Kodu

Pole ammu kirjutanud, aga nii ta läheb kui kodus olla. Ja mis siin nii väga jutustada ongi. Kodus olla on ikka hea, niimoodi, et suurt midagi ei teegi. Ärkad, tuterdad niisama ringi, käid ratsutamas, sööd vahepeal ja siis ongi juba õues pime ja kerid ennast teleka ette või arvuti taha ja oleskled niisama. Jõulud möödusid ka traditsiooniliselt kodus perega. See aasta tegin esimest korda verivorste ka. Muidu ma olen sidunud ja niisama kõrvalt vaadanud, aga seekord tegin ise ka käed veriseks (sõna otseses mõttes).
Tegelikult tahtsin rääkida ühest toredast kogemusest. Suvel tellisin endale mineraalpuudri Ontic mineralsi netipoest. Selline tore Eestimaine väike firma, mis toodab mineraalkosmeetikat. Kuna ma tellisin selle posti teel, siis firma omanik ja asutaja arvas, et kuna ta nagunii tuleb Rakverre vanaemale külla, siis ta toob selle ise mulle ära. Odavam ja saan kiiremini kätte. Kas pole mitte armas! Ja nüüd sain paar päeva tagasi Ontic mineralsilt jõulu ja uue aasta kaardi. Soe tunne tuli sisse kohe. Selline personaalne ja sõbralik suhtumine on äärmiselt armas. Kliente hinnatakse ja hoitakse, kuigi olen sealt ainult ühe toote tellinud. Niiet toetame toredaid Eesti firmasid!

Poolel teel

Üks semester jälle läbi. Reedel tegin veel oma presentatsiooni ära. Läks täitsa hästi ma usun, ei puterdanud, küsimustele andsin ka vist enam-vähem adekvaatsed vastused. Natuke olin ikka närvis ka, aga samas kõik teised olid ka. Ja me tegime presentatsiooni ainult oma rühmale ja tuutorile, seega kuulas mind 6 inimest. Polnud just eriline rahvamass. Igatahes reedel ma muud midagi enam ei teinudki... tegelikult ikka ühe kooli asja tegi veel ära, aga rohkemat küll ei viitsinud.
Laupäeval käisin hommikul kinos "Kääbikut" vaatamas. Kääbik oli kunagi meil kohustuslik kirjandus, aga ainus, mida ma sellest raamatust mäletan, on see, et see venis ja venis ja läbi ei saanud. Sellel hetkel oli küll hirmus igav lugemine. Ma arvan, et see oli minu jaoks lihtsalt natuke liiga vara, sest natukese aja pärast olin ma juba suur Potteri fänn. Aga filmist niipalju, et see oli alles esimene osa kolmest. Kõik need 48 kaadrit sekundis ja 3D efektid, millest palju räägitud on olid.... no ma ei tea, minu meelest oli film ikka nagu film. Pilt oli küll hästi ilus ja selge, aga midagi muud väga erilist ma aru ei saanud. Kuid film oli hea. Tekkis kohe tahtmine "Kääbik" uuesti kätte võtta ja siis "Sõrmuste isandad" ka, sest ma pole ei neid raamatuid luenud ega filme vaadanud. Ehk suvel jõuab, tundub põnev olema.
Aga hetkel istun Oslo Rygga lennujaamas. Kuna Ryanair pani minu otselennu Mcr - Tallinn talveks kinni, siis tuleb seekord teist teed pidi tulla. Mcr - Oslo - Tallinn osutus kõige odavamaks. Ainus miinus on see, et Manchesterist Oslosse lendasin ma 16. hommikul, aga Oslost Tallinnasse lendan ma 17. hommikul. Seega on mul tubli 18 tundi vaja surnuks lüüa siin lennujaamas. Õnneks on siin tasuta WiFi, seega saab vähemalt Internetis olla. Raamat ja sudokud on ka kaasas. Millalgi püüan magada/tukkuda ka natuke. Vaevalt sellest suurt midagi välja tuleb pingi peal, aga eks ole näha. Niiet tervitused Oslo lähedalt (lennujaam on Oslost endast 70 km kaugusel). Ilm on siin hästi udune ja natuke märg. Ma ootasin vähe ilusamat ja lumisemat, Norra ju ikkagi. Aga küll ma oma lume ka homme saan.
Muidugi jõudsin vahepeal juba kergelt paanikasse minna, sest Mcr lennujaamas olid igal pool metsikud järjekorrad. Kõige suurem oli turvaväravate ees. Ma olin üle poole tunni järjekorras ja kell hakkas juba ohtlikult palju saamas. Minu taga oli veel üks noormees, kes ka Oslosse lendas, siis saime vähemalt koos muretseda. Õnneks nad kutsusid need inimesed, kelle lend minema hakkas ette ja saime ilusti õigel ajal turvaväravatest läbi. Muidugi ma piiksusin ka ikka, pidin isegi saapad ära võtma. Aga lasti ikkagi läbi, ju mul ei olnud terroristi nägu.
Poolel teel koju. Järgmine postitus juba Eestist.

Viimase Inglismaa nädala viimane teisipäev

Eile (esmaspäeval) oli meil Eesti society filmiõhtu. Vaatasime filmi "Polly päevikud". Mulle väga meeldis, vahepeal oli raske vaadata ja vahepeal ei suutnudki vaadata, aga väga huvitav ja mul läks vahepeal täiesti meelest ära, et mu ümber istuvad teised inimesed, nii palju süvenesin. Mina tegin võileivad, Kati tegi piparkooke ja Kalevi komme ning popcorni oli ka. Siidreid smuugeldasime ka sisse. Pärast filmi läksid kõik koju. Tundub, et kõigil on väsimus peal ja ei viitsita ringi tuuseldada eriti. Päris mitu inimest tunnistas ka, et mõtted on juba mujal ja raske on keskenduda koolile, nagu minulgi.
Täna näiteks istusin ma kell 2 päeval alles pidžaamaga laua taga ja lobisesin paari inimesega Interneti teel. Kuigi ma täna siiski suutsin oma presentatsiooni ära lõpetada. Nüüd peab veel miljon korda läbi harjutama, et see pealuu sisse kuluks ja ei oleks vaja kätt väristades paberi pealt lugeda. Ohjah.
Eile tundsin ka veidi, et kurk on kuidagi kummaline. Täna on see täitsa ametlikult valus, ei tapa, aga päris hea ka ei ole. Peaks midagi ette võtma, pühapäeval haigena lennujaamas surra ei ole väga ahvatlev.

Uisud ja vööd

Tean, et ei ole teile ammu midagi kirjutanud, aga pole nagu väga millestki kirjutada olnud ja kõigest ei saa kirjutada või pole tuju olnud. Pean tunnistama, et olen selle meeletult kiire ja tegusa semestri lõpuks väsinud. Veel on vaja oma esseed lihvida natuke, presentatsioon järgmine nädal ära teha ja siis on kõik kiired asjad tehtud. Ülejäänutega saab natuke venitada. Siis on aeg koju minna ja hangedesse sukelduda, lund rookida ja saunas käia.

Aga-aga täna on mul teile siiski üht-teist rääkida!

Alustan eilsest. Käisime ronijatega uisutamas. Oli päris tore, ma polnud vähemalt 2 aastat uisutanud. Ja noh...olgem ausad, ega ma just iluuisutaja pole, aga püsti püsisin ja edasi liikusin ka. Seega pole põhjust nuriseda. Ilm oli üllatavalt külm, aga see lisaski asjale usutavust. Ainus asi, mis mind natuke häiris, oli see, et nad lasid liiga palju inimesi korraga uisuplatsile, arvestades, et see ei olnud eriti suur... no ma ütleks, et umbes pool tavalistest meie siseuisuväljakutest. Muusikat oleks ka võinud rohkem lasta, paar jõululaulu ainult pandi mängima. Aga muidu olid kenad jõulutuled ja särk-värk täitsa olemas. Korra tuli poistel muidugi hiilgav idee rongi teha ja mind krabati ka kaasa aga kahjuks või õnneks hakati meie peale üsna ruttu karjuma ja olime sunnitud selle pooleli jätma (kuigi pean tunnistama, et see oli üsna jube). Tund aega saime seal ringi liuelda/tuterdada, kuidas keegi. Meil oli seltskonnas isegi inimesi, kes esimest korda elus uisutasid, oli ka neid, kes kiiruseid arendasid üsna graatsiliselt manöövreid võtsid. Mina olin selline keskmik. Pärast läksime veel kogu kambaga pubisse. Mina otsustasin see kord õlle asemel kakaod juua. Tore oli, kuna see semester olen ronima häbiväärselt vähe jõudnud (osalt minust sõltumatutel asjaoludel, sest ma ei saa sinna midagi parata, et mu praktika labor kolmapäeviti alles kell pool 4 lõppeb) ja sai kõiki jälle näha ja isegi ühe uue näoga kohtuda ning törtsu juttu ajada. Üsna kahtlane, kas ma neid see aasta rohkem näengi. Kuigi järgmine nädal ehk on väike võimalus, et ma siiski suudan ennast ronima organiseerida.

Aga põhi sündmus, millest ma rääkida tahan oli täna. See kaua oodatud ja natuke kardetud kickboxi grading! Üldiselt ei muretsenud ma selle pärast eriti kuni eelmise neljapäevani kui meile natuke õudusjutte räägiti, kuidas inimesed on minestanud ja oksendanud selle ajal. Ma teadsin, et see tuleb raske trenn, aga pärast seda tuli väike hirm, et kas see on tõesti niiiii raske?! Aga ma lohutasin ennast sellega, et seal on nii mõnigi, kes minust nõrgem on ning nad ütlesid, et esimesel korral nad kedagi läbi ei kukuta. Ja ma ikka üritasin nii palju kui võimalik kodus ka trenni teha. Kätekõverdused, kõhulihased, rutiinid, jalad jne. Täna pidime kella 6ks kohale minema ja grading ise hakkas 6.30. Umbes kella 5 ajal hakkas väike ärevus sisse tulema ja vaatasin iga natukese aja tagant kella, et kas on juba aeg minna. Sõin kodus veel natuke šokolaadi ja läksin siis laia naeratuse aga kergelt väriseva südamega spordihoonesse. Tegime siis natuke sooja ja venitasime ja närveldasime seal pool tundi. Ma isegi ei tea, miks ma närvis olin kui ma teadsin, et läbi saan ma nagunii...aga lihtsalt see fakt, et see on grading ja sind jälgitakse hoolikamalt tekitab vist seda väikest värinat. Samas on see väike värin hea ka, adrenaliin, annab jõudu endast natuke rohkem välja pigistada. 

