Viimane kokkuvõte

Lõpp läks kuidagi nii, et ei jõudnudki siia enam midagi kirjutada. Viimases postituses kirjutasin, et Tommy läks vedelikupuudusega haiglasse. Õnneks oligi see ainult vedeliku puudus ning ta sai juba järgmisel päeval välja. Ühe päeva veel puhkas ja oligi meiega koos pargis tagasi. Telkimine pargi teises osas, millest ma samuti viimane kord rääkisin, jäi ära. Esiteks olime ajanappuses ning peale selle oli meil veel mitu probleemi, mis ei lasknud seda teha. Olime kõik pettunud. Meil oleks kõigil olnud sealt andmeid vaja. Ühe päevase reisi tegime küll ühte ossa, aga see jäi lühikeseks ning ei olnud piisav. Selle välitööga ongi nii, et soovid ja plaanid võivad ju suured olla, aga mis lõpuks välja tuleb on iseasi.

Meie autoprobleemide saaga jätkus muidugi kuni lõpuni. Täpselt nädal enne ära minekut läks meie auto totaalselt katki. Lihtsalt võttis kätte ja suri ära. Viimase nädala pidime siis jälle KWS'i auto peale lootma. Saime õnneks siiski iga päev välja, hilinemiseid küll oli, aga me olime sellega juba nii harjunud, et see tundus täiesti loogilisena.

Viimasel laupäeval kutsus Njeri meid veel enda juurde õhtusöögile. Toit oli väga hea ja nad on tegelikult väga külalislahked inimesed. Natuke oli naljakas ka kui ta naabrid tulid "Tere" ütlema. Tegelikult tundus rohkem, et nad tulid valgeid inimesi vaatama. Väga kauaks ei julgenud nad jääda, mine sa tea neid muzungusid (muzungu on suahiili keelne sõna valgete inimesti kohta).

Tegelikult oli üldse naljakas, sest me olime enam-vähem ainsad valged inimesed selles linnakeses. Terve seal oleku aja jooksul nägime 4-5 teist valget (turistid pargis välja arvatud). Seega olime alguses üsna suur vaatamisväärsus. Üsna pea aga teadsid kõik, kes me oleme ja mida me teeme seal. Lõpuks ei pakkunud me enam väga palju huvi, sest enamik inimesi tundus teadvat, et me oleme need teadlased, kes Aberdare'is töötavad. Me naersime omakeskis, et nad teavad ilmselt meie tegemistest rohkem kui me ise.

Lõpuks olime kõik valmis koju minema. Nyeri'st Nariobisse sõites nägime tee peal veel autoõnnetust. Kuna sellesse oli kaasatud sõjaväe sõiduk ka, siis nägime seda järgmisel päeva telekasti. 9 inimest sai surma. Pärast seda oli ülejäänud tee natuke ebamugav olla, sest selliseid õnnetusi juhtub seal iga jumala päev.

Nairobsse ja hotelli jõudes kohtusime Tansaania rahvaga ja nägin oma armast kursusekaaslast Ben'i. Tohutult tore oli muljetada. Pidin ka rõõmuga tõdema, et meie grupp sai Tansaania grupist palju paremini omavahel läbi. Me olime lõpuks kõik väga head sõbrad omavahel. Läksin veel paari inimesega poodi suveniire kokku ostma. Õhtul läksime kõik koos välja sööma. Söömine läks loomulikult pool kogemata üle tähistamiseks.

Järgmisel päeval pidime juba 10-11 paiku tubadest välja kolima. Siis pidime 7 tundi hotelli restoranis lihtsalt ootama. Ütleme nii, et see oleks niigi nõme olnud, aga pohmell ei teinud seda grammi võrdki paremaks! Mina, Ben ja Vicky okupeerisime alguses ühe laua, aga aegamööda laotasime oma asju ikka rohkem laiali ja lõpuks olime juba päris suure ala enda alla võtnud. Meil sai siiski piisavalt nalja ka.

Teekond hotellist lennujaama kestis natuke alla 2 tunni. Aga Nairobi liiklusummikutes istumine on nagu 5 paki sigarettide jutti suitsetamine, sest õhk on heitgaasidest paks. Ma tõsiselt kartsin, et lennujaama jõudmise ajaks on kopsuvähk ennast juba mõnusalt sisse seadnud. Lennujaamas oli meil ka veel aega ning käisime iga viimase kui suveniiripoe läbi. Tegime kõik veel oma viimased ostud, et šillingitest lahti saada ning lõpuks kell pool 12 öösel istusime lennukisse ja asusime kodu poole teele.

