Väike My

Eile sain Helerinilt jõuludeks ühe ütlemata toreda raamatu - "Väikese My mõtteteri". Jagan teiega mõnda originaalsemat.
"Ohoo!" lausus v'ike My lugupidavalt. "Ta on nüüd vihane. Ta lausa särtsub."

"Uskuge mind, ma olen kohutavalt tark!"

"Ära kahetse kõike kogu aeg taga," tähendas väike My

My kehitas õlgu ning puges tagasi sambla sisse. Ta oli sageli näinud, kuidas kedagi oodatakse vales kohas, oodatakse lihtsameelselt ja meeleheitlikult. Sinna ei saa midagi parata, vahest see peabki nõnda olema.

"Ma ei karda isegi sipelgaid!" vastas väike My

"Mõned on hiigla heas tujus," tähendas väike My."Oleks parem kui mõned valvaksid oma viskikasti."

"My on jälle piparriisikaid korjanud," m'rkis Papa. "Mullu korjas ta kärbseseeni."
"Loodame, et ta tuleval aastal jõuab kukeseenteni," lausus Mamma. "Või vähemalt pilvikuteni."
"Lootus on alati hea asi," märkis väike My ning turtsatas endamisi.

"Nüüd teeme sõitu," lausus väike My ja laotas oma eelikusaba õela põhjatuule ees laiali. Ta hakkas liuglema lumelaikude vahel siia ja sinna, tüüris jalgadega ning hoidis kindlalt tasakaalu, nagu see on loomulik, kui sa oled My.

"Hirmuta neid Urriga!" pani too ette. "Minu õde teeb nii."
"Ja sina muutud siis kohe paiks?" küsis Nuuskmõmmik.
"Muidugi mitte!" naeris My nii, et kukkus istuli.

Jää ajas end kummi, kerkis ja vajus ning puhuti kärgatas niisuguse jõu ja võimsusega kahuripauk, et väikesel Myl jooksid külmad mõnuvärinad mööda selgroogu alla. "Peaks need lollpead mind ainult mitte päästma tulema," mõtles ta. "Siis rikuvad nad kõik ära."

"Väike My on harjunud iseenda eest hoolitsema," ütles Mymla tütar. "Ma muretsen rohkem selle pärast, kes tema teele ette satub."

"Häh, kas sa pead mind lobamokaks?" küsis väike My vastu. "Ma tunnen liiga vähe huvi teiste saladuste vastu   , selleks et neid laiali laotada. Pealegi räägivad nad varem või hiljem oma saladused ise välja."

"Kujutage ette, et nad suudavad nii vihased olla!" lausus väike My imetlevalt.

Mida märkas ja mõtles väike My, seda ei teadnud keegi.

Sellised toredad tähelepanekud siis väikeselt Mylt.
Kui me kõik vaid suudaksime natuke rohkem tema moodi olla...

Viimane pingutus

Mõned tunnid veel. Aga aeg läheb nii aeglaselt kui sa midagi väga ootad.
Eile oli natuke actionit ka. Meie küpsetusahju klaas plahvatas millegi pärast. Õnneks ei olnud kedagi sellel ajal köögis, sest terve põrand oli klaasikilde täis. Nüüd ma ei saagi lennujaamas istumiseks ja söömiseks muhvineid küpsetada.
Kohver on ka juba pakitud, aga tuba näeb endiselt välja nagu oleks orkaan siit läbi käinud :D
Igatahes kohtumiseni Eestis!

Viimane nädal

Eilne ja tänane päev on, vastukaaluks minu masendavale nädalavahetusele, täitsa toredad olnud. Eile oli mul ekspromt loen, kuna reedel oli õppejõud haige, siis tegi ta eile asendusloengu. Meid oli lausa kolm tükki kohal. Aga just tänu sellele oli väga mõnus, selline hubane. Siis käisin korraks aiandis ja viisin Helene-le Kalevi šokolaadi. Ta on ääretult lahe inimene, nii et pärast sealt tulekut oli mul veel parem tuju. Õhtul oli meil ronijatega Christmas dinner. Menüüs oli kalkun, mis ongi inglaste peamine jõulusöök. Hea oli, aga verivorsti ja hapukapsa vastu pole sellel võimalustki. Pärast liitusin veel eestlastega mõneks kokteiliks.
Täna käisin hommikul ujumas ning pärast seda tulid Ricky ja Dale mulle külla. Järjekordne Christmas dinner. Seekord oli menüüs kala ja pannkoogid jäätisega. Minu kokkamisega jäid nad igatahes väga rahule. Näitasin neile pilte meie eelmise talve lumeuputusest ja videosid laulu- ning tantsupeost. See avaldas neile muljet. Ja nad on tõelised Paula fännid.

Tüdimus

Laupäev. Igav. Tüdimus.
Mis ma siis täna tegin. Käisin hommikul kõndimas (sest joosta ma ju ei saa), võimlesin, käisin pesemas ja siis õppisin. Vahepeal tegin süüa ja siis õppisin niikaua kui ma lihtsalt enam ei viitsinud. Siis olin niisama netis. Mõtlesin täna kinno minna, aga kuna kell 4 läheb juba pimedaks siis ma ei viitsinud minna ja ilm on ka vastik. Ma lihtsalt ei oska tervet päeva toas istuda. Jah ma võiksin ju välja minna, aga kaua ma kõmbin niisama linna peal ringi. Motivatsiooni puudus. Tahan koju!

Lumi

Täna hommikul oli meil lumi maas! Ok, seda oli umbes 3 helvest, aga autode aknad olid siiski lörtsiga kaetud. Tuju läks kohe heaks. Aga üldiselt on viimasel ajal vastik ilm olnud. Igatahes palun mulle 20. detsembriks Eestisse ilus paks lumi organiseerida!
2 nädalat ongi veel jäänud ja siis saab koju. Oh kuidas tahaks juba tulla, aga see aeg läheb ruttu. Täna on esmaspäeva õhtu ja üldiselt on nii, et teisipäeva hommikuti ma mõtlen, et oh JUBA on teisipäev, nädal on peaaegu läbi. Seega ainult natuke veel pingutada ja oodata ning olengi kodus :)

Make over

Täitsin millalgi ühe tänavaküsitluse. Kõigi vahel loositi välja make over. Sain siis mina telefonikõne ja tuli välja, et ma olen see õnnelik. Lahe! Läksin siis täna kohale. Tehti meik ja soeng ja fotosessioon oli. Tore oli, kõik oli kena ja pildid tulid ka ilusad. AGA seal oli loomulikult ikkagi konks ka. Nimelt pildid pidin ma välja ostma ja mitte väikese raha eest. Seega lõppkokkuvõttes on vastu pükse saamise tunne, aga eks ma järgmine kord olen targem.

Emmele issile paar pilti ka :)

Nii, lõpuks ometi on minu tuba ka soe!
Aga teate, täna täpselt kuu aja pärast olen ma kodus! See tundub juba käeulatuse kaugusel, ainult 4 nädalat veel ja teades, et varsti läheb jõulutralliks lahti, lendab see kuu kindlasti kiiresti. Tahaks küll juba koju minna. Eriti tuleb koduigatsus laupäeva õhtuti, kui ma mõtlen, et praegu on umbes aeg sauna minna ja pärast Õnnet vaadata.
Käisin eile natuke šoppamas ja nüüd ei lähe ma enne jõule küll enam nädalavahetusel linna. Kogu kesklinn ja kõik poed on rahvast nii täis, et riiulite vahele oleks valgusfoore vaja kokkupõrgete vältimiseks. Tundub, et kõik on juba jõulumeeleolus, aga mina enne detsembrit küll alustada ei kavatse. Meil on juba jõuluturg avatud! Rääkimata poodides lastavast jõulumuusikast. Sellega pingutatakse siin ikka kõvasti üle, see jätab juba kaugelt tarbimispüha mulje, mitte ei tekita jõulumeeleolu sellisena nagu see olema peaks. Seega on praegu targem kesklinna vältida nii palju kui võimalik, et sellest kõigest detsembri alguseks juba villand ei saaks.
Ilusat novembrit teile! (kuulsin, et teil läheb juba külmaks ja mõnusaks :)

British gas

Paar päeva tagasi selgus, et meie küttesüsteemil on midagi viga, sest ükski radiaator majas ei läinud enam soojaks. Helistasime siis landlordile ja ta kutsus meile British Gas-ist kellegi asja parandama. Tänane päev ongi läinud töömehe ootuses, sest nad ei ütle sulle kindlat kelaaega, millal nad tulevad, öeldakse, et millalgi 12 ja 6 vahel. Tore! Õnneks oli mul tänane päev vaba ja ma sain kodus olla, kuigi mul oli plaan minna kinno Lion King-i vaatama. Igatahes kell 4 tuli siis töömees ja hakkas asja uurima. Aga tal oli vaja ligi pääseda kõigile radiaatoritele, Trish aga loomulikult pani oma toa ukse lukku, kui kodust ära läks, hoolimata sellest, et landlord saatis meile kõigile sõnumi, kus toonitas, et me peame tagama juurdepääsu kõigile radiaatoritele. Oi ma sain kurjaks. Aga õnneks ma sain ta kätte ja ta on nüüd juba teel koju. Igatahes tundub, et midagi on ikka mäda, sest  töömees on juba üle tunni siin mässanud ja läheb veel aega. Loodame, et lõpuks saab selle asjaga siiski korda ja me ei pea enam külmakapis elama!

