Tegemisi

Meil on juba 2 päeva järjest ilus ilm olnud, nii võib veel kevade tunne peale tulla.
Eile tundsin, et ei viitsi sellise ilusa ilmaga külma kirikusse ronima minna ja käisin hoopis jalutamas. Mõnus oli pargis korraks maha istuda ja nina päikese poole keerata. Krookused on ka õitsema hakanud. Õhtul käisin Erkki sünnipäeval koos paari teise eestlasega. Toimus see kohas Revolution de Cuba ja alumisel korrusel käis kõva samba tantsimine. Me siiski ei julgenud proovima minna, vaatasime kuidas teised tantsisid ja õõtsusime lihtsalt natuke kaasa. Erkki oma neiuga küll tantsis, kuid nad on seda ennegi harjutanud. Aga kokteilid olid poole hinnaga!

Täna määrasime praktikas ämblikke. Paljud ilmselt teavad, et ma kardan neid. Aga õnneks olid kõik need ämblikud surnud ja hulpisid piirituse sees. Pealegi ei olnud nad väga suured. Mõni oli küll selline, et kui ma teda elusast peast oleks kohanud, siis ilmselt oleks kaugemale hoidnud. Aga tegelikult ma olen proovinud vaikselt sellest tobedast hirmust üle saada. Ja kui neid putukaid mikroskoobiga vaadata, siis tegelikult on nad isegi päris armsad, sellised karvased ja paljude silmadega. Aga neid määrata on päris keeruline ja paljud liigile omased tunnused on hästi ära peidetud ja kui vaadata ei oska, siis ei paneks tähelegi. Midagi, mida peaks kõvasti harjutama. Aga ma suutsin isegi täitsa mitu ämblikku määrata. Täna toimetasin üksi, sest keegi meie kursuse poistest ei viitsinud ennast kohale vedada. Aga tegelikult oli üksi hea ja rahulik. Ma ikka ei ole tegelikult väga hea tiimitöötaja... Meile olid seal lihtsalt huvi pärast vaatamiseks välja pandud ka mõned sellised troopilised ämblikud. Noh... kui ma ühe selle purgi sellise juraka ämblikuga oma silmade kõrgusele tõstsin siis tulid hirmu/vastikuse judinad peale. Nii suurte tegelastega toimetamiseks pole ma veel valmis.

Täna tegin ka järgmiseks aastaks oma ainete valiku ära. Tegelikult valida sain ainult 2 ainet, sest 2 olid juba kohustuslikud Seega järgmisel aastal on mul sellised ained nagu: Research Design & Analysis, Conservation Biology, Field Course ja Evolution & Behaviour. Consevation biology tundub hirrrrrmus põnev! Tegelikult tundub üldse järgmine aasta täitsa huvitav.

Suursaadik

Eile oli meil (Manchesteris õppivatel Eesti tudengitel) kohtumine Eesti suursaadikuga Inglismaal Aino Lepik von Wrieninga. Eesmärk oli lihtsalt kokku saada, sest ta tahtis kuulda meie kogemusest ja mõtetest siin õppimise kohta. Selline mitte formaalne istumine lihtsalt. Suursaadik ise meile kellelegi eriti head muljet ei jätnud, tsitterised Erkkit, selline vana kooli piff. Ta tõesti oli natuke kummaline. Suursaadikult ootaks, et ta on sotsiaalselt pädev, aga ta ei olnud... Ka ei olnud tema inglise keel väga hea, mis on samuti üllatav. Eriti naljakas oli see kui ta lõpuks meile kingiks toodud Vana Tallinna peaaegu et seljaga meie poole olles üle andis.

Ma jätsin isegi trenni minemata. Riided olid isegi kaasas, aga mõtlesin, et oleks ebaviisakas niimoodi lihtsalt poole pealt ära minna. Pärast olid jubedad süümekad, et ei läinud. Aga võib-olla oligi hea, sest täna on kehv enesetunne. Pärast läksime veel istusime omakeskis natuke ja arutasime vabariigi aastapäeva tähistamist. Homme läheb viineripirukate tegemiseks.