Tagasitee möödus filme vaadates ja magada üritades, aga see on juba ammu teada, et lennukis magamine teeb asja teine kord hullemaks kui paremaks. Brüsselis maandudes olin siiski tohutult rõõmus ja väsimus läks natukeseks täitsa meelest. Jätsin Ben'i ja Vicky'ga nägemist ning läksin oma järgmist lendu ootama. Aga loomulikult ei saanud asi minna lihtsalt. Minu lend Frankfurti tühistati ja mind pandi järgmise peale. Algselt pidin Eestis maanduma kell pool 5 õhtul, tegelikult jõudsin kell 12 öösel. Ausalt, mul oli seal lennujaamas oodates ikka nii kõrini kõigest, et oleks tahtnud kellegi peale karjuda. Aga ei olnud kedagi ja ega poleks vist tegelikult jõudnud ka.

Aga koju ma siiski lõpuks jõudsin. Esimene nädal läkski suuremas osas lihtsalt puhkamisele. Eelmine nädal käis James külas. Nüüd on veel 2 nädalat ja siis tuleb uuesti Manchesteri minna.

Kokkuvõtteks. Kas ma olen rahul, et Aafrikasse läksin? Loomulikult! See oli ikka vinge kogemus ja ma õppisin nii palju ning sain uusi sõpru. Ning ma arvan, et lõpuks saan ma veel ühe päris korraliku lõputöö ka sellest kirjutada. Kas ma armusin Aafrikasse? Ei. See on ikkagi täiesti teine maailm. Kõik toimib seal kuidagi teisiti, alati ei teagi, mis see täpselt teistmoodi on, aga tunne on lihtsalt teine. Ning kuigi see kõik meeldis mulle tohutult, siis sai kodu jälle terake armsamaks. Tundub, et mida kaugemale ma lähen, seda kallimaks Eesti saab. Kas ma tahaksin sinna tagasi minna? Ma ei tea. Hetkel mitte. Võib-olla kunagi tulevikus.

Kui te rohkem ja detailsemalt teada tahate siis küsige. Aga palun veidi konkreetsemaid küsimusi, sest kui te küsite "noh, kuidas siis oli?" siis ma ei oska kohe midagi kosta. 2 kuud on üsna keeruline mõne lausega kokku võtta. Küsida võite siiski julgelt. Küsige pilte ka, mul endal läheb lihtsalt meelesti ära näidata.

Ma teen varsti ühe pildipostituse ka

Field work can be a bitch

Et siis.... Viimane nädal on väga stressirohke olnud. Pikk jutt lühidalt: meile on algusest peale lubatud autot. Siiamaani on see konstantselt remondis olnud või on mingi muu häda olnud. Pärast seda kui me esmaspäeval terve päeva tühja olime istunud ja päeva kaotanud ning teisipäeval ainult pool päeva väljas saanud olla ning neljapäeval jälle ootama pidime, sai Rosie ja Brad'i mõõt täis ning nad läksid KWS'i kontorisse ise kohale. Ja mis selgus? Seda autot, mida meile viimased 2 nädalat lubatud on, ei eksisteerigi. Kui me sellest teada saime, oli päris loll tunne ja tekkis küsimus, et kuidas me üldse nii naiivsed saime olla ja neid uskuda. Igatahes saime oma õppetunni kätte: sa ei saa kunagi keenialast usaldada.

Pärast seda oli kiire plaanide muutus, ning me saime õnneks endale oma auto organiseerida. Ken'ist saime ka lahti ja tema asemele tuli uus inimene, kes tundub vähemalt siiamaani palju asjalikum ning kes ei keera meile igal võimalikul moel käkki. Reede ja laupäev olid head päevad, lälsime juba 7st hommikul välja ja lõpetasime 6 paiku. Nende kahe päevaga saime palju tööd tehtud ja tundus, et nüüd läheb kuni lõpuni ilusti.

Aga ära hõiska enne õhtut. Täna hommikul jäi Tommy haigeks. Kohe päris haigeks. Pidime päeva katki jätma ja haiglasse sõitma. Esialgne diagnoos on vedelikupuudus. Vereproovi vastus tuleb homme. Me väga loodame, et tal on lihtsalt vedeliku puudus ja ta toibub kiiresti, sest hetkel oleme üsna mures kuna aeg hakkab otsa saama, aga meil on vaja veel andmeid. Me peame see nädal telkidega teise kohta minema, aga nüüd me ei tea, millal me seda teha saame.

Üsna stressirohke on hetkel. Aga loodame parimat!