Kallis issi!

Täna on isadepäev, aga kuna ma olen kaugel siis ei saa ma sulle täna hommikul halvaad ega martsipani kinkida. Ja ega siin neid õigeid ei olegi. Aga mõtlesin, et meenutan sulle kui kallis sa mulle oled.
Meie vaated ei pruugi alati kattuda, aga ma tean, et võin alati sulle loota. Tean, et kui sa küsid minult, kas mul ikka raha on ja ütled, et ma ikka liha ka sööksin, sest muidu saab jõud otsa, on sinu viis teha kindlaks, et mul kõik hästi on. Sa püüad alati mu tuju üleval hoida ja ei luba mul pikalt norutada. Sa teed kõik endast oleneva, et minul kõik olemas oleks ja hästi läheks.
Loodan, et ma suudan olla sulle hea laps, et sa saaksid minu üle uhke olla, sest minu suurim hirm on sulle pettumust valmistada. Ühel päeval tahan olla mina see, kes hoolitseb selle eest, et sinul oleks kõik hästi.
Tean, et ütlen seda liiga harva, aga ma armastan sind väga!
Ilusat isadepäeva!

Trafford Centre

Täna käisin Lizziga Trafford Center-is. See asub kesklinnast umbes 20 minuti bussisõidu kaugusel. No see on ikka pirakas kaubanduskeskus, seal kasvavad palmid ja on purskaevud keskuses sees.Kogu see kaadervärk on Kreeka stiilis ehk siis marmorkujud ja suured sambad jne. Tegelikult on täitsa tore seal niisamagi jalutada. Me olime umbes 5st kuni 9ni, aga seal saaks vabalt terve päeva sisustada. Õnneks oli rahvast isegi üllatavalt vähe ja sai rahulikult ringi käia.
Jõulud on ka juba väga teemas. Kõik on kaunistatud ja jõulumuusika mängib. Seal oli ka üks veider silmade, nina ja suuga, laulev jõulukuusk. Mida kõike ka välja ei mõelda.
Käisime Nando's söömas. See on põhimõtteliselt nagu kiirsöögi koht, kus kõik keerleb kana ümber, aga selline natuke viisakam. Igatahes nüüd mul on küll tunne, et ma söön nädal aega ainult salatilehti ja porgandit. Igasugune kiirtoit hakkab vastu.

Nädalavahetus

Ooo kaua oodatud nädalavahetus jõudis lõpuks kätte! Laupäeval lasin endal kohe nii kaua magada kui tahtsin ja käisin hommikul jooksmas. Aga mu jalgadel on midagi viga, lihased lähevad kangeks joostes. Nii ei ole üldse tore joosta! Tegelesin natuke õppimisega ka, aga siis tuli kiirreageerimiskutse linna minna. Uksest välja minnes selgus, et õues on tunduvalt jahedam kui ma arvasin. Ja pargist ei tahetud ka mind läbi lasta, sest eile oli bonfire night ja meie parki oli tõsine tivoli püsti pandud, seega pidin päris korraliku ringi tegema. Linna peal ringi tuiates selgus, et õues on ikka  palju külmem kui ma arvasin. Aga sai kohvi joodud ja söömas käidud ja niisama ringi uidatud. Koju minnes oli kogu linn suitsuvinet täis, sest iga nurga peal lasti liutulestikku. Ühest autopesulast sõitis tank välja... Õhtu jooksul imestaime, et huvitav miks linn nii tühi on laupäeva õhtul, koju minnes sain ma aru, miks. Vähemalt pool linna oli meie pargis!
Täna hommikul jooksma minnes oli õues veel külmem! Autode aknad olid lausa jääs. Aga päris mõnus karge. Igatahes võtsin pärast hommikusööki koristamise ette. Köök, elutuba ja enda tuba. Nüüd on kohe hea majas ringi käia. Siis õppisin natuke ja tegin süüa, pasta bolognese. Õhtul lähme eestlastega curry mile'ile curryt sööma. Tuleb tore õhtu ma usun :)

Wales

Nonii, jõudsin lõpuks siiamaani, et saan teile oma nädalavahetusest natuke rääkida.
Reedel pärast viimast loengut kiirustasin koju, kus mul oli täpselt 20 minutit aega, et riided vahetada, süüa ja oma asjad kaasa haarata, et uuest ülikooli juurde joosta. Kerge hilinemisega jõudsin kohale. Meil oli 3 autot, mis topiti kotte ja inimesi täis, ning sõit Walesi poole algaski.
Kohale jõudsime umbes 2,5 tunniga, seega mitte ülemäära pikk sõit. Ööbimispaigaks oli meil väike bunkhouse, mis kuulub ühele teisele ronimisklubile, kes seda siis välja üürib. Maja ise oli täitsa normaalne, 2 naridega magamistuba (kokku 15 kohta) köök ja kaminaga nn elutuba. Aga kuna reede õhtul sinna jõudes oli maja külm ja terve õhtu pidi jopega istuma, siis ei tekkinud väga õdusat tunnet.
Esimesel õhtul ei toimunudki suurt midagi. Istuti, joodi õlut ja chilliti niisama. Kuna järgmisel päeval oli plaan 10st välja minna, siis läksime ka üsna varakult magama. Õnneks ei hakanud öösel külm ja uni oli ka täitsa hea.
Laupäeva hommikul ei olnud ilm just väga palju lubav. Tuuline ja tibutas vihma. Pooled meist (17 oli meid kokku) läksid tegema top roping-ut, ehk seda tavalist mägironimist, kus sa oled köiega turvatud. Teine pool, kaasa arvatud mina, läksid tegema boulderin-i. Bouldering on selline ronimine, kus sul ei ole ei köisi ega midagi muud. Seda tehakse madalate kaljurahnude peal. Meid (9 inimest) viidi kohale ja meile jäeti 1 auto, lihtsalt selleks, et kuskil vahepeal varjus olla, aga autojuhti meil ei olnud. Aga kuna selleks ajakas oli päris mõnusalt sadama hakanud ja puhus tuul vinge-vinge, siis ei tulnud meil ronimisest midagi välja. Mõtlesime siis, et lähme jalutame niisama natuke. Muidu oli tore jalutuskäik, sest Walesi loodus on tõesti väga ilus. Täpselt selline nagu ette kujutad ja pildi pealt näinud oled. Aga kuna ilm oli tõesti alla igasugust arvestust, siis umbes 20 minutiga olime kõik läbimärjad ja külmad. Auto juurde tagasi jõudes, selgus, et meil tuleb 3 tundi oodata, enne kui teised tagasi tulevad, sest kokku oli lepitud, et meile tullekase järgi kell 2. Tüdrukud lubati autosse ja poisid käisid vahetustega ühe vaba koha peal vihmavarjus. Mingil hetkel tuli aga keegi heale mõttele, et nüüd ronime kõik autosse! 9 inimest mahub 5 kohalisse autosse täitsa kenasti ära ja soojem oli ka. Nii me siis ootasime kuni lõpuks meile järgi tuldi. Majja tagasi jõudes olid kõik väga märjad ja külmunud. Seega tehti kohe kaminasse tuli ja hakati riideid ning jalanõusid kuivatama. Aga mina olin oma saabastega väga õnnelik, sest ma olin vist ainus, kelle jalad soojad ja kuivad olid :) Igatahes järgmised paar tundi ürtitati sooja saada ja koguti ennast. Õhtu poole saadeti usaldusisikud nimekirjadega poodi jookide järgi ja pärast seda otsustati minna korra pubisse ja siis käia läbi mõnest take away-st, et süüa tuua. Mina ja Charlotte aga ei viitsinud kaasa minna, me andsime lihtsalt enda tellimuse sisse ja jäime koju, sest õues ladistas vihma ja toas oli juba hea soe. Aga nagu korralikud koduperenaised, hakkasime kõigepealt koristama, sest terve tuba oli tühje õllepurke ja igasugust muud träni täis. Koristatud, nautisime natuke vaikust ja rahu kuni teised tagasi tulid ja sai sööma hakata. Õhtu möödus meeldivalt ja nüüd oli juba päris hea kodune olla.
Pühapäeval oli ilm juba tunduvalt parem, vahepeal natuke tibutas, aga pärast tuli isegi päike välja. Osad läksid jälle top roping-ut tegema ja mina koos teise osaga läksin uuesti bouldering-i üritama. Seekord läks õnneks ja saime päris palju ronida. Mulle hakkas see täitsa meeldima. Üleüldse hakkas mulle väljas ronimine rohkem meeldima kui sees seinade peal pusimine.
Kui kõhud tühjaks läksid, otsustasime lõunat sööma minna ja pärast seda suundusime teiste juurde, et ka natuke top ropingut teha. Mina ronisisn ka ühe korra, rohkem ei jõudnud, sest hakkas pimedaks minema ning me hakkasime ennast tagasi sättima. Aga mulle meeldis!
Enne koju tulekut käisime veel pubist läbi, et kõik koos ühte pinti nautida. Teised tahtsid veel take awayst läbi käia. Meie Charlotte'ga ei tahtnud süüa võtta, sest lõunasöök oli päris tõhus ja kõht ei olnud nagu tühi ka. Aga lõpuks sõime ikkagi endal kõhud punni, sest kõigil jäi midagi üle, mis meile anti :D Kes ütles, et tasuta lõunaid pole olemas.
Kella 10 ajal jõudsin lõpuks koju. Õnnelik aga väsinud.

