Maasikad

Üks suvi ei ole õige suvi, kui ei ole maasikal käinud. Mina käisin täna see aasta esimest korda. Tavaliselt ma eriline fänn ei ole, aga täna oli kuidagi nii nii..... ilus. Soe päike paistis, tirts siristas kõrval rohututis ja punased maasikad paistsid igal pool. Tekkis tunne, et hetk on maha joonistatud lasteraamatust. Puudu oli ainult linane suvekleidike ja pearätik, muidu oli tunne täpselt nagu raamatus "Bullerbi lapsed". Ja vahepeal kui püsti tõusin sai nina maaskaämbrisse pisat ning suure sõõmu metsmaasika lõhna kopsudesse tõmmata, ohhhh kui hea!! Ja koju jõudes olid sõrmed punased ja käed kirvendasi natuke nõgestest (see käib lahutamatult asja juurde!). Pärast sai veel süüa värsket maasikamoosisaia. Ma armastan Eestimaa suve ja maasikal käimist!
Kõrvalpõikena :
Homme lähme 11. koolinoorte tantsupeole. Põnevust on küll ja veel, sest Kevin suutis kopsupõletikku jääda ja nüüd saan mina uue tantsupartneri. Loodame parimat :D

Lõpetamine

21. juuni oli tihe päev. Kell 8 juuksurisse, siis Sandra juurde meiki ja lennates Tallinasse presidendi vastuvõtule. Kell 4 jõudsin tagasi koju ja kell 5 olin juba uuesti Sandra juures meigis. Ja kell 6 hakkaski meie aktus.... Ilus oli, kõik nägid nii kenad välja, kõik oli pidulik aga samas selline....soe ja helge. Võltsi naeratust ei pidanudki tegema, naeratus püsis ise kogu aeg näol :). Kõne tuli täitsa hästi välja, suutsin rahulikuks jääda, ainult viimane lause jäi ütlemata, sest pisarad tulid, aga sellest polnudki midagi. Õnneks kõigile meeldis ka. Sain hõbemedali.... naljakas on mõelda, et nüüd on minu nimi ka 2. korruse seinal, millest ma niii palju mööda olen kõndinud ja neid nimesid lugenud. Ma olen jätnud väikese jälje endast sellesse suurde majja, mis on mulle 12 aastat teiseks koduks olnud. Ühe sõnaga, aktus oli väga ilus. Ka ilm soosis meid ja õnnitlemise ajal oli õues ilus ilm ja isegi päike paistis. Ma sain terve sületäie lilli ja nii paljud tulid õnne soovima ja jälle oli naeratus kogu aeg kõrvuni :). Sain nii ilusaid kingitusi ja kõik oli jälle nii ilus. Mulle tehti palju komplimente ja kõik olid nii rõõmsad. Üldse tundub praegu sellele tagasi vaadates kogu lõpetamine nagu ilus hele unenägu :). Loodan, et pildid tulid ka ilusad. Kuid mis kõige tähtsam, ma nägin kui palju on minu ümber inimesi, kes mind väga armastavad ja alati toetavad. Aitäh!