See nädal oli meil Biology Activity week. Mis tegelikult tähendab, et loenguid see nädal põhimõtteliselt polnud. Ja see omakorda tähendab, et mul on igav. Tööd ka ei ole, ainult pühapäeval on City mäng.

Ilmad on üllatavalt külmad olnud. Pidevalt on 0 kraadi ümber temperatuur. See aasta on tublisti külmem olnud, eelmine aasta oli sellel ajal juba suur kevad. Ehk varsti jõuab kohale.

Heihopsti sõbrad

Head sõbrapäeva ja kõik muud jutud!

Pole ammu kirjutanud, aga ega suurt midagi väga põnevat toimunud polegi.... Teisipäeva hommikul avastasin, et meie armas korterikaaslane on pliidi täisvõimsusel terveks ööks sisse jätnud. No jaa, ta unustas, aga arvestades, et see polnud esimene kord siis ma ei olnud väga rõõmus. Ta põletab selle korter varsti maha nii.

Teisipäeva õhtul oli üsna tõhus trenn, isegi nii tõhus, et täna uuesti trenni minnes olid mu jalad alles valusad. Aga kuna valentinipäeva pärast ei olnud palju inimesi trennis, olime edasijõunutega koos ja jälle oli väga tõhus trenn. Ainult et sõrmenukid peksin jälle katki, peab ikka endale paremad focus pad-id ostma.

Eile, kolmapäeval, sadas meil terve päeva lörtsi. Käisin ronimas, ehk kõndisin pool tundi sinna, külmetasin paar tundi ja kõndisin pool tundi tagasi. Vahepeal oli üsna masendav. Õhtul oli tunne, nagu oleks auto alla jäänud. Pool kehast oli teisipäevasest trennist valus ja ülejäänud keha oli ronimisest või külmast (ma pole päris kindel kummast, võib-olla et mõlemast) kange. Aga enne magama minekut kuuma duši alt läbi ja täna polnud enam hullu.

Sõbra/valentinipäev siis. Lahe, aga enam nii suurt emotsiooni ei tekita. Kunagi oli see ikka suur sündmus, kuu aega enne hakati juba kaarte joonistama ja valmistuma. Aga sain täpselt täna kodust paki kätte. Kodust on ikka tore pakki saada. Ning minu soovile, et pange mulle natuke kommi ja šokolaadi, leidsin ma pakist 3 erinevat sorti kommi, 2 pakki küpsiseid ja 5 tahvlit šokolaadi! Nüüd olen kuni koju tulekuni varustatud. Tänks emme-issi!

Ahjaa, ostsin suveks piletid ära, seega mai lõpus tulen koju :)

Nüüd, trennis käidud, söön piparmündi-šokolaadi jäätist ja värvin juuksejuuri. Homme jälle koolis, pühapäeval tööl.

Tsaupakaa

Ise ei ela ja teistel ka ei lase elada

Tavaliselt öeldakse seda kellegi teise kohta, seekord pean seda vist enda kohta ütlema. Nimelt eile (reede) õhtul läksin umbes 10 ajal voodisse ja just siis hakkas naaber tümmi kuulama ja ikka nii, et mina ka kuuleksin. Mõtlesin, et okei, ma loen raamatut äkki ta lõpetab varsti ära. Aga neil oli seal arvatavasti peo eelne sooja tegemine. Lugesin siis ja tundsin, kuidas see muusika mind närvi ajas. Mul pole midagi selle vastu kui te muusikat kuulate, aga miks mina seda kõvemini kuulama pean, kui ma ise oma muusikat kuulan? Kella 11 ajal mõtlesin, et mulle aitab. Läksin koputasin uksele, "Kas sa palun keeraksid muusika natuke vaiksemaks". Vastus oli "C'mon, it's Friday night" aga kuna ma vist ei olnud väga sõbraliku näoga siis ta lisas kohe, et "okei".

Pärast mõtlesin, et jah. Sorry, aga mis teha kui ma selline kuivik olen, et isegi reede õhtul tahan juba kell 11 vaikust. Ma luban, et järgmine kord ootan kella 12ni.

