No nii ei ole ju võimalik keskenduda essee või praktika raporti kirjutamisele või isegi mitte lugemisele kui kõik mu mõtted on Eestis olevatesse lumehangedesse kadunud!

Tants

Nüüd siis sellest salapärasest "uuest" asjast.
Mina ja Tiiu, kes tuli ka see aasta Manchesteri õppima, hakkasime neljapäevast siin Eesti rahvatantsu õpetama. Vaat kus lops. Eelmine aasta päris mitmed inimesed küsisid, et kuidas sa siis nüüd enam ei tantsigi ja et tee seal ise tantsurühm. Siis ma naeratasin neile viisakalt ja saatsin mõttes kuu peale. Kuidas ma siin tühja koha pealt seda tantsurühma teil tegema hakkan?! Aga nüüd umbes kuu aega tagasi tuli Tiiu selle mõttega uuesti lagedale. Ma siis mõtlesin, et nooooh.... iseenesest tore mõte ju, aga.... Andsin siiski lubaduse, et aitan jõu ja nõuga nii palju kui oskan ja saan. Tiiu uuris ruumide kohta ja tegi reklaami.
Eile, neljapäeval, oli meie esimene "trenn". Pean tunnistama, et mul oli ikka kõva eelavamus. Hea kui paar inimest tuleb, kes ikka viitsib mingi tundmatu Eesti rahvatantsu õppima hakata?? Aga esimene inimene oli kohal juba natuke enne algusaega. Ja siis neid ikka tuli juurde. Kokku oli vist 9 inimest + mina, Tiiu ja Kati, kes presidendina tuli ka vaatama. Eriti lahe, et meil oli isegi poisse! Südant soojendav oli see, kui päris mitu inimest rääkis, et nad on Eestis käinud ja neile väga meeldis. Selle pärast tulid nad ka tantsima, et rohkem meie kultuurist ja maast teada saada :)
Eilne asi oli küll üsna improvisatsioon, sest kumbki meist polnud väga põhjalikult mõelnud, mida me siis täpselt teeme. Aga noh, alguses kõndisime ja tegime natuke sooja. Pärast õpetasime neile Oige ja Vasembat ning Kaerajaani. Kõik said isegi täitsa hakkama, Oige ja Vasemba kätlemine läks paar korda segamini, aga see läheb isegi eluaegsetel tantsijatel segamini! :D
Seega olin ma väga meeldivalt üllatunud. Eks edaspidi ole näha, kes ja kui palju käima jäävad. siis saab edasi vaadata, millised eesmärgid endale seame.

Ükspäev tuli mul huvitav võrdlus mõttesse. Et eestlastel on saun nagu muul maailmal kirik(sünagoog/tempel/mošee). Kui suur osa maailmast paneb pühapäeva hommikul ilusad riided selga ja läheb kirikusse hinge puhastama, siis eestlased võtavad laupäeva õhtul riided seljast ära ja lähevad sauna higistama. Saavad keha puhtaks ja ma usun, et hinge ka.

Sibul

Juba paar nädalat tagasi panin ühe sibula klaasi vee sisse. Mõtlesin, et oleks ju mõnus vahete vahel võileiva või supi peale värsket rohelist sibulat panna. Aga ei taha see sindrinahk kuidagi eluvaimu sisse võtta. Nagu mainitud on ta juba paar nädalat mul siin aknalaual istunud aga ei ühtegi rohelist varrekest. Juuri isegi ajab, aga pealseteni see vist küll ei jõua, enne läheb pehmeks ja hakkab otsast mädanema... Peab vist kodust ikka päris sibula kaasa tooma, need poe omad on liiga tuimad.

