Sinine

Täna sain lõpuks oma uue sinise vöö kätte :)

3 meetrit sinist vööd täies hiilguses

Left guard 

Aga kuna minu paariline ei saanud täna tulla siis ma sattusin paari ühe tüübiga, kes oli esimest korda trennis. Kuigi ta oli esimese korra kohta täitsa tubli, siis natuke nadi oli ikkagi, minu trenn jäi nagu natuke poolikuks, sest ta ei jaganud matsu päris hästi veel. Samal ajal mõtlesin, et jumal palun tee nii, et mina enam nii koledasti ei vehkleks :D Võiks ju ikkagi juba natukenegi asjalikum olla.

Field trip

Käisin field tripil nagu ma vist maininud olen. Räägin natuke lähemalt, mida ma seal siis tegin.
Algas see pähapäeval, 21 ja lõppes reedel, 26. Pühapäeval kell 10 oli start Lõuna Walesi poole. Muidugi algas kõik juba parajalt naljakalt, sest üks meie kursakaaslane, Luke, kes eelmisel õhtul peol oli käinud, jäi bussist maha. Hoolimata meie umbes sajast kõnest, mida ta ei kuulnud. Aga ta tuli hiljem rongiga järele ning ei jäänud millestki õnneks ilma (ilma jäämine oleks talle tähendanud ka kursusest läbi kukkumist). Meie sihtkoht oli Caer Llan, üks kena mõisa moodi pere kodu, mis korraldab pulmi ja sünnipäevasid ja konverentse jne. Koht oli täitsa looduses, ümberringi teised farmid (peamiselt lamba kasvatajad) ja mets. Maja oli väga kena ja ümbrus oli väga kena, ikkagi looduses.
Kohale jõudes pidime ootama kuni tubade koristamine lõpetatakse, sest kui meie bussist maha tulime, läksid esimese rühma õpilased bussi, sest nemad olid seal nädal enne meid. Tüdrukud said toad peamajas ja poisid läksid kõrvalmajja. Oh sa jutt kus meil vedas, sest tüdrukute toad olid ikka täitsa luks toad. Olime 4kesi oma kursuse tüdrukutega ühes toas. Ja meil oli veel suur rõdu ja tõeliselt ilus vannituba koos vanniga (mida keegi meist küll kasutada ei jõudnud). Siis tehti meile veel väike jalutuskäik ümbruskonnas, et me natuke teaksime, kus oma projekte tegema hakkame ning siis läksid kõik grupid oma tuutoriga eraldi ja hakkasid arutama oma projekti. Meil tegi terve kursus sama projekti. Ning päev lõppes 6.30 õhtusöögiga.

