Kodus

Lõpuks jõudis kätte see aeg, millal ma koju sain. Nüüd istun juba teekruusiga ja tekki mähitult verandal ja vaatan kuidas vihma kallab. Mulle tüüpiliselt suutsin ma muidugi kohe haigeks jääda, aga kõik meetmed on juba kasutusele võetud ja küll ta varsti üle läheb. Aga kodus on hea olla, vaadata hommiku televisiooni võileiva söömise kõrvale, ratsutada ja käia jalutamas. Kohver on ka juba peaaegu lahti pakitud.
Paar sõna esimesest aastast Inglismaal. Olles päris aus, ülikooli mõttes oli see natuke igav ja liiga lihtne. Eelmisel aastal siit minnes olin mures, et kas ma ikka saan hakkama võõras keeles õppimisega jne. Nüüd võin kinnitada igale Eestist minejale, et kui sa ei ole just kõigist inglise keele tundidest poppi teinud ja ka muudes tundides kas või natukenegi kõrvu kikitanud, ära lase endale mingisuguseid eelaastaid pähe määrida. Eestist tulnud õpilastel on väga tugev põhi all ja me saame väga hästi hakkama. Seega ülikooli mõttes oleks see aasta võinud pakkuda natuke rohkem väljakutset, aga nüüd on ta tehtud ja ootan huviga järgmist, mis peaks juba palju huvitavam tulema, kuna nüüd hakkab minu reaalne kraadiõpe, ehk kõik see, mida ma tegelikult õppima läksin. Teisest küljest oli see aasta väga põnev. Esiteks juba kogu avastamisrõõm ja Manchesteri tundmaõppimine. Liitusin ronijatega ja tänu sellele sain käia Walesis ning Prantsusmaal Fontaineblaus, mis oli ääretule lahe kogemus. Uued sõbrad ja tuttavad. Mõnes mõttes oli kindlasti hea, et see esimene aasta oli nii lihtne, see andis mulle piisavalt aega, et kõige muuga tegeleda ja sisse elada, pangad, NI nubrid, töö ja kõik muu. Nüüd olen juba ennast sisse sättinud ja teatav turvatunne on saavutatud, kuna tean, kuidas asjad toimivad. Sügisel tagasi minnes lähen juba tuttavasse kohta. Ma arvan, et selle esimese aasta võib lugeda õnnestunuks. Olen saanud palju targemaks (mitte nii võrd akadeemilises mõttes kui elukooli mõttes), iseseisvamaks ja julgemaks. Nüüd on mul kõik teadmised, et sirge selja ja rõõmsa meelega järgmisele aastale vastu minna. Aga enne tahan ma 3 kuud Eestis olla ja akusid laadida ja elust lihtsalt mõnu tunda. :)

Manchsester City Football Club

Mõned teist ehk teavad, et täna mägisid Man City ja Queens Park Rangers hooaja viimase mängu, mis otsustas, kes saab Premiere League karika. Mul oli võimalus oma tööga seoses staadionil viibida. Nimelt kutsuti mind paar päeva tagasi tänaseks appi, nii-öelda jooksupoisiks, Man City staadiumile jalka bossidele taldrikuid laudma kandma. Ilmselt nägin ma täna nii mõndagi väga kuulsat tegelast, ilma, et mul oleks õrna aimugi, kes ta on :)Esimesel poolajal õnnestus mul isegi oma silmaga staadionil mängu jälgida nii 15 minutit, ülejäänud aja pidime teleka vahendusel ennast kursis hoidma. Kuna mäng oli väga pingeline ja üsna pikka aega tundus, et City siiski kaotab, räägiti meile juba ära, et kui inimesed pärast mängu tagasi tulevad laudadesse, siis ärge naeratage ja olge hästi diskreetsed jne. Aga viimasel 5 lisaminutil juhtus tõeline ime ja lõpptulemuseks oli 3:2 Man City võit. Ja mis pärast seda lahti läks oli võimas. Inimesed olid tõeslises võidujoovastuses, sest see tähendas, et Manchester City võitis Premiere League Cup-i jälle pärast 44 aastat. Kõik lauslid, jooksid helesiniste sallide ja lippudega ringi, mõned nutsid õnnest, kõikidel ülejäänutel oli lai naeratus näos. Täna on Man City fännidel tõeline pidupäev :)

Emale

Kuigi tütar on kaugel
ta kingib Sulle kõik.
Kõik päiksekiired,
mõtted, miljon lilleõit.
Kuid see kõik on ikkagi veel vähe,
ma kingin Sulle taevast kaunima tähe.
Tähe, mis kiirgab südamesoojust
ja suurendab õnnehoovust.

Ilusat emadepäeva kallis emme!