Kool-trenn-kodu

Sain nüüd natuke mahti jälle mõned read kirja panna. Vaatasin järgi, et viimasest postitusest on peaaegu 2 nädalat juba möödas. Ma ausalt ei tea, kuhu, kuidas ja miks see aeg kaob, aga ta lihtsalt paneb gaasi põhja ja kihutab edasi.

Kui nüüd päris aus olla, siis ega midagi väga märkimisväärset pole juhtunud. Terve eelmise nädala veetsin lugedes ja esseed kirjutades. Täna saatsin õppejõule üle vaatamiseks, siis saab veel vajalikke parandusi teha enne kui lõplik tähtaeg on. Nüüd saan lõpuks oma projektiga ka tegelema hakata. Siiani pole ma veel praktiliselt midagi teha jõudnud, olen käinud oma juhendajaga kohtumas ja tean, mida ma tegema peaksin, aga pole lihtsalt aega olnud. Nüüd haaran kohe härjal sarvist, täna hakkasin juba pihta.

Minu nädalad näevad praegu välja sellised, et esmaspäeviti õpin kodus. Teisipäeval lähen 10ks raamatukogusse ja lahkun sealt törts enne kella 5te, et minna trenni. Kuna ma olen see aasta kickboxi klubi asepresident, siis kaasnevad sellega ka mõningased kohustused, seega tuleb trennis pool kuni tund varem kohal olla. Kella 8 paiku jõuan koju. Kolmapäeviti õpin jälle kodus. Kui mul on aega, siis käin pärastlõunal ronimas. Neljapäeviti sätin ennast jälle kella 10ks raamatukokku. Kella 2-4ni on loeng, pärast mida saab veel 2 tundi õppida ja kella 6 ajal lahkun, et jällegi trenni minna. Koju jõuan kella 9 ajal. Reedeti lähen kella 12ks loengusse, pärast mida on kell 2 veel üks loeng ning siis lähen kohe rongi peale, et Sheffieldi sõita. Vähemalt nii kaua kuni James piisavalt terve on, et ta jälle autoga sõita saab. Siis saab tema vahepeal Manchesteri ka tulla. Mul pole tegelikult seal käimise vastu midagi, aga mõni reede õhtu tahaks koju tulla ja jalad seinale visata. Kuigi hetkel kulgevad meie nädalavahetused suuremas osas nagunii lamaskledes ja filme vaadates. See nädalavahetus üritasime tuvisid lasta, aga meie plaanis oli üks väike viga - me ei näinud mitte ainsatki tuvi! Pühapäeva õhtuti tulen jälle Manchesteri tagasi.

Nüüdseks olen juba selle koormusega harjunud. Alguses olin küll natuke segaduses, et kuidas mul nii palju õppida on?!?! Aga nii ongi. Esimesel aastal pole sul peaaegu midagi teha peale loengute. Teisel aastal on juba üht-teis nokitseda ja kolmandal aastal valatakse sind juba esimesl nädalal tähtaegadega üle ja lehvitatakse naeratades järgi kui sa raamatukogu poole taarud. Mul on iga kuu üks tähtaeg, pluss pean nende tähtaegadega paralleelselt tegelema oma projektiga. Esimene tõsisem hingetõmbe hetk tulebki veebruari teises pooles, pärast projekti ära andmist.

Seega kui ma vahepeal ära kaon, siis te teate, et ma olen ennast kool-trenn-kodu rattasse unustanud. Aga ma üritan ikka aeg-ajalt endast märku anda.

Teisel teemal rääkides, ma jubedalt igatsen juba mõnusat külma ilma. Sellist, mis ninast näpistab ja hingeõhu aurama paneb. Ma olin nii kade kui eelmine nädal Eestis juba krõbedad külmakraadid olid. Meil on endiselt temperatuur 10 kraadi ringis ning täna hommikul ärgates olin väga üllatunud, et päike paistis. Õhtuks sadas muidugi juba vihma.

