Mandariin

Hooaja esimene mandariin söödud! Lõhnas jagu jõulud ja maitses nagu jõulud. Nüüd olen juba peaaegu nõus pühade meeleollu häälestuma. (Tunnistan üles, et näppasin selle mandariini homme õhtuseks filmiõhtuks mõeldute hulgast)

Ha, täna sain trennis kiita jälle meie klubi asutajalt ja peatreenerilt. Tegime igasuguseid kätekõverdusi toolidel biitsepsile ja triitsepsile ja mõlemale korraga ning viimase harjutuse ajal ütles Chris "the strongest one here is she" ja näitas minule. Hehe, tegi uhkeks küll :) Ja motivatsiooni andis ka kõvasti juurde! Pärast teine Chris hoiatas, et vaata ette, Chris pani sind nüüd tähele ja mäletab seda! Ma küll ei tea, mis siis saama peaks hakkama.... ja mina veel arvasin, et mul pole käte jõudu ollagi!

Kes oleks arvanud??? Mina igatahes mitte!

Kus on nüüd need herned, mida Pipi koos Tommi ja Annikaga kõrbistas, et nad kunagi suureks ei kasvaks? Tagumine aeg oleks neid sööma hakata.

Ma olen oma teise kursuse peaaegu poole peal ja käisin täna oma õppejõuga järgmise aasta lõputööd arutamas. Natuke vara? Oh ei, viimane aeg hoopis. Tegelikult oli see rohkem minu veenmine.

Kõigepealt sain kiita. Ma pidavat olema kursuse üks lootust andmavaid tegelasi, kes tunneb oma ainete vastu huvi ja tahab pärast lõpetamist ka sellel erialal jätkata. Minu meelest..... kas ülikooli mitte selle mõttega ei mindagi? Samas kui ma osasid oma kursusekaaslaseid ja teisi meie lennu õpilasi vaatan siis... mõne puhul ma tõesti ei ole aru saanud, miks nad siin on. Aga igatahes, eks ikka läheb saba rõngasse kui lemmikõppejõud kiidab :)

Mee moka peale määrimine oli ilmselt hea taktika, sest tema eesmärk oli mind ümber rääkida otsusest, mille ma juba enda meelest teinud olin. Tema aga ei olnud mu otsusega nõus. Kogu see jutt käib endiselt minu lõputöö kohta kuna ma ükskord kurtsin talle, et eelmise aasta lõputöö teemade nimekirjas ei näinud ma midagi sellist, mis oleks huvitav tundunud. Ja ma ausalt muretsesin selle pärast, sest me peame juba veebruaris teema laias laastus ära valima. Ma ei taha ju teha lõputööd mis mulle huvi ei paku.... lihtsalt selle pärast, et lõpetada on vaja. Tahaks ikka midagi põnevat teha.

No ja Huw andis mulle siis kohe korraliku teema, nii et ikka on antud.

Reedel kui ta pärast väikest loengu vahepeal peetud vestlust ütles, et tule esmaspäeval minuga rääkima, olin ma veel skeptiline, kas see ikka on seda väärt. Aga kui ma täna tema kabinetist välja astusin, siis ma juba teadsin, et ta tegi head tööd ja on mind ümber veennud. Ma olen tegelikult isegi natuke üllatunud, et ta nii täpselt minu huvid on ära tabanud.

Ma tean, et see on praegu väga segane jutt siin kõik, aga räägin kõigest täpsemalt siis kui "jah" sõnad on kõik antud, nimed kirja pandud ja ma ise ka selle mõttega natuke harjunud, sest praegu pole mulle veel päris kohale jõudnud.

Suureks kasvada on natuke hirmus, pean tunnistama. Põnev on, aga hirmus ka.

Tuleb vist uskuda targemaid inimesi, kes on öelnud:
"Me ei saa avastada uusi ookeane, kui kardame kallast silmist kaotada." tundmatu autor
Ning
"Ära karda suuri samme astuda. Kuristikku ei saa ületada kahe pisikese hüppega." D.L. George.