Hakkas siis asi pihta. Pandi meid kahte ritta, partneriga vastastikku. Asi toimus nii, et üks rida teeb ühe korra oma seeria ära, siis teeb teine rida, siis uuesti esimene ja jälle teine. Üks seeria koosnes: alguses kardio (meil on see erinev jalgade töö nt. kohapeal jooks, harki-kokku, risti, ette-taha, küljelt küljele hüpped ja sprint. Kõik toimub koha peal ja nii kiiresti kui suudad), siis 50 kõhulihast, 3x10 kätekõverdust ja siis põhilöögid. Nii kaua sai hinge tõmmata kui teine rida sama tegi ja siis uuesti. Teine kord pani Chris (kõige tähtsam treener) meid veel minutiks plank seisu, kui muidu ei ole 1 minut plankseisu midagi hirmsat, siis täna oli päris raske, aga pidasin korralikult vastu, ei vajunud lössi põrandale. Pärast seda pidime veel oma partnerit seljas kandma ja jalgadele harjutusi tegema (partner endiselt seljas). Julia, kellega mina paaris olin on umbes minu pikkune, aga ilmselt paar head kilo raskem kui mina, aga üllatavalt ei olnudki see midagi väga rasket, peaasi kui käed korralikult kinni saad. Ja läbi ta oligi. Raske oli, aga mitte tappev. Mõnus, pärast oli hea tunne küll. Ja mis eriti äge oli, Chris tegi mulle komplimendi ühte harjutust tehes: "Go on! I know you're fit!" Seda peetakse üsna kõvaks tunnustuseks kui Chris sind tunnustab, sest ta on siiski 7da taseme must vöö ja kogu selle klubi, kuhu alla meie ka kuulume, peatreener. 

Pärast saime oma tunnistuse ja uhiuue varustuse: püksid ja T-särgi. Nüüdsest saan täis vormiga trennides käia. Vööd saame kahjuks alles pärast jõule esimeses trennis, seega jõulude ajal ma teile oma uhket vööd näidata ei saa, aga eks ma teen siis pilti, kui kätte saan. Seniks aga...

                                                             ...Minu au ja uhkus

Pärast läksime nagu tavaks pubisse ja mängisime piljardit ja rääkisime juttu, nagu ikka. Nüüd vist sai enam-vähem kõik tähtsamad sündmused räägitud.

Tegelikult ei ole mul veel üldse tunnet, et ma juba järgmine nädal koju tulen. Lihtsalt nii paljule tuleb kogu aeg ja pidevalt mõelda, et paarist päevast rohkem ei jõua eriti ette mõelda. Kuigi ma juba väga ootan koju tulekut, sest nagu ennem mainitud, ma olen väsinud ja tahaks siit üldse natukeseks eemale. Aga 10 päeva veel ja hakkangi kodu poole tüürima!

No nii ei ole ju võimalik keskenduda essee või praktika raporti kirjutamisele või isegi mitte lugemisele kui kõik mu mõtted on Eestis olevatesse lumehangedesse kadunud!

Tants

Nüüd siis sellest salapärasest "uuest" asjast.
Mina ja Tiiu, kes tuli ka see aasta Manchesteri õppima, hakkasime neljapäevast siin Eesti rahvatantsu õpetama. Vaat kus lops. Eelmine aasta päris mitmed inimesed küsisid, et kuidas sa siis nüüd enam ei tantsigi ja et tee seal ise tantsurühm. Siis ma naeratasin neile viisakalt ja saatsin mõttes kuu peale. Kuidas ma siin tühja koha pealt seda tantsurühma teil tegema hakkan?! Aga nüüd umbes kuu aega tagasi tuli Tiiu selle mõttega uuesti lagedale. Ma siis mõtlesin, et nooooh.... iseenesest tore mõte ju, aga.... Andsin siiski lubaduse, et aitan jõu ja nõuga nii palju kui oskan ja saan. Tiiu uuris ruumide kohta ja tegi reklaami.
Eile, neljapäeval, oli meie esimene "trenn". Pean tunnistama, et mul oli ikka kõva eelavamus. Hea kui paar inimest tuleb, kes ikka viitsib mingi tundmatu Eesti rahvatantsu õppima hakata?? Aga esimene inimene oli kohal juba natuke enne algusaega. Ja siis neid ikka tuli juurde. Kokku oli vist 9 inimest + mina, Tiiu ja Kati, kes presidendina tuli ka vaatama. Eriti lahe, et meil oli isegi poisse! Südant soojendav oli see, kui päris mitu inimest rääkis, et nad on Eestis käinud ja neile väga meeldis. Selle pärast tulid nad ka tantsima, et rohkem meie kultuurist ja maast teada saada :)
Eilne asi oli küll üsna improvisatsioon, sest kumbki meist polnud väga põhjalikult mõelnud, mida me siis täpselt teeme. Aga noh, alguses kõndisime ja tegime natuke sooja. Pärast õpetasime neile Oige ja Vasembat ning Kaerajaani. Kõik said isegi täitsa hakkama, Oige ja Vasemba kätlemine läks paar korda segamini, aga see läheb isegi eluaegsetel tantsijatel segamini! :D
Seega olin ma väga meeldivalt üllatunud. Eks edaspidi ole näha, kes ja kui palju käima jäävad. siis saab edasi vaadata, millised eesmärgid endale seame.

Ükspäev tuli mul huvitav võrdlus mõttesse. Et eestlastel on saun nagu muul maailmal kirik(sünagoog/tempel/mošee). Kui suur osa maailmast paneb pühapäeva hommikul ilusad riided selga ja läheb kirikusse hinge puhastama, siis eestlased võtavad laupäeva õhtul riided seljast ära ja lähevad sauna higistama. Saavad keha puhtaks ja ma usun, et hinge ka.

Sibul

Juba paar nädalat tagasi panin ühe sibula klaasi vee sisse. Mõtlesin, et oleks ju mõnus vahete vahel võileiva või supi peale värsket rohelist sibulat panna. Aga ei taha see sindrinahk kuidagi eluvaimu sisse võtta. Nagu mainitud on ta juba paar nädalat mul siin aknalaual istunud aga ei ühtegi rohelist varrekest. Juuri isegi ajab, aga pealseteni see vist küll ei jõua, enne läheb pehmeks ja hakkab otsast mädanema... Peab vist kodust ikka päris sibula kaasa tooma, need poe omad on liiga tuimad.

Vahekokkuvõte

Oeh 2 kuud on möödas ja 1 veel jäänud. Aga ma tunnen, et väsimus hakkab tulema. Tahaks juba koju tulla. Kuigi ma eelistan 100 korda rohkem seda, et mul on koguaeg midagi teha ja pole aega lihtsalt istuda, siis praegu hakkab aur otsa saama vaikselt. Oleks vaja saunas ja ratsutades akusid laadida vahepeal.
Minu igapäevane tegevus hakkab kell 8 hommikul (jah ma ärkan isegi nädalavahetusel kell 8) ja sellele järgneb hommikusöök ja kohv Terevisiooni seltsis. Miks ma iga päev nii vara tõusen? Sest kui ma kauem magan, on tunne, et olen pool päeva maha maganud ja ei jõua enam midagi teha. Vahepeal on küll tunne, et mul oleks 48 tundi vaja ühte päeva.
Siis olenevalt päevast lähen ma kas loengusse või hakkan kodus õppima. Umbkaudne nädala tegevuskava koosneb esmaspäeva hommikusest ujumisest, teisipäeva ja neljapäeva õhtusest kickboxi trennist, kolmapäeviti kui jõuan, käin ronimas. Umbes 2 päeval üritan tööl käia, õnneks on mul kuni jõuludeni iga nädal üks City mäng, seega üks vahetus on olemas. Teisipäeviti, kolmapäeviti ja reedeti on loengud/laborid.
Aga ma olen väga rõõmus, et ma ennast kokku võtsin ja kickboxi trenni vaatama läksin ja seal käima hakkasin. Mulle tõesti meeldib see, trenni lähen alati hea tujuga ja trennist tagasi tulen ka hea tujuga. Neljapäeviti lähme veel kõik koos pubisse õllele ja niisama juttu ajama ning piljardit mängima. Kahjuks olen ma suht saast, aga noh, ehk ma aasta lõpuks oskan lisaboonusena piljardit ka mängida! Ja ma olen nii elevil, sest 6. detsembril on meil grading, ehk me saame oma esimese vöö - valge. Selleks peame oskama põhilööke ja läbima füüsilise testi, mis koosneb kõhulihastest ja kätekõverdustest ja üht-teist veel. Kõhulihaste osa on kerge, aga kätekõverdusteks ma pean veel natuke treenima. Nüüd ma olengi püüdnud iga päev neid harjutusi, mida meil vaja on kodus ka teha.
Tegelikult alustan järgmisel nädalal veel ühe põneva asjaga, aga sellest siis kui algus tehtud on.
Täna olin jälle staadionil tööl. Kuna Sander pidi varem ära minema, jäin mina ChefD kohuseid täitma tema asemel ja siis pool juhuslikult jäin veel pärast lisatunde tegema ehk siis asju järgmiseks mänguks valmis seadma. Kella 11 - 19. Ja ma isegi ei saanud täna vahepeal süüa kui välja arvata vahepeal muu tegevuse kõrvalt söödud magustoit. Aga polnud hullu, praegu olen küll pool laip, aga varakult tuttu ja läheb edasi!
Tegelikult üks asi mida ma hirmsasti igatsen on vaikus. Kuna ma elan praktiliselt kesklinnas ja meie aknad on... noh mitte eriti helikindlad, siis ma kuulen kõike, mis väljas toimub. Päeva-ajal polegi midagi, aga õhtul enne magamajäämist tahaks ikka vaikust. Harjunud ju ainult meie vana seinakella tiksumist kuulama. Aga enam pole palju jäänud, kuu veel ja saangi oma igatsetud vaikuse :)
Seni püsige lainel, varsti tuleb veel põnevat juttu!