Tervis on selline nii ja naa. Kinnine nina ja köha on väga visalt endiselt minuga ja keelduvad lahkumast. Mul isiklikult hakkab juba villand saama.

Praegu aga lõpetan ja soovin teile head ööd

Käes

Kui ma eelmine kolmapäev mainisin, et külmetus hakkas tulema, siis nüüdseks hakkab see õnneks juba minema. Aga tema kohaloleks oli seekord äärmiselt ebameeldiv.

Aga kõigest järjekorras. Kuna neljapäeval oli juba halvem enesetunne, siis otsustasin trenni mitte minna. Tagantjärgi võin öelda, et see oli õige otsus. Reedel oli jälle kiire ja pikk päev. Mulle tundub, et reeded ongi mu kõige kiiremad ja pikemad päevad nädalas. Kaheteistkümnest neljani olid loengud, pärast mida läksin otse rongi peale ja Sheffieldi. Seal võttis James mind peale ja sõitsime hotelli. Laura (Jamesi õde) ja tema sõbranna korraldasid üksteisele topelt pimekohtingu. Päris pimekohtingu alla ma seda siiski ei liigitaks, sest peale oma kaaslaste kutsusid nad veel terve hunniku lihtsalt sõpru-tuttavaid. Meie kaasa arvatud. Õhtusöök toimus hotellis ja James arvas, et siis võiks ju kohe sinna ööbima ka jääda. Kohtingust nii palju, et poisid üritasid, aga tüdrukud olid piprad. Muidu oli täitsa lõbus õhtu. Kahjuks ei saanud hommikul väga kaua magada, sest pidi sööma minema. Pärast hommikusööki sai veel tunnikese leiba luusse lasta. Pärast läksime veel natukeseks Jamesi juurde. Kuna ta ostis endale uue õhupüssi, siis sain nüüd esimest korda seda proovida. Ja see on tõesti hea! Kaks korda samasse auku lasta pole probleem.

No kas see pole mitte ilus? Nagu snaiperi püss

Kauaks seda lõbu aga polnud, sest varsti pidime Manchesteri tagasi sõitma. Laupäeval oli meil Eesti söögi ja joogi õhtu, mille tarvis ma reede hommikul 2 tundi kartulisalati jälle hakkisin. Pidu ise läks toredasti, süüa oli palju ja maitses hästi. Ma vaatasin, et James sõi kõike nagu vana eestlane juba. Ei ajanud must leib silmi suureks ega heeringas nina kirtsutama. Heeringas talle tegelikult hoopis väga maitseb. Meil oli 4 täitsa uut inimest ka. Kõik tunduvad muhedad sellid olema. Kui kell keskööle lahenema hakkas läksid osad linna edasi pidutsema, nagu ikka kombeks. Meie seekord ei läinud, sest olime mõlemad läbi nagu Läti raha. Pesime nõud ära ja korjasime suurema pardaki kokku ning kobisime magama. Pühapäeval õnneks kella peale ärkama ei pidanud. Veidi hiljem tuli Matt, kes koos meiega Manchesteri omi asju ajama tuli, ka tagasi meile ja tegin hommikuks pannkooke. Okei, tegelikult oli see rohkem nagu lõuna. Pärast olime veel niisama natuke ja siis hakkasin poisid jälle tagasi Sheffieldi sõitma. Mina koristasin köögi ära ja panin ennast jalgpalliks valmis. Meie ergutuskoor ei olnud väga suur, aga lipp oli laual ja pöidlad pihus. Mida õhtu poole aeg läks seda nirumaks läks ka minu enesetunne. 

