Eelmine nädal oli päris hull. Kuna tähtaeg terendas, siis oli vaja hoolega kirjutada. Paralleelselt tegin enda projekti statistilist analüüsi. Valmis sain!

Kõigele lisaks läksin laupäeval Cantebury'isse, Kent University lahtiste uste päevale. Et sinna saada pidin ma 8 tundi bussiga sõitma ning ühe öö ohverdama. Siis mõned tunnid lahtiste uste päeval veetma, natuke Canteburi kesklinnaga tutvuma ning kui ma pärast veel 6 tundi bussi sõitu kell pool 11 õhtul Sheffieldi jõudsin, olin ma poolsurnud. James söötis mul kõhu täis ja nii kui mu pea patja puutus, ma magasin. Pühapäeval käisime jõuluteemalisel taluturul. Sõime, jõime (kuna minu eest hoolitseti seal hästi, siis sain kohe terve õlleklaasi jagu hõõgveini!), vaatasime niisama ringi ja elasime sigade võiduajamisele kaasa. Kuna ma ei tahtnud üldse pühapäeval juba uuesti kuhugi reisima hakata, siis tulin hoopis esmaspäeva hommikul Manchesteri tagasi.

Täna saatsin oma järjekordse kursusetöö ära. Pärast käisin veel ronimas.

Homme on grading.

Minu praegust elu kirjeldavad hästi kaks Beti kommentaari selle nädala jooksul. Esmaspäeval rongijaamast koju kõndides nägin Betit tänaval, kes kooli läks. Tema esimene lause mulle oli: "Issand, sa näed nii väsinud välja!" ja täna kui ma korraks voodis pikali olin ja telefoni näppisin, küsis ta imestunult: "Sa ei õpigi?". Vot nii on lood :D