Üks sellistest päevadest

Täna oli üks sellistest päevadest, mida mul ikka aeg-ajalt ette tuleb, kui juba hommikul ärgates on mingi kummaline rahutus sees. Energiat nagu on, aga midagi asjalikku teha ei õnnestu. Proovin küll, aga tähelepanu hajub kiiresti.

Sellistel päevadel olen ma meister leidma endale igasugust mittevajalikku tegemist. Üks mu lemmikuid on oma päeviku lehitsemine. Lehitsen edasipidi ja tagaspidi. Loen kokku nädalad, mis on koju tulekuni jäänud. Loen kõik märkmed kolm korda läbi ja rõõmustan, et koju tulekuni jäänud nädalad on üsna tihedalt sisustatud.

Loen uuesti nädalad üle... igaks juhuks loen päevad ka kokku.

Mõtlen väga detailselt läbi, mida ma kodus teha tahan. Milliseid kooke ma küpsetama hakkan. Ma peaaegu suudan nende kookide lõhnagi tunda.

Ja elevus aina kasvab ja kasvab. Peaaegu tahaks mööda tuba ringi karelda, sest väljavaade, et kuu aja pärast olen ma juba kodus, muudab mu üheaegselt pööraselt rõõmsaks ning samal ajal ka natuke nukraks, sest kuu aega võib vahel jube pika ajana tunduda.

Õnneks tuleb siis aeg loengusse minna ning peab ennast kokku võtma ja mõtted jälle kokku korjama.

Lake District

Ehk siis minu nädalavahetusest.

Reedel kella 7 paiku startisime minibussi täie rahvaga (12 inimest) + ühe autoga (veel 2 inimest) Lake Districti poole, täpsemalt Cockermout'i linna, kus on Aine kodukoht. Nimelt seekord telkisime ühe meie klubi liikme tagaaias, sest ta elab nii mugavalt just selles piirkonnas ning nii tuli odavam, sest me ei pidanud talle renti maksma. Mugavam oli ka, sest saime kasutada tema wc-d ja kööki.

Igatahes meie jõudsime bussiga tund aega varem kohale kui Leon ja Dave autoga. Kuigi nad hakkasid meist varem sõitma. Seega me alguses istusime lihtsalt Aine köögis, mängisime tema armsa koeraga, sõime tema ema küpsetatud kooki ja ootasime teisi, sest telgid olid nende käes. Ühe telgi oli Aine isa juba püsti pannud. Sõit ise kestis umbes 2.5 tundi. Kui poisid olid ka autoga kohale jõudnud siis pandi telgid püsti. Mina täitsa avalikult viilisin sellest, sest kõigil 14 inimesel poleks nagunii midagi teha olnud. Meil oli seltskonnas 4 tüdrukut ja ülejäänud olid kõik poisid. Telgid said igatahes püsti ja siis ma kolisin Rory, Danny, Chloe ja Balkis'ega koos ühte telki sisse. Pärast istusime veel niisama õues ja rääkisime juttu, aga üsna pea mindi magama.

Kuna mina investeerisin uude ja korralikku magamiskotti, siis möödus öö täitsa mõnusalt. Piisavalt soe oli ja uni maitses magusalt.

Soe ja pehme magamiskott

Hommikul ärgati kuskil 9 paiku, pärast mida oli hommikusöök, mis seekord oli raha sees. Tutvustan teile üsna tavalist Inglise hommikusööki: peekonisai - kaks viilu saia ja praetud peekon ketšupiga vahel. Pean tunnistama, et üsna ebatavaline toit minu jaoks, aga no kui peekonisai siis peekonisai. Poole 11 ajal lahkusime, et ronima minna.
Ilm oli selline keskmine, pilves, aga vihma ei sadanud ja kõige külmem ei olnud.

Esimese päeva ronimispaik

Selle kalju peal roniti

Tunnistan kohe ausalt üles, et mina sooritasin ainult ühe kaljuvallutuse. Esimesel päeval läks ainsa top-rope raja üles seadmisele nii palju aega, et rohkem ei jõudnudki ronida eriti. Teisel päeval oli aga ilm kõvasti kehvem, külmem ja vahepeal tibutas vihma. Peale selle olime pool päevast natuke pilve sees, mis tegi kõik niiskeks. Jah ma tean, vabandused-vabandused, aga ma tõesti ei tahtnud ronida külmast kangete kätega. Teisel päeval oli päris mitu inimest, kes ei roninud, sest tõesti tingimused ei olnud parimad.