Vahekokkuvõte

Oeh 2 kuud on möödas ja 1 veel jäänud. Aga ma tunnen, et väsimus hakkab tulema. Tahaks juba koju tulla. Kuigi ma eelistan 100 korda rohkem seda, et mul on koguaeg midagi teha ja pole aega lihtsalt istuda, siis praegu hakkab aur otsa saama vaikselt. Oleks vaja saunas ja ratsutades akusid laadida vahepeal.
Minu igapäevane tegevus hakkab kell 8 hommikul (jah ma ärkan isegi nädalavahetusel kell 8) ja sellele järgneb hommikusöök ja kohv Terevisiooni seltsis. Miks ma iga päev nii vara tõusen? Sest kui ma kauem magan, on tunne, et olen pool päeva maha maganud ja ei jõua enam midagi teha. Vahepeal on küll tunne, et mul oleks 48 tundi vaja ühte päeva.
Siis olenevalt päevast lähen ma kas loengusse või hakkan kodus õppima. Umbkaudne nädala tegevuskava koosneb esmaspäeva hommikusest ujumisest, teisipäeva ja neljapäeva õhtusest kickboxi trennist, kolmapäeviti kui jõuan, käin ronimas. Umbes 2 päeval üritan tööl käia, õnneks on mul kuni jõuludeni iga nädal üks City mäng, seega üks vahetus on olemas. Teisipäeviti, kolmapäeviti ja reedeti on loengud/laborid.
Aga ma olen väga rõõmus, et ma ennast kokku võtsin ja kickboxi trenni vaatama läksin ja seal käima hakkasin. Mulle tõesti meeldib see, trenni lähen alati hea tujuga ja trennist tagasi tulen ka hea tujuga. Neljapäeviti lähme veel kõik koos pubisse õllele ja niisama juttu ajama ning piljardit mängima. Kahjuks olen ma suht saast, aga noh, ehk ma aasta lõpuks oskan lisaboonusena piljardit ka mängida! Ja ma olen nii elevil, sest 6. detsembril on meil grading, ehk me saame oma esimese vöö - valge. Selleks peame oskama põhilööke ja läbima füüsilise testi, mis koosneb kõhulihastest ja kätekõverdustest ja üht-teist veel. Kõhulihaste osa on kerge, aga kätekõverdusteks ma pean veel natuke treenima. Nüüd ma olengi püüdnud iga päev neid harjutusi, mida meil vaja on kodus ka teha.
Tegelikult alustan järgmisel nädalal veel ühe põneva asjaga, aga sellest siis kui algus tehtud on.
Täna olin jälle staadionil tööl. Kuna Sander pidi varem ära minema, jäin mina ChefD kohuseid täitma tema asemel ja siis pool juhuslikult jäin veel pärast lisatunde tegema ehk siis asju järgmiseks mänguks valmis seadma. Kella 11 - 19. Ja ma isegi ei saanud täna vahepeal süüa kui välja arvata vahepeal muu tegevuse kõrvalt söödud magustoit. Aga polnud hullu, praegu olen küll pool laip, aga varakult tuttu ja läheb edasi!
Tegelikult üks asi mida ma hirmsasti igatsen on vaikus. Kuna ma elan praktiliselt kesklinnas ja meie aknad on... noh mitte eriti helikindlad, siis ma kuulen kõike, mis väljas toimub. Päeva-ajal polegi midagi, aga õhtul enne magamajäämist tahaks ikka vaikust. Harjunud ju ainult meie vana seinakella tiksumist kuulama. Aga enam pole palju jäänud, kuu veel ja saangi oma igatsetud vaikuse :)
Seni püsige lainel, varsti tuleb veel põnevat juttu!