Esmaspäeval hakkasin kohe uue hooga pihta. Kella 9-ks loengusse ja õhtul oli eestlaste võileiva söömise pidu. Nagu Eesti pidude puhul ikka, alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Natuke võib selles vist mind ka süüdistada, sest ma õpetasin neile ühe vahva mängu - Bussijuht. Kui võileivad otsas olid, läksime Baa Bar-i tantsima. Väga vinge oli! Magama sai küll veidi liiga hilja, aga nagu issi ütleb: "teil noortel inimestel polegi magada vaja."

Homme läheb Helina Wales'i! Ma juba nii ootan. Täna peab veel pakkima hakkama, kilejope, soojad sokid ja mitu paari vahetusriideid. Homme ostan veel matkasaapad ka, sest tossudega minnes oleksid mu jalad 10 minutiga läbimärjad ja külmad. Igatahes kell 7 homme õhtul sõidame välja ja tagasi jõuame pühapäeva õhtul. Esmaspäeval saate ehk siis täpsemalt lugeda mu seiklustest :).
Täna ostsin endale laualambi, sest laelamp üksi jääb natuke nõrgaks kui vaja mingit kirjatööd teha või lugeda. Aga blond nagu ma olen, ei tulnud ma selle pealegi, et pirn ka osta :D Seega peab mu uus lamp natuke ootama, enne kui ta kasutusse saan võtta.
Käisin täna üle kahe nädala jälle jooksmas. Päris mõnus oli kohe, eriti pärast, selline hea tunne, et sain laiskusest jagu ja käisin ära. Hoolimata sellest, et õues sadas vihma ja juba hakkas hämaraks minema. Täna oli üldse nigel ilm, aga ma olen juba õppinud ilma üle mitte kurtma, ta lihtsalt on selline nagu ta on. I love rain. Siin elades sa lihtsalt pead seda tegema :).
Täna sattusime Heleriniga rääkima eelmisest suvest. Kuigi sellest ei olegi tegelikult nii palju aega möödas, põhimõtteliselt 2 kuud, tundub mulle, et see oli nii nii ammu. Mul on vahepeal lihtsalt veel rohkem toimunud. Hakkan praegu mõtlema, et täitsa imelik. Ma elan Inglismaal, käin siin ülikoolis ja toimetan igasuste muude asjadega. Teen täpselt seda, millest ma veel pool aastat tagasi ainult unistasin. Ma olen ennast siia kenasti sisse sättinud, ma tunnen linna juba, mul on tuttavad ja mõned natuke lähedasemad sõbrad... Ma tunnen ennast...hästi, oleks vist õige sõna. Loomulikult on mul vahepeal koduigatsus, aga tegelikult on siin täitsa tore. Vähemalt praegu. Ja ma olen siin oldud 2 kuuga oioi kui palju suuremaks ja targemaks saanud. Aga see minu eesmärk ongi, saada targaks ja tugevaks. Ja siis tulla tagasi Eestisse ülbama, kui tsiteerida ühte sõpra :D
See avastus tegi mu tänase päeva! Nüüd lähen pakkima.
See you!

Oeh. Tervist, pole ammu kohtunud.
Kiire on olnud viimasel ajal. Koolis tuleb juba reaalselt õppida või noh, koolis tuleb käia ja siis kodus õppida. Igasugust muud tegemist on ka olnud.
Järgmisel nädalavahetusel lähen mägironijatega Walesi! Tuleb põnev, ma juba ootan :) Kolmapäeval peab kindlasti minema ja natuke harjutama enne. Ma pole ju kunagi väljas roninud.
Ja nii tüüpiline! Täna kui mul on vaja Moodle'ist (nagu e-kool) kodust tööd vaadata, on see maas...Selle pärast ma tehnikat ei usaldagi!
See nädal peab ennast tõsiselt kokku võtma, sest nädalavahetusel ei jõua nagunii õppida. Peab üldse ennast kokku võtma, viimasel ajal olen natuke laisk olnud...

"A city that thinks a table is for dancing on"
-Mark Radcliffe on Manchester

Külm

Täna oli külm ilm. Kohe harjumatult külm. Käisin aiandis üle 2 nädala, tegime tavalisi sügisesi aiatöid. Aga kuna juba eelmainitult oli õues üsna karge, ja ma polnud väga paksult sisse mässitud, siis hakkas jahe. Siiamaani pole sooja saanud, sest minu toas on ka võimatult külm. Joon juba teist tassitäit teed ja olen teki sees. Pärast teen igaks juhuks jalavanni ka, sest ma ei taha uuesti haigeks jääda!

Halb nädal

No mul viimasel ajal ikka ei vea kohe üldse. Alustame sellega, et neljapäeva hommikul ärkasin ma palaviku ja tundega, et ma olen rongi alla jäänud. Päeva jooksul tõusis palavik vahepeal 38,7 kraadini. Hakkasin antibiootikume võtma ja võtsin patsetamooli ja ravisin ja magasin. Täna ärkasin päris normaalse enesetundega ja täitsa tore oli. Pärast hommikusööki pesin nõusid ja nägin aknast, et prügiauto tuleb. Mõtlesin, et lähen viin ruttu meie prügikastid ka täna äärde. Jooksin siis ruutu alla ja keerasin ukse lukust lahti ja jõudsin täpselt õigeks ajaks prügikasti välja tõsta. Ja kui ma siis tuppa hakkasin minema ei saanudki ma enam sisse. Meie uks läheb alati väljast poolt lukku, nii et väljast tulles peab alati võtit kasutama. Aga ma üldse ei mõelnud sellele kui ma välja jooksin, sest tavaliselt jätan ukse lahti kui ma ainult korraks välja lähen. Igatahes olin teksade, pluusi ja sussidega ukse taga. Võib öelda, et ma ei olnud just ülevas meeleolus. Läksin siis naabrite ukse taha, sest midagi paremat ei tulnud hetkel pähe. Kaks väga toredat ja sõbralikku tüdrukut elavad meie kõrval. Nad püüdsid mind igati aidata, aga tulemust väga ei olnud. Püüdsime minu majakaaslastega kontakti saada, aga kuna mul ei olnud telefoni ja ma ei tea nende numbreid peast siis ei viinud see ka kuhugi.
Mul hakkas juba paanika tekkima, sest pidin kell 11 Ricky ja Dale'iga kooli juures kokku saama, et meie rühmatöö üle vaadata ja kell 12 pidime seda esitama. PAANIKA, sest kell oli juba pool 11. Siis nad andsid mulle jalanõud ja jope ja raha bussipileti jaoks. Läksin siis linna ja sain poistega kokku. Ma olin üsna endast väljas, aga nad olid nii toredad ja lohutasid mind, nii et enesetunne läks natuke paremaks. Oma rühmatöö saime ka kenasti esitatud, ma jäin täitsa rahule meie sellega. Tagasiside õppejõult oli ka hea. Pärast võttis Ricky mu oma hoole alla, sest mul polnud ju kuhugi minna. Selleks ajaks olin Trishiga kontakti saanud ja selgus, et ta lõpetab kuskil 5 ajal alles. Seega olin umbes kella 4-ni Ricky juures, ja siis jalutasin koju. Kuna mul oli natuke aega mõelda, kuidas seda olukorda lahendada, sest lihtsalt teisest võtmest poleks palju kasu olnud. Kuna minu võti oli seespool ikkagi ees. Siis võtsin tee peal pargist puuoksa kaasa. Koju jõudes pistsin käe sellest kirja august (teate küll, nagu Inglismaal need augud ukse sees, kust post sisse lükatakse) sisse koos selle oksaga ja õngitsesin võtme selle otsa. Ja kujutate ette, mul õnnestus võti kätte saada ja uks lahti teha!!!
Hiljem mõtlein, et oleks võinud seda ju juba hommikul teha, aga siis olin ma selleks liiga ähmi täis.
Aga mis ei tapa pidavat tugevamaks tegema. Seega peab vist lihtsalt oma veast õppima. Ja hea mõte oleks edaspidiseks üks varuvõti kuhugi sisse seada.
Seikluseid kui palju, vähemalt ei ole igav!

