Tervist jälle

Ma tean, et see on juba mitmes postitus järjest, aga ehk elate üle mu lobapidamatuse. Pealegi pilt minu köögi olukorrast polnud just teab, mis pikk lugu. Pilt ise oli juba piisavalt informatiivne.

Millest ma seekord rääkida tahtsin on see, et ma sain aru, kui palju ma tegelikult enda kohta teada olen saanud selle 2 aastaga. Mida siis? Näiteks seda, et teenindavas sektoris töötamine pole kohe kindlasti minu jaoks. Ma võiks olla mõne väikse kohvipoe müüa või omaenda väikese poekese perenaine, aga ettekandja ja muud selle sarnased ametid... ma ei oska muud öelda, et need lihtsalt ei sobi mulle. Ma tunnen ennast ebamugavalt ja ilmselt pole ma ka kõige andekam selles ametis. Seega otsustasin, et sellel aastal töötan ainult ManCity mängudel, sest seal on enam-vähem okei. Elus on niigi palju asju, mida tuleb teha vastumeelselt, ei taha ennast piinata, sellega et sunnin end hambad ristis mingitel üritustel taldrikuid laiali vedama. Aga mis töö mulle siis meeldiks? Üha enam ja enam tunnen, et teadus on see, mis mind köidab. Seal on heas tasakaalus iseseisev nokitsemine ja tiimitöö ning suhtlemine. Pealegi, kujutage ette, milline austusväärne suhtlusringkond mul oleks! Seega mõlgutan ikka rohkem seda mõtet, et kuidagi (kuidas täpselt, seda ma veel ei tea) tuleb ennast Tartu ülikooli smuugeldada. Aga kuna ma ei taha siin enne õhtut hõiskama hakata, siis hetkel ma pikemaid plaane ei pea. Üks samm korraga.

Olen veel aru saanud, et olen pigem selline praktiline õppija ning mulle eksamid eriti ei istu. Selles mõttes olen oma kursusega väga rahul, sest meil on üsna suur kaal kursusetöödel ja esseedel ja praktikatel. Ma võin ju mingi asja endale pähe tuupida, eksamil selle kõik paberile panna, aga selline õppimine ei ole minu jaoks lõpptulemusena väga tulemuslik, sest tean, et pärast eksamit ma lihtsalt unustan suure osa. Hoopis teine asi on, kui ma saan asja rahulikult õppida, lugeda, kuulata õpetajat/lektorit ning pärast see materjal üheks tööks/esseeks kirjutada või siis teooria praktikasse rakendada. Nii jäävad asjad mulle palju paremini meelde.

Isegi minu riietumisstiil on selle ajaga natuke muutunud ja usun, et paremuse poole. Ning ma tean, milliste riiete kohta ma vaatan, et "ohh kui ilus!" aga mida ma suure tõenäosusega rohkem kui paar korda selga ei paneks. Seega oskan ma ennast tagasi hoida impulssostude tegemisest.

Täitsa tore on selliseid avastusi iseenda kohta teha. Annab natuke kindlama tunde, et ehk oskan selle põhjal edaspidi paremaid valikuid ja otsuseid teha. Päris aus olles on tunne, nagu hakkaks suureks saama, nagu hakkaks mõistus pähe tulema. :) lootust on.

Argisematest asjadest rääkides, eelmisel nädalal oli mul täpselt 1 loeng, mille sisu oli enam-vähem, et õppige ikka hästi tublisti ja nähke vaeva. Tunniplaani sain ka. Kolmapäevad on vabad ja enamasti on loengud pärastlõunal, 2-3st. Reedel 10st.
Esmaspäevast hakkab päris kool pihta, aga eks see esimene nädal on ikka selline natuke mula nädal veel, sissejuhatavad loengud ja muu selline.

Täna käisin "Blue Jasmine'i" vaatamas. Hea film oli, soovitan.

Köök

Selline näeb siis minu köök välja... Ps. pildil pole ühtegi minu asja.

Juustes kaduva suve rohukõrsi

Mahasadanud tähti

Joonistad tammelehtede varje

Käsutad pilvi

Oled nii ilus

Et keegi ei märka

Oled nii tahetud

Et jääd üksi

Oled suits ohvrilõkke kohal

Oled lootosistes kukk

Jaani kiriku katusel

Suve viimasel ööl

Kuulan sinu üminat

Ajajõe kaldal

Selg vastu sügise ust.

(Kristiina Ehin)

Üks ilus luuletus. Pealegi veel sobilik vastalanud sügisesse :)

Tagasi reaalsuses?

Nüüdseks olen tagasi Manchesteris. Olen oma asjad uuesti oma tuppa kolinud, poes käinud ja esmavajalikku ostnud, isegi tööl olin juba eile (sellel suurel ManU vs. ManCity mängul ,kus City 4:1 võitis).