Meie armas seltsiline Mara, kes on kõige energilisem koer, keda ma näinud olen.

Natuke ilusaid vaateid

Aga tippu sai ka kõndida

Ja teha pilte teistest ronimas

Kuigi selle kalju vallutasin ma ka ise. Ja nagu tavaliselt, ei suutnud need kõige tulihingelisemad ronijad normaalsel ajal lõpetada ning ära tulime sealt kottpimedas. Mis oli üsna kõhe kohati, sest pidime ikka täitsa kalju servas turnima vahepeal, kus oli põhimõtteliselt sirgjooneline kukkumine alla. Aga kõik jõudsid elusate ja tervetena tagasi.

Enne Aine juurde tagasi minekut käisime jällegi üsna tüüpilist Inglise toitu fish and chips'e söömas. Ma ei mäleta millal ma viimati nii palju rafineeritud rasva korraga tarbisin. 

Õhtul istusime Aine alutoas (veel üks pluss, saime soojas toas olla) ja olime niisama. Nalja sai kohutavalt palju. Väga lõbus õhtu oli. Ning kui jõudis kätte aeg joomismängude mängimiseks ja nad hakkasin Inglise versiooni Bussijuhist mängima siis ma loomulikult ei saanud neile Eesti versiooni näitamata jätta. Ülejäänud õhtu mängiti igatahes Eesti moodi Bussijuhti :D. Loomulikult ei pääsenud ma ristküsitlusest Eesti teemadel. Jah, nalja oli nabani ja veelgi rohkem. Sellest tingituna saime telkidesse alles 1 paiku, aga meie telgis läks huumor veel tunnikese edasi, kuni ma lõpuks öörahu nõudsin. Kahjuks ei maganud ma teisel ööl eriti hästi. Külm ei olnud, aga iga natukese aja tagant suri külg, millel magasin ära, mille peale ma üles ärkasin. Samuti tekitas fish and chips kerget kõhuvalu. 

Hommikul polnud nii värske olemine, mida tunnistasid ka teised. Seekord olin ma targem ja sõin hommikuks kaasa võetud banaani ja kiirputru. Ma arvan, et mu kõht poleks veel ühte rasvast einet üle elanud. Siis pakkisime oma telgid ja muud kodinad kokku, laadisime autode peale ja sättisime jälle ronima. 

See kivimürakas pildi keskel oli meie teise päeva ronimise paik. Pilt on tehtud parkla juurest. Seega nõudis sinna jõudmine päris pikka mäest üles rühkimist.

Aga kohale me jõudsime

Pea pilvedes

Nägime kuidas lambaid karjatati

Täitsa tipus

Kuna ilm oli külm, siis väga paljud ei roninud, aga nagu juba mainitud, siis neid tulihingelisi ei peata miski. Kui enamik meist läks enne pimedat alla bussi, sest see rada oli järsk ning päeva jooksul pilve sees olemisest väga libedaks muutunud, siis mõned hullud ei saanud ikka valges oma ronimisi lõpetada ja jäid pimeda peale. Kui nemad ka elusana tagasi jõudsid, hakkasime 6 paiku tagasi sõitma ning 8 ajal jõudsime Manchesteri.

Väga mõnus nädalavahetus oli. Nii hea oli linnast ära saada. Mina jäin tohutult rahule, seltskond oli hea, ilm küll mitte nii perfektne, aga Inglismaa kohta täitsa normaalne, arvestades, et ronimishooaeg on tegelikult juba läbi. Vaated olid ilusad ja õhk värske ning sai mööda mäenõlvu üles-alla turnida. Tagasi jõudes oli väsimus suur ja voodis magada hea, kuid siiski, kvaliteetselt veedetud aeg :)

Teemast kõrvale põigates. Olen väga pettunud, et mu tennistele, mis ma septembris Manchesteri tulles ostsin, on kanna alla juba auk kulunud. 2 kuuga. Kvaliteedi level 1000...