Tervitused

üle pika ajal!Ohh, vahepeal on päris palju toimunud ja päris kiire on olnud, seepärast pole nii kaua kirjutanud ka. Igatahes eelmisel reedel saime endale rühmatöö. Mina sattusin kokku kahe poisiga. Alguses mõtlesin küll, et jumal-jumal, aga minu eelarvamus haihtus esimese 5 minuti jooksul. Nii muhedaid ja toredaid poisterahvaid pole ammu kohanud :) Iseasi kui asjalikud nad töö tegemises on. Eks ma saan homme teada... Aga reede õhtuks õnnestus mul ka haigeks jääda. Kui laupäeval ei olnudki asi väga hull, siis pühapäeva õhtul oli mul 38,4 palavik ja  enesetunne oli väga halb. Nädalavahetus mööduski suuremas osas ravides ja esmaspäeva hommikuks oli palavik üle läinud, niiet sain kooli minna, nojah kooli oleks ma vist nii või naa läinud. Esmaspäeval saime Ricky ja Dale'iga ka uuesti kokku (pühapäeval saime ka). Käisime Manchesteri muuseumis. Teisipäevane kokkusaamine jäi ära, sest ühel neist oli pohmell ja teine oli pool ööd üleval olnud ja rääkinud Ameerika sõbraga. Aga see polnudki kõige halvem, sest selle ajaga sain ma juba pool oma ülesandest tehtud. Teisipäeva õhtul oli meil Eestlaste ja Eesti sõprade kokkusaamine, mis kandis nime Eesti söögi ja joogi õhtu. Ma sain kartulisalatit ja leiba! Väga hea oli. Ja muidu oli ka tore. Jälle uued tuttavad ja seekord eestlased :). Täna käisin ronimas ja palju parem oli kui eelmine kord, sest järjekord oli lühem ja ma sain koos Jackiga ronida, kes on sellega juba mõnda aega tegelenud. Seega oskas ta mind juhendada ja õpetada. 5-6 seina vallutasin, aga rohkem ei jõudnud, sest käed väsisid ära. Need värisesid veel pool tundi pärast viimast ronimist. Homme on mul ka vaba päev, sest praktika ja väljasõit on esimesel kahel rühmal, mina olen aga 3. rühmas. Seega on minul praktika järgmisel nädalal. Teoorias peakski mul üle nädala neljapäevad vabad olema. Vinge.

Pakid ja raamatud ja pangad

Eile (kolmapäeval) hakkasin oma paki jälgi taga ajama, sest sai juba 2 nädalat tema posti panemisest. Kuna tuli välja, et ema-isa olid aadressi kirjutades minu majanumbri ära unustanud, siis ei saadud pakki minuni toimetada. Tuli välja, et see ootab mind Royal Mail'i kontoris. Edasi tekkis küsimus, kus see kontor asub. Küsisin siis teed ühelt ja teiselt aga keegi ei osanud mulle täpselt öelda. Kõndisin siis enam-vähem selles suunas kus see oleks pidanud olema. Aga mingil hetkel ei osanud ikkagi enam kuhugi edasi minna. Õnneks tulin heale mõttele ja küsisin taksojuhi käest teed. Tema oskas kohe mind õigesse kohta juhatada. Edaspidiseks peab selle teadmise kõrvataha panema. Aga tegelikult olin ma täitsa õiges suunas kõndinud ja leidsin kontori päris ruttu üles. Aga kuna ma loll ei võtnud paki registreerimisnumbrit kaasa, siis ei saanud ma pakki kolmapäeval kätte ja pidin täna uuesti minema.
Eile oli ka järjekordne oleng mägironijatega. Eelmine kord oli tore, aga see kord oli 3x toredam :) 2 pubi ja lõpetasime klubis. See oli ka päris huvitav kogemus, sest tantsimiseks oli väga väga vähe ruumi. Aga tantsupõrandal olime kuni viimase looni. Tõeliselt vahva! Ja huvitav on ka see, et Eestis avatakse ööklubid enamasti neljapäeval-reedel, aga Inglismaal on pidu iga päev või siis õigemini igal öösel.
Täna oli tõeliselt Inglismaalik ilm, ehk tuul, vihm ja suhteliselt külm. Tuul oli lausa nii tugev, et painutas mu ilusa vihmavarju natuke kõveraks. Õnneks jäi see terveks, aga edaspidi peab ettevaatlik olema, sest kui tuul juba on, siis on ta tugev.
Minu tänase päeva peamine eesmärk oli minna ja avada pangakonto. See ei ole paraku kerge ülesanne, sest nad on siin natuke napakad. Seega suutsid nad mu tuju ära rikkuda ja kontot ma ka avada ei saanud. Inglased! Muud ma selle peale öelda ei oska.
Enne koju tulekut käisin läbi raamatupoest ja ostsin endale bioloogiaõpikud, mis on meile väga olulised ja tähtsad. No need on ikka Õpikud suure tähega, sest 1)kaks tükki kokku maksid 73 naela, 2)üks neist on u1300 lk paks ja teine u 500 lk, 3)nad kaaluvad koos terve tonni. Aga lisaväärtusena võib nimetada seda, et ma saan neid ka jõu tegemiseks kasutada. Igatahes võib nüüd suuremaks õppimiseks lahti minna.
Nüüd kui järgmiseks päevaks on koolitöö tehtud, istusin pärnaõie tee ja küpsistega, pleedi sisse mähitult, Nipiraamatu ette (mille ema mulle pakiga saatis) ja tundsin ennast hästi. Õues puhus samal ajal tuul vinge-vinge ja ladistas vihma.

Päevad ei ole vennad

Ma ei hakka üldse keerutama, täna oli kehv päev. Algas see juba eile õhtul. Nimelt tahtsin juuksejuuri värvida. Olin juba värvi ilusti valmis ostnud ja pähe pannud. Aga siis hakkas asi kihva kiskuma, sest juuksed ei läinud teps mitte heledamaks vaid vastupidi, tumedamaks. Ma ei saa aru, miks nad ei või pakendite peale panna vähegi sarnase tooniga pilti. Lõpetasin siis sellise kergelt hallikana. Peab märkima, et ma ei olnud väga õnnelik. Hommikul üles ärgates mõtlesin alguses, et telefon on lolliks läinud, sest väljas oli jumala pime. Aga selgus, et see on lihtsalt sügis.
Pärast hommikust loengut ostsin uue juuksevärvi ja kiirustasin koju, sest lootsin täna kodust saadetud paki kätte saada. Aga nagu juba arvata võite ei tulnud täna loomulikult mulle pakki. See tegi mu tuju veel halvemaks. Igatahes värvisin juuksed uuesti ära ja seekord oli tulemus parem.
Kuna mu e-tunniplaan on endiselt vigane, tahtsin õppejõule kirja saata ülikooli õpikeskonnas, mille vahendusel me õppejõududega ühendust saame võtta. Aga arvake mis. Loomulikult see ei toiminud. Nüüd oli mu tuju juba lihtsalt öeldes sitt.
Pärast inglise keelt koju tulles ootas mind juba uus tore üllatus. Mul polnud Internetti. Meie ruuter tahab vahest restarti, aga see asub meie kolmanda majakaaslase toas, keda polnud kodus. Siis üritasin saada tema telefoninumbrit majaomanikult. Ta lubas mulle selle sõnumiga saata. Pärast tunni ajast ootamist ei olnud mul endiselt tema numbrit. Selleks hetkeks olin ma juba alla andnud. Aga õnneks sai Trish numbri ja pärast veel tunni ajast ootamist sain ma nüüd lõpuks Interneti ka tagasi.
Ühesõnaga, mul on olnud helgemaid päevi kui tänane. Aga lõpp hea, kõik hea või mis? Loodame, et homme on parem päev, sest pärast vihma tuleb ju ikka päike välja. Kui sa just juhuslikult Inglismaal ei asu.... :)

Ronime

Eile oli mul koolis vaba päev. Hommikul läksin 11ks aiandisse tööle, aga sain ainult tunni olla, sest pool 2 oli mägironijate kogunemine Unioni juures. Jõudsin kenasti õigel ajal kohale isegi. Siis koguti meid kokku ja pidime täitma ankeedi oma oskuste kohta. Need, kellel oskuseid ei olnud, said instruktori. Paberimajandus korda aetud, hakkasime siis Manchesteri ronimiskeskuse poole vantsima. Umbes pool tundi läksime sinna. Kui lõpuks kohale jõudsime oli üllatus suur, sest tuli välja, et see asub kirikus! Originaalne. Kuna see oli meie esimene kord, oli rahvast palju ja pidime päris tükk aega ootama, aga polnud väga hullu, sest meil on siin viimased 2 päeva täielik suvi olnud, umbes 25 kraadi sooja. Järjekorras seistud, saime lõpuks ronima minna.
Alguses pidime tegema tiimitööd, ehk üks ronis ja 4-5 inimest turvasid teda ja pärast sõidutasid alla. Päris raske oli, pean tunnistama ja minu suhteliselt väike kasv ei tule mulle siin kasuks. Aga kui ma jätkan, siis varsti saan teile korralikku musklit näidata :) Igatahes üles ma sain ja ohh kui hea tunne siis on. Ära tegin! Aga käed olid täitsa läbi kui alla jõudsin ja täna on lihased täitsa kanged. Pärast saime proovida, kuidas kahekesi ronida. Üks ronib ja teine turvab. Tegelikult pole seal midagi keerulist, aga ma veel päris kaljusid vallutama ei lähe. Teen enne natuke nii-öelda kuiva trenni.
Ronimised ronitud, tulin ruttu koju, sest samal õhtul oli ka ronijate esimene ühine pidu. Esialgu olin täitsa graafikus, aga kui hakkasin juba bussijaama poole minema, avastasin, et olin pileti maha unustanud. Jooksuga koju ja uuesti bussijaama poole. Siis olin ma juba kõvasti hiljaks jäämas. Bussi ka ei tulnud ega tulnud. Kui ta siis ükskord kohale jõudis oli kell juba lootusetult palju. Aga meie kohtumispaiga juures bussist maha tulles, selgus, et peale minu oli seal veel teisigi ronijaid, pealegi veel klubi asepresident ja sekretär. Seega oli kõik kontrolli all. Kogunemispunkt oli ühes pubis, siis käisime korraks Unioni baaris ja lõpp-punkt oli Missoula ööklubi. Peo teema oli röövlid ja politseid, seega aheldati meid pidevalt käeraudadega kellegi külge kinni, et kõik ikka tuttavaks saaksid.
Alguses ma ikka kahtlesin, et kas minna või mitte, aga tegelikult oli väga tore. Sain teiste ronijatega tuttavaks ja ka mitte ronijatega. Üldse oli väga lõbus. Ja kõik küsisid pidevalt, et kas mul on ikka kõik korras ja kas mul on ikka lõbus. Armas :)
Täna pidi mul olema loeng tervise- ja ohutusnõuetest laboris ning keegi pidi rääkima õpikust, mis on bioloogidele väga hea. Aga kui kõik juba kohal olid, tuli välja, et see jääb hoopis ära. Oli mingi segadus ja õppejõud oli ka vist haige. Seega oli mul täna ka vaba päev. Saime eestlastega kokku ja leppisime meie esimese ühise istumise kokku. Eesti toidu ja joogi õhtu. Siis saan ma kartulisalatit ja leiba süüa. Ei jõua ära oodata!