Ilmast

Millest Inglismaal ikka tee joomise kõrvale räägitakse kui ilmast eksole. Eile oli väga vahelduv ilm, kord paistis päike, kord sadas paduvihma ja vahepeal natuke rahet ka sekka. Okei, ei olnud see midagi üllatavat. Õhtul oli küll üsna koerailm, järjepidevalt kallas pangede kaupa vihma. Hommikul üles ärgates avastasin, et kerge lörtsi kiht on maas. No kujutage ette umbes 20. novembrit, enam-vähem selline ilm. Ma juba teadsin, et täna vinguvad kõik hirmsa külma ja lumeuputuse üle. Siis natukese aja pärast tuli ülikoolilt sõnum, et mingi kella 9 loeng (mis mind küll ei puudutanud, kuid ilmselt on see automaatne süsteem ja sms-id lähevad kõigile) on ILMASTIKUOLUDE tõttu kella 4ks edasi lükatud. Ilmastikuolud? Mingi lörts ja sopp oli maas ning aega-ajalt sadas vihma ja lume segu. Ma saan aru, et see ei ole eriti mõnus ilm jalutuskäigu tegemiseks, aga no kuulge, need ei ole küll ilmastikuolud, mille pärast loenguid edasi peaks lükkama. Aga nii see elu siin on, kui sajab rohkem kui kolm helvest lund, siis elu lihtsalt seiskub.

Hey, you alright?

Sain täna jälle kinnitust, et inglased on ... pealiskaudsed. Nad on sõbralikud ja toredad kui sa nendega koos oled, aga niipea kui te enam koos pole, kaod sa nende peast valguskiirusel ja rohkem pole neil sinust sooja ega külma. Isegi inimestel, keda sa juba teist aastat tunned. Kuigi peaaegu kõik minu sõbrad on britid, pole keegi neist tõeline sõber. Nad on rohkem tuttavad. Tüüpiline on, et "Tere" asemel küsivad inglased "Kuidas läheb?" sellele tegelikult vastust ootamata, sest standardi järgi peab vastus olema nagunii "I'm good/ok/fine/alright" Mõnikord olen mõelnud, et huvitav mis nad siis teeksid kui ma hakkaksin kurtma kui halvasti mul hetkel kõik on. Kohe niimoodi südamest, nii, et nad ei saa ära joosta. Ma arvan, et nad vahiks mind ikka väga lolli näoga ja üritaks esimesel võimalusel putku pista.

Võib-olla on asi minus, kuigi ma pole enda arvates nii ebasotsiaalne ja kuri inimene. Jah, ma pole seltskonnalõvi, aga enda meelest olen ma täiesti normaalne suhtleja, kes on võimeline vestlust arendama. Kuigi inglastega ühes seltskonnas olles olen tihti märganud, et mul pole nendega eriti midagi kaasa rääkida, nende jututeemad lihtsalt ei haaku minuga. Pole midagi parata, ma olen siin võõras ja jään võõraks. Ega ma pole väga suuri pingutusi teinud ka, et sellesse ühiskonda sulanduda, sest ma ei tahagi samasuguseks muutuda. Ma olen see "kuri ja kinnine" eestlane, nii on ja jääb.

Eestlane on kinnine, aga vähemalt ei tee me võlts naeratust ja teeskle huvi iga inimesega, keda me kohtame. Kui mind ei huvita, siis lihtsalt suusoojaks ma ei küsi ka. Aga kui me oleme sõbraks saanud, siis me hoolime ja huvitume ning oleme tõesti sõbrad, kelle peale saab ka loota. Me ei tungi kohe inimese, kellega me võib-olla 10 minutit tagasi kohtusime, isiklikku ruumi ja ei jäta siis sinna tühja auku, kust tuul sisse välja lõõtsub kui on aeg koju minna. Me oleme ehtsad, mitte võltsid ja pealiskaudsed. Aga siiski teeb vahel kurvaks kui pole kellelegi suvalisel ajal helistada, et läheks kinno või lihtsalt kohvikusse. Eks ma ajan päris sõprade ja Internetiga läbi.

Aga natuke rõõmsamast teemast. Sain oma selle aasta esimese hinde. Tutorial and Field Skills aines porfolio eest. Hindeks oli 80%  100st :)