Kohvi/tee joomise koht. 

Seekordne tagasitulek oli isegi üllatavalt raske. Kui kodust tulema saamise ja lennujaamas lehvitamisega polnudki suuremaid probleeme, lennukis oli Heleni ja Kertu selts päästjaks, siis kohale jõudes oli ikka väga raske. Bussis tuli kõvasti huulde hammustada ja aknast välja vaadata. Oma täiesti tühja ja lagedasse tuppa jõudes ei olnud enesetunne sugugi parem. Kohe arvuti sisse ja netti. Huhh, sõber oli facebookis, vähemalt sai kellegagi rääkida. Aga ikka oli hirmus raske, peaaegu võimatu tundus ennast sundida oma asjadele järgi minema. Lõpuks võtsin ennast kokku ja tõin asjad Ricky juurest ära, läks täitsa ludinal, ei olnud mingeid viperusi. Tassisin oma tuppa, pakkisin lahti. Tore oli avastada, et mul on nüüd ikka tublisti vähem asju kui eelmine aasta. Lausa nii palju vähem, et sain endale aknalaua peale väikse istumise, kohvi joomise ja aknast välja vaatamise koha teha. Vaade on küll suuremas osas parklale, aga eks mõni inimene käib ka ikka vahetevahel mööda.

Esimene kooliga seotud asi on mul alles neljapäeval, siis saan tunniplaani ja kuulen täpsemalt mis see aasta toimuma peaks hakkama. Ma hoian pöialt, et tuleks piisavalt töökas aasta. Muidu ma tõesti ei tea, mis saama hakkab.

Ahjaa, elamisest niipalju, et see aasta on terve korter täis. Elan koos ühe ungari tüdruku ja 3 briti poisiga. Poisid muidugi ei korista, seega köök näeb välja üsna jube ja ega ma pidevalt nende järelt koristama ei hakka. Ilmselt ma vahel seda siiski teen, kui asi liiga hulluks läheb ja mul närv lihtsalt enam vastu ei pea.Üldiselt tunduvad enam-vähem, väga palju nendega kokku ei juhtu, kõik toimetavad rohkem vaikselt omaette.

Tegelikult olen aru saanud kui läbi mõtlemata oli minu otsus Inglismaale tulla. Aina rohkem jään hätta kui minult küsitakse, miks ma tulin.... päris aus vastus on, et ma ei tea. Sellel hetkel tundus see jube hea mõte, pea ees tundmatusse. Kui hakkan tagasi mõtlema, siis ma ei teinud ju isegi mingit eeltööd, ei uurinud linna ega isegi mitte väga ülikooli kohta. Kursus tundus huvitav ja selle kohta olin lugenud, enam-vähem sellega minu ettevalmistus piirdus. Ei otsinud ka mingeid alternatiivseid võimalusi Eestis õppimiseks. Ma küll teadsin (arvasin) et eks alguses on raske, aga kui ma kohale jõudsin siis see kõik lajatas mulle ikka sellise hooga pähe ja niitis jalust, et korralikult püsti sain ma alles sellel suvel. Nüüdseks olen aru saanud, et see ei ole minu koht. Ükskõik kui palju ma püüan ei suuda ma siin päriselt õnnelik olla. On paremaid aegu, kus ma tunnen ennast normaalselt ja otseselt millegi üle kurta ei saa, aga seda päris head tunnet ikka ei ole. Kui ma peaksin praegu otsustama, et kõik. mulle aitab ja oma seitsme asjaga Eestisse tagasi tulema siis mul ei oleks kahju, ei oleks kahju pooleli jätta seda kõike. Ma ei tee seda muidugi, selleks olen ma liiga kohusetundlik ja kool mulle siiski meeldib, see on ka ainus, mis mind siin hoiab. Ning nagu kõigel on kaks otsa, siis need 4 aastat, mis ma siin kokku veedan, on lõpuks kindlasti minu elu ühed kõige õpetlikumad. Tagasi tulles olen ma kindlasti palju, palju tugevam ning tean iseenda kohta rohkem kui oleksin õppinud mugavates tingimustes sama ajaga. Ilmselt on ka minu tuleviku sihid natuke konkreetsemad. Sest praegu (vähemalt praegu) tean ma üsna täpselt, mida edasi tahan teha. Õigem oleks vist öelda, mul on unistus sellest, mida tahan teha kui olen siin selle kooli lõpetanud. Ning, et oma unistust püüda ja selleni ka jõuda, otsustasin, et pühendan need 2 aastat täielikult õppimisele, see on minu prioriteet. Siiamaani on õppimine nagu natuke tagaplaanil olnud, sest pidevalt oli pea mõtetest sassis ja tööle keskenduda keeruline. Praegu tunnen kuidas mul on suur soov juba kooliga pihta hakata. Loodan, et kui pingutan ja tahan, soovin ning teen nii hästi kui oskan, siis saavutan oma unistuse.
Mulle on kuskilt (ma ei tea miks ja millal) tulnud üks ilus mälupilt tulevikust. Selles kaadris olen ma Tartus, ühe ilusa ja hubase korteri köögis (kus toimuvad alati parimad peod eksole :), joon teed ning naeran. Sellel pildil pole teisi inimesi, aga ma tean, et kaadri taga on minu ümber mulle kallid inimesed ning ma tunnen ennast sellel hetkel kõige paremini maailmas. Võib tunduda tobe, aga see lohutab, sest ma tean, et see kaader, pildike saab päris eluks :)