Üliõpilane Parnamagi

Vot täna on mul tõesti juba üliõpilase tunne. Esimene loeng oli molekulaarbioloogia. Me küll ei läinud veel päris aine juurde, õppejõud rääkis üldiselt, mida õppima hakkame ja kuidas hindamine toimub ja kõike sellist. Aga natuke tegi sissejuhatust ka juba. Mulle tuli kohe meelde kõik, mida ma õp Marani juures õppisin. Tegelikult on mul vist kõik see enam-vähem õpitud juba, nüüd on vaja lihtsalt inglise keeles üle korrata :) Igatahes tuli mul kohe tahtmine oma "Bioloogia koduõpetaja" lahti lüüa ja molekulaarbioloogia osa lugema hakata. Kindlasti teen seda lähipäevil. Siis oli mul paari tunnine paus. Käisin selle aja sees linnas ja ostsin endale lõpuks bussipileti ära. Aastapileti. Maksis 200 naela, aga kokkuvõttes tuleb ikkagi odavam kui miskit muud moodi bussisõidu eest maksta ja bussiga sõitmist ma ikkagi vältida ei saa. Kodus tegin süüa ja koba nagu ma olen, ajasin endale punast peeti pluusi peale. Õnneks panin kohe pessu ja tuli kenasti maha. Kell 4 hakkas mul Inglise keel, mis on mulle kui välisõpilasele kohustuslik. Läksin natuke varem kohale, sest mul on tunniplaaniga mingi jama, see on vale. Aga loodame, et nüüd saab asi korda, andsin endast neile teada ja lubasid asja korda ajada. Inglise keel siis. Meie välisõpilaste rühm koosneb umbes 50% ulatuses kreeklastest. Ja neist 2 on tüdrukud, kõik teised poisid. Kuna neid on nii palju pani õppejõud meid istuma vaheldumisi - üks kreeklane ja üks mitte kreeklane jne. Täitsa lõbus seltskond peab märkima. Ja veel toredamaks teeb asja see, et meie õppejõud on ka väga muhe. Manchesterist pärit, tulihingeline Manchester United'i fänn :).
Esimene päris koolipäev oli seega edukas, loodame, et edaspidi läheb samas vaimus.
Ahjaa, kui ma Eesti ja Eesti sõprade klubi liikmeks astusin, oli vaja oma nimi kirjutada. Mõtlesin siis, et kirjutaks vahelduseks oma perekonnanime õigesti ja kusjuures päris kummaline oli Ä-le täppe peale teha, sest viimasel ajal olen ju pidanud kogu aeg ilma läbi ajama. Juba hakkavad veidrused külge tulema...
Homseni!

Söök

Täna vaatasin netist ENSV-d ja seal nad sõid kõigepealt suppi ja pärast viinereid kartuliga. Ohh kuidas ma tahaks viinerit. Ema rääkis, et ta tegi kapsasuppi, kuigi ma muidu ei ole eriline kapsasupi fänn, siis praegu tahaks küll ühe kausitäie. Ja leiba! Ma loodan, et te teate kuidas teil veab, et te kõikki neid häid asju nagu leib, viinerid, kohukesed jne süüa saate. Mina pean veel 3 kuud ootama, enne kui head kodust sööki saan...Pasta ja pizza ei kõla praegu pooltki nii ahvatlevalt kui juurviljasupp või hapukapsad ja ahjuliha.
Ja siis tahaks veel istuda kodus, soojas köögis pliidi ees ja teed juua. Ja saunas käia ja ratsutada ja oma voodis magada ja veranda peal raamatut lugeda ja aias jalutada ja...
Reedel käisin ujumas, väga mõnus oli üle pika aja. Tahaksin nüüd iga nädal korra käia, hea vaheldus jooksmisele.
Homme on esimene päris loeng, loodame,et läheb edukalt :)

Freshers festival

Nüüd on mul õpilaspilet käes ehk kõik teed ülikooli juures lahti. Täna oli veel loeng, kus tutvustati natuke meie eriala aineid mida õppima hakkame sellel aastal, ehk molekulaarbioloogiat ja bioloogilist mitmekesisust. Tundub põnev.
Pärast läksin uutele õpilastele mõeldud festivalile, mille mõte on see, et saaksime liituda ülikooli juures tegutsevate  ühingutega ja loomulikult oli seal ka palju spordiklubisid ja ööklubisid, baare, söögikohti jne, kes üritasid meid endale klientideks meelitada. Selleks jagavad nad igasugust nänni laiali. Seega esimese 5 minuti jooksul oli mul terve peotäis kotikesi, kus oli igasuguseid asju sees. Sain kõike, alustades pastakatest lõpetades moosiga. Homme jälle, ehk jagatakse siis midagi uut :D. Igatahes panin ennast kirja MMU ratsutamis klubisse, eks ma siis vaatan, kas nendega ka liitun.

Tere kool!

Täna oli minu esimene koolipäev. Pidin kell 10 koolis olema, seega ärkasin natuke varem, 7.45. Aga lõpuks mõtleisin, et oleks ikkagi pidanud veel natuke varem ärkama, sest juuksed ei jõudnud ära kuivada. Aga see polnud just maailma lõpp. Bussis istudes hakkasin aga küll juba kartma, et jään hiljaks, kuigi läksin piisava varuajaga. Tuleb välja, et enne kümmet on liiklus väga tihe, seega tavalise 15 minuti asemel sõitis buss peaaegu 30 minutit. Õnneks jõudsin siiski kenasti kohale. Kõigepealt kogunesid kõik eelaasta õpilased, kes hakkavad õppima teaduskonnas  Science and Engineering ühte auditooriumisse. Saime endale portsu vihikuid ja pabereid, mis on kõik abistavat infot täis, isegi päeviku saime. Siis räägiti sissejuhatuseks natuke, mis see foundation year on ja loeti mitu korda sõnad peale, et loengutes tuleb kindlasti kohal käia ja kursusetööd õigeaegselt ära teha jne. Aga räägiti ka õppekorraldusest ja muust vajalikust. Siis oli pooleteise tunnine paus. Pärast seda kogunesime uuesti ja siis räägiti veel õppekorraldusest ja raamatukogust ja õpilasesindusest. Põnev.
Oma tunniplaani saan alles neljapäeval teada, aga nii palju võin juba öelda, et vähemalt sellel semestril on mul 4 ainet. 1) Alusteadmised kõrghariduse omandamiseks, 2) Akadeemiline inglise keel, mis oli mulle kui välisõpilasele kohustuslik, 3) Molekulaarbioloogia ja 4) Bioloogiline mitmekesisus. Ma arvan, et ei tule väga konti murdev tunniplaan, loodame.
Homme saan oma õpilaspileti kätte. See on kõige tähtsam, ilma selleta pole sind ülikooli jaoks olemas. Homme kohtume ka välisõpilaste nii-öelda tugi isikutega ja loomulikult ka õpilastega.
Nüüd lähen aga ennast tänase lektüüriga kurssi viima.
Tsau

Vabatahtlik

Käisin täna esimest korda vabatahtlikuna tööl. Tegutsesin ühes heategevuslikus aiandis. Käisime ühe projekti raames linna ilusamaks tegemas, ehk rajasime kena lillepeenra. Päris mõnus oli üle tüki aja päriselt midagi asjalikku teha. Kella 11-st umbes kella 3-ni toimetasime.
Koju jõudes oli mul ukse taga kaua oodatud pakk kodust. Ohh kui hea meel mul oli! Sain mett ja kohvi ja teed. Selline tunne oli kohe nagu oleks tükike kodust mulle siia saadetud.
Kokkuvõttes oli täna täitsa tore päev. Homme lähen linna ja vaatan, mis ma seal peale hakkan. Aga kõigepealt naudin hommikul dušši, sest sain täna ka näokoorijat ja ostsin endale kehakoorija ka. Seega tuleb pikem lodistamine :D

Külmutatud tort

Just nimelt. Inglismaal saab vist kõike külmutatult osta. Isegi torti. Täna linnast koju minema hakates oli tuju millegi pärast natuke kurb ja poes olles nägin külmkapis torti. Mõtlesin siis, et ostan endale ühe, selline ilus väike. Koju jõudes võtsin karbist välja ja panin laua peale sulama. Nägi täitsa ilus välja teine. Sulas siis 3 tundi ja proovisin, maitses ka täitsa hästi. Arvestades, et see oli külmutatud tort, ei saa midagi halba öelda. Aga pean tunnistama, et koogi söömises olen lahjaks jäänud. Sõin ära pool, ja muidu poleks ma selle peale silmagi pilgutanud, sest see tõesti ei ole eriti suur tort, aga praegu ma küll rohkem süüa ei taha. Ökk on olla. Aga homme peab veel teise poolega hakkama saama. Äkki Trish tahab ka torti...