Ühesõnaga, me uurisime erinevusi lindude laulu sageduses ja toitumis harjumustes kahe erineva metsa vahel. Me õppisime selgeks sinitihase ja musträsta laulu ning selle järgi pidime üles märkima iga kord kui me neid linde laulmas kuulsime. Ja teate, võib tunduda lihtne metsas kännu otsas istuda ja linnulaulu kuulata, aga tegelikult on täitsa keeruline. Esiteks, kui tihase laul on kergesti ära tuntav siis rästa laulu on tunduvalt raskem eristada kõigi teiste laulude seast. Teiseks tuleb hoolega keskenduda just sellele ühele laulule, et seda kogu sellest pidevalt sädistavast koorist märgata ja ära tunda. Kolmandaks, on sul veel taustal määgivad lambad, haukuvad koerad, mürisevad traktorid, solisev oja ja puhuv tuul, mis kõik teevad just selle õige laulu kuulmise raskemaks. Neljandaks, päeva lõpuks sa ei saa enam aru, kas see tihane laulab päriselt või sa kujutad seda ette. Aga sellest hoolimata oli tegelikult huvitav ja vahepeal jube igav. Aga samas, selline see field researcher-i töö ongi, kogu aeg ei ole mingit actionit, suurem osa ajast tuleb lihtsalt istuda ja passida ja kriipse tõmmata. Niisiis päeva ajal me kogusime andmeid ja õhtuti kirjutasime reporti oma päeva kohta. Kuna kõik pidid tegema 2 projekti, suure ja väikse, siis teisipäeval kogusime andmeid hoopis teisele grupile ning jahtisime metsa all neljakäpukil putukaid. Õhtul oli vist ka meie reisi kõige pingelisem olukord. Sest meil oli vaja oma kogutud andmeid natuke analüüsida, aga meile antud vorm, kuhu me  andmeid sisestasime oli natuke vale ülesehitusega, ning selle tõttu ei saanud me teha korralikku statistilist analüüsi. Aga putuka grupi tuutor aitas meid ja lõpuks saime selle ikkagi tehtud ja veel kiita ka, et me tublid olime olnud, sest see polnud meie viga. Mina ja Dench saime kindlasti plusspunkte. Lõpuks neljapäeval tegime veel statistikat omaenda andmetega ja lõpuks oli meil koos teiste gruppidega väike juturing, kus pidime rääkima oma projektist ja mis me siis teada saime.
Võib öelda, et oli täitsa huvitav ja ma sain kõvasti targemaks ning nägin kuidas ühe reaalse uurimisprojekti tegemine päris algusest kuni lõpuni (lõppeb see tegelikult korraliku kirjaliku repordiga, mille ma alles kirjutama pean) välja näeb. Ja kui ma alguses olin väga kõhklev rühmatöö osas, siis ka see laabus üsna sujuvalt. Kuna meie rühmas oli 11 inimest, siis jah, ikka osad tegid natuke vähem ja teised natuke rohkem. Mina nagu ikka tahtsin ikka võimalikult palju teha, et olla kindel, et kõik ikka tehtud saaks, aga samas oli tore näha, et mu poisid on tegelikult väga asjalikud. Nad võivad küll esmapilgul natuke lorud tunduda, aga kui vaja siis nad võtavad ennast kokku ja teevad head tööd.
Kui mul nüüd veel korralik report kirjutada õnnestub, siis ma usun, et peaks ka täitsa korralik tulemus tulema. Nii palju siis töö kohta, aga...

...peale töö oli ju lõbu ka. Kuna meie majas oli ka baar igal õhtul avatud siis eks iga õhtu oli ka väiksem või suurem pidu. Ikkagi üliõpilased ju. Mina hoidsin küll madalat profiili, sest keegi peab ju ometi mõistlik ka olema ja poisid seda küll ei olnud, nemad võtsid ikka vabalt ja jõid mõnuga õlut. Ning mina pidin neid igal hommikul üles äratama, mõnikord lausa kaks korda. Ja viimasel õhtul mõnda neist ka voodisse aitama. Aga tegelikult oli väga tore, sest ma sain paljude oma kursusekaaslastega, keda ma enne vaevu teadsin (ja meil on väga väike kursus), tuttavaks ning ka "oma poistega" kellega ma küll terve aasta suhelnud olen, aga noh ega me nüüd mingid suured sõbrad ikkagi polnud. Kuid viimasel õhtul kuulutati mind lausa ametlikult Õeks. Ning muidugi meie õppejõud! Sest ma ju elasime kõik need 6 päeva koos nendega ja õhtuti istusime koos nendega õlleklaasi taga ja mängisime lauamänge (muide ma leidsin uue mängu: Jenga) ning rääkisime juttu. Ja noh, mõned õppejõud võtsid mõni õhtu ikka õpilastega sama palju. Selle nädalaga sai nii mõnestki õppejõust, keda enne olen ainult auditooriumi ees näinud, hoopis inimlikum ja toredam inimene. Ning ega iga päev ei näe oma geneetika õppejõudu Gangnam Style-i tantsimas! :D See oligi ilmselt selle nädala üks kõige positiivsemaid külgi, et ma sain paljude inimestega palju rohkem tuttavaks.
Teisipäeval oli hästi ilus ja soe, päikseline ilm. Selle tulemusena põlesid muidugi peaaegu kõik ära. Täitsa naljakas, mõned kärssasid ikka täitsa tomatiteks ja ühel poisil tulid lausa villid kaela peale. Oh neid kahvatuid inglaseid.
Ja muidugi veel see luksus, et süüa sai hästi ning ei pidanud kordagi mõtlema, et mida ma täna süüa teen. Minu söögi tegemine piirdus lõunaks võileiva tegemisega kuna kõik olid päeva ajal väljas ja sõid erineval ajal siis lõunaks tegime endale võileivad. Aga korralik (Inglise) hommikusöök oli iga päev kella 8-9ni ja õhtusöök koos magustoiduga õhtuti 6.30. Väga hea toit oli, selline mõnus kodune. Ning kui hea on hommikul kohvitassiga õue minna ja ilusat vaadet nautida ja värsket õhku hingata.

