Mumford and sons

Pühapäeva õhtul käisime kontserdil. Ma olen seda juba kaua oodanud ning septembris õnnestus mul endale kaks Mumford and sons'i piletit krabada. Sellel pühapäeval jõudis lõpuks see päev kätte. Soojendusesineja oli Jack Garrett, kes oli täitsa asjalik ja kuulatav. Meil olid ka üsna head kohad, kust nägi kenasti lavale ja sai ka kõikidest eriefektidest osa.

Kui Mumford lavale tuli siis oh sa jutt. See oli võimas. Ma olen nende viimast plaati umbes miljon korda kuulanud ning tean nii viimase plaadi kui ka sellele eelneva plaadi pealt peaaegu kõiki laule peast, aga plaadi pealt llihtsalt ei saa aru kui head nad tegelikult on. Kõik bändiliikmed mängivad vähemalt kahte pilli ja mitte lihtsalt ei mängi, vaid mängivad tohutult hästi. Laval oli kontrabass, bändzo, trompetid, viiul, klaver, lisaks veel kaks trummikomplekti, kitarrid ja süntesaator. Nad olid lihtsalt vaimustavad. Peale suurepärase muusika oli ka võimas show: valgus, tulevärk, Mumford kõndis rahva seas, kontserdi keskel tegid nad paar täiesti instrumentaalset lugu rahva keskel. Kontserdi jooksul oli nii palju võimsaid hetki, et ma pidevalt kartsin kontserdi lõppemist. Tegelikult esinesid nad kaks tundi jutti. Ma laulsin peaaegu kõikki laule täiest kõris kaasa, kuid nad esitasid ka paar lugu, mida ma üldse kuulnud polnud. See oli kõik lihtsalt nii hea, et ma hõljun ikka veel eilse õhtu emotsioonides. See oli lihtsalt uskumatult hea. Nad meeldivad mulle nüüd veel rohkem kui enne.

Kuni järgmise korrani!

Ahoi

Pole siia jälle tükk aega jõudnud, sest tegemist on palju olnud.

Teine pulmapidu tõestas, et seltskonnamänge nad ei harrasta. Natuke igava võitu, aga on nagu on.

Järgmine nädalavahetus oli eriti pöörane. Nimelt nagu enamus juba teavad, tegime Jamesiga isale üllatule ja lendasime tema sünnipäevaks koju. Ärkasime kell pool 2 reede hommikul, et sõita Stanstedi lennujaama. Reede õhtul pidasime Kristjani ja Katrini sünnipäeva, laupäeva õhtul pidasime suure juubeli peo. Sai kõvasti süüa ja kõvasti tantsida. Isegi polkat tantsisime. Pühapäeva õhtul saime veel Elo, Helerini ja Rolandiga natukeseks kokku. Esmaspäeval lendasime pooleteise tunnise hilinemisega tagasi Inglismaale. Hilinemine oli tingitud Inglismaal valitsevast udust. Kui lüpuks koju jõusdime, oli kell juba 7 ja meie istumisest kohutavalt tüdinenud.

Eelmisel neljapäeval oli Inglismaal jälle Bonfire Night (Lõkke õhtu). Neljapäeval läksime Sheffieldi suurt ilutulestikku vaatama, oli väga uhke. Laupäeval oli meil kohe kaks bonfire party't. Esimene oli selles talus, kus ma töötan, oli jällegi ilutulestik, mitte küll päris professionaalne, aga väga tore siiski, lõke, süüa ja säraküünlad. Mis sa hing veel ihkad. Hiljem läksime teise sõbra juurde ja istusime veel lõkke ümber.

Pühapäeval ärkasin ma 10 minutit enne 12 päeval. Ma olin kohe ehmatanud, et ma nii kaua magasin, kuigi me ei läinudki nii väga hilja magama. Aga eks meil oli alles eelmise nädalavahetuse väsimus sees. Pärast läksime veel Jamesi vanavanemate juurde sööma. Pühapäev mööduski suuremas osas süües ja voodis vedeledes. Oli väga mõnus.