Manchester United

Käisin täna Manchester United'i jalgpallistaadionit vaatamas. Kõigepealt uurisin kaardi pealt täpselt järgi, kust lühem tee läheb. Aga vahepeal tahtis üks indialane minuga hirmsasti sõbraks saada ja ma olin natuke häiritud, seega magasin õige teeotsa maha ja läksin üsna korraliku ringiga. Aga kohale igatahes jõudsin. Väljak on suur, kohe tõeliselt suur. Vähemalt väljast vaadates, sest sisse ma loomulikult ei saanud minna. Aga nüüd on mul kindel eesmärk sinna jalkat vaatama minna. Kujutan ette, et see on päris võimas elamus, kui kõik tribüünid rahvast täis on...
Tagasi tulin siiski lühemat teed pidi. Umbes tund aega, mis on nagu silmapilt võrreldes sellega, et läksin sinna umbes poolteist tundi. Igatahes mu jalad olid päris väsinud, kui koju jõudsin. Ja tagasi tulles nägin ratsapolitseid. Kaks ilusat hobust, üks valge ja teine hall, kõndisid mööda. Mul tuli kohe hirmus igatsus Aamori ja ratsutamise järgi.
Ma olen avastanud, et mu majakaaslasel Trish'il on naljakas komme. Kui mina endale teed teen, siis panen umbes tassi jagu vett veekeetjasse, aga tema paneb terve kannu vett täis ja siis teeb endale tassi teed :D
Ja tänasest on mul olemas lennuki piletid koju ja tagasi siia. Ehk siis jõuludel näeme!
Aga vahepeal peate ikkagi leppima minu kirjutistega. Tsau!

Tahtsin täna hommikul minna Pargi jooksule. See toimub igal laupäeva hommikul, joostakse 5 km. Aga algab juba kell 9 hommikul. Panin siis endale kõik äratuskella helisema ja puha, aga võta näpust. Õhtul ei tulnud kuidagi und, magama jäin alles kuskil kell 2 ajal. Kui telefon hommikul pool 8 helises, ärkasin küll ülesse, kuid jäin uuesti maga. Nii palju siis sellest. Aga pärast läksin ikkagi ise jooksma.
Täna käis üks poiss tuba vaatamas, aga ei tea, kas ta elama ka tuleb. Eks ole paista.
Siis mõtlesin, et käin täna jala kooli juures, vaatan, kaua sinna kõnnib. Kuskil 40 minutit sellist mõõduka tempoga  kõndimist. Peab vist ikka bussiga sõitma hakkama, igapäevaselt peaaegu 2 tundi ainult kooli ja koju kõndimisele kulutada on ikka natuke liiga palju, ma arvan.
Pärast käisin veel Manchesteri muuseumis. Täitsa huvitav koht. Läheb päris palju minu wildlife biology teemasse, sest palju on loomade topiseid ja skelette ja juttu nende juurde. Sain kohe targemaks ka, nimelt mõtlesin juba ammu, et huvitav mis suured pardid need meie pargis elavad. Nüüd sain teada, et need on Kanada haned. Ja Manchesteri muuseumis oli Eesti riigivapp! Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks see seal oli...Olid nagu looduse sümbolid, mis tähistavad tugevust ja visadust jne. Ja tamm tähistab siis tugevust, ning näitena oli meie vapp. Igatahes tõi see naeratuse näole.
Muud põnevat ei olegi toimunud. Järgmine nädal on ehk veidi huvitavam...

Täna hommikul ärkasin selle peale, et väljas sadas meeletut paduvihma...Inglismaa ikkagi. Aga ülejäänud päev oli  üsna normaalne ilm, ainult korra sadas veel natuke, sain oma ilusa vihmavarju ikka lahti teha :) Pärast oma igahommikust rituaali ehk jooksmas käimist ja hommikusööki läksin kõigepealt ülikooli. Sain kirja, mille pean nüüd haigekassasse saatma, et tervisekindlustust saada. Leidsin seal ka lendlehe, kus on kirjas paar netilehte, kust saab uurida vabatahtliku töö kohta. Tahaks midagi teha, vähemalt kuni kooli alguseni. Siis jalutasin kesklinna. Kuna mul polnud oma tähtsat kirja kuhugi vahele panna, ostsin ajakirja "Elle". Juudas küll see on alles pirakas 378 lk. Selline keskmine romaan. Aga vähemalt oli sellega küünelakk kaasas :) Siis läksin kinno. Film oli "One day", hea film oli. Aga huvitav oli see, et piletit ostes ei pea kohta valima, lähed saali ja istud kuhu tahad. Seega on vist kasulik natuke varem kohale minna, et hea koht saada. Õnneks oli vaatajaid vähe. Ja reklaamid kestsid pool tundi. Pärast filmi käisin korra poes. Proovisin ühte kleiti. Ilus kleit oli. Tagasi sõitma hakkasin natuke enne kella 6te ja siis oli tipptund, ehk koju jõudmine võttis natuke rohkem aega ja ema jõudis juba muretsema hakata, sest pidime kell 6 skype-is kokku saama. Aga poole tunnise hilinemisega jõudsin siiski kohale. Pärast tegin süüa, omletti juurviljadega. Üldse olen ma juba peaaegu nagu taimetoitlane, 90% toidust on juurviljad, sest nendga saab kergelt ja kiiresti söögi valmis. Ja odavamalt ka. Vaatasin täna juba lennuaegu ka. Täitsa sobivad ajad on olemas, et jõuludeks koju tulla, varsti peab ära broneerima. Ahjaa, ma olen suutnud kuskil külmetada, sest täna tundsin, et kurk on valus. Õnneks on mul tüümiani kreem kaasas ja ööseks panen emme tehtud salli kaela. Homseks olen terve.
Aga tundub, et nüüd käin juba linna peal ringi sellise näoga nagu teaksin kuhu ma lähen, sest minult on päris mitu korda teed küsitud. Kahjuks ei ole ma veel osanud kuhugi juhatada, sest tean ainult oma trajektoori, mis koosneb bussijaamast, kaubanduskeskusest ja kinost enam-vähem. Mõnda kohta oskan tegelikult ikka veel minna :)
Aga nüüd lõpetan ja uurin natuke oma jurakat ajakirja. Seda annab ikka tõesti terve kuu lugeda vist.

Tere

Eile lubasin, et kirjutan oma õhtust. Alguses läksime siis pubisse, istusime niisama ja jõime õlut. Varsti suundusime edasi linna, kus toimus peamiselt meditsiini tudengite pidu, aga kõik teised olid ka teretulnud. Alguses oli rahvast üsna vähe, aga peagi oli kogu ruum inimesi täis. Väga lõbus oli tegelikult, me isegi tantsisime tükk aega. Paul oli üsna purjus, aga seda naljakam ta oli. Inglased pidutsevad sama kõvasti kui eestlased, selles ma veendusin küll eile. Koju tagasi jõudsime kuskil 3 ajal ja Paul pidi 12 ajal rongi peale minema. Ärkamine oli tal üsna raskelt läinud ja enesetunne ei olnud ka kõike parem olnud. Aga tänane päev on vaikne olnud. Hommikupoole käisin poes. Kuna suurem pood asub umbes poole tunni jalutamise kaugusel, on see mainimist väärt. Mul on küll 2 poodi ka kohe ümber nurga, aga neis ei ole eriti suur valik, seega baastoiduained tuleb suuremast poest muretseda. Täna on koduigatsus. Mõni päev ei ole midagi hullu, aga mõni päev on selle eest topelt. Pärast lõunat käisin pargis jalutamas ja õhtul arvatavasti vaatan telekat. Mul on oma lemmik kanal ka juba olemas, sealt näidatakse hästi palju Top Gear'i :). Homme mõtlesin minna kinno Smurfe vaatama. Eksi siis ole näha, mis saab. Aitäh tähelepanu eest.

