Esimene nädalavahetus Manchesteris

Möödunud nädalavahetus oli esimene, mille ma tervenisti Manchesteris veetsin, otsas lõpuni. Kuna meil oli sõbral siin sünnipäeva tähistamine reede õhtul, siis tuli James hoopis siia. Sõit tegi selja küll veidi kangeks, aga muidu pidas vastu. Tegelikult tuli ta juba neljapäeva hilisõhtul. Reedeseid loenguid ma siiski ära ei jätnud. Aga õnneks lõppes viimane loeng natuke varem ja seega sain koju ka pool tundi varem. Tegime süüa ja puhkasime natuke ning oligi juba aeg välja minna.

Õhtu oli väga tore. Läksime isegi natukeseks kluppi. Ma olen veendunud, et Jamesist saaks väikese veenmisega üsna korralik rahvatantsija. Või niisama tantsulõvi. Lahkusime siiski teistest natuke varem, sest tal väsis selg ära ja mina väsisin üleüldiselt ära, sest olin juba poole 8st üleval, kuna pidin hommikul enne kooli minemist veel natuke õppima.

Laupäev möödus logeledes. Magasime nii kaua kui torust tuli. Sõime hommikust ja siis võtsime kätte ja värvisime mu peegliraami üle. Aerosoolvärv ootas juba tükk aega. Nüüd on mul kena valge raamiga peegel. Siis käisime oma pohmellis sõpru vaatamas, kes elavad minust paari minuti kaugusel. Kiire käik poodi ja koju filmi vaatama. Jurassic Park oli seekord kavas. Pärast olid kõhud kõigil tühjad ning tegime õhtusöögiks tortillasid ning kutsusime Beti ka kampa.

Pühapäeval käisime koos Beti ja Sandriga linnas vast avatud Baltimaad restoranis. No olgem ausad, tegelikult oli see ikka peamiselt Vene restoran: punased nahkdiivanid ja vene popp tasustaks mängimas. Sellegi poolest maitses borši supp ja pelmeenid (kuigi need olid kanaga) väga hästi. Portsud olid muidugi üsna koduselt suured, niiet me kõik neljakesi ägisesime sealt välja veeredes. Õhtul küpsetasin veel šokolaadi kooki, sai ikka korralikult šokolaadine ja rammus. Uut Ämblikmehe filmi vaatasime ka, noh, oli kah. Printsessi päevikud oleks ikkagi parem valik olnud ma arvan.

Esmaspäeva hommikul jätsin Jamesi magama ja läksin oma jookusringile. Pärast seda äratasin ta üles, söötsin kõhu täis ja saatsin teele.

Üldiselt mööduvad mu nädalad endiselt õppimise tähe all. Ma pean ka tunnistama, et ma hakkan ära väsima. Tahaks juba pisikest pausi. Aga enne koju tulekut ma endale pausi lubada ei saa. Koju tulen 16 detsember, aga Riia kaudu. Päriselt koju jõuan 17. Palju pole enam jäänud.

Aga teie hoidke sellest lumest küünte ja hammastega kinni. Tehke teda juurde ka!

Nonii, üks nädal jälle möödas. Kuna mul nädala sees midagi märkimisväärselt põnevat ei toimunud, siis räägin hoopis nädalavahetusest.

Laupäeval käisime Jamesiga ujumas. Mõnus oli, sest suvel sain ma ainult loetud korrad vette ja siin olles pole ma loomulikult ujuma jõudnud. Õhtupoole läksime Jamesi, tema sõbra ja sõbra uue pruudiga Castleton'i ning jäime sinna ööseks. Tore oli, söök oli hea ja hotellituba oli ilus. Nalja sai ka nii, et kõht vappus. Pärast oli kõht väga täis ka.

Pühapäeval läksime Peak District'i jalutama. Castleton ongi kohe Peak District'i külje all. Tegime lõpuks lausa 10 kilomeetrise ringi. Jamesil hakkas küll poole tee peal selg valutama, aga siis polnud enam võimalik tagasi pöörata, või noh, tagasi oleks sama pikk maa olnud kui edasi. Aga muidu oli mõnus jalutskäik. Pärast tuli hirmus rammestus peale, aga õhtul pidi rongi peale minema. Ja telekast näidati head filmi, mida ma ei saanud vaadata.

