Portugal

Nonii olen nüüd tagasi, enam-vähem välja maganud ja kogu musta pesu puhtaks pesnud.

Algusest alates:
Pühapäeval (30.märts) startisime vara-vara bussiga Liverpooli lennujaama poole, kust läksime EasyJet'iga Lissaboni lennujaama. Mina, nagu ikka, piiksusin. Tegelikult pole väga tore kell 8 hommikul kurja näoga tädi poolt läbi katsutud saada. Aga mis seal ikka. Enne lendu võtsin veel ühe kohvi ja muffini ja siis oligi juba lennukile minek. Ning mina olin see õnnelik, kes istus lennukis oma kahe õppejõu, Huw ja Chippy kõrval. Tegelikult polnud mul selle vastu midagi, sest Huw on nagunii mu lemmik ja Chippit armastavad kõik tema õpilased. Peab tunnistama, et päris lõbus lend oli ning tegin neile selle klassikalise "12 kuud" nalja ka (kes ei tea, siis 12 kuud eesti keeles kõlab inglastele nagu "cock tastes good"). Nad olid päris hämmeldunud nägudega :D. Peale Huw ja Chippy olid meil veel õpetajatest kaasas Lesley ja Robin.
Lend ise kestis umbes 3 tundi ning pärast maandumist ja kohvrite kätte saamist istusime jälle bussi ja vurasime umbes pool tundi oma elupaiga poole. Meie koduks järgneva nädala vältel oli Quinta de Sao Pedro nimeline "looduskaitse ala". Põhimõtteliselt oli see 4 hektari suurune müüriga ümbritsetud suur aed, kus oli erinevaid "looduskeskkondi". Seal veetsime suurema osa oma ajast ning seal tegime ka oma projekte.

Kohale jõudes oli ilm täitsa ilus, isegi päike paistis ning poisid panid kohe entusiastlikult lühikesed püksid jalga. Alguses sättisime ennast sisse ja olime niisama. Tüdrukud magasid kõik ühes toas narides ja poisid teises toas narides. Mõne aja pärast jõudsid Huw ja Lesley söögikraamiga kohale ja toimus väike lõuna, pärast mida tehti meile väike ekskursioon ja näidati valduseid ning kohti, kus me oma projekte tegema hakkasime. Aga selle aja peale oli juba läinud pilve ja vahepeal sadas vihma. Pärast ringi vaatamist oli väike meie enda grupisisene arutelu, mida ja kus me järgmisel päeval tegema hakkame ning kuna me olime vist ainsad, kes olid ka eeltööd teinud, siis oli meil kõik üsna selge. Sellega meie esimene päev piirdus. Õhtul toodi meile kuskilt toitlustuskohast õhtusöök ning kohapeal oli piisavalt õlut ja veini, et ülejäänud õhtu sisustada. 0.33 ml õllepurk maksis 1 euro ning pudel veini kasis 4 eurot. Võrreldes Inglismaa hindadega oli see kohutavalt odav ning keegi ei suutnud seda suurt õnne uskuda.

Selles majas elasid õpetajad ning oli meie "raamatukogu" ja "labor"

Lõkkeplats, mis suurema osa nädalast oli pigem nagu väike tiik kuid just viimaseks õhtuks kuivas piisavalt ära, et lõket teha

Esmaspäeval ärgates sadas sorinal vihma. Kõigepealt hommikusöök, oma grupikaaslaste Luke'i ja Ben'i äratamine (mis kuulus minu igahommikuse rutiini juurde) ning siis toimus arutelu koos Lesley'ga meie projektide kohta. Kuna halbade ilmastikuolude tõttu otsustasid paljud teha sarnast projekti nagu meie, taheti meid mingi kummalise süsteemi alusel kõikki kokku panna, aga kuna mitte keegi sellest vaimustuses polnud ning iga grupp tahtis ise oma projekti teha, andis Lesley lõpuks alla ja lasi meil oma asja teha. Kuna meil oli üsna selge siht silme ees, siis võtsime mõõdulindid ning läksime oma transect'e välja mõõtma ning saime läbimärjaks, aga vaprate teadlastena ei kurtnud me üldse. Vahepeal oli lõunapaus. Pärast seda läksime pitfall trapp'e maasse kaevama ning saime uuesti läbimärjaks. Ma väänasin lõpuks oma sokkidest ja pükstest vett välja. 

Paar sõna meie projekti kohta. Meie eesmärk oli võrrelda selgrootute liigilist koosseisu ja arvukust kahe erineva elupaiga - aasa ja metsa vahel. Oma projekti teostasime nii, et mõlemasse asukohta panime transekti, mida mööda kaevasime maasse plasttopsid, kuhu valasime vee, nõudepesuvahendi ja alkoholi segu. Igal hommikul 3 päeval järjest kogusime kõik lõksu kukkunud putukad kokku, panime lõksud uuesti üles ning siis pidime kõik need sitikad ära määrama. 