Lõpetuseks võin öelda, et kuigi unetunde jäi ehk natuke väheseks siis ma jäin väga rahule. Nii akadeemilise ja töö poolega kui ka sotsiaalse poolega :)

Järjekordne nädal hakkab mööda saama. Kuna pooled bioloogia õpilastest on see nädal field tripil, siis meil kooli ei toimunud. Selle eest olin 3 päeva järjest tööl. Teisipäeval, kolmapäeval topelt vahetus (12-10ni) ja täna 12-3ni. Ning eile tundsin, et kurgus kraabib. Öösel oli väga valus ja täna oli ka selline mõnus kurguvalu. Kurguvalu on vist üks kõige hullemaid haiguseid, sest see tekitab tunde nagu oleks suremas. Ja ikka klassika eksole, terve selle pika-pika talve suutsin ma terve olla ja nüüd siis, kui õues on juba +15 suudan mina mingil viisil külma saada ja haigeks jääda. Eriti veel siis kui mul pühapäeval on vaja field tripile minna. Tubli!

Trennid hakkasid ka sellest nädalast jälle peale. Teisipäeval oli hea trenn. Aga täna me ei saanudki oma uusi vöid kätte veel, sest Chris, kes need tooma pidi, ei saanud millegi pärast tulla. Seega mina saan oma sinise sash-i kätte alles ülejärgmisel nädala. Siis näitan teile ka.

Ja nagu juba enne mainitud siis pühapäeva hommikul sõidan Wales-i kooliõppereisile kuni reedeni. Eks ma kirjutan sellest täpsemalt seal olles. Kuna meil on väga korralik ja ilus majutus ning Internet on ka olemas, siis  päris levist väljas ma ei ole, iseasi kui palju meil seal vaba aega on. Eks see selgu seal juba. Loodan, et kõik läheb hästi ja tuleb huvitav ning saab kasulikke kogemusi ja lõpuks hea hinde ka.

Nii ma siis olen siin pärast väsitavat nädalat. Üritan jalavanni teha aga hästi ei saa, sest vesi on liiga kuum. Ja varsti magama, sest see pidavat ju parim rohi olema. Pärast joon ühe meega tee ja määrin ennast veel sisse ja küll see tervis tuleb, kus ta pääseb.

Lõpetuseks tüdrukutele, neiudele, naistele üks südamlik video. Ärge siis enda vastu liiga karmid olge (lihtsam öelda kui teha, tean omast käest, aga proovime) Inglise keelt mitte kõnelejatele: Video sisu on selles, et kõigepealt joonistab kunstnik naisi nende enda kirjelduse järgi ja pärast kellegi teise kirjelduse järgi. Ning lõpuks näete nende piltide erinevusi.

