kuidas inimesed on minestanud ja oksendanud selle ajal. Ma teadsin, et see tuleb raske trenn, aga pärast seda tuli väike hirm, et kas see on tõesti niiiii raske?! Aga ma lohutasin ennast sellega, et seal on nii mõnigi, kes minust nõrgem on ning nad ütlesid, et esimesel korral nad kedagi läbi ei kukuta. Ja ma ikka üritasin nii palju kui võimalik kodus ka trenni teha. Kätekõverdused, kõhulihased, rutiinid, jalad jne. Täna pidime kella 6ks kohale minema ja grading ise hakkas 6.30. Umbes kella 5 ajal hakkas väike ärevus sisse tulema ja vaatasin iga natukese aja tagant kella, et kas on juba aeg minna. Sõin kodus veel natuke šokolaadi ja läksin siis laia naeratuse aga kergelt väriseva südamega spordihoonesse. Tegime siis natuke sooja ja venitasime ja närveldasime seal pool tundi. Ma isegi ei tea, miks ma närvis olin kui ma teadsin, et läbi saan ma nagunii...aga lihtsalt see fakt, et see on grading ja sind jälgitakse hoolikamalt tekitab vist seda väikest värinat. Samas on see väike värin hea ka, adrenaliin, annab jõudu endast natuke rohkem välja pigistada. 

Hakkas siis asi pihta. Pandi meid kahte ritta, partneriga vastastikku. Asi toimus nii, et üks rida teeb ühe korra oma seeria ära, siis teeb teine rida, siis uuesti esimene ja jälle teine. Üks seeria koosnes: alguses kardio (meil on see erinev jalgade töö nt. kohapeal jooks, harki-kokku, risti, ette-taha, küljelt küljele hüpped ja sprint. Kõik toimub koha peal ja nii kiiresti kui suudad), siis 50 kõhulihast, 3x10 kätekõverdust ja siis põhilöögid. Nii kaua sai hinge tõmmata kui teine rida sama tegi ja siis uuesti. Teine kord pani Chris (kõige tähtsam treener) meid veel minutiks plank seisu, kui muidu ei ole 1 minut plankseisu midagi hirmsat, siis täna oli päris raske, aga pidasin korralikult vastu, ei vajunud lössi põrandale. Pärast seda pidime veel oma partnerit seljas kandma ja jalgadele harjutusi tegema (partner endiselt seljas). Julia, kellega mina paaris olin on umbes minu pikkune, aga ilmselt paar head kilo raskem kui mina, aga üllatavalt ei olnudki see midagi väga rasket, peaasi kui käed korralikult kinni saad. Ja läbi ta oligi. Raske oli, aga mitte tappev. Mõnus, pärast oli hea tunne küll. Ja mis eriti äge oli, Chris tegi mulle komplimendi ühte harjutust tehes: "Go on! I know you're fit!" Seda peetakse üsna kõvaks tunnustuseks kui Chris sind tunnustab, sest ta on siiski 7da taseme must vöö ja kogu selle klubi, kuhu alla meie ka kuulume, peatreener. 

Pärast saime oma tunnistuse ja uhiuue varustuse: püksid ja T-särgi. Nüüdsest saan täis vormiga trennides käia. Vööd saame kahjuks alles pärast jõule esimeses trennis, seega jõulude ajal ma teile oma uhket vööd näidata ei saa, aga eks ma teen siis pilti, kui kätte saan. Seniks aga...

                                                             ...Minu au ja uhkus

Pärast läksime nagu tavaks pubisse ja mängisime piljardit ja rääkisime juttu, nagu ikka. Nüüd vist sai enam-vähem kõik tähtsamad sündmused räägitud.

Tegelikult ei ole mul veel üldse tunnet, et ma juba järgmine nädal koju tulen. Lihtsalt nii paljule tuleb kogu aeg ja pidevalt mõelda, et paarist päevast rohkem ei jõua eriti ette mõelda. Kuigi ma juba väga ootan koju tulekut, sest nagu ennem mainitud, ma olen väsinud ja tahaks siit üldse natukeseks eemale. Aga 10 päeva veel ja hakkangi kodu poole tüürima!