Asjast

Ega tegelikult mingit suurt asja polegi olnud. Üsna selline tavaline.
Eelmine reede käisin Manchesteri jõulutulede süütamist vaatamas. Jah nad ikka alustavad siin varakult. Ja ega see midagi väga erilist polnud ka ausalt öeldes. Ilm oli kergelt öeldes nutune - sadas ja üsna külm. Kogu üritus toimus raekoja esisel platsil - liiga palju rahvast liiga väiksel alal. Tund aega oli mingit esinemist - UK kohalikud staarid, kellest ma mitte ainsatki ei teadnud ning rahvamassi tõttu ei näinud me ei lavale ega lava kõrvale paigutatud ekraane. Seega ma väga ei tea, mis seal toimus. Kell 8 süüdati siis need tuled, mille pärast kogu see trall oli, ehk, raekoja sissekäigu kohale paigaldatakse iga aasta selline suur plastmassis? ja elektriküünaldega kaetud jõuluvana, kelle peal tuled põlema pannakse. Ning pärast seda lasti 10 minutit ilutulestikku. See oli päris tore.

Selline vana istub iga aasta seal.

Eile (esmaspäeval) käisime jälle (3. korda juba) Chesteri loomaaias. Me oleme iga aasta seal käinud, seega enam ei tekitanud väga suurt elevust. Aga vahelduseks oli tore. Midagi me eriti tegema ei pidanud reaalsuses. Käigu mõte oli 2 looma kohta infot koguda, kellest me peame raporti kirjutama, aga Internetist leiab lihtsalt kogu info kahe hiireklõpsuga. Seega oli see rohkem lihtsalt ringi uitamine ja loomade vaatamine. Vähemalt sai terve päeva õues olla ja Manchesterist ära vahelduseks.

Reedel avaneb mul tegelikult uus võimalus Manchesterist natukeseks jalga lasta, sest me lähme Lake District'isse ronima nädalavahetuseks. Ma täitsa ootan seda, sest seal peaks päris kena olema. Kuigi me telgime ja sellisel aastaajal on see alati üsna suur õnnemäng. Kas veab või mitte.

Ilmast rääkides on meil siin viimasel ajal päris naljakas teine. Umbes täpselt üle päeva vaheldub ilus ja kole ilm.

Muidu on ikka tavaline igapäevane värk. Ühel õhtul kui ma parajasti lugesin artiklit pealkirjaga: Distance software - design and analysis of distance sampling surveys for estimating population size (artikkel arvutiprogrammist, mida kasutatakse statistilise analüüsi tegemiseks ühte kindlat moodi kogutud andmete jaoks), hakkasin mõtlema, et no 5 aastat tagasi poleks ma küll uskunud, et ma praegu selliseid artikleid loen ja neist veel midagi aru ka saan! Täitsa uhke värk ju tegelikult.

Kallis issi!

Küpsetaks sulle koogi halvaast,

paneks martsipani peale ka.

Kuulaks Biitlite plaati

ning puhkaks kohe hommikust saati.

Ilusat isadepäeva kõigi väiksemate ja suuremate laste poolt.

No news is good news?

Ehk midagi väga märkimisväärset pole vist nädala jooksul juhtunud. Olen ikka koolis käinud, kus on tõesti huvitav. Pean rõõmuga tõdema, et hetkel pole ühtegi ainet, mis oleks igav ja kus ei viitsiks käia, kõik loengud on põnevad, isegi statistikaprogrammi kasutama õppimine on huvitav. Trenni teinud, neljapäeval oli väga tore trenn, sest siin maal on halloween suur sündmus, mille puhul suurem enamus inimesi ennast kostümeerib ning erinevat tooni värvidega üle võõpab ja siis välja läheb ning sellest tingituna polnud trennis väga palju rahvast ja siis kohaletulnutel oli väga mõnus trenn. Ronimas käisin ka kolmapäeval, ma püüan areneda.