Pilte

Sain mõned pildid oma ronimis reisist

 Nii me esimesel õhtul ümber imepisikese lõkke kössitasime

 Teisel õhtul oli asi juba tunduvalt parem

 Igahommikune bussi lükkamine

 Mäe otsas

The Roaches

Reedel kella 6 paiku õhtul startisime ronimisklubiga väiksele nädalavahetuse ronimisreisile. Pean tunnistama, et ma ikka tõsiselt mõtlesin, kas see on hea mõte, arvestades, et me telkisime. Novembris.
Igatahes sõit kestis umbes tunni ja oli kohati üsna meeleolukas. Esiteks oli pime ja Inglismaa väikeste külade teed on äärmiselt kitsad ja kurvilised (kuid kõik on asfalteeritud). Selleks, et vastu tulev auto saaks mööda minna, tuleb peaaegu alati nii tee serva võtta kui võimalik ja siis jääb küljepeeglite vahele tubli 10 cm. Mõned kurvid olid lausa nii järsud, et meie oma minibussiga ei saanudki neid ühe korraga võtta vaid pidime vahepeal tagurdama, ja siis uuesti kurvi võtma. Kohale jõudes, hakkasime niiöelda parklasse sõitma (loe: lihtsalt muruplats), aga enne tuli selline tõus võtta, et kõik pidid bussist välja ronima ja selle mäest üles lükkama. Ja siis tuli välja, et see oli vale parkla! Sõitsime siis jälle mäest jälle alla. Bussi lükkamist oli üldse palju, sest maapind oli väga märg ja pehme, niiet iga kord kui parklast liikuma oli vaja hakata, pidime selle kõigepealt liikuma lükkama.
Kohale jõudes ei olnud ma kogu ettevõtmisest väga vaimustuses, sest õues oli külm ja märg ning idee telgis magamisest ei olnud väga kutsuv. Panime siis taskulampide valgel telgid püsti ja üritasime mingitki lõket tegema hakata, et natukene sooja saada. Ei õnnestunud eriti, sest kottpimedas ei ole esiteks väga kerge lõkkematerjali leida ja teiseks oli kõik märg. Mingi hädise tule me siiski saime, aga sooja see küll ei andnud. Seega tuli selga tõmmata nii palju riideid kui võimalik. Lõpuks oli mul 7! kihti riideid ja natuke raske oli käsi liigutada, sest ma olin tõsine kubujuss. Soe ei olnud aga ikkagi, sest kui sul juba külm naha vahele on pugenud, siis ei ole vahet mitu kampsunit endale selga tõmbad, sooja ikka ei saa enne kui kuhugi sooja ruumi on võimalik minna. Aga seda võimalust meil polnud. Nii me siis seal ümber tule kössitasime, osadel polnud vist väga vigagi, sest õlut oli piisavalt varutud, aga mina ei suutnud lihtsalt külma õlut juua, ja wc (mis õnneks oli täitsa korralik ja ka soe) oli ka kaugel ja nii külmaga (maapinnal olid miinus kraadid) ei tahtnud eriti põõsas ka käia. Magama minnes panin kaks paari sokke jalga, kaks paari pükse ja neli kihti särke/pusasid ning õnneks sain ma 2 magamiskotti. Magada oli ikkagi natuke külm, aga mitte kõige hullem.
Hommikul ei olnud kõige värskem olemine ja vihma ka tibutas. Minul oli õnneks kiirpudru kaasas ja sain vähemalt süüa. Kuna enimkel süüa ei olnud, siis otsustati kohalikku pubisse sööma minna. See oli väga armas väike koht ja toredad omanikud. Kuna peale võileibade ei olnud muud lõunat ette nähtud (peale enda kaasa võetud müslibatoonid ja õunad) siis otsustasin ka ikkagi süüa. Oli täitsa hea. Sooja sai ka. Pärast hommikusööki sõitsime ronima. Selleks ajaks oli ilm ilusaks läinud ja isegi päike välja tulnud. Ronimise koht oli ilus, aga kuna oli külm ja sõrmed jäid ilma kinnasteta ruttu kangeks, siis ma ei roninud eriti palju. Millegi pärast olin ma seekord natuke arg, ei olnud üldse kindlast tunned ja vahepeal pidin ikka kõvasti julgust koguma, et edasi ronida. Aga muidu oli täitsa tore.
Õhtul korjasime sealt lõkkemterjali ka kaasa. Enne laagriplatsile minekut käisime veel poest ja ühest teepeale jäävast pubist läbi, et midagi sooja juua ja ennast natuke turgutada, sest õhtuks olid enam vähem kõik läbi külmunud. Soe kakao maitses äärmiselt hästi. Laagriplatsile tagasi jõudes ootas meil hea üllatus. Kuna seal lähedal oli ka üks skautide laager, siis olid nad seal varem juba lõket teinud. Seega kui meie tagasi jõudsime olid meil juba hõõguvad söed olemas ja terve hunniks puid, mida põletada. See õhtu oli kõvast parem, sest lõke oli täitsa arvestatav ja andis kenast sooja. Kella 12 ajal läksime veel väiksele jalutuskäigule vanasse ohverduspaika. See oli päris lahe, öösel pimedas kaljude vahel ringi tuiata. Tagasiteel suutsime ühe poisi kogemata ära kaotada, aga õnneks leidsime ta ikka üles. Pärast istusime veel lõkke ümber ja lõpuks panime kogu puumaterjali lõkkesse ja tegime täitsa suure tule. Siis tuli osadel poistel mõte hakata üle selle hüppama ja no mina ei saanud ju ka kehvem olla (me ju teeme seda sama jaanipäeval). See öö oli isegi täitsa soe magada ja uni oli päris hea.
Hommikul magasid kõik päris kaua ja pärast seda oli veel hommikusöögi tegemine, niiet ronima jõudsime üsna hilja. Osad ei viitsinud ronima minna (mina nende hulgas) kuna ilm oli vihmane ja niiske ning otsustasime hoopis minna väiksele jalutuskäigule ühe kalju/mäe otsa. Vaade oli ilus ja tuul kõva. Aga see täitsa vääris ette võtmist. Varsti pärast seda hakkasimegi kodu poole tulema. Tagasi sõites kippus hirmus uni peale, sest bussis oli soe ja ma olin päris väsinud.
Koju jõudes oli nii hea oma sada särki ära võtta ja kuuma duši alla minna. Ja voodis oli ka ütlemata hea magada. Matkamas käia on tore, aga pärast koju tagasi tulla on veel toredam. Paneb lihtsaid asju nagu soe tuba ju voodi hindama. Aga see oli siiski lõbus ja tore vaheldus, saada Manchesterist välja ja loodusesse vahepeal. Kui pilte saan, panen neid siia ka ülesse.

Bond.... James Bond

Ehk käisin täna uut Bondi filmi Skyfall vaatams. Ma ei ole eriline Bondi fänn olnud, mõnda varasemat Shean Conner-i filmi olen näinud, aga Daniel Craig-i Bondina ei ole. Siiski, kuna räägiti, et Skyfall pidi olema aegade parim Bondi film, mõtlesin, et lähen vaatan siis ikka ära. Ja ma olen kahe käega poolt, et see on parim! Minu kogemus varasematest filmidest on, et neis liialdatakse väga palju. Lausa nii palju, et kohati muutub kogu asi naeruväärseks ja James Bond on nagu jumala staatusesse tõstetud. Aga Skyfall on hoopis midagi muud. Ei jää tunnet, et asi on tehtud stiilis "ah teeme vahelduseks ühe Bondi filmi jälle ja teenime paarkümmend miljonit." Asja on võetud tunduvalt tõsisemalt.
Kui tavalises Bondikas sõidetakse vähemalt 3 Aston Martinit sodiks, siis nüüd oli ainult üks ja seegi väga stiilne uunikum mudel. Kui muidu on agent 007-el rohkelt igasust abistavat tehnikat (stiilis plahvatavad pastakad, läbi seinte nägevad prillid jne.) siis seekord oli tal ainult üks revolver ja väike raadiosaatja. Filmi üheks läbivaks lauseks oligi "Sometimes the old way is the right way" ehk siis, mõnikord  on vana moodi tegemine õigem. Filmis oli ka tegelikult süžee, mitte lihtsalt palju efektseid plahvatusi üksteise järel ja pidev madistamine. See film jättis väga stiilse mulje. Kõike oli nagu õiges koguses ja millegagi ei oldud üle pingutatud. Samas oli kõik klassika alles... My name is Bond, James Bond (aga see oli ainult korra filmi jooksul, mitte igas kolmandas kaadris), ilus auto, martiini jne. Rohkem rõhuti inimeste karakteritele ja nende lugudele. Ja filmi pahalane, kelle kättesaamine on filmi eesmärk tapetakse lõpuks jahinoaga, ei mingit kärtsu ega mürtsu. Ning väga hea ja väljapeetud huumor!
Seega soovitan soojalt kõigil vaatama minna, see on väärt nägemist. Aga ärge kartke, plahvatusi ja rusikavõitlust on ka ikka, muidu see ju ei oleks Bondi film :)

Skyfalli tunnuslugu Adele poolt on samuti õnnestund!

Rõõm lihtsatest asjadest

Täna käisin esimest korda Manchesteris asuvad Poola poes. Ma teadsin, et siin selline pood on, aga polnud varem sinna sattunud. Kuna see on kesklinnast ikka päris jalutuskäigu kaugusel, siis ega sinna lihtsalt niisama ei satu ka, peab ekstra käigu ette võtma. Seega iga nädal seda vist ei viitsiks teha. Aga oh mis rõõm kui poeletil on must leib, Selga küpsised, kohukesed (tõsi, külmutatud kujul), tatar ja pelmeenid. Ka purgisuppe, hapukurke, lastevorsti (kahjuks ainult väga suured latid) ja veel mitmeid muid koduseid asju on saadaval. Päris mõnus oli täna borši suppi leivaga süüa ja pärast Laima sefiiriga šokolaadis maiustada. isegi Saku Dlight-i müüdi seal, aga seda ei viitsinud nii kaugelt tassima hakata. Tõsi, eks kaup oli ka veidi kallim, aga vahel ikka võib endale seda lubada.
Homme hommikul on menüüs tatrapuder! :)

Evakuatsioon

Olin täna jälle Man City staadionil tööl. Aga täna oli huvitavam kui tavaliselt, sest vahepeal tuli evakueeruda. Umbes 20 minutit enne restorani avamist külas tuletõrjealarm. Alguses kõik ootasid, et äkki on lihtsalt mingi vale häire, aga ei, kõik kamandati välja. Keegi selle üle väga ei rõõmustanud, sest väljas oli külm ja selle tõttu jäi ka korralik briefing ära. Ehk siis enamus meis ei teadnud, mis menüüs on. Vaevalt, et tegelikult midagi põles, ilmselt keegi kärsatas röstsaia või midagi, sest väljas pidime olema ainult 10-15 minutit. Täna olin ka teise chef-d commy, sest Sander on Eestis käimas. Õnneks oli Liam ka väga asjalik ja tore. Üleüldse oli täna rohkem inimesi kui see hooaeg olnud on ja meil oli 6 lauda, millest 3 olid suured lauad. Seega oli pidevalt jooksmine ja hirmus kiirus. Ning 10 minutit enne mängu algust oli jälle tuletõrjealarm. Kõik kleindid hakkasid juba evakueeruma ja osad olid juba restoranist otsaga väljas, kui tuli välja, et sorry, vale häire! Noh, lisas natuke vürtsi.
Nüüd olen väsinud ja rõõmustan selle üle, et kella keeratakse ja mina tund aega kauem magada saan, sest homme alustame juba 7.30 jälle.