Lihtsalt teada andmaks, et ma olen täitsa elus ja terve. Kuna on vaheaeg, siis midagi eriti ei toimu. Olen lihtsalt kodus ja üritan natuke koolitööde kallal nokitseda. Eks see vähe aeglaselt läheb aga noh, mis teha. Vaikselt hakkab tüdimus tekkima sellest siin ja mõtted kipuvad lausa vägisi koju. Aga natuke tuleb veel vastu pidada. 21. lähen veel nädalaks Walesi field tripile. See peaks ka jälle vaheldust andma ja tegelikult täitsa huvitav olema, sest ikkagi midagi erialast jälle.

Ja kevad on nüüd täitsa ametlikult peale hakanud. Peale soojade ilmade kinnitab seda ka karvavahetuse algus. Täitsa hea on tagi kanda ja ilma kinnaste ning sallita õues käia. Päikest on ka arvestatavalt palju paistnud.

Ning kõik, kes non-stop eesti muusikat kuulata tahavad, siis netiraadio.ee on selleks väga hea koht. Peale igat sorti muusika saab ka Eesti loodushääli kuulata. Väga hea rahustav kui parasjagu nagu haige jänes ringi aeled ja kuidagi pidi hea olla ei ole. Ning piisavalt hea kujutlusvõime puhul saab silmad kinni pannes ette kujutada, et oled kodus ja otsid esimesi sinililli.

Fotografeering

Millalgi enne vaheaega oli ülikoolis kõikide spordiklubide/ühingute/jamuuderühmituste pildistamine. Meie lõpptulemus oli seekord selline

Pildistamisest osavõtt oli veidi niru (meid on tegelikult rohkem) aga pilt ise sellest ei kannatanud. Sai täitsa tore minu meelest. 

PS! Väike tähelepanuharjutus: leida pildilt Helina jalad ;)

Fontainebleau

Nii, olen oma kevadpuhkuselt tagasi ja teen väikse (siinkohal pean hoiatama, et varuge natuke aega) ülevaate, mis me tegime.
Ehk siis 26. märtsil, teisipäeval startisime Prantsusmaale Fontainebleau-sse, et veeta seal 6 päeva tehes bouldering-i (Bouldering on ronimine rändrahnudel või muudel madalamatel formatsioonidel kõrgusel kuni 6 meetrit. Sellest kõrgemaid radu nimetatakse highballideks ja nad jäävad oma olemuselt juba sooloronimise piirile. Tehniliselt on boulderingi rajad ja probleemid raskemad kui muudel vabaronimise liikidel kuna lühikesed rajad võimaldavad maksimaalselt keskenduda ronimisele endale. Julgestamiseks kasutatakse harilikult spetsiaalseid matte ja gümnastilist julgestust ehk spottimist.(Wikipeedia))

Hommikul kella 6.30ks Students Unioni juurde minnes sadas kerget lund. Olin varustatud mütsi, kinnaste, salliga. Kõik, kes ka eelmisel aastal Fondis käisid olid silmnähtavalt sama pettunund kui mina. Algus ei olnud paljulubav. 17 inimest + liiga palju kotte pakiti autodesse ja sõit võis alata.
Sattusin seekord Tomi autosse koos Jacki, Sofi ja Beniga. Pean tunnistama, et jällekord valisin parima auto, sest Tom oskas sõita ja teadis kuhu läheb (enamasti). Seega jõudsime esimestena sadamasse ning kuna kõik teised olid meist umbes tunni võrra maas, läksime kohe laevapeale, mis väljus umbes 20 minutit pärast meie saabumist. Poleks olnud mõtet oodata. Prantsusmaale jõudes selgus, et kui meie olime juba maabunud, hakkasid teised alles laeva peale minema, jälle poleks olnud mõtet neid oodata ja hakkasime laagriplatsi poole sõitma. Meil olid juhised olemas, kuid eelmine kord me keerasime ikkagi kuskilt valesti ja selle tulemusena sõitsime läbi Pariisi. Jälgisime juhiseid äärmise põhjalikkusega ja lootsime, et seekord läheb õnneks, ning ei pea Pariisis seiklema, sest meil polnud ka prantsuse keelt kõnelevat inimest nagu aasta tagasi, kes meid päästis. Aga läks õnneks ja jõudsime kenasti Fontainebleausse. Kõigepealt otsustasime poes käia kuna olime kõigist tublisti ees ning meie autos polnud ühtegi telki, seega laagriplatsile poleks väga mõtet olnud minna. Käisime meie "kodupoes" (suures kaubanduskeskuses) ja sõime autos ja sõitsime siis lõpuks laagrisse. Õnneks jõudsid teised ka umbes 15 minuti pärast kohale. Siis läks lahti telkide püsti panemine. Oh seda õnne ja rõõmu kui saab kottpimedas telkidega jahmerdada. Esimene õhtu ongi see kõige nõmedam, sest sul on külm, sa pead oma asjadega sehkendama ja sa oled lõputust sõitmisest väsinud ning tahaksid hoopis soojas voodis magada. Aga lõpuks saime siiski telgid püsti ning sättisin oma järgmiste päevade voodi kohe valmis - magamismatt, üks paks magamiskott veel külje alla ning 2 magamiskotti kuhu sisse ronida. Pärast käisime ennast veel naabrite lõkke ümber soojendamas, sest meil ei õnnestunud oma lõket põlema saada. Jack, Tom, Douggy ja Ben läksid veel ööronimist tegema. Mina aga ajasin üsna varsti oma 3 kihti riideid selga ja tõmbasin magamiskoti ninani. Ning üllatus-üllatus uni oli täitsa hea ja isegi talutavalt soe oli magada.