Igatahes kui me millalgi kella 3 paiku läbimärgade ja lõdisevatena tagasi jõudsime, otsustasime, et välja me täna enam ei lähe. Natuke vaatasime veel muid materjale ja arutasime oma järgmiste päevade tegevusplaani. Ning siis oli õhtusöögi ja sotsialiseerumise aeg. 

Söögiga oligi nii, et hommikul ja lõunal oli iseteenindus, mis põhimõtteliselt tähendas seda, et me sõime nädal aega järjest 2 korda päevas võileibu. Inglastele on see üsna tavaline ja kuigi "leib" (tegelikult valge sai), oli värskelt küpsetatud kohalikus pagariäris, siis minu kõht ei olnud sellega nõus, sest ta pole sellist saiatreeningut saanud ning lõpuks sõin võileiba ainult hommikuks ning lõunaks üritasin midagi muud kokku kombineerida. Õhtusöögid olid aga alati head ja korralikud. Nagu juba mainisin, toodi meie õhtusöök ilmselt mõnest kohalikust toitlustus firmast ja koosnes alati supist, praest ja magustoidust. Supp oli küll meie meelest iga päev täpselt sama olenemata sellest, et iga päev tehti reklaami nagu oleks see "oh kui hea ja hõrk meistriteos" ja ega ta olnudki halb. Aga see oli meil lihtsal selline nali, et "ei tea, mis värvi supp täna on? .... oi, jälle kollane!" Aga tegelikult oli söök väga hea. 

Nii nägid välja igaõhtused olengud. Istuti, joodi õlut ja veini, mängiti kaarte, lauatennist ja jutustati niisama.

Öösel sadas aga selline paduvihm, et hommikul ärgates kahtlesin ma tõsiselt, kas meie lõksudest üldse midagi järgi on või on nad juba ammu minema ujunud. Pärast hommikusööki ja kohvi tuli jälle oma märjad riided selga ajada, sest kuna tubades oli ainult üks väike radiaator, siis oli igal pool nii niiske, et mitte midagi ei kuivanud. Aga meie õnneks olid kõik meie lõksud öise vihma kenasti üle elanud ning me olime isegi üllatavalt palju mutukaid püüdnud. Ülejäänud päev mööduski neid sorteerides ja määrates. Ning kui keegi arvab, et see on kerge töö, siis proovige järgi. Kui me just enne õhtusööki umbes 7me paiku lõpetasime, siis selleks hetkeks olime me kõik juba kergelt lolliks minemas ja kõik tundus natuke liiga naljakas. Aga me olime kavalad ning tegime endale väikse spikri ja hoidsime 1-2 isendit igast määratud liigist alles, nii oli järgmistel päevadel lihtsam, sai lihtsalt võrrelda ning ei pidanud iga sitikaga jälle täitsa otsast peale alustama. 

Ben (vasakul) ja Luke (paremal) tööhoos

Vihmased ja märjad põõsad, kust ma pidin liiga mitu korda läbi roomama

Aga oli ka ilusaid kollastes õites akaatisa põõsaid

Ning sidrunipuid

Kolmapäeval oli meie rõõm ärgates suur, sest päike paistis! Otsustasime, et pärast lõksude tühjendamist teeme eelsorteerimise hoopis õues ja võtame samal ajal päikest. Kuid määramise töö tuli ikkagi laboris teha ning õhtupoole läks ilm jälle pilve ka. 

Kui päike väljas oli, üritasid kõik õues olla ja viimast võtta

Neljapäeval oli samuti ilus ilm, hommikul küll pilvitas natuke, aga õhtupoole oli täitsa päikeseline. Neljapäev oli ka meie viimane andmete kogumise ja määramise päev. Ning pärast töö lõpetamist saime veel viimast õhtupäikest püüda. Peab ütlema, et kergendus oli suur, sest ega rohkem väga poleks tahtnud neid putukaid mikroskoobist vahtida ka, see on uskumatult keeruline töö. 

Enne töö ja pärast lõbu ehk pärast väsitavat päeva veel viimaseid päiksekiiri nautimas. See oli ka ainus päev, mil ma lühikesed püksid jalga sain.