Manchester United

Eile käisin lõpuks vaatamas ühte korralikku jalgpallimängu. Old Traffordi staadionil, Man United vs FC Braga. No mis ma oskan öelda... Staadion oli hiiglaslik. Jalgpalliväljak on ikka samade mõõtmetega, aga publikut mahub sinna üle 75 000 inimese ja on Inglismaal suuruselt teine. Mäng oli huvitav, ManU võitis 3:2. Esimene värav löödi vist juba esimesel minutil Braga poolt ja tundus, et see tuli vist pool kogemata, sest kõik osapooled tundusid natuke üllatunud olema. Umbes 10 minuti pärast lõi Braga juba teise värava. No mis värk on, ManU kaotab 2 väravaga pärast paarikümmet mänguminutit?!? Ja ega esimene poolaeg nad ennast suurt kokku ei suutnudki võtta, üks värav löödi tagasi. Teine poolaeg oli juba tunduvalt parem ja lõpuks saadi siiski võit. Roony oli kaptenina väljakul, rohkem tuttavaid mängijaid ei suutnud tuvastada, sest istusime päris taga (kuid vaatepilt oli väga hea) ja eriti ei kuulnud, mis nimesid välja hüüti. Nagu juba mainitud, olid meie istekohad päris kõrgel, aga vist seda parem vaade väljakule oli, nägi vabalt iga nurka ja sentimeetrit väljakust ning mängu oli sealt hea jälgida. Kuid paraku istusid täpselt meie taga väga nõmedad noormehed, kes rääkisid kõvasti, et kõik ikka teaksid, et nad seal istuvad ja pealegi mitte väga intelligentset juttu ning olid üsna häirivad. Nad suutsid kindlasti natuke minu kogemust rikkuda. Usun, et palju lahedam oleks olla nn fännitsoonis, kus kõik on ikka korralikud fännid ja tulevad staadionile ikkagi jalgpalli vaatama, mitte näitamas, kui ägedad tüübid nad on. Muidu oli ikka lahe kui terve staadion vahepeal oma meeskonna toetuseks "UNITED! UNITED!" skandeerib ja aeg-ajalt ManU laulu üles võtavad. Kui United värava lööb kargab muidugi terve staadion toolidelt püsti ning juubeldab. Üldiselt võib rahule jääda (kuigi need tropid meie taga rikkusid mu tuju ikka päris korralikult), aga tegelikult tahaksin kunagi uuesti minna. Ja üks asi, millest me puudust tundsime, olid väravate ja huvitavate olukordade kordused, mida muidu telekast näidatakse :D

Aga täna hommikul üles ärgates tuli välja, et meil pole elektrit. Igal pool mujal oli, aga meie korteris ei olnud. No käidi ja uuriti siis, probleem pidi olema kuskil laelampides. Hakati riburadapidi lampide pirne vahetama. Tuli välja, et minu toa lambis oli probleem, korda saab selle alles homme hommikul.  Seega olen praegu kahe väikese lambi valgel, aga ühe õhtu saab hakkama.

Inglismaa ülikoolisüsteem

Ma pean vist natuke selgitustööd tegema. Nimelt arvavad vist enamik mu tuttavaid, et ma koolis peaaegu ei käigi, sest üsna tihti kui mult küsitakse, kas kool juba läbi, vastan, et mul oli täna vaba päev või ainult paar loengut või hakkab kool alles kella 2st päeval. Aga ärge nüüd veel kadedusest hambaid krigistama hakake, et ma saan paberi niisama lihtalt kätte. Inglismaa ülikoolisüsteem on lihtsalt veidi teistsugune kui Eestis.
Siinne süsteem toimib rohkem iseseisval tööl. Loenguid ongi vähe. Minul näiteks on nädalas 5 tunni ajalist loengut, kaks praktikat (2 ja 3 tundi) ning üks tunniajane tutorial (midagi loengu sarnast, aga väikese grupiga ja rohkem üks ühele isikliku tuutoriga). Esmaspäevad ja neljapäevad on vabad. Seega tundub esmapilgul üsna väike koormus eks. Tegelikult ei ole asi nii roosiline. Meil on koolis ütlus, et ühe tunnise loengu kohta tuleks teha 2-3 tundi iseseisvat õppimist, ehk, loengutes antakse meile kätte materjal ja seletatakse põhi asjad lahti. Ülejäänud töö peame ise ära tegema. See tähendab, et iga loengu kohta tulebki enam-vähem 2-3 tundi iseseisvat õppimist, sest pärast loengut tuleb õppejõu powerpoint uuesti üle vaadata ja enda tehtud märkmeid täiendada, kui vaja õpikust/raamatust juurde lugeda, otsida teemakohaseid artikleid. Sest loengu materjalide juurde tuleb teha background (tausta) lugemist. Mida on teised teadlased selle teema kohta kirjutanud ja avastanud jne. Peale selle tuleb pärast iga praktikat teha raport, kus kirjutad üles kogu protsessi, teed praktika käigus kogutud andmetest analüüsi (tabelid, graafikud ja sõnaline lahtiseletus) ning lõpuks arutad, miks tulemused olid just sellised nagu nad parasjagu olid. Hetkel ongi mul käsil 3 nädalase praktika üleskirjutamine. Ja ega seegi just paari tunni töö pole, sest täna näiteks kammisin kõigepealt pool päeva Internetti läbi ja otsisin materjale, mis toetaksid/tooksid näiteid ja annaksid taustainfot selle teema kohta. Päeva lõpuks tundub, et polegi nagu suurt midagi tehtud, paar lehekülge kirjutatud ja mõned artiklid otsitud. See research ongi kogu asja juures kõige aeganõudvam osa ja andmete analüüs ei ole ka just mu lemmik. Praktikad ise on lahedad kui neid ainult ei peaks üles kirjutama, aga praktikate porfolio annab enamike ainete lõpuhindest 40-50%.
Ka ei ole mul vahepeal eksameid (vähemalt see aasta mitte) kõik eksamid on kevadel, aga just need samad praktikate raportid on need, mida tuleb koguaeg järjest teha + mõnikord veel mõned esseed jooksvalt.
Peale kõige muu oleks muidugi ka väga tore kui me loeksime enda erialaga seotud kirjandust vabal ajal. Ehk siis öökapiraamatud ei ole mitte krimkad ega armastusromaanid, vaid räägivad loomade käitumismustritest, ökoloogiast ja keskonna kaitsest jne.
Kui ma eelmisel aastal igavlesin ja ei osanud oma ajaga midagi peale hakata, siis see aasta kipub teda nagu väheseks jääma. Nüüd ma saan aru, et tulin tõesti teadlaseks õppima.

Fight show

Täna käisin vaatamas NWCKB klubi (klubi, kus mina ka käin) kickboxi võistlust. Peale matšide oli seal ka näidisesinemisi teistest võitluskunstidest ning väiksed lõigud, mis näitasid, mida me trennides teeme. Aga põhilisest ehk siis võitlustest.
Kokku oli 9 võitlust. Päris esimesed olid umbes 8-9 aastaste poiste vahel. Võistlesid nii mehed kui naised (naised naistega ja mehed meestega loomulikult). Üks matš kestab 2x2 minutit. Päris lahe oli, kui poolajal Rocky tunnusmuusikat (Eye of the tiger) lasti, täitsa päris tunne tuli. Pean tunnistama, et kuna võitluses näeb kogu tehnika veidi teistsugune välja kui trennides, siis esialgu tundus, et nad vehklevad rohkem niisama umbropsu, aga mida võitlus edasi seda paremini hakkasin aru saama löökidest. Kuna võitluses kasutavad nad muidugi rohkem erinevaid lööke kui meie õppinud oleme ja ka kaitset siis näebki see natuke teistmoodi välja. Võitlesid ka paar meie klubi inimest, seega sai ka kaasa elada. Ning kuna tegemist on siiski võitluskunstiga, siis võis päeva jooksul näha ka paari verist nina, lõhkist kulmu ja välja väänatud põlve ning kindlasti nii mõndagi sinikat. Tegelikult ei ole võistlustel siiski eesmärk vastane oimetuks peksta, (löökidel ei kasutata tegelikult täis jõudu) sest võidab see, kes sooritab kõige rohkem puhtaid lööke. Seega keegi ei sõida teisele lihtsalt täie auruga sisse, aga kui sulle tehakse siiski jalaga kõhtu löök on see veidi valus ilmselt ikkagi.
Paar nädalat tagasi lõppesid Kanadas ka kickboxi maailmameistrivõistlused ja maailmameister on sellest samast North West Chinese Kickboxing klubist ning ka kolmekordne maailmameister on meie mees. Meil oligi võimalus näha viimase võitlusena maailmameistrit tegutsemas. Nägi päris hea välja peab tunnistama.

Väike näidis, milline see võitlus enam-vähem välja näeb.

Igatahes mulle meeldis, tahaks ise ka juba nii hea olla :)

Tee, kui keeruline see olla saab?

Tuleb välja, et ikka päris keeruline.
Nimelt olin täna hommikul tööl ja serveerisin inimestele hommikusöögi kõrvale teed ja kohvi. Kohv oli nagu kohv ikka ja tee ... noh tee nagu tee ikka, tavaline teelehtedest tee. Aga inglased on ikka pirtsakad ja see vist tõesti vastab tõele, et igaüks neist arvab, et ainult tema oskab korralikku teed teha. Kord oli see liiga lahja, siis jälle liiga kange ja vahepeal ei kõlvanud üldse juua! Olgu, ma tunnistan, et ega see tee tegemine seal köögis just mingi teadus ei ole. Peoga teekotikesi, kuum vesi peale, solgutad neid natuke seal sees ja valad termosesse. Aga nooo... tee on ju tee, on seal tõesti nii hirmus suur vahe kui ta natuke lahjem või kangem on? Tuleb välja, et on.Oh neid inglaseid oma teega!
Mulle palun tass kohvi :)

Dunham Park

Täna pärastlõunal käsin ülikooli poolt korraldatud field tripil (ainega seotud väljasõidul) Dunham Parkis. See on vana mõisa park, kus on elukooslus (vabandan kui mu seletused natuke segased on, sest tunnistan ausalt, et mul on bioloogiast eesti keeles juba natuke raske rääkida), mis koosneb siis peamiselt kabehirvedest ning neile väga sobivast puisniidu sarnasest elukohast. Igatahes meie ülesanne oli seal ringi jalutada, otsida hirvesid, nende värvuseid ja sugu määrata ning ühe veidi suurema grupi kohta koguda andmeid nende käitumise kohta. Alguses salvestasime 4 liikmelise grupi käitumismudtreid, kuid 2 nendest hirvedest jalutas poole pealt minema, seega jäime lõpuks ainult 2 hirvega, kes mõlemad lihtsalt pikutasid ja liigutasid kõrvu. Pärast jalutasime veel natuke niisama ringi ja täiesti juhuslikult sattusime u 50 liikmelise hirvekarja peale, Oh seda õnne! Kohe hakkasime uuesti andmeid koguma ja need olid juba väheke adekvaatsemad ja mitmekesisemad. Loodetavasti saan nende põhjal kirjutada hea raporti.
Igatahes oli väga mõnus jälle looduses olla. Pärast koju jõudes oli hea rammestus peal ja õhtul põsed õhetasid värskest õhust :)

