Lõpp

Ma ei ole jälle ammu kirjutanud. Kuidagi kiire on olnud viimased 2 nädalat. Üle-eelmine nädalavahetus olin Sheffieldis kuni esmaspäevani, sest esmaspäev oli "bank holiday" ehk siis riigipüha meie mõistes. Miks, seda ma ei tea, aga vaba ta igatahes oli. Teisipäev kulus kuidagi iseenesest ära, kolmapäeval olin tööl, neljapäeval hakkasin korralikult eksamiks valmistuma, mis jätkus reedel. Reede õhtul läksin jälle Sheffieldi ning kui teil nüüd tekib küsimus, et miks ma Sheffieldi vahet pidevalt sõelun, siis jah, mul on noormees, kes elab Sheffieldis. Mis siin ikka salatseda. Seega nädalavahetus möödus seal. Esmaspäev ja teisipäev läksid jällegi eksamiks valmistumise tähe all. Kolmapäeval oli mu esimene ja viimane eksam. Ma arvan, et läks hästi, sest kõik oli meeles. Hinne oleneb nüüd sellest kui hästi vastused ette valmistatud olid.

Pärast eksamit oli meil ainult üks siht ja selleks oli pubi. Kuid kuna ilm oli ilus, siis üsna pea otsustasime, et võtame hoopis poest mõned õlled ning lähme parki istuma. Mõeldud-tehtud. Kui päike ülikooli hoone taha vajus läksid osad koju riideid vahetama. Mina, Ben ja Luke tulime minu juurde ja istusime edasi. Hiljem liitusime veel teistega pubis. Koju jõudsin kella 1 paiku. Väga tore õhtu oli ja teenis oma tähistamise eesmärki täielikult, kuna ega ma oma kursakaaslased nüüd enne Aafrikasse minekut ei näegi. Järgmise päeva pohmell oli muidugi üsna kohutav. Tundub, et vanemaks saades lähevad need ainult talumatumaks või on asi lihtsalt väheses harjutamises, mine sa tead.

Kolmapäeval leidsime Betiga endale ilusa korteri ka, 20 minuti jalutamise kaugusel koolist. Aga oh kuidas mulle ei meeldi see asjaajamine siin. Ma arvan, et mul on selle vastu tõsine allergia, mis väljendub üleüldises rahutuses, käte värinas ning kõrgenenud pulsis. Ma loodan sügavalt, et see korter on kogu asja väärt.  

Nüüd on veel vaja oma asjad kokku pakkida ja Beti juurde transportida. Õnneks on mul seekord lisa kätepaar koos autoga, mis teeb mu elu palju kergemaks ning ma ei pea vähemalt selle asja pärast stressama. Ausalt, see stressamine on mul nagu hobi juba viimasel ajal. Ning esmaspäeval kell 10.15 peaks lennuk oma rattad maast lahti tõstma ja mina kodu poole lendama.

Varsti näeme :)

Kes on minu lusikaga söönud?

See küsimus on mind juba mitmel korral painanud kui olen pärast nõude pesemist need kraanikausi kõrvale kuivama jätnud. Sest mu nuga-kahvel-lusikas leiavad endale sealt liiga tihti uue omaniku teadmata ajaks. Ning mulle ei meeldi oma söögiriistu võõrastega jagada.

Aga täna hommikul! Oioi, täna hommikul oli keegi lahkelt kasutusse võtnud minu kruusi... Te teate minu tundeid kruuside vastu. Lihtsalt öeldes sain ma kurjaks ja mul tekkis vastupandamatu soov kõigi uksed läbi koputada ja sisse nõuda, mis mulle kuulub. Aga ma olen siiski ka viisakas.

Mul pole tegelikult selle vastu midagi, kui minu asju laenatakse, aga kui mul on kõiki asju täpselt 1 (okei, kruuse on 3, aga see mis rändama läks oli just see kõige ilusam ja uuem) ja ma elan võõraste inimestega, siis mulle ikkagi ei meeldi, kui minu asju kasutatakse. Ning ma pole teb mis vaimustuses kellegi teise kahvli kasutamisest, mis on ei-tea-kus ei-tea-kui-kaua vedelenud, mis sellest, et ma selle enne puhtaks pesen. See on ju peaaegu nagu kui teil kõnniks naabrinaine sõnalausumata kööki, võtaks paar potti-panni kaenlasse ja läheks tagasi enda koju lõunat valmistama.

Ühesõnaga ootan ma väga järgmise aasta korteris elamise võlusid, kus mu kaaslaseks on ainult 1 neiu.

Tegelikult peaksin ma praegu eksamiks õppima, niiet tsaupakaa

Ahoi

Ma olen elus. Olen koguaeg olnud, aga vahepeal pole olnud mahti kirjutada. Viimane postitus oli vist Portugali kohta.

Igatahes on vahepeal päris paljutki toimunud. Käisin kodus, mis oli ütlemata tore. Ilmad olid nagu tellitult imeilusad ja ma sain juba kena jume :) Peale päevitamise hoidsin veel Teele-Riinu paar päeva ja käisin jookams ja ratsutamas ja saunas ja kõik need muud toredad kodus käimise tegevused. Grillihooaeg sai ka avatud, esimene kord vanaema juures ja teine kord tüdrukutega Suurupis pankranniku peal päikeseloojanguga. Kuigi tuleb tunnistada, et grilli süütamiseks läks meil päris palju loomingulisust tarvis .... ja aega.