Esmaspäeva hommikul ärgates oli enesetunne juba lihtsalt öeldes sitt. Üritasin küll hommikul veel kangekaelselt õppida, aga kella 12ks oli selge, et kuskil mujal kui voodis ma olla ei suuda, sest kogu keha valutas ning peavalu oli nii hull, et iga liigutus tegi haiget. Palavik hakkas ka vaikselt ronima ja õhtuks jõudis juba 39 ligi. Ma pole nii haige olnud pärast oma esimest sügist Inglismaal. Teisipäeval oli palavik juba madalam ja päris ära suremise tunnet enam polnud, kuid midagi head ka veel polnud. Kolmapäeval oli juba inimese tunne. Palavik oli kadunud ja pea pööramine ei pannud valust oigama. Sain juba natuke õppida ja ringi liikuda. Tänaseks on veel köha ja nohu jäänud. Käisin juba koolis ka, aga koledasti väsitas ära. 

Homme on jälle pikk päev ees. Loengud ning pärast neid otse Sheffieldi, et oma haiget poisiraasu vaatama minna. Jamesil oli esmaspäeval seljaoperatsioon. Ta on juba kodus kuid peab enamasti lamama ja suurt midagi teha ei tohi. Lähen teda siis lohutama ja lõbustama. 

See haigus tuli väga ebasobival ajal, sest mul oli just plaanis see nädal korralikult õppima hakata ja pikad päevad teha, aga võta näpust. Seega olen nüüd natuke graafikust maas. Eks siis tuleb järgmisel nädalal üritada see kaotatud aeg tasa teha. Aga lähen nüüd teen veel jalavanni.

Olge teie terved ja ma kuulsin, et nädalavehtusel pidi juba lörtsi tulema kui hästi läheb. Juhhei!

Kiire

Ahoi. Üle nädala on jälle mööda läinud. Nädalavahetus Walesis läks kenasti. Ilm pidas täitsa hästi vastu. Ronisin isegi üle ootuste palju enda kohta. Meil on see aasta päris palju uusi nägusid ka, tunduvad täitsa toredad. Aga kuna meie majake, kus ööbisime, mahutas 15 inimest vooditesse, aga meid oli kokku 26, siis magasime meie Jamesiga hoopis autos. Land rover on üks väga multifunktionaalne auto ikka. Ma arvan, et meil oli kõige luksuslikum küljealune, sest kui tagumised istmed alla lasta, mahub kahekohaline õhkmadrats nagu valatult autosse. padjad ja soe tekk juurde ning ongi magamistuba valmis. Kahekesi ei hakanud külm ka. Nädalavahetus oli seega mõnus, sai palju väljas olla koos meeldiva seltskonnaga.

Esimese päeva ronimiskohaks oli vana karjäär

Vaade oli ilus

Karjääri sein

Olime ka ilusad

Õhtul tagasi sõites oli teepeal selline vaade. Nagu postkaart

Teise päeva esimene ronimiskoht

Viimasesse kohta jõudes oli ilm juba kehvaks läinud, seega tegime endale hoopis autosse väikse pesa

Esmaspäevast läks ilm aga käest ära ja sügis tuli. Ilmad on olnud vihmased ja külmad. Üldiselt on mul kiire. Loengud on neljapäeviti ja reedeti. Vahel ka kolmapäeva hommikul. Teisipäeva ja neljapäeva õhtuti on poksimine, kolmapäeviti ronimine. Mul on praegu juba 3 tööd, mille kallal pean tööle hakkama, ühe tähtaeg on juba novembri alguses ja üks neist on mu lõputöö. Täna veetsin 2 tundi ühe essee jaoks artikleid otsides. Nüüd ootab 11 artiklit lugemist. Pärast seda veetsin tund aega oma juhendajaga oma statistikat arutades. Ühesõnaga õppimist on mul palju. Paanikat veel pole, väike stress küll. 

Hetkel tunnen jälle, et külmetus hakkab tulema, sest kurgus kriibib ja silmad kipitavad. Jalavann on juba tehtud ja pärnaõie tee ka joodud. Nüüd kohe-kohe teki alla ja magama. Homme on jälle pikk päev ees. 