Teater

Reedel käisin esimest korda Inglismaal teatris. Meil on siin üks teater, mis müüb õpilastele pileteid 5 naelaga, mis on minu meelest väga hea hind teatripileti eest. Otsustasime eestlastega, et oleme siis vahelduseks kultuursed. Enne etendust esines veel tasuta stand-up koomik ja sai veini osta ja niisama juttu ajada.
Teater ise on ühes vanas ilusas majas, aga meie üllatuseks ei olnud seal sellist klassikalist teatrisaali, nagu harjunud oleme, vaid keset suurt saali (kus oli veel baar ja kohvikuid ja mingeid muid putkasid) oli püsti pandud võrdlemisi inetu metall konstruktsiooniga "teatrisaal". See oligi lihtsalt selline ümmargune karp. Lava oli põrandaga samal tasapinnal ning publik 360 kraadi ümber lava. Saal oli üsna väike ja meie, kes me viimases reas istusime... noh natuke nagu saunalaval istumise tunne oli :D Istmed olid küll pehmed, aga päris õige asi nagu ei olnud ikka. Minul kleidiga oli natuke naljakas sinna ronida, pean tunnistama. Aga see selleks, huvitav igatahes.
Etendus ise oli.... ausaltöeldes keegi meis ei osanud sellele erilist hinnangut anda. Etenduse nimi tõlgituna oli Maanaine. Kuna ma ei olnud enne üldse süvenenud, millest see räägib, oli esialgu päris suur üllatus kui kogu tegevus toimus umbes 18. sajandis. Meile jäi mulje, et ka tekst oli suhteliselt muutmata kujul, kuna sõnavara oli kohati väga võõras. Samuti oli juttu väga palju ja vahepeal ei saanud tekstist suurt midagi aru, sest nad rääkisid lihtsalt üli kiiresti. Aktsente neil ei olnud (mida ma ka tegelikult arvasin), räägiti nn akadeemilist keelt. Kuna tegemist oli komöödiaga (mitte Shakespeare, et peaks hirmsasti süvenema) ei läinud kohatise teksti mõistmise raskute pärast siiski suurt midagi kaduma. Lõpp oli õnnelik nagu ikka.
Iseenesest täitsa tore. Järgmine kord peaks lihtsalt etenduse valikule vist rohkem rõhku pöörama (tegelikult ei olnud ka muud publikut väga palju...)

Elu esimene edutamine

Niisiis tõusin oma "karjääri" järgmisele pulgale.
Tegelikult ei ole see üldse nii uhke ja kehtib ainult Manchester City staadionil. Aga lugu on nii, et boardroom (restoran) kus me töötame funktsioneerib järgmiselt. Kõigepealt on ChefD (neis on terve restorani peale mitmed), kelle hallata on mingi kindel arv laudu. Tema peab võtma klientidelt tellimused, käima ja nendega suhtlema, tegema kindlaks, et neil on kõik hästi, tutvustama menüüd jne. Igal ChefD-l on Commi, ked vastutab selle eest, et toit jõuaks võimalikult kiiresti lauda ja iga klient saaks just selle toidu, mille ta tellis. Kolmandaks on Runner-id, kes lihtsalt aitavad Commidel taldrikuid lauda viia või ära koristada, kui neile öeldakse. Nemad ei pea mõtlema, neil ütleb Commi, et võtad lamba paremasse kätte ja kala vasakusse ning annad need inimestele positsioonil 3 ja 4. Mina olen siiamaani alati olnud Runner ja sellega väga rahul. Eile aga öeldi mulle Prauh! Helina, sa oled täna Sandri Commi... Kõigepealt ma sain nende peale natuke kurjaks, siis ma läksin natuke paanikasse ja hakkasin närveldama. Kuidas ma kõigi nende laudadega hakkama saan ja õige taldriku õige inimese ette panen??? Plus kogu see tellimuslehtedega jahmerdamine? Oioioi. Õnneks kõik rahustasid mind ja ütlesid, et see pole palju raskem kui Runner olemine. No ja ega mul midagi muud nagunii üle ei jäänud kui hakkama saada.
Tegelikult ei olnudki asi üldse hull. See tõesti ei ole palju raskem kui Runner olemine. Õnneks oli eilne õhtu ka üsna rahulik, kuigi mitmed inimesed jäid hiljaks ja seega läks vahepeal natuke kiireks. Lõppkokkuvõttes läks kõik kenasti ja oligi hea, et sai kolmapäeval rahulikumates oludes harjutada, sest laupäeval on kindlasti rohkem inimesi ja kiirem.

Hiina kick box

Täna käisin esimest korda kick boxi trennis. Nüüd teevad kõik suured silmad eks :D. Tegelikult olen juba paar aastat mõelnud, et võiks midagi sellist õppida, millest ka pimedal tänaval kasu võiks olla. Esimesel nädala oli võimalus tasuta proovitrenni minna ja mõtlesin, et võtan ennast kokku ja lähen vaatan, mis see endast siis kujutab. Ja tundus päris vinge. Klubi kus käin on North West Chinese Kickboxing, mis on üks suuremaid Inglismaal tegutsevaid klubisid. Eelmine nädal oma külmetuse tõttu küll kahjuks käia ei saanud, aga  nüüd hakkan kohe täis koormusega pihta, ehk siis 2 korda nädalas. Esimesed paar nädalat on rohkem selline tehnika õppimine ja tunde kätte saamine, ka üldise füüsilise vormi ehitamine. Kuigi pean tunnistama, et oleksin natuke intensiivsemat trenni tahtnud või siis pikemalt (1 trenn on tund aega). Aga ju see läheb ajaga ikka raskemaks ka. Põhjalikumalt tehnikast võin teile ehk mõne aja pärast rääkida, hetkel pole veel selle võitluskunsti hingeelu eriti tundma õppinud. Praegu veel kellelegi tuupi ka vist ei suuda teha, aga jõuludeks koju tulles võite minuga juba julgelt ringi käia :D

Üht, teist ja kolmandat

Teine nädal hakkabki läbi saama. Ausalt öeldes on selline tunne nagu oleks juba teab kui kaua siin olnud. Samas ootan juba uue nädala algust, et kõik loengud nüüd täie hooga pihta hakkaksid ning saaks pea ees õppimisse sukelduda. Ma tunnen  sellest natuke puudust. Siiamaani tundub kõik väga super olema. Kõik minu õppejõud, lektorid ja tuutorid on väga lahedad ja mis veel eriti lahe, on see, et nad kõik on oma alal väga tunnustatud tegijad. Kõik on tegutsevad teadlased, kes on maailma tasemel tegijad. Annab motivatsiooni ja innustust tublisti juurde. Keegi neist ei ole mingi kuivik, kes loeb juba kümnendat aastat järjest sama teksti auditooriumi ees. Loengutes visatatakse nalja, arutletakse kõik koos, küsitakse küsimusi. Minu lemmik aineks saab vist "Animal behaviour" ehk siis põhimõtteliselt loomapsühholoogia. Juba pean plaani ka paar raamatut endale juurde soetada, mis peaks olema äärmiselt huvitav lektüür.
Reedel oli meil Eesti söögi ja joogi õhtu. Vaatamata sellele, et asupaik viimase 24 tunni jooksul kaks korda muutus, läks kõik lõpuks väga hästi. Rahvast oli üllatavalt palju, laud oli lookas (minul lasus jällegi vastutus valmistada kartulisalat ja ma olin ka seekord oma ülesannete kõrgusel), inimestel oli lõbus ja minu tiim võitis viktoriini. Pärast läks väiksem ja tugevam seltskond veel linna peale edasi. Meie selle aasta president Kati on ikka tubli, sest üritus oli kõvasti kobedam kui eelmisel aastal :)
Jätkub ka saaga "Helina peseb pesu". Oma pesupesemise kaardile õnnestus mul lõpuks raha laadida ja sellega sai asi kenasti korda. Seekord panin pesu ka ikka masinasse ja sai teine ilusti puhtaks. Kui aeg jõudis kätte, et pesu kuivatisse panna, asi enam nii libedalt ei läinud. Või noh, läks küll, aga kui ma siis pesu ära tooma läksin, selgus, et kõik on alles täiesti märg. Korraks tuli juba tahmine masinat kiruma hakata, aga siis tabasin ära, et ei saa midagi teisi süüdistada, ikkagi olin ise jälle blondiin. Nimelt on kaks kuivatit üksteise peal ja nende kahe vahel on see koht kust masinat tööle saab panna. Üks paneel käib ülemise kuivati ja üks alumise kohta. Noolekesed on juures, et kumb kumma oma on. Aga ega mina siis seda ei vaadanud. Niiet kui eelmine kord pesin tühja pesumasinat, siis seekord kuivatasin tühja masinat :D Sest asjad panin alumisse kuivatisse, aga tööle panin ülemise ja oma veast sain aru alles siis, kui tahtsin riideid ära tooma minna. Aga mul on siiski lootust see pesu pesemine lõpuks selgeks saada :D
Olen ka natuke tervemaks saanud. Kuigi hääl kadus neljapäeval täiesti ära ja on endiselt natuke kähe, hakkab nohu vaikselt üle minema ja enesetunne on juba täitsa hea.
Täna käisime kinos ka. Vaatasime "Anna Kareninat". Ma soovitan kõigil seda soojalt vaadata. Film on hästi ilus ja huvitav. Kindlasti on seda natuke lihtsam jälgida, kui oled raamatut lugenud. Samas mina vist raamatut lugenud päris ei ole, aga looga olen tuttav ja sai aru küll, mis toimub. Samas on see selline film, mis paneb veel mitu päeva tagantjärgi mõtlema. Ja muidugi kui ilusad kostüümid ja soengud ja ehted! Selliseid filme vaadates tuleb mul alati tahtmine natuke aega selles ajastus elada, kus naised kandsid korsette, ilmeilusaid kleite, soenguid ja sädelevaid kalliskive ning pärleid. Igatahes kõik kinno!
Ma olen veel ühe huvitava avastuse teinud. Ma ei tea mis imelaadija mulle küll sellest parandusest anti, aga ma pole vist juba pea nädal aega oma arvutit laadinud, kuid aku on endiselt 100% täis!