Eelmine nädal läks ühtemoodi kiiresti nagu kõik teisedki. Teisipäeval oli selline trenn, et kolmapäeva hommikul oli tunne, et jalad kukuvad küljest ära. Jummel kui valus oli kõndida, istuda, püsti tõusta, trepist kõndida. Tõeline piin. Aga ega siis selle pärast ei saanud kolmapäeval jalad seinal puhata. Hommikul kolistasin nagu puuhobune ikka jooksma, siis paar tundi õppimist ja ronima. Kusjuures ma arenen ja ronin järjest paremini. Kui ma Leoni veel tüütan ja koos temaga ronin, siis võib minust veel asjagi saada. Pärast ronimist kähku koju ja kiire (mul oli umbes pool tundi aega) söök ja siis pool jooksuga bonfire night'ile teiste ronijatega.

Eelmine nädal mööduski natuke bonfire night'i vaimus. See on natuke meie jaanipäeva moodi, tehakse suur lõke, süüakse, juuakse ja lastakse ilutulestikku, mis erineb jaanipäevast. Seda tähistatakse Guy Fawkes'i auks, kes kunagi ammu 5. novembril Suurbritannia parlamendi hoonet õhku tahtis lasta, aga see tal ei õnnestunud. Ühesõnaga, selline täitsa tore ettevõtmine. Käisime seltskonnaga ilutulestikku vaatamas ja pärast läksime sooja vürtsidega siidrit jooma. Ilmad on ka lõpuks juba täitsa mõnusalt külmaks läinud, saab juba salli ninani tõmmata ja mütsi ning kindad välja otsida.

Neljapäeval olid mu jalad endiselt kohutavalt valusad. Ma pidin terve päeva jooksul valuvaigisteid võtma, et õhtul uuesti trenni minna.

Reedel oli mul Sheffieldis järgmine bonfire night'i pidu. Kuna Leon tuli Manchesterist ka sinna, siis läks mul seekord eriti hästi ja sain autoga hoopis. See aga tähendas, et ma ei pidanud kohe pärast loengut rongi peale kihutama vaid sain kenasti koju tulla ja oma asjad valmis panna ja natuke hinge tõmmata. Ma olen siiamaani iga nädalavahetus välja arvatud üks, Sheffieldis käinud. Paar nädalavahetust tuleb veel käia. Aga tagasi peo juurde. Jällegi oli täitsa tore ja lõbus olemine. Jamesi juurde tagasi minek jäi küll natuke hilja peale, aga no mis siis ikka, vahel ju võib. Laupäeval oli puhkepäev, sest Jamesil oli kerge pohmell (ma küll ütlesin, et ei tasi seda viskit jooma hakata, aga ega siis seda ju ei kuulata). Mul oli ka ausalt öeldes pikast ja kiirest nädalast toss täitsa väljas, seega polnud mul voodis vedelemise ja filmi vaatamise vastu midagi. Kuna me lõpetasime eelmisel nädalavahetusel Star Wars'i saaga, siis alustasime nüüd Sõrmuste isandaga. Esialgu oli meil laupäeva õhtuks plaanitud veel üks bonfire night'i pidu, aga kuna terve päeva kallas vihma, siis lükati see pühapäeva õhtuks edasi.

Pühapäeval käisime Jamesi sõbra ja neiuga väiksel väljasõidul ja söömas. Õhtul läksime siis peole. See toimus nende tuttavate talus. Lõke oli suur, ilutulestik oli võimas ja süüa oli palju ning väga head. Proovisin esimest korda hirve liha, julgen soovitada, väga maitsev. Kuna oli pühapäev, siis lõppes pidu õnneks mõistlikul ajal. Tavaliselt lähen ma pühapäeva õhtuti Manchesteri tagasi, aga ma ei viitsinud logistilist gümnastikat tegema hakata ja ei tahtnud kedagi tüütama ka hakata, siis tulin hoopis esmaspäeva hommikul tagasi seekord.

Lõke oli uhke

Ma ostsin endale juba paar nädalat tagasi kummuti. Kuna mul hoiustamispinnaga priisata pole, siis hakkasid siia-sinna põrandale ja kapi põhja hunnikud tekkima. Kui siis mu kodupoes täitsa oki-doki kummut normaalse hinnaga müügile tuli, võtsin Sandri appi ja vedasin selle koju. Aga kuni siiamaani ei viitsinud ma seda kokku panna. Seal oli nii palju kruvimist ja liimimist ja kohe ei olnud tahtmist sellega möllama hakata. Aga siis tekkis kuhi kokku pakitud kummuti peale. Eile võttis Beti mu aga käsile ja ütles, et paneme selle kapi sul lõpuks kokku. Kaks tüdrukut ja natuke üle tunnikese aega ja koos ta ongi!

Minu uus mööbel. Sahtlite täitmisega ei tekkinud mingeid raskuseid

Täna kaalusin huvi pärast ära kui palju mu tavaline kooli/trenni kott kaalub. 6.6 kilo! Sellist kotti vean ma endaga 3 päeval nädalas kaasas.