Helina kivi vallutamas

Kolmapäeval ärkasin varakult, 8 paiku. Meie pesemine ja wc olid sellise väikse jalutuskäigu kaugusel. Seega võtsin hambaharja kaasa ja läksin hommikusi veeprotseduure tegema. Aga no ei ole tore hommikul esimese asjana jääkülma veega nägu ja hambaid pesta. Tegelikult oli soe vesi ka täitsa olemas, aga ma ei mäletanud, et ühes seinas on külma ja teises sooja veega kraanikausid. Vaikselt ärkasid kõik teised ka pärast seda ja tehti väike hommikusöök ning üsna varsti suundutigi ronima. Ilm oli üsna ilus, aga külm. Olin esimesel päeval natuke liiga optimistlik ja panin natuke liiga vähe riideid selga. Kuid ronimine oli edukas. Tundus, et kõik olid esimesel päeval kohe väga hoos ja seega venid päev kohe ka üsna pikaks. Õhtuks olid mu käed üsna valusad, sest päris kivil ronimine nühib sõrmeotstelt ja peopesadelt arvestatava koguse nahka maha. Aga tunne oli hea. Käisime siis veel poest läbi ja tagasi laagrisse. Kiire riiete vahetus või õigemini riiete lisamine ning siis hakkas suurem söögi tegemine. Tunnistan kohe üles, et mina ei viitsinud päris süüa teha, sest see on minu meelest kõige tüütum asi telkimise juures. Väikeste gaasipõletitega vaaritamine, tänan ei. Minu õhtusöögi valmistamine koosnen enamasti vee keetmisest. Jah, läksin lihtsama vastupanu teed ja ei kahetse üldse. Samas Jack teada-tuntud gurmaanina tegi selliseid roogasid, et hoia ja keela, mul aga sellist viitsimist polnud. Ja kõhu sain täis ikkagi.