Pilte

Sain mõned pildid oma ronimis reisist

 Nii me esimesel õhtul ümber imepisikese lõkke kössitasime

 Teisel õhtul oli asi juba tunduvalt parem

 Igahommikune bussi lükkamine

 Mäe otsas

The Roaches

Reedel kella 6 paiku õhtul startisime ronimisklubiga väiksele nädalavahetuse ronimisreisile. Pean tunnistama, et ma ikka tõsiselt mõtlesin, kas see on hea mõte, arvestades, et me telkisime. Novembris.
Igatahes sõit kestis umbes tunni ja oli kohati üsna meeleolukas. Esiteks oli pime ja Inglismaa väikeste külade teed on äärmiselt kitsad ja kurvilised (kuid kõik on asfalteeritud). Selleks, et vastu tulev auto saaks mööda minna, tuleb peaaegu alati nii tee serva võtta kui võimalik ja siis jääb küljepeeglite vahele tubli 10 cm. Mõned kurvid olid lausa nii järsud, et meie oma minibussiga ei saanudki neid ühe korraga võtta vaid pidime vahepeal tagurdama, ja siis uuesti kurvi võtma. Kohale jõudes, hakkasime niiöelda parklasse sõitma (loe: lihtsalt muruplats), aga enne tuli selline tõus võtta, et kõik pidid bussist välja ronima ja selle mäest üles lükkama. Ja siis tuli välja, et see oli vale parkla! Sõitsime siis jälle mäest jälle alla. Bussi lükkamist oli üldse palju, sest maapind oli väga märg ja pehme, niiet iga kord kui parklast liikuma oli vaja hakata, pidime selle kõigepealt liikuma lükkama.
Kohale jõudes ei olnud ma kogu ettevõtmisest väga vaimustuses, sest õues oli külm ja märg ning idee telgis magamisest ei olnud väga kutsuv. Panime siis taskulampide valgel telgid püsti ja üritasime mingitki lõket tegema hakata, et natukene sooja saada. Ei õnnestunud eriti, sest kottpimedas ei ole esiteks väga kerge lõkkematerjali leida ja teiseks oli kõik märg. Mingi hädise tule me siiski saime, aga sooja see küll ei andnud. Seega tuli selga tõmmata nii palju riideid kui võimalik. Lõpuks oli mul 7! kihti riideid ja natuke raske oli käsi liigutada, sest ma olin tõsine kubujuss. Soe ei olnud aga ikkagi, sest kui sul juba külm naha vahele on pugenud, siis ei ole vahet mitu kampsunit endale selga tõmbad, sooja ikka ei saa enne kui kuhugi sooja ruumi on võimalik minna. Aga seda võimalust meil polnud. Nii me siis seal ümber tule kössitasime, osadel polnud vist väga vigagi, sest õlut oli piisavalt varutud, aga mina ei suutnud lihtsalt külma õlut juua, ja wc (mis õnneks oli täitsa korralik ja ka soe) oli ka kaugel ja nii külmaga (maapinnal olid miinus kraadid) ei tahtnud eriti põõsas ka käia. Magama minnes panin kaks paari sokke jalga, kaks paari pükse ja neli kihti särke/pusasid ning õnneks sain ma 2 magamiskotti. Magada oli ikkagi natuke külm, aga mitte kõige hullem.
Hommikul ei olnud kõige värskem olemine ja vihma ka tibutas. Minul oli õnneks kiirpudru kaasas ja sain vähemalt süüa. Kuna enimkel süüa ei olnud, siis otsustati kohalikku pubisse sööma minna. See oli väga armas väike koht ja toredad omanikud. Kuna peale võileibade ei olnud muud lõunat ette nähtud (peale enda kaasa võetud müslibatoonid ja õunad) siis otsustasin ka ikkagi süüa. Oli täitsa hea. Sooja sai ka. Pärast hommikusööki sõitsime ronima. Selleks ajaks oli ilm ilusaks läinud ja isegi päike välja tulnud. Ronimise koht oli ilus, aga kuna oli külm ja sõrmed jäid ilma kinnasteta ruttu kangeks, siis ma ei roninud eriti palju. Millegi pärast olin ma seekord natuke arg, ei olnud üldse kindlast tunned ja vahepeal pidin ikka kõvasti julgust koguma, et edasi ronida. Aga muidu oli täitsa tore.
Õhtul korjasime sealt lõkkemterjali ka kaasa. Enne laagriplatsile minekut käisime veel poest ja ühest teepeale jäävast pubist läbi, et midagi sooja juua ja ennast natuke turgutada, sest õhtuks olid enam vähem kõik läbi külmunud. Soe kakao maitses äärmiselt hästi. Laagriplatsile tagasi jõudes ootas meil hea üllatus. Kuna seal lähedal oli ka üks skautide laager, siis olid nad seal varem juba lõket teinud. Seega kui meie tagasi jõudsime olid meil juba hõõguvad söed olemas ja terve hunniks puid, mida põletada. See õhtu oli kõvast parem, sest lõke oli täitsa arvestatav ja andis kenast sooja. Kella 12 ajal läksime veel väiksele jalutuskäigule vanasse ohverduspaika. See oli päris lahe, öösel pimedas kaljude vahel ringi tuiata. Tagasiteel suutsime ühe poisi kogemata ära kaotada, aga õnneks leidsime ta ikka üles. Pärast istusime veel lõkke ümber ja lõpuks panime kogu puumaterjali lõkkesse ja tegime täitsa suure tule. Siis tuli osadel poistel mõte hakata üle selle hüppama ja no mina ei saanud ju ka kehvem olla (me ju teeme seda sama jaanipäeval). See öö oli isegi täitsa soe magada ja uni oli päris hea.
Hommikul magasid kõik päris kaua ja pärast seda oli veel hommikusöögi tegemine, niiet ronima jõudsime üsna hilja. Osad ei viitsinud ronima minna (mina nende hulgas) kuna ilm oli vihmane ja niiske ning otsustasime hoopis minna väiksele jalutuskäigule ühe kalju/mäe otsa. Vaade oli ilus ja tuul kõva. Aga see täitsa vääris ette võtmist. Varsti pärast seda hakkasimegi kodu poole tulema. Tagasi sõites kippus hirmus uni peale, sest bussis oli soe ja ma olin päris väsinud.
Koju jõudes oli nii hea oma sada särki ära võtta ja kuuma duši alla minna. Ja voodis oli ka ütlemata hea magada. Matkamas käia on tore, aga pärast koju tagasi tulla on veel toredam. Paneb lihtsaid asju nagu soe tuba ju voodi hindama. Aga see oli siiski lõbus ja tore vaheldus, saada Manchesterist välja ja loodusesse vahepeal. Kui pilte saan, panen neid siia ka ülesse.