Käisime merd vallutamas

18. juunil käisime Hendriku sõbra Mildoni jahiga sõitmas. Kui me väikese hilinemisega liikuma hakkasime, olin nii õnnelik, et kas või hõiska rõõmust. Seltskond koosnes 12 inimesest (mina, ema, isa, Kristjan, Jane, Katrin, Urmas, Ene, Agu, Lauri, Hendrik ja Mildon). Meeleolu oli väga hea, kõik olid rõõmsalt elevil ja laeva meeskond( Hendrik ja Mildon), nagu korralikele meremeestele kohane, veidi rummine :). Kurss oli võetud Aegna saarele, kus plaanisime teha väikese pikniku. Mina sain endale parima koha terves laevas: seisin masti juures püsti, näkku puhumas mõnus meretuul. Kuna minnes oli lainetus üsna tugev, oli nii mõnelgi üsna paha olla ja kui mulle tavaliselt loksutamine ei mõju siis nüüd tean, et tühja kõhuga ei maksa jahil olla, sest siis läheb seest õõnsaks ja hakkab halb. Seega pidin iiveldusele korra alla vanduma, kuid see möödus õnneks kiiresti ja ei vähendanud minu vaimustust sugugi. Aegnale jõudes pakkisime oma korvid lahti ja sõime ning jalutasime veidi ringi. Peab ütlema, et see väike saar on äärmiselt ilus ja hoitud. Ja saarevaht Hugo'l on väga vinge puudest laotud kemmerg :) Tagasi sõitma hakates olid lained natuke väiksemaks jäänud ja ka tuul veidi vaibunud, seega olid kõigil märksa rõõmsamad näod :). Mina seisin jälle oma lemmikkohas ja lihtsalt nautisin, mul oli nii õnnis olla, et lihtsalt kogu sõidu ma ainult naeratasin, seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada.... See oli kindlasti armumine esimesest sõidust! Kapten lubas mul lahkelt, alatikui tahtmist on, nendega ühineda ja koos purjetama minna. Loodan seda võimlaust sel suvel kasutada. Ning hea nõuanne ka teistele, parim rohi merehaiguse vastu pidi olema rumm ;). Sadamasse tagasi jõudes ei tahtnud ma kohe ära minnagi, nii väga hakkasin seda väikest valget jahti armastama. Suured tänusõnad meie kaptenile, kes on väga-väga tore inimene! See oli üks äärmiselt tore laupäev ja ma loodan, et see ei jää viimaseks :)

Tuul ei lükka paati edasi, vaid purje taha tekkiv hõrendus hoopis tõmbab paati edasi.

Üllatus-üllatus

Lubasin küll kirjutada alles 21. juunil, aga kuna nädalavahetus oli nii meeleolukas, otsustasin selle ikkagi üles märkida. Algas see siis reedel, kui Elo mulle natuke enne kella 20.00 helistas ja küsis, et ega ma taha naisekandmise võistlusel laupäeval osaleda.Esialgu ei osanud ma peale naermise midagi kosta, aga siis mõtlesin, et no mis seal ikka, elu peab ju lõbus olema. Nimelt võtsid Soome naisekandjad, eesotsas valitseva maailmameistri Taistoga, Elo ja Sandra poes rajalt maha ja küsisid, kas nemad ei tahaks osaleda. Neil oli üks mees ilma naiseta. Aga kuna Elo ega Sandra ei soovinud osa võtta, pakuti mind välja. Ja nii ta läks, laupäeva hommikul registreerisin ennast ära ja kaalusin 49,6 kg. Kuna ka Tapio, kes mind kandis, osales esimest korda ja mina samuti, oli meil tõsine algajate õnn: vabavõistlusel ja sprindis 6. kohad ning maratonil 2. koht. Me olime väga rahul, soomlased oli veel enam rahul, sest selle aja peale olid nad meist (Elo, Helerin, Ann, Sandra ja mina) väga vaimustuses. Mind kutsuti isegi Sonkajärvile võistlema, aga kuna mina olen sellel ajal tantsupeol, pidin kutsest loobuma. Õhtul läksime Porkunisse Anni juurde grillima ja kutsusime ka soomlased kaasa.Nalja sai kõvasti, nad on ikka natuke napakad tegelased :D Õhtu lõpuks ei tahtnud nad isegi koju minna ja meid kutsuti tungivalt Soome külla :) Pühapäeva hommikul helistati juba 9.30 mulle ja küsiti, et kas nad ikka näevad veel meid.Käisime siis Eloga neile veel head aega soovimas ja ausaltöeldes hakkas juba kummaline, kui me seisime keset Maarja staadionit koos 3 soomlasega, kes meid pidevalt kallistasid.... Põhimõtteliselt oleksin ma Soome mehele saanud, kui tahtmist oleks olnud :D
Tegelikult oli väga lõbus nädalavahetus ja on, mida meenutada :)