Neljapäeva õhtul läksime aga hoopis ühte kohalikku tillukesse restorani sööma. Mina sõin grillitud sealiha, maitses väga hästi. Aga oleks saanud valida ka näiteks kaheksajala, mida ma ka maitsesin ja maitses nagu kana. Ning pärast sööki jäime veel mõneks ajaks baari, kus oli äärmiselt odav. 0,33 ml klaas õlut maksis 70 senti ja pudel veini maksis 2 eurot. Mina sain baaris aga täiesti tasuta tekiila, sest pudeli põhjas ei olnud päris tervet nende mõõdu järgi ühte klaasi ning siis ma ei pidanudki maksma. Ühesõnaga, nagu arvata võite oli kõigil väga lõbus.

Iseasi kui lõbus osadel järgmisel päeval oli, sest reedel läksime 6 tunnisele matkale lähedal asuvasse looduskaitsealale ning kuna mina, Luke, Ben ja Dench olime sellel päeval köögitoimkonnas pidime meie ka hommikusöögi ette valmistama ja kaasa tegemiseks võileiva materjali valmis panema ning enne ära minekut kõik nõud pesema. Poisid said vist lausa 2 tundi magada. Tegelikult oli see väga mõnus matk ja ilus koht ning vihma hakkas ka sadama alles lõpus. Samuti olid meie giidid maailma tasemel teadlased, kes on sealsetest koobastest avastanud uue konnaliigi.

Looduskaitse ala asus Atlandi ookeani rannikul

Tõestus, et ma olin ka seal

Rühkisime mäest üles

Sõbrapilt Ricky'ga

 Pärast matkalt tagasi tulemist läksime veel välja, et teha natuke habitat survey't. Üliselt oli reede õhtu vaikne, sest kõik olid eelmisest restorani-õhtust ja pikast matkast väsinud. Meie pesime pärast õhtusööki veel nõusid, mida oli kohutavalt palju. Pärast seda hakkasime oma andmetöötlust tegema. Pusisime sellega kella 1ni öösel kuni mina olin lihtsalt juba nii väsinud ja unine, et keelasin Ben'il seda edasi teha ja panin arvuti kinni. Tegelikult oli see päris naljakas, sest kõik andmed olid minu arvutis, aga mu arvuti on eesti keelne, seega on ka Excel eesti keeles, aga Ben sai eesti keelse Exceliga üllatavalt hästi hakkama. 

Laupäeva hommikul oli meil veel aega, et habitat survey ja andmetöötlus lõpetada. Aga nagu ikka, ei lähe need asjad kunagi nii nagu plaanitud. Kuna ülikooli arvutites ei olnud ühte programmi, mida meil vaja oleks olnud ja ühes teises programmis oli mingi viga sees siis pusis Chippy hea tund aega, et asja korda saada nimg et me saaks oma kõige tähtsamad statistilise analüüsi tulemused. Lõpuks saime numbrid umbes 5 minutit enne kui me pidime oma presentatsiooni tegema. Nimelt laupäeva pärastlõunal jagati meid rühmadesse nii, et iga grupiliige sai erinevasse rühma ning pidi oma projektist rääkima. Kuidas me seda tegime ning mis tulemused me lõpuks saime. Aga ma pean jälle ütlema, et kuna meil oli nii hea projekt ja nii hea tiim, siis läks meil kõigil väga hästi. 

Pärast presentatsiooni oli kõigil suur kergendus ja pingelangus. Veinipudelid korgiti lahti ja tähistamine võis alata. Õhtul läks ilm ka nagu tellitult ilusaks ning saime terve õhtu olla väljas ja lõkke ümber istuda. Viimase õhtu puhul oli meil ka grill ja oioi kui hästi kõik maitses! Kui lõke süüdati toodi ka kitarr välja ja selle koha asutaja Armand mängis tõelisi hitte, mida kõik kaasa üürata oskasid.

Õhtune lõkke ümber istumine

Grupi pilte igas koosseisus

Grill!

Luke, mina ja Ben aka The dream team

Suutsime Huw (keskel, prillide ja väga üllatunud näoga) ka pildile meelitada

Ilmselt parim pilt: tõeline Dream team ;)

Kokkuvõtteks pean ütlema, et mulle väga meeldis ja ma jäin väga rahule, mis sellest et enam-vähem terve nädala sadas vihma ning töö oli üsna pingeline. Selle kõige kõrval sai ka palju-palju nalja, sain tuttavaks paljude teiste bioloogia tudengitega, keda ma alati loengutes näen, kuid pole kunagi juttu teinud ning tuleb välja, et nad on kõik ääretult toredad. Ning ma ei saa mainimata jätta oma parimaid tiimikaaslaseid. Jah, nad kiusasid ja tögasid mind igal võimalikul viisil, kuid tegelikult on nad nagu mu Inglismaa vennad :)

Ning nüüd pean ma kõik selle üheks korralikuks repordiks kokku kirjutama enne kui ma koju tulen. 

See on ainult osa meie andmetest! Edu mulle