Reedel käisin Mareti sünnipäeval. Mõnus vaikne eestlastega istumine. Sai muljetatud kohalikest kogemustest ja meenutatud vanu õpetajaid. Aga mul tegi südame soojaks eriti üks asi. Meil on siin üks noormees, Karl, kes on eestlane, kuid elab ja on vist elanud suurema osa oma elust Šveitsis. Aga mis mu südame soojaks teeb on see, et ta Inglismaale õppima tulles siiski eestlased üles otsis ja meie üritustel ja kokkusaamistel käib. Ja kui ma küsisin, "mida sa ütled, kui sult küsitakse, kust sa pärit oled?" siis vastas ta, et "Eestist loomulikult" :). Ning võib päris keeruline olla kui sa olenevalt mõttest, kasutad läbisegi eesti, saksa ja inglise keelt!

Laupäeval olin terve päeva tööl, kella 10st - 7ni. Nad proovisid eile seal mingit uut tellimuste süsteemi kasutada, kus tellimus toksitakse iPodi sisse, mis saadab selle Interneti teel kööki. Aga nagu ikka, ei tööta sellised süsteemid kunagi, kuigi mõte võib hea olla. Ja pärast umbes 20 minutit läkski seal midagi natuke vussi ikkagi ja lõpuks oli kõik ikka enam-vähem nii, nagu see alati on olnud. Lihtsalt palju segadust ja edasi-tagasi jooksmist. Meenus kohe ütlus "Ära püüa parandada asju, mis pole katki". Päeva lõpuks olin ma täiesti läbi omadega ja natuke ärritunud kõigi peale. Aga uni ravib kõike.

Täna käisin oma tatoveeringut üle tegemas Tom'i juures. Ülejäänud päeva otsustasin rahulikult pühapäeva pidada, sest tõesti väsitav nädal on selja taga. Otsustasin isegi raamatukokku minemata jätta. Ja nüüd ma siis olengi siin ja šoppan netis kruuse ja tasse. Ma olen ikka tõsiseks kruuside fänniks muutunud, aga ühel heal kruusil peavad olema kindlad tingimused täidetud. See peab olema mugava kujuga, selline, mida on hea kahe peo vahele võtta ja siis kohvi tilgakese piimaga või teed lusikatäie meega rüübata. Ehk siis alt poolt natuke kitsam kui ülevalt. Piisavalt suur, et sinna ikka rohkem kui lonksuke mahuks. Tass peab ka kena välja nägema, soovitatavalt ilusa pildiga või hoopis mustriga või kuidagi teistmoodi kaunistatud. Seega on hea kruusi soetamine ikka omaette teadus. Aga kui keegi usub, et on ülesande kõrgusel, siis on see kindlasti üks jõulukingi idee ;) Ma näen juba vaimusilmas oma aukartust äratavat kruuside kogu, kust ma siis igal hommikul saan ilusa kruusi välja valida, millest oma hommikune kohv juua.

Mis viibki mind selle juurde, et varsti saab hakata kinke ostma! See on tore tegevus, mis mulle väga meeldib. Poed on küll juba hea mitu nädalat jõulude lainel, (õnneks "Aisakella" veel ei mängita) siis ma ootan veel natuke.

See nädal saime Johannaga endale Londonisse hotelli broneeritud ja bussipiletid ka ostetud. Ma juba nii ootan, pole ju seda linna külastanudki. Ning jõulude eelne London võib päris vahva olla.

Väga vihmase ja üsna külma (ma olen viimasel paaril päeval juba talvemantliga käinud) ilma kompenseerimiseks ostsin täna endale ühe südant soojendava plaadi. Liisi Koikon ja Vaikne Esmaspäev. Kuna juba ammu pole ostlemiseks tarvis isegi oma tagumikku toolilt kergitada, siis klõps-klõps-klõps ja oligi muusika imeväel minu arvutis.

Üks minu lemmik lugudest sellelt plaadilt. Nautige :)

Ning ma tahaks juba hirmsasti juuksurisse. Kahjuks pean sellega kuni koju jõudmiseni ootama. Selleks ajaks näeb mu peanupp vist küll nagu metsjeesusel välja, aga kes teab, ongi ehk soojem lennukist maha tulla ;)