Ning endiselt on minu suurimaks hirmuks see, et te mind unustate. Aga ma tean, et tegelikult te seda ei tee.
http://www.youtube.com/watch?v=H2YT3drds8E (miskipärast ei saa ma siia lugu üles laadida, aga klõpsake aadressil ja kuulake kindlasti!)

Suvi 2013

Mäletan kuidas lapsena soovisin alati, et kevadel oleks esimene liblikas, keda näen, kollane. Sest see pidi tähendama, et tuleb kuldne - hea suvi. Kirju liblikas omakorda tähendas kirjut suve - nii head kui halba. Seekordne suvi on kohe kindlasti väga kirju olnud. Kuid tagasi vaadates oli helgeid toone siiski paljupalju rohkem.  Tegemisi on olnud tihedalt, suutsin hoida tööd, puhkust ja lõbu täitsa heas tasakaalus. Loomulikult olid mu plaanid ja soovid tegemiste osas tunduvalt suuremad, aga kõik need poleks vist isegi parema tahtmise juures ühte suvesse ära mahtunud.Sest nii väga kui ka ei tahaks suvepäevi pikemaks venitada, on ka neis 24 tundi.
Tööl käimisest olen siin juba rääkinud ja ei hakka ennast kordama. Aga peale töö oli ju ka lõbu. Aitäh Helerin! Sa olid parim kaaslane ja pinginaaber minu Süveööülikoolis :) Tallinn sai kohe kindlasti palju tuttavamaks selle suvega. Ning Eestit sai ka natuke nähtud. Sõpradega küll telkima ei jõudnud, aga selle eest sai seda teha perega. Mis toob mind selle juurde, et olen ikka üks õnnelik tädi ja peaaegu tädi. Loodan, et mu väiksed plikad mind vahepeal nüüd jälle ära ei unusta. Ning kodu on lõpuks ikkagi üks maailma parim koht, kuhu on alati hea tulla ja kust on alati natuke kahju ära minna. Siin on lihtsalt nii palju häid asju.
Kuid ega vaheaeg ülikoolist tähenda veel ,et õppimine sootuks soiku jäi. Eluülikool käis täistuuridel edasi ning üht koma teist on jälle selgeks saanud... eksamiks kujuneb järgnev kooliaasta Inglismaal. Sain aru, et olen viimased 2 aastat kreenis olnud, aga minu jaoks esialgu natuke ehmatavalt ja järsku, lükati mind jälle vertikaali, pandi uuesti oma jalgade peale seisma. Aitäh Sulle!

Viimasel 2 ööl on mul olnud natuke raske uinuda, sest peas kihutab miljon mõtet pidevalt ringi. Peale selle ajan ma ennast närvi sellega, et pean oma asjad jälle ümber kolima. Mulle kohe täiesti ausalt ei meeldi kolimine, kui ma saaks, jätaksin selle südamerahuga tegemata, aga päris ilma vist ikka ei saa.

Artikkel, mis pani mõtlema ja torkis ebamugavalt. Tõstatas minus jälle küsimuse, kas ma ikka olen õiged ja läbi mõeldud valikud teinud?  http://arvamus.postimees.ee/2055944/martin-ellermaa-hea-nohik-arka

Kas ma tahan homme 11.20 lennuki peale istuda ja tagasi Manchesteri lennata? Natuke tahan ja natuke ei taha. Õppida tahaks küll juba, viskaks hea meelega neile paar esseed valmis ja kuulaks loengutes, mida mu kallid õppejõud räägivad. Loodan, et tuleb huvitav aasta. Aga nagu ikka, on natuke kahju ära minna. Kuid seekord ma tean, et te ei kao kuhugi ja olete ainult ühe klahvivajutuse või hiireklõpsu või kõne kaugusel. Ning tegelikult tulen juba varsti tagasi :)

Panen siia mõned meeleolukamad pildid ka suve meenutama