Jee

Alustame eilsest õhtust. Mina näitasin Trish'ile ja Paul'ile eesti rahvatantsu ja laulu- ning tantsupidu. Siis nad küsisid, mis on Eesti kõige kuulsam bänd ja siis ma näitasin neile veel The Sun'i ka. Selle peale nad arvasid, et nad mängivad mulle siis Manchesteri muusikat. Neil oli nagunii harjutamine pooleli, täna on nad suurema osa päevast vist oma plaati salvestanud meie elutoas :). Aga täna kordus juba teist korda väga naljakas situatsioon. Nimelt eile hommikul jooksma minnes, kui ma olin juba välis uksest väljas,avastasin, et mul on sussid jalas. Täna linna minema hakates avastasin ma seda õnneks natuke varem. Hommikune jooksutiir oli ka täna lõbusam, sest kohtasin oma teel oravat. Päris tükk aega vaatasime teineteist, enne kui ma edasi jooksin. Hiljem käisin linnas poodides raha kulutamas. Ostsin mõned riideesemed ja juuksesirgendaja ja 2 karpi, kuhu oma asju paigutada. Käisin ülikoolis ka, tahtsin teada, kas minu dokumentidega on ikka kõik korras. Sealt öeldi, et mulle on juba mailile kiri saadetud. Koju jõudes leidsingi postkastist kirja, kus sooviti mulle õnne. Nüüd olen ametlikult ülikoolis sees, varsti saadavad nad mulle ka kirjaliku kinnituse :). Jumal tänatud, nüüd on mu süda rahul. Kuid bussiga sõitmisest veel. Nimelt täna sõitsin bussi teisel korrusel päris ees, muidu on täitsa vahva, aga siinsed bussijuhid ei tea suurt midagi pikivahest. Teise bussi taga seisma jäädes on nende vahe max 20 cm. Päris mitu korda pidin ennast kõvast tagasi hoidma, et mitte hüüda "Vaata kuhu sa sõidad!", sest tõesti oli tunne, et kohe põrkame ees seisva bussiga kokku. Aga muidu on tore. Täna pidime õhtul veel välja minema. Eks ole näha, mis saab. Sellest juba homme.

Nädal ongi täis

Nüüd olen nädala Inglismaal olnud, tegelikult on see päris ruttu läinud. Aga eilsest ja tänasest siis. Olen mõlemal päeval koos oma uue majakaaslasega linnas käinud. Natuke ringi vaadanud, et kus mis asub. Nüüdseks olen sõitnud ka juba päris mitu korda doubledecker'iga ehk siis kahekordse bussiga ning täna proovisin ära ka inglaste rahvustoidu fish and chips (ohtras õlis praetud kala ja friikartulid). Ütleme, et iga päev seda ei sööks :) Trish(majakaalsane) ütles ka, et inglased ei toitu tervislikult. Kohtusin täna ka tegelasega, keda kutsutakse "crazy bus lady". See on üks naisterahvas, kes tuleb bussi ja räägib kõva häälega kõigile igasuguseid vandenõuteooriaid.  Linn ise on selline....üsna tavaline linn tegelikult. Eks siin on ka ilusamaid kohti, aga ma pole neid veel näinud, nt raekoja plats. Homme on plaanis natuke poodides ringi vaadata ja ülikoolis ära käia. Üritasin täna ka, aga kuna siin oli bank holiday(neid pidi olema 4 korda aastas, kus paljud asutused ja poed on kinni ja bussid ei sõida nii tihedalt), oli kool kinni. Ehk on homme rohkem õnne. Ostsin endale Inglismaa sim kaardi ka. Jubedus kui pikad telefoni numbrid neil on. 11 või 12 numbrit. Mul ei jää see iialgi meelde. Trish'il on sõber külas ja nad plaanivad plaati salvestama hakata, seega on mul tasuta kontsert soolas :) ja pärast pidin neile veel näitama eesti rahvatantsu videot, sest ma ei osanud seda kuidagi oma vähese inglise keelega neile kirjeldada. Ning teen endale ühe tervisliku õhtusöögi ka vastukaaluks tänasele lõunale :) Head ööd!

Ja kohal ma olengi

Neljapäeva õhtuks sain lõpuks Interneti, jessss!
Aga algame siis algusest. Kui olime lennukist maha tulnud ostsime kohe ära piletid otsebussile Manchesteri. Siis läksime sööma, sest lennukis sai süüa ainult raha eest. Bussisõit oli päris huvitav ja läks kiiresti. Esimene mida tähele panime oli, et siin on tõesti kõik sellised punastest tellistest majad nagu me filmidest oleme näinud. Samuti nägime ära lambad ja eile sain tunda ka Inglismaa vihma. Aga Mcr-i kohale jõudes läksid meie teed Heleniga lahku. Ma hakkasin mööda Princess road-i kõndima, sest see tee viib minu kodu juurde, aga mõne aja pärast hakkasin kahtlema, kas ma ikka olen õigel teel ja küsisin ühe naise käest. Ta oli väga abivalmis ja viis mu peatänavale, et saaksin võtta takso, sest kohvriga oleks see liiga pikk ma kõndida olnud(umbes 45-50 min kõndida).Seega jõudsin üsna ruttu ja ilma viperusteta oma uude koju. Maja omanikud on imdialastest veidi vanem paar, väga sõbralikud ja toredad. Õhtul olin pingelangusest väga väsinud ja koduigatsus hakkas juba ligi hiilima. Läksin magama. Kolmapäeval tegelesin hommikupoole koristamisega, sest majas pole mõnda aega sees elatud. Majast endast niipalju, et see on 3kordne, minu tuba ja duširuum on esimesel korrusel, köök ja elutuba teisel ja teised magamistoad ja duširuumid kolmandal. Muidu on elamine igati korralik ja kena, kõik eluks vajalik on samuti olemas. Ainult et kui ma oma toa olin tolmuimejaga üle tõmmanud ja sellega teisele korrusele kolisin, ei läinud see enam käima....Käisin enda kodu ümbruses jalutamas. Poed on minu maja nurga taga, seega esmavajaliku saab 5 minutiga kätte, samuti on mõne minuti jalutamise kaugusel ka park, kus saab jooksmas käia. Aga poed on praegu üldse huvitavad kohad. Põnev on ju vaadata, mida siis Inglismaal ka müüakse. Minu kodu juures olevate väikeste poodide müüad küsisid juba, kas mul on kõik ikka korras, sest ma lihtsalt käisin umbes kahe riiuli vahet väga mitu korda ja vaatasin suure huviga kõike :) Hindadega on siin ka teistmoodi, nimelt on enamikele asjadele hind juba peale trükitud. Mina alguses otsisin ja sain juba pahaseks, et miks nad hinnasilte välja ei pane, aga siis sain asjale pihta. Aga eile oli ikka väga suur koduigatsus, nutsin päris mitu korda. Alguses ma mõtlesin, et ei taha kodustega rääkida, et see teeb asja veel hullemaks, aga kui olin emaga rääkinud, läks tegelikult olemine ikka hoopis paremaks.
Täna on olemine juba parem olnud, hommikul käisin jooksmas ja pärast mõtlesin kesklinna poole jalutada. Alguses läksin ikka täitsa vales suunas, aga siis küsisin teed natuke ja teine kord õnnestus paremini. Käisin oma ülikooli linnaku juures. Mõni päev peaks kesklinnas ka ära käima. Kui koju jõudsin, siis selgus, et mul on nüüd Internet ka lõpuks. Käisin täna ühes pubis söömas ka ja pubid on siin ka tõesti sellised nagu filmidest nähtud. Inimesed istuvad õlleklaasiga ja räägivad juttu, selline paras melu on. Isegi kell 4 päeval. Aga nüüd peaks minema süüa tegema. Head ööd teile!

Paanika

Kurat, ma ei suuda enam keskenduda. Miks mul ülikoolilt kirja ei ole? Ja kell on nii palju, aga mul on veel nii palju asju vaja teha!!
Aga me käisime täna pildistamas, nii lõbus ja tore oli. Aitäh Valts!

Tallinnas

Tavaliselt ei ole minu ühepäevased asjalikud pealinnas käigud nii toredad. Täna aga, võta näpust, oli naeratamiseks põhjust kui palju :). Kõigepealt nägin ma Toomast, rääkisime juttu. No see on ammu teada, et siis on mul suu kõrvuni :D. Teiseks käisin kinos Potteri viimast osa vaatamas, tore oli. Kärtsu, mürtsu ja õnnelik lõpp, mis sa veel tahad. Siis võeti mind Viru keskuses rajalt maha, et teha mulle kiiresti "hästi ilus meik" loomulikult oli selle sügavam mõte mulle puuder ja põsepuna maha müüa. Kahjuks ei läinud ma õnge, aga see noormees, kes minu peal oma müügitehnikat proovis oli lihtsalt tore ja naljakas:) kes ikka suudab tõsiseks jääda kui sulle kilgatakse, et sa oled niinii armas :D. Ja mainimata ei saa jätta ka seda, et ma sain uue telefoni. Me veel ei saa teineteisest alati hästi aru, aga me harjume üksteisega :).
Niiet üle ootuste lõbus ja tore linnas käik :) Aitäh!

Andke andeks..