Üks lõbus seltskond

Vaatame eri suundades, aga see on ainus pilt, kus me ei ole naerust kõveras

Ning munade pühad! See oli üle 2 aasta esimene kord kui ma munadepühade ajal kodus olin. Kuigi mune on endiselt tore värvida, siis tuleb tunnistada, et nagu enamike pühadega on ka see natuke oma võlust ja salapärast aastatega minetanud.

Kuid kõige toreda kõrval oli kodus olles ka parasjagu stressi ja näpuotsaga paanikat, sest koju tulles lõhkusin (ilmselt lennukis) oma arvuti ära. Keset minu armsa sülearvuti ekraani laiutas jäme valge triip, mis võttis kokkuvõttes umbes pool minu ekraanist enda alla. Ehmatus oli muidugi suur, aga viisime kohe parandusse ja ma lootsin, et nädala pärast saab ju ikka kätte! Siis on mul veel piisavalt aega oma tööd kirjutada enne tagasi minekut. Mõtlesin, et isegi hea, et mul arvutit natuke aega pole, saabki rahulikult puhata. Aga kui järgmise nädala alguses öeldi, et "täna ja homme veel kindlasti arvutit kätte ei saa" siis hakkas asi juba natuke hirmutavaks muutuma. Õnneks olid mul mõned kõige vajalikumad asjad netti üles pandud, seega sain veidi ikka oma töö kallal nokitseda. Võtsin oma vana arvuti ka kasutusse, aga üldiselt on üsna nõme midagi sellist teha, kui pole kõiki materjale ja pead seda tegema võõras arvutis. Ma tean, et tavaliselt reageerin sellistes olukordades üle ja kipun tegema sääsest kui mitte just elevanti siis jõehobu kindlasti. Seega olid mul stress ja paanika kohal nagu 5 kopikat. Ning kui siis öeldi, et ma ei saa isegi enne Inglismaale minekut arvutit tagasi siis tekkis küll korraks täitsa lootusetu tunne. Aga siis ei jäänud lihtsalt enam midagi muud üle kui ennast kokku võtta ning võtta halvimast parim. Seega 2 viimast päeva kodus möödusid kahe arvuti ees, sest ühes oli Internet ja teises kirjutasin tööd. Inglismaale tagasi sõitsin ka oma vana arvutiga. Ning see nädal on möödunud samuti õppides. Vahelduva eduga olen kirjutanud oma projekti ja järgmise aasta projekti ettepanekut.

Ning nüüd on nad mõlemad lõpetatud ning ära antud. Järgmise aasta projekti ettepaneku "esitlemine" oli eile. Tegelikult panime oma plakatid lihtsalt ülikooli üles kõigile vaatamiseks. Aga sain oma juhendajalt väga head tagasisidet :)

The effect of habitat change on Giant Forest Hog (Hylochoerus meinertzhageni) in Aberdare National Park, Kenya

Täna hommikul laadisin üles oma Portugali projekti raporti, viisin log booki ära ja sellega olen ma ametlikult oma viimase kursusetöö lõpetanud.

Ning kui kedagi Portugali putukate hingeelu lähemalt huvitab siis olge lahke, siin on minu töö abstakt

See nädal hakkasid trennid ka jälle pihta. Nagu ikka tegid nad esimese trenni raske. Ja oh sa jutt! sellist asja pole mul veel varem olnud, et vähemalt poole trenni ajast püüdsin ma mitte ära minestada. Ei teagi, miks seekord nii hulluks asi läks. Ausalt öeldes nägime Juliaga mõlemad üsna hädised välja. Ning mul on jalad täna ka veel valusad! Ei mäleta, millal ma pärast trenni niimoodi valutanud oleksin. Kolmapäeval oli ilmselt üsna lõbus vaadata, kuidas ma trepist alla kõndides nägusid tegin. 

Kui mul täna esimene "I believe I can fly" moment üle läks, oli natuke imelik olla. Mul pole hetkel vaja mitte midagi teha. Absoluutselt mitte midagi. Pärast kuud aega pidevat õppimist-kirjutamist-lugemist-muretsemist-arutamist-ja-kõike-vahepealset on see natuke uskumatu. Samas hakkasin mõtlema, et jumaljumal, kui ma hakkan oma lõputööd kirjutama siis on ju kõik 3 korda suurem. Andmemahud on 3x suuremad, sõnade arv on 3x suurem, ning see töö on 3x tähtsam. Kui mul oli praegu peaaegu iga päev vähemalt korra tunne, et ma lähen lolliks, siis mis järgmine aasta saama hakkab? Tegelikult ma arvan, et see saab olema täitsa teistsugune kogemus, sest esiteks on mul aega ka 3x rohkem ja see on siis juba midagi sellist, mis ilmselt on ka 3x huvitavam. 

Nüüd on mul 2 nädala pärast veel üks eksam ja siis olengi lõpetanud. Hetkel ootan, et mu kursusekaaslased ka oma tööga ühele poole saaksid ja siis saaksime kõik tähistama minna. Homme lähen nädalavahetuseks Sheffield'i puhkama. 

Varsti jälle! Tsau pakaa