Viimased päevad on hirmus kiired olnud.
Alustame sellest, et pühapäeval olin Manchester City staadionil tööl. Kella 12- 18.30. Ega töö midagi hirm rasket ju pole, aga ei ole veel harjunud 7 tundi jutti jalgade peal olema. Asja teeb väsitavamaks ka see, et kogu päeva jooksul põhimõtteliselt süüa ei saa, sest meile eraldi toitu ette nähtud ei ole (alguses küll toodi mingeid võileibu, aga seal kehtib reegel, kes ees see mees, sest kõigile neid lihtsalt ei jätku). Samuti puhkepaus praktiliselt ei ole. Aga muidu mulle meeldib seal töötada runnerina, ehl olen lihtsalt abi, kes aitab laudu ette valmistada ja toitu lauda viia. Hea stressivaba töö, teed just seda, mida sulle öeldakse, ise eriti mõtlema ei pea. Niikaua kui sa kellelegi taldrikuga piki pead ei viruta kogemata või toitu kellelegi sülle ei kalla, on kõik tore. Aga ära väsitab ikkagi.
Eile pidin tööle minema Birminghami. No ok, kui te just nii hirmsasti palute. Kell 6 ülesse, 8.07 pidi rong minema. Siinkohal sain jälle ühe õppetunni võrra targemaks. Rongile pole alati peale kirjutatud kuhu ta läheb. Tuleb küsida! Sest mina seisen õige rongi kõrval ja ootasin, et millal see ära läheb ja minu rong tuleb. Kui see rong siis ära sõitis ja minu rongi aeg ka juba üle oli, küsisin, et millal see Birminghami rong siis läheb? öeldi mule, et just sõitis ära.... Oleks seal siis mingigi märk olnud sellest, et ta Birminghamis ka peatub. Üsna lootusetu tunne oli peab tunnistama. Õnneks läks juba järgmine rongi 15 minuti pärast. Ei pidanud uut piletit ka ostma ja lõpuks jäin tööle hiljaks ainult 25 minutit, mis ei olnud ka midagi hullu. Töökoht ise oli Birminghami muuseumi ja kunstigalerii kohvikus. Aga seal ei olnud väga tore töötada. Kokad ja 2 teenindajat olid püsivad töötajad, ülejäänud staff vahetub kogu aeg. Ja üsna nigel on sellisesse kohta minna, kus pooled inimesed on juba kaua töötanud ning teavad kuidas asjad käivad ja mismoodi süsteem toimib. Ja siis lähed sina, kes ei tea mitte midagi. Päris tüütu on kogu aeg küsida kuhu ma selle panen, kust ma seda saan, kuhu see asi käib???? Samuti on üsna närvesööv kui sa pead 3 asja samal ajal tegema ning vahepeal palub keegi sul veel väikse teene teha ning see neljas asi ka ära teha. Palgake endale rohkem töötajaid, kui teil töökätest puudu jääb! Koju sain õnneks ilma suuremate viperusteta. Välja arvatud see, et Inglismaal uputab kergelt ja rong pidi teist marsruuti pidi sõitma, aga mind see ei puudutanud.
Täna hommikul ärkasin valusa kurgu ja kinnise ninaga. Jõudis see student fever minuni ka siis. Aga mis seal ikka, kõik kiired abinõud kasutusse, sest see nädal mul haige olemiseks kohe kuidagi aega ei jätku. Tahtsin täna pesu pesta. Meil on siin selline süsteem, et sul on kaart, kuhu peale sa pead raha laadima ja siis selle kaardiga maksad pesu pesemise eest. Kaardi ostes on seal juba ühe pesu ja kuivatuse raha peal, seega võtsin oma musta pesu koti kaasa ja läksin pesuruumi, ostsin oma kaardi ja tahtsin pesema panna. Aga natuke haige ja väsinuna ma muidugi ei lugenud kogu kasutusjuhendid läbi. Nägin ainult seda kõige viimast osa, kus tuli kaart sisse panna ja nuppu vajutada. Nii ma siis tegin ja masin hakkas kenasti pesema, ainus probleem oli see, et ma ju eo pannud pesu sinna enne sisse... Jälle oli üsna lootusetu tunne. Mõtlesin siis, et laen ruttu uuestu raha peale kaardile ja saan ikkagi pesu täna ära pesta. Aga nagu ikka Inglismaal ei ole see midagi lihtsalt ja kiiret. Isegi selline asi võtab vähemalt 2 päeva aega. Seega pesu jäigi täna pesemata. Nüüd jooksen varsti oma esimesse päris loengusse ja pärast seda lähen õhtul jälle City staadionile tööle.
Mis seal muud kui sama hooga edasi.... vähemalt selle nädala lõpuni.

Esimene nädal hakkabki läbi saama. Üllatavalt kiiresti on teine läinud. Ülikoolis esimesed instruktsioonid saadud, saab järgmisele nädalale ootusärevusega vastu minna. Siiamaani tundub olema huvitav. Väljas on ka juba käidud ja sõradega kokku saadud. Poes käidud ja kausse/taldrikuid/ lusikaid jne ostetud (kusjuures see pole üldse kerge ülesanne olnud, arvestades et peaaegu kõik tudengid jahivad samu asju). Täna käisin ka töö juures ja neil oli väga hea meel mind näha kuna hetkel on tööd palju ja iga abikäsi teretulnud.
Pean tunnistama, et see aasta tõotab tulla tunduvalt parem kui eelmine. Ülikoolis läheb asi põnevaks ja saab ka reaalselt õppima hakata ehk. Ning kõige muu osas on juba algus umbes 100 korda parem. Eelmine aasta oli raske, mitte õppimise osas, kuid kõige muu osas küll. Ma ei saanud palju raamatutarkust juurde, kuid elutarkust kogunes oi kui palju. Tegelikult oli hea, et mul see aasta sisse elamiseks oli. Nüüd saan rõõmsalt ja reipalt kõigele vastu minna ning ma lausa ootan kõike uut ja huvitavat, mida see aasta endaga kaasa toob. Mul pole isegi kõhtu valutama panevat koduigatsust veel olnud. Seega saba rõngasse, naeratus näole ja everything will be alright in the end!

Nonii, nüüdseks olen ennast oma uues kodus enam-vähem sisse sättinud. Kaks päeva tuli oma asju Elise juurest enda juurde tarida. Ma tõesti ei tea, miks mul nii palju asju on... Igatahes andsin ma juba lubaduse, et see aasta ei osta ma midagi, milleta ma tõesti hakkama ei saa. Loodame, et ma seda paari nädala pärast ära ei unusta.

Elamisest endast nii palju, et see on üliõpilas elamu, kus on asi korraldatud nii, et on erinevate tubade arvuga korterid. Meie Kaarliga oleme 5 toalises korteris ja kui esialgu tundus, et me jäämegi kahekesi, siis pühapäeval tuli ikkagi üks Hiina poiss veel. Meie korterinaabrit oleme mõlemad näinud täpselt 1 korra. Hiinlased pidavatki olema veidi tagasihoidlikud ja omaette hoidma. Elab-näeb. Korteris on peale tubade veel 2 wc-d ja üks duširuum ning köök. Kolmekesi elades on kõik oki-doki, aga kui kogu korter täis oleks jääks ainult ühest duššist küll väheks. Ja külmkapp on ka väga väike. Aga sellest olenemata olen ma rahul, kuna muidu on kõik täitsa mõnus ja korralik ning suureks plussiks on see, et hommikuti kooli kõndimine võtab umbes 2 minutit. Seega mina olen rõõmus ja rõõsa, et meil elamisega vedas. Ainult, et Internetiga on mul huvitav. Meil on juhtmega nett, et paned juhtme arvuti külge ja teise otsa seina ning voila, nett olemas. Kõik on ilus niikaua kuni arvutil aku tühjaks hakkab saama, sest nii kui ma arvuti elektrivõrku ühendan, kaob ka Internett. Nii ma siis olen viimased päevad iga natukese aja tagant pidanud laadima ja siis saan natuke netis olla jälle. Homme lähen viin arvuti parandusse, ehk nad oskavad midagi teha, sest praegu ju veel saab nii, aga kui mul on vaja reaalselt tööd teha, siis ma küll kuhugi sellise korraldusega ei jõua. Fingers crossed, et asi korda saab!

Täna käisime Kaarliga endale potte, panne ja muud seesugust ostmas. Uskumatu, aga meil ei õnnestunud leida kahvleid ega pannilabidat. (neid odavaid) Kõik majapidmiskaupu müüvad poed mõnulevad, sest tudengid toovad neile ühe nädalaga vist poole aasta sissetulekust. Seega esialgu me veel korralikku süüa teha ei saa, peab võileibade ja kiirputrudega läbi ajama. Paari päeva jooksul ehk ikka õnnestub kõik vajaminev hankida.

Tore uudis on ka see, et uue õppeaasta alates on meie teada vähemalt 3 uut eestlast Manchesteri tulnud. Seega uut pealekasvu ikka tekib.

Koolist nii palju, et see nädal on veel selline alguse värk, kus aineloenguid pole vaid räägitakse kuidas asjad käima hakkavad, jagatakse tunniplaanid jne. Siiski peab tunnistama, et sõpradega täna mõtlesime kui mõnus praegu on kooli tulla võrreldes päris uute tudengitega. Me juba nagu vanad tegijad, teame kes, kus ja mis on.

Seega algus on olnud edukas. Nüüd sama hooga edasi!

Tere taas

Suvi saigi läbi ja Helina on tagasi Inglismaal. Esialgu veel mitte oma kodus vaid hõivan tuttavate eestlaste diivani üheks ööks. Homme hakkame jälle tegelema kolimisega. Eks siis lähemalt, hetkel ei tea oma uuest kodust isegi rohkem kui piltidelt näinud. Nüüd proovin vaikselt ennast Manchesteri kisa ja lärmiga jälle harjutada ning kooliga kurssi viia.
Näeme varsti!