.. kui ma teile nähvan, porisen ja pahur olen. Ma olen nendest halbadest iseloomujoontest vägagi teadlik ja ma üritan ennast parandada, agaa, see ei ole lihtne. Siiski, ma annan endast parima. Ja andke andeks, et ma kõigest tüdinenud olen, lihtsalt ma tunnen, et nende viimase 19 aasta jooksul on mõned asjad, inimesed ja olukorrad ennast vähemalt mõneks ajaks ammendanud. Ma tahan ära, sõna otseses mõttes ja ma tean, et varsti on mul see võimalus. Palun ärge võtke seda isiklikult, selle kurja vaimu, mis mulle peale tulnud on, nimi on noorus, tahtmine minna üksi ja avastada maailma, aga eelkõige iseennast. Te olete kõik mulle väga kallid, aga ma tahan praegu vabadust...Ma tahan saada paremaks inimeseks, tunda rohkem rõõmu ja naerda rohkem, olla õnnelik. Ma võib-olla ei oska ennast piisavalt selgelt väljendada, aga ma tunnen, kuidas minu sees aina kasvab see kihk minna üksi, olla üksi, hakkama saada ja tõestada kõigile ja iseendale, et väike Helina saaaaaaab hakkama... igal pool ja kõigega, mis ta ette võtab. Tahan olla nii, et ma ei pea kellelegi aru andma, saan teha just seda, mida hing parasjagu ihkab ja just sellel ajal kui tahtmine tuleb. Ma loodan, et te saate aru, mulle endale tundub see vahepeal väga isekas, eriti ema ja isa suhtes, aga kuidas muidu ma suureks saan, kui kodust ära ei lähe. Lihtsalt minu puhul ei ole Tallinnasse või Tartusse minek piisav väljakutse, ma tahan teravamaid elamusi. Nii et mu kallid, palun ärge pahandage kui ma vahepeal isekas olen, ma üritan ennast kontrollida ja teie seltsis selle kuu rõõmsalt veeta :)

I'm a big big girl
in a big big world (and I have to prove it)

Ise!

Tahan ise vahet teha
ilusal ja inetul,
uue tähenduse leida
enda jaoks veel nimetul.
Ise mõistatada lahku
varjud  valgusest.
Minna mööda Oma Rada.
Päris algusest.
(Aita Kivi)

See ütleb kõik.

Maasikad

Üks suvi ei ole õige suvi, kui ei ole maasikal käinud. Mina käisin täna see aasta esimest korda. Tavaliselt ma eriline fänn ei ole, aga täna oli kuidagi nii nii..... ilus. Soe päike paistis, tirts siristas kõrval rohututis ja punased maasikad paistsid igal pool. Tekkis tunne, et hetk on maha joonistatud lasteraamatust. Puudu oli ainult linane suvekleidike ja pearätik, muidu oli tunne täpselt nagu raamatus "Bullerbi lapsed". Ja vahepeal kui püsti tõusin sai nina maaskaämbrisse pisat ning suure sõõmu metsmaasika lõhna kopsudesse tõmmata, ohhhh kui hea!! Ja koju jõudes olid sõrmed punased ja käed kirvendasi natuke nõgestest (see käib lahutamatult asja juurde!). Pärast sai veel süüa värsket maasikamoosisaia. Ma armastan Eestimaa suve ja maasikal käimist!
Kõrvalpõikena :
Homme lähme 11. koolinoorte tantsupeole. Põnevust on küll ja veel, sest Kevin suutis kopsupõletikku jääda ja nüüd saan mina uue tantsupartneri. Loodame parimat :D

Lõpetamine

21. juuni oli tihe päev. Kell 8 juuksurisse, siis Sandra juurde meiki ja lennates Tallinasse presidendi vastuvõtule. Kell 4 jõudsin tagasi koju ja kell 5 olin juba uuesti Sandra juures meigis. Ja kell 6 hakkaski meie aktus.... Ilus oli, kõik nägid nii kenad välja, kõik oli pidulik aga samas selline....soe ja helge. Võltsi naeratust ei pidanudki tegema, naeratus püsis ise kogu aeg näol :). Kõne tuli täitsa hästi välja, suutsin rahulikuks jääda, ainult viimane lause jäi ütlemata, sest pisarad tulid, aga sellest polnudki midagi. Õnneks kõigile meeldis ka. Sain hõbemedali.... naljakas on mõelda, et nüüd on minu nimi ka 2. korruse seinal, millest ma niii palju mööda olen kõndinud ja neid nimesid lugenud. Ma olen jätnud väikese jälje endast sellesse suurde majja, mis on mulle 12 aastat teiseks koduks olnud. Ühe sõnaga, aktus oli väga ilus. Ka ilm soosis meid ja õnnitlemise ajal oli õues ilus ilm ja isegi päike paistis. Ma sain terve sületäie lilli ja nii paljud tulid õnne soovima ja jälle oli naeratus kogu aeg kõrvuni :). Sain nii ilusaid kingitusi ja kõik oli jälle nii ilus. Mulle tehti palju komplimente ja kõik olid nii rõõmsad. Üldse tundub praegu sellele tagasi vaadates kogu lõpetamine nagu ilus hele unenägu :). Loodan, et pildid tulid ka ilusad. Kuid mis kõige tähtsam, ma nägin kui palju on minu ümber inimesi, kes mind väga armastavad ja alati toetavad. Aitäh!

Käisime merd vallutamas

18. juunil käisime Hendriku sõbra Mildoni jahiga sõitmas. Kui me väikese hilinemisega liikuma hakkasime, olin nii õnnelik, et kas või hõiska rõõmust. Seltskond koosnes 12 inimesest (mina, ema, isa, Kristjan, Jane, Katrin, Urmas, Ene, Agu, Lauri, Hendrik ja Mildon). Meeleolu oli väga hea, kõik olid rõõmsalt elevil ja laeva meeskond( Hendrik ja Mildon), nagu korralikele meremeestele kohane, veidi rummine :). Kurss oli võetud Aegna saarele, kus plaanisime teha väikese pikniku. Mina sain endale parima koha terves laevas: seisin masti juures püsti, näkku puhumas mõnus meretuul. Kuna minnes oli lainetus üsna tugev, oli nii mõnelgi üsna paha olla ja kui mulle tavaliselt loksutamine ei mõju siis nüüd tean, et tühja kõhuga ei maksa jahil olla, sest siis läheb seest õõnsaks ja hakkab halb. Seega pidin iiveldusele korra alla vanduma, kuid see möödus õnneks kiiresti ja ei vähendanud minu vaimustust sugugi. Aegnale jõudes pakkisime oma korvid lahti ja sõime ning jalutasime veidi ringi. Peab ütlema, et see väike saar on äärmiselt ilus ja hoitud. Ja saarevaht Hugo'l on väga vinge puudest laotud kemmerg :) Tagasi sõitma hakates olid lained natuke väiksemaks jäänud ja ka tuul veidi vaibunud, seega olid kõigil märksa rõõmsamad näod :). Mina seisin jälle oma lemmikkohas ja lihtsalt nautisin, mul oli nii õnnis olla, et lihtsalt kogu sõidu ma ainult naeratasin, seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada.... See oli kindlasti armumine esimesest sõidust! Kapten lubas mul lahkelt, alatikui tahtmist on, nendega ühineda ja koos purjetama minna. Loodan seda võimlaust sel suvel kasutada. Ning hea nõuanne ka teistele, parim rohi merehaiguse vastu pidi olema rumm ;). Sadamasse tagasi jõudes ei tahtnud ma kohe ära minnagi, nii väga hakkasin seda väikest valget jahti armastama. Suured tänusõnad meie kaptenile, kes on väga-väga tore inimene! See oli üks äärmiselt tore laupäev ja ma loodan, et see ei jää viimaseks :)

Tuul ei lükka paati edasi, vaid purje taha tekkiv hõrendus hoopis tõmbab paati edasi.

Üllatus-üllatus

Lubasin küll kirjutada alles 21. juunil, aga kuna nädalavahetus oli nii meeleolukas, otsustasin selle ikkagi üles märkida. Algas see siis reedel, kui Elo mulle natuke enne kella 20.00 helistas ja küsis, et ega ma taha naisekandmise võistlusel laupäeval osaleda.Esialgu ei osanud ma peale naermise midagi kosta, aga siis mõtlesin, et no mis seal ikka, elu peab ju lõbus olema. Nimelt võtsid Soome naisekandjad, eesotsas valitseva maailmameistri Taistoga, Elo ja Sandra poes rajalt maha ja küsisid, kas nemad ei tahaks osaleda. Neil oli üks mees ilma naiseta. Aga kuna Elo ega Sandra ei soovinud osa võtta, pakuti mind välja. Ja nii ta läks, laupäeva hommikul registreerisin ennast ära ja kaalusin 49,6 kg. Kuna ka Tapio, kes mind kandis, osales esimest korda ja mina samuti, oli meil tõsine algajate õnn: vabavõistlusel ja sprindis 6. kohad ning maratonil 2. koht. Me olime väga rahul, soomlased oli veel enam rahul, sest selle aja peale olid nad meist (Elo, Helerin, Ann, Sandra ja mina) väga vaimustuses. Mind kutsuti isegi Sonkajärvile võistlema, aga kuna mina olen sellel ajal tantsupeol, pidin kutsest loobuma. Õhtul läksime Porkunisse Anni juurde grillima ja kutsusime ka soomlased kaasa.Nalja sai kõvasti, nad on ikka natuke napakad tegelased :D Õhtu lõpuks ei tahtnud nad isegi koju minna ja meid kutsuti tungivalt Soome külla :) Pühapäeva hommikul helistati juba 9.30 mulle ja küsiti, et kas nad ikka näevad veel meid.Käisime siis Eloga neile veel head aega soovimas ja ausaltöeldes hakkas juba kummaline, kui me seisime keset Maarja staadionit koos 3 soomlasega, kes meid pidevalt kallistasid.... Põhimõtteliselt oleksin ma Soome mehele saanud, kui tahtmist oleks olnud :D
Tegelikult oli väga lõbus nädalavahetus ja on, mida meenutada :)

Nonii

See on proov, päris sissekanne tuleb 21. juunil...