Minu viimase aja lemmik lugu

Jupp aega nüüd viimasest logiraamatu sissekandest möödas. Kiire on olnud. Kool pole veel õieti peale hakanudki, aga juba on sebimist omajagu.

Perekondlik õhtusöök läks kenasti. Arvan, et ma olen heaks kiidetud. Seekord pidin aga laupäeval juba Manchesteri tagasi tulema, sest pühapäeval olin tööl.

Selle kohta võiksin ma pika ja väga negatiivses toonis postituse kirjutada. Lühidalt kokkuvõetuna - ma ei tea kui palju ma seal veel edaspidi tööl hakkan käima, sest see koht käib minu silmis iga hooajaga alla. Alguses oli seal tore töötada, enam mitte. Ma suudan ennast esimese poole tunni jooksul roheliseks vihastada.

Muidu sisustan oma aega vaikselt kooliks valmistumisega. Sellel nädalal hakkasid loengud ametlikult pihta. Homme on mu esimene loeng. Ma täitsa huviga ootan. Olen oma lõputöö kalla ka nokitsema hakanud. Tähtaeg on 23. veebruar. Aga ma mõtlesin, et võiks endale sünnipäevakingi teha ja töö 19ndaks valmis kirjutada. Siis saab rahulikult tähistada ja ei pea enam närveldama. Peaks jõudma küll. Registreerisin ennast akadeemilise kirjutamise kursusele ka. Nüüd käin kuni 5. detsembrini igal reedel kirjutamist harjutamas. Tundub võib-olla naljakas, aga tegelikult on see ilmselt väga hea, sest ma ikka olen vahel tundnud, et nagu ei oska seda või teist lauset niimoodi kenasti paberile panna. Kenasti ja võimalikult lühikeselt ja konkreetselt.

Üsna palju aega just õhtuti võtab nüüd ka trenn. Kuna ma olen klubi juhatuse liige see aasta siis pean aitama kogu organisatoorse poolega. Seega pean trennis kohal olema vähemalt pool tundi varem, et aidata raha kogumisega (trennide eest makstakse) ja uute inimestega, kes veel ööd ega mütsi ei jaga, mis, kus ja kuidas asi toimib. Varsti läheb ilmselt kergemaks, sest kõik saab sisse töötatud ja uued harjuvad. Sellele lisaks hakkas sellest nädalast ronimine ka uuesti pihta. Esmaspäeval juba käisin, aga täna ei läinud, sest olen natuke tõbine. Päris haige mitte ja loodetavasti saab pisikutele tuule alla teha kähku, sest nädalavahetusel on ronimis reis Walesi.

Ahjaa, eelmine nädalavahetus käisime Jamesiga Scarborough's. Ta vanavanematel on seal karavan (selline plekist majake), mis asub kohe mere äärsel laagriplatsil. Neid karavane oli seal koos umbes 100 ma arvan. Need on natuke nagu venelaste dadžad, kõik üksteise kõrvale pakitud koos pisikese murulapiga. Porgandeid küll keegi seal ei kasvata, aga lillepeenrad on küll mõnel akna alla tehtud. Laupäeval käisime Whitby's. Ilus mereäärne linnake, aga üsna turistikas. Pühapäeval käisime seal samas laagriplati all asuvas rannas kalal. Ta on juba tükk aega lubanud/ähvardanud, et viib mind kalale. Tegelikult oli täitsa tore. Mul oli kohe algaja õnn ja püüdsin ühe angerja. James ei saanud midagi. Õhtul sõitsime jälle Sheffieldi ja mina sealt rongiga Manchesteri.

Tõstsin üks päev oma tuba ka natuke ringi. Nüüd on rohkem ruumi ja kuidagi mõnusam.

Aga kuna enesetunne pole kiita hetkel, siis panen nüüd punkti ja lähen magama.