Täna oli esimene suvine vihm, mida ma kodus olles nägin. Mulle meeldivad need hästi tugevad vihmad kui saab paljajalu vihma käes joosta ja räästa alla pandud ämbreid tünni tühjendada. 2 minutiga oled läbi märg, isegi aluspüksid pead pärast kuivaks väänama. Ja siis saab tuppa tulla, kuivad riided selga panna, piparmündi teed teha ja verandale istuma ning vihma kallamist vaatama minna. Vihmase suvepäeva idüll :)

Kodus

Lõpuks jõudis kätte see aeg, millal ma koju sain. Nüüd istun juba teekruusiga ja tekki mähitult verandal ja vaatan kuidas vihma kallab. Mulle tüüpiliselt suutsin ma muidugi kohe haigeks jääda, aga kõik meetmed on juba kasutusele võetud ja küll ta varsti üle läheb. Aga kodus on hea olla, vaadata hommiku televisiooni võileiva söömise kõrvale, ratsutada ja käia jalutamas. Kohver on ka juba peaaegu lahti pakitud.
Paar sõna esimesest aastast Inglismaal. Olles päris aus, ülikooli mõttes oli see natuke igav ja liiga lihtne. Eelmisel aastal siit minnes olin mures, et kas ma ikka saan hakkama võõras keeles õppimisega jne. Nüüd võin kinnitada igale Eestist minejale, et kui sa ei ole just kõigist inglise keele tundidest poppi teinud ja ka muudes tundides kas või natukenegi kõrvu kikitanud, ära lase endale mingisuguseid eelaastaid pähe määrida. Eestist tulnud õpilastel on väga tugev põhi all ja me saame väga hästi hakkama. Seega ülikooli mõttes oleks see aasta võinud pakkuda natuke rohkem väljakutset, aga nüüd on ta tehtud ja ootan huviga järgmist, mis peaks juba palju huvitavam tulema, kuna nüüd hakkab minu reaalne kraadiõpe, ehk kõik see, mida ma tegelikult õppima läksin. Teisest küljest oli see aasta väga põnev. Esiteks juba kogu avastamisrõõm ja Manchesteri tundmaõppimine. Liitusin ronijatega ja tänu sellele sain käia Walesis ning Prantsusmaal Fontaineblaus, mis oli ääretule lahe kogemus. Uued sõbrad ja tuttavad. Mõnes mõttes oli kindlasti hea, et see esimene aasta oli nii lihtne, see andis mulle piisavalt aega, et kõige muuga tegeleda ja sisse elada, pangad, NI nubrid, töö ja kõik muu. Nüüd olen juba ennast sisse sättinud ja teatav turvatunne on saavutatud, kuna tean, kuidas asjad toimivad. Sügisel tagasi minnes lähen juba tuttavasse kohta. Ma arvan, et selle esimese aasta võib lugeda õnnestunuks. Olen saanud palju targemaks (mitte nii võrd akadeemilises mõttes kui elukooli mõttes), iseseisvamaks ja julgemaks. Nüüd on mul kõik teadmised, et sirge selja ja rõõmsa meelega järgmisele aastale vastu minna. Aga enne tahan ma 3 kuud Eestis olla ja akusid laadida ja elust lihtsalt mõnu tunda. :)

Manchsester City Football Club

Mõned teist ehk teavad, et täna mägisid Man City ja Queens Park Rangers hooaja viimase mängu, mis otsustas, kes saab Premiere League karika. Mul oli võimalus oma tööga seoses staadionil viibida. Nimelt kutsuti mind paar päeva tagasi tänaseks appi, nii-öelda jooksupoisiks, Man City staadiumile jalka bossidele taldrikuid laudma kandma. Ilmselt nägin ma täna nii mõndagi väga kuulsat tegelast, ilma, et mul oleks õrna aimugi, kes ta on :)Esimesel poolajal õnnestus mul isegi oma silmaga staadionil mängu jälgida nii 15 minutit, ülejäänud aja pidime teleka vahendusel ennast kursis hoidma. Kuna mäng oli väga pingeline ja üsna pikka aega tundus, et City siiski kaotab, räägiti meile juba ära, et kui inimesed pärast mängu tagasi tulevad laudadesse, siis ärge naeratage ja olge hästi diskreetsed jne. Aga viimasel 5 lisaminutil juhtus tõeline ime ja lõpptulemuseks oli 3:2 Man City võit. Ja mis pärast seda lahti läks oli võimas. Inimesed olid tõeslises võidujoovastuses, sest see tähendas, et Manchester City võitis Premiere League Cup-i jälle pärast 44 aastat. Kõik lauslid, jooksid helesiniste sallide ja lippudega ringi, mõned nutsid õnnest, kõikidel ülejäänutel oli lai naeratus näos. Täna on Man City fännidel tõeline pidupäev :)

Emale

Kuigi tütar on kaugel
ta kingib Sulle kõik.
Kõik päiksekiired,
mõtted, miljon lilleõit.
Kuid see kõik on ikkagi veel vähe,
ma kingin Sulle taevast kaunima tähe.
Tähe, mis kiirgab südamesoojust
ja suurendab õnnehoovust.

Ilusat emadepäeva kallis emme!

Verve

Helina võttis ennast lõpuks kätte ja läks tööle. Verve on cateringi firma, mis pakub toitlustus teenust igasugustel üritustel õhtusöökidest suurte bankettide ja jalgpalli matchide toitlustamiseni. Minu ülesanne on enne üritust aidata lauad ette valmistada, kui kliendid on kohal, neile toit ette kanda ja pärast nõud ära koristada. Teisipäeval tegin enda esimese vahetuse ja usun, et läks täitsa hästi. Natuke ajasin ühele härrasmehele leivapuru sülle, aga midagi muud vussi ei keeranud. Seega võib vist öelda, et asi õnnestus :)

Alice Imedemaal

Täna avastasime Manchesteris ühe väga laheda kohviku. See on Alice Imedemaal stiilis. Väikesed lauakesed armsate linikutega, vaasis on päris lilled, seinte peal on teemakohased pildid. Teed tellides tuuakse sulle lauale väike teekann. Tassid ja alustassid, piimakann on kokku sobitatud erinevatest serviisidest ja nii mõnedki asjad on sellised ilusad ja vana tegumoega. Me tellisime teed ja mingi saiakese ja küpsise vahepealse asja, millega sai kaasa kaks väikest moosipurki (üks oli vaarikamoos ja teine vist mustsõstra moos) ja vahukoore. Vot see oli hea ja magus suutäis. Kuna oli pühapäev oli see rahvast üsna täis ja täitsa sellise tee peo tunne tuli peale. Mul oli kogu aeg tunne, et ma olen nagu väike tüdruk jälle. Järgmine kord kui ma sinna lähen siis panen endale kleidi selga ja lehvi pähe! Ainus asi, mis sealt puudu oli olid vabalt ringi kepslevad jänesed. Igatahes on see ideaalne koht pühapäeva pärastlõuna veetmiseks :)

Fontainebleau

Eelmise laupäeva (24. märtsi) hommikul kell 8 asusin MMU rock climbing klubiga (22 inimest kokku) teele Prantsusmaa poole nädala ajalisele ronimsreisile. Mina, Charlotte, Josh, Rory ja Jack olime koos ühes autos, Opel Insignia. Meie Charlottiga olime veendunud, et see oli parim auto valik, sest meil oli võrreldes teiste autodega rohkem ruumi, kogu seltskond oli hea ja muusika üle ei saanud ka väga kurta. Kõigepealt oli suund Doverisse, kust me läksime laeva peale ja sõitsime 2 tundi üle Inglise kanali Dunkirki. Sealt juba jutiga Fontainebleau ja meie telkimiskoha poole. Pikk autosõit oli nagu pikk autosõit ikka, mitte kõige huvitavam ja mõjus tagumikule hävitavalt. Prantsusmaal õpetas Charlotte, kes on pärit Belgiast, meile uue mängu. Iga kord kui sa näed Renault Twingot pead sa kedagi lööma (soovitatavalt mitte liiga kõvasti, et mängukaaslaseid hoida). Nädala lõpuks olid kõik juba väga agarad twingosid märkama ja otsima. Igatahes jõudsime kohale öösel. Järgmine samm oli telkide ülesse panemine. Tüdrukud lasid sujuvalt poistel ohjad üle võtta ja olid moraalseks toeks. Me Charlotte-iga kolisime ühte telki koos Rory ja Jackiga. Esimene öö oli kohe ehmatus, sest peaaegu kõigil oli väga külm. Hommikul olin tõsiselt mures, et nüüd jään haigeks. Nohu sain küll, aga midagi hullemat õnneks ei olnud. Laagri paik oli täitsa kena ja ka üsna korralikud wc ja pesemisvõimalused olid olemas. Kummaline fakt Prantsusmaa juures on aga see, et nähtavasti enamikus avalikes tualettides puuduvad prill-lauad. Arvatavasti mugavam meesterahvaste jaoks kui tüdrukutele. Igatahes suundusime pühapäeval kohe esimesele ronimiskohta. Fontainebleau on piirkond umbes tunni aja kaugusel Pariisist, kus on palju kohti kus saab teha boulderingi. Nii me siis käisime iga päev erinevas paigas ronimas. Ilmad olid super ilusad ja soojad. Mina olin iga päev maika ja põlvpükstega, sooja oli päikese käes koe indlasti üle 20 kraadi. Seega olen nüüd kena jume saanud. Kolmapäeval tegime endale puhkepäeva, ehk hommikul käisime Fontainebleau linnakeses söömas ja natuke ringi vaatamas. Seal on ilus ja suur loss koos kena lossiaiaga ja väikese järvega. Ronijatele kohaselt pidime ikka midagi korraldama, seega Rory lükkas "kogemata" Jacki vette. Õhtupoole muidugi käisime ikkagi ronimas ka. Kolmapäeva hommikul olin ma kaotanud ka hääle, seega kähisesin mõnusalt. Õhtud veetsime lõkke ümber istudes. Tegime algust ka grillihooajaga. Järgmistel öödel olime juba targemad ja pakkisime ennast paksult sisse enne magama minemist. Peale ronimise ja niisama chillimise tegin ka natuke juuksuri tööd ja lõikasin Jacki juukseid.
Pean tunnistama, et enne minekut olin ma väga väsinud ja tüdinud ning ei olnud üldse väga elevil. Aga tegelikult oli see just see, mida mul vaja oli, saada eemale Manchesterist ja teha midagi muud vahelduseks. Lõpp kokkuvõttes olen ma väga rahul, sest seltskond oli uskumatult tore (mõne erandiga, nagu ikka), ilmad olid super ja kogu kogemus oli kõike väärt.

Meie seltskond Fontainebleau lossi ees

Selliste kivirahnude otsas me ronisime

Tõestus, et mina ka ronisin

Uued kingad

Tegin täna investeeringu ja ostsin endale täitsa isiklikud ronimiskingad. Kuna sõidan laupäeval MMU ronimisklubiga nädalaks Prantsusmaale Fontaineblau-sse ronima, siis mõtlesin, et nüüd on paras aeg see kulutus teha. Nende ostmine oli muidugi omaette tegemine. Nimelt peavad ronimiskingad olema hästi tihedalt jalas. Seega kui ma panin kingad jalga, küsis müüa, et kuidas on, kui mina vastasin, et täitsa head on jalas, ütles tema vastu, et ok, siis ma lähen toon ühe numbri väiksemad. Ehk põhimõtteliselt peavadki need olema umbes numbri jagu väiksemad kui tavalised kingad. Seega ei ole need just kõige mugavamad jalavarjud. Loodame, et nad on vähemalt ronimiseks head!
 
Sellised näevad nad välja.

Täna toimus ka meie ronimisklubi pildistamine. Enam-vähem selline meie kamp välja näeb

Platt Fields Park

Juba teisipäeva hommikul oli pargis, kust ma iga päev vähemalt 2 korda läbi käin, üks osa politsei lintidega piiratud ning mundrimehed patrullisid ja mingi CSI toimetas ringi. Nii jätkus see tänaseni. Ma ei teadnud, mis seal juhtunud oli. Kõik mu tuttavad ja sõbrad räägivad mulle kogu aeg, et ma ei tohi sealt pimedas öösiti kõndida, aga mina, maa tüdruk, harjunud pimedas metsavahel kondama, ajasin ikka vastu, et ei ole seal midagi. Ja tavaliselt ei olegi. Aga täna sain ma teada, et kogu see politsei asi on terve nädala kestnud, sest esmaspäeva öösel peksti seal üks noormees peaaegu surnuks. Ma saan aru, et tegu on Manchesteriga, mitte meie metsavheteega, aga ma pole seal tõesti kunagi midagi kahtlast näinud. Sellest uudisest siiski piisas mulle ja enam ma seal pimedas ei kõnni.

Ilusat Vabariigi aastapäeva!

Mul on täna kohutav koduigatsus ja samas olen ma nii rõõmus. Kuigi ma ei saa olla kodus ja teiega koos tähistada, vaatasin ma ikkagi paraadi, kuulan isamaaliseid laule ja õhtul tähistame siinsete eestlastega meie väikese kodumaa sünnipäeva. Selle poole aastaga, mis ma Inglismaal olen olnud, olen aru saanud kui väga ma tegelikult Eestit armastan ja et kuskil mujal ei ole parem kui kodus. Ma olen alati Eestit armastanud, kuid siin olles on minust tõeliselt uhke eestlane saanud. See, et ma olen üks sellest väikeset riigist ja nendest vähestest inimestest, teeb mind eriliseks. Ma olen eestlane koos kõigi nende halbade iseloomujoontega, mille üle nalja visatakse, samas olen ma eestlane koos kõigi nende heade külgedega, mis teeb meist isemoodi rahva. Juba meie ajalugu on uskumatu, see et oleme läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest ning ikkagi saavutanud oma eesmärgid, näitab kui tugevad me tegelikult oleme. Igapäeva mured võivad jätte mulje, et paljud asjad on halvasti, loomulikult on ka palju asju, mida annaks teha paremaks, kuid uskuge, ükski riik ei ole veatu. Tegelikult peaksime oma väikese maa üle olema uhked, sest oleme saavutanud palju arvestades kui vähe aega me oleme alles iseenda peremehed olnud.
Seega punume juuksed patsi, seome rahvariidevöö pihale ja hoiame naeratades pea püsti.
Palju õnne!

Aitäh

Aitäh kõigile kallitele inimestele, kes selle päeva ilusamaks ja erilisemaks tegid! Ma olen väga õnnelik ja rikas.
Aga sünnipäevast endast. 20.... imelikul kombel on mul täitsa selline tunne, et nüüd ma olengi 20, sain selle ühe päevaga vanemaks. On tunne, et nüüd tuleb nagu suureks saada. Tavaliselt ei ole mul pärast sünnipäeva mingit erilist tunnet, et olen aasta vanem, aga see aasta on. Võib-olla on see tingitud sellest, et nüüd algab minu vanus number 2ga. Laupäeva õhtul käisime väljas ja võtsime uue numbri tantsu ja tralliga vastu. Täna olen vaikselt isekeskis tähistanud. Vaatasin kõikide lõpetamisete pildid üle ja täheldasin, et ma tegelikult olengi suuremaks saanud. Naljakas on.
Ning minu tavaliselt paukuva pakase ja tuiskudega sünnipäevast on sujuvalt saanud ilus kevadine sünnipäev.

Krookused õitsevad

Ning päevitada saab täitsa edukalt

Jaht

Lugu on nii, et tihti jahivad igasugused organisatsioonid (Unicef jne) täpselt selle tänava peal endale annetajaid, kus minu teekond erinevate ülikoolihoonete vahet kulgeb. Ja pean tunnistama, et ma ausalt natuke kardan neid juba. Mitte, et nad kuidagi kurjad oleksid, aga üsna sihikindlad küll. Tavaliselt meesterahvad võtavad naisi rajalt maha lausega u "Tere kaunitar, kus sa küll kogu mu elu oled olnud?" (üks ja seesama mees on minuga juttu alustanud täpselt selle lausega juba 3 korda! Ta peaks oma avalauset muutma, see pole enam originaalne) Ma saan aru, et nad teevad seda ülla eesmärgi nimel, aga mulle ei meeldi, kui ma pean igal sammul nendega võitlema ja sama juttu 4 korda päevas kuulama, samas ei taha ju ebaviisakas ka olla ja tuima näoga edasi marssida, kui teine sinuga vestlust alustab. Viimased päevad olen ennast saanud välja vabandada kas sellega, et ma olen nendega juba vestelnud (mida ma ka tegelikult olen teinud) või sellega, et mul on jube kiire järgmisesse loengusse (mida mul tegelikult alati ei ole). Peale selle on mul natuke teine nägemus nälgivate Aafrika laste aitamisest. Kohati on tõesti tunne nagu põgeneks jahimehe eest, üritad minna ikka nii neist mööda, et nad sind tähele ei pane või kõnnid hästi kiiresti pea maas.
Ma saan aru, et nälgivaid lapsi on vaja aidata, aga palun ärge ahistage!

Alarm!!!

Eilne päev oli raske. Alustame sellest, et reedel käisime eestlastega väljas ja laupäeval käisin Hudderfieldis Heleni, Johanna ja Kertuga peol, seega olin ma pühapäevaks üsna surnud. Läksin siis ilusti vara magama, et esmaspäevaks välja magada, aga võta näpust. Kell 4 öösel hakkas meie vargaalam millegi pärast karjuma ja me ei saanud seda maha, sest see oli nähtavasti katki läinud.  Peale selle polnud meil elektrit. Nii me siis istusime pimedas ja kuulasime alarmi üürgamist nii pool tundi. Kui see lõpuks vait jäi ja ma uuesti voodisse sain, oli kell umbes pool kuus. Äratus oli kell 7, sest loeng hakkas kell 9. Loomulikult magasin ma tund aega sisse. Õnneks jõudsin õigeks ajaks kooli, sest mul oli essee kirjutamine, kust puudumine oleks mulle 10% minu lõpuhindest maksma läinud. Pärast seda koju minnes kuulsin juba poole tee pealt kuidas meie alarm jälle undas. Isegi politsei käis kontrollimas, kas kõik on korras. Siiski tuli landlord varsti ja pani selle põrguasja lõpuks vait. Varsti pärast seda olid mul ukse taga teoloogia tudengid Lõuna-Koreast, kes tahtsid teha mulle presentatsiooni, kuidas pääseda Suurest Katastroofist, mis üsna varsti tuleb. Kuulasin nad siis ilusti ära, kuigi vahepeal ajas hirmsasti muigama, aga hammustasin huulde ja üritasin tõsiseks jääda. Kui ma siiski ütlesin, et ma ei taha praegu nende ohutusmeetmeid kasutusele võtta tundusid nad üsna pettunud. Vähemalt said nad vetsus käia minu juures (mis on minu meelest palju suurem teene).
Põnevust mul siin ikka jätkub, vähemalt ei hakka igav.

Keerulised asjatoimetused

Eelmisel nädalal sain lõpuks oma pangakaardi kätte. Täitsa hullumeelne kui keeruliseks nad kõik lihtald asjad siin teevad. Kooliaasta alguses üritasin pangakontot teha RBS panka. Seal nõudsid nad minult kommunaalmase arvet, mis oleks minu nimel, kuna mul seda kuskilt võtta ei olnud, jäi see asi sinnapaika, sest ma lihtsalt ei viitsinud seda asja enam ajada. Nüüd tegin katset NatWest pangaga. Nemad olid mõistlikumad ja leppisid ülikoolilt saadud kirjaga. Kuid selleks, et enda konto avada peab kõigepealt minema pangakontorisse ja ütlema, et ma tahan konto avada. Siis määravad nad sulle kohtumise (mina pidin seda täpselt nädal aega ootama). Siis läheb sul umbes 20-30 minutit seal kohtumisel, kus tehakse sulle konto. Järgmisena saadetakse järgneva 10 tööpäeva jooksul sulle umbes 100 kirja pangalt. Eraldi kirjaga pin-kood, pangakaart ja veel igasuguseid muid kirju. Pin kood on ka nii ära turvatud, et mul oli tükk tegemist, enne kui ma selle välja lugesin. Ma loodan, et sain sellest õigesti aru, eks varsti ole näha. Aga nüüd mul on isiklik tšekiraamat, päris uhke. Vaevalt, et ma seda kasutan, aga tore ikkagi, kui sul on tšekiraamat.
Igatahes on see kummaline, kuidas nad siin kõik sellised asjad, mis meil käivad kähku ja mugavalt ikka võimalikult keeruliseks ja aeganõudvaks suudavad teha. Aga vähemalt on sellega nüüd ühel pool.

Kool kool

Ma hakkan vist vanaks jääma. Kohe kuidagi ei suuda uuesti koolirežiimi sisse elada. Esmaspäeval läks mul pool tundi aega, et voodist üldse välja saada ja kahe tunnisest loengust esimene tund ei saanud ma üldse aru, mis toimub, sest aju lihtsalt ei suutnud üles ärgata.
Täna hommikul pidin peaaegu ära unustama, et mul on kell 9 loeng, õnneks tuli see mul kell 8 meelde ja jõudsin õigeaegselt kooli ikkagi. Üles ärkasin ma alles kella 11 paiku kui jõin tassi kanget kohvi.
Homme on jälle kell 9 loeng. Pöidlad pihus!

Back in Manchester

Nonii, olengi jälle tagasi Inglismaal Manchesteris oma siinses kodus. Ausaltöeldes oli neljapäeva hilisõhtul siia jõudes üsna räbal tunne. Mitte ainult selle pärast, et maandumisel lennuk raputas ja sest natuke õõnsaks läks, vaid selle pärast, et tühi tunne oli ja koduigatsus hiilis ligi. Eile üritasin ennast kohvri lahti pakkimise ja Navitrolla piltide seina peale panemisega lohutada. Natuke aitas ka. Täna käisin linna peal. Õnneks on Lizzy ka siin, ei pea päris üksi olema.
Igatahes esmaspäeval hakkab kool ja ma avastasin, et nad on mulle kolmapäeva hommikuks kella 9-10 loengu pannud (muidu oli mul kolmapäev vaba) ja see ei ole hea. Täiesti tobe on ennast üheks tunniks hommikul kooli vedada. Aga no kui nad arvavad, et nii on hea, mis mul siis muud üle jääb.
Uuel semestril uue hooga!