Lõunapaus kivi otsas

Neljapäeval ärkasin jälle ühena esimestest ja otsustasin, et käin kohe duši all ära. Kuna terve camping area oli seekord rahvast puupüsti täis, aga naiste dušše oli ainult 3 siis mida varem sa läksid, seda väiksem oli järjekord. Minul läks hästi ja ei pidanud ühelgi korral järjekorras seisma vaid sain alati kohe löögile. Oli judinaid tekitav mõelda, et tuleb riided ära võtta ja ennast märjaks teha. Duššid olid kül korralikud, seinad ümber, lagi peal ja põrand all, aga need olid siiski lahtised ja kui ukse lahti tegid, olid õues. Aga vahete vahel ju peaks ennast ikkagi pesema. Tegelikult ei olnud see üldse üldse hull, sest kuum vesi oli olemas ja kui ennast ruttu ära kuivatada ja riidesse panna oli veel tükk aega pärastki hea soe olla. Siis hommikusöök ja niisama passimine kuni kõik oma toimingud lõpetasid. Kui päike paistis oli ka täitsa hea soe ning põhjamaalane nagu ma olen, pöörasin nina igal võimalusel päikese poole. Sain isegi kerge jume selle nädalaga. Seekord läksime ronima sellisesse kohta, kus olid üsna kõrged boulderid ja üsna üksteise seljas, seega kui kukud, kukud suure tõenäosusega mõne kivi otsa. Matid on küll all, aga see variant ei olnud väga kutsuv ikkagi ja läksime paari inimesega natuke teise kohta, kus olid kergemad rajad. Kõigepealt muidugi otsisime seda umbes pool tundi, aga niisama oli ka tore metsas ringi jalutada. Kui lõpuks arvasime, et oleme õige koha leidnud, ronisime tunnikese, aga kuna mu käed olid esimese päeva entusiasmist alles valusad, otsustasime mõne aja pärast teised uuesti üles otsida ja väikse lõunapausi teha. Poolel teel tulid meile Phil, Steph ja Louis vastu, sest nad olid ka otsustanud, et ei viitsi rohkem ja lähevad hoopis õhtuks lõkkepuid koguma ning me otsustasime nendega liituda.
Kui puid oli juba arvestatav kogus, hakkasime hoopis Man Hunt-i mängima. Midagi sarnast uka-uka-mina-priile. Nalja oli nabani ja pool ajast kulus naermisele.
Kui kõik lõpuks ronimast naasid, mindi jälle poodi, et söögivarusid täiendada ja tagasi laagrisse. Õhtusöök ja lõkke ümber istumine ning üldine camp chill.

Nii käisime me vigastatud Mirandaga poes

Reedel oli ärgates maa härmas! Ja ikka arvestatavalt külm. Muidu oli hommik nagu hommik ikka. Üldiselt palju enne 11-12 me laagrist liikuma ei saanud ükski päev. Reedel käisime ronimas sellises kohas, kus keegi meist varem käinud polnud. Seal oli selline hea kergemate radadega ring, mida mööda sai järjest liikuda. Ning Mirandal õnnestus oma hüppeliigesele kõvasti haiget teha pärast paari ronimist. Kogu hüppeliiges läks paiste ning terve ülejäänud nädala ta ronida enam ei saanudki. Pärast mõnda aega ronimist otsustasin lõuna teha. Osad ronisid paari raskemat probleemi ning meil oli väike base camp seal ning Miranda oma haige jalaga oli samuti seal, ja lõuna venis vaikselt õhtuks lihtsalt teisi vaadates ja jutustades ja niisama mõnusalt lebotades. Enne ära tulekut tuli jälle pagasnikud puudega täita ja poe poole teele asuda. Aga seekord ei läinud asi nii libedalt, sest me eksisime ära ja sõitsime natuke aega ringiratast. Aga lõpuks tuli välja, et kõik eksisid ära, mitte ainult meie. Poodi jõudsime 10 minutit enne selle sulgemist. Päris naljakas oli kuidas kõik pead laiali mööda poodi edasi-tagasi jooksid. Lõpuks jõudsime tagasi laagrisse ja igaõhtune chill võis jälle alata. Millalgi üsna öösel eksis üks purupurjus prantslane meie lõkke äärde ära. Ta oli ühelt poolt väga naljakas, aga samas natuke jube oli ka, sest ta ei tahtnud enam ära minna. Lõpuks poisid lihtsalt tassisid ta kahe vahel minema. Rory tõi ka helendavad pulgad välja. See oli kindlasti õhtu tipp hetk!

Glow sticks!

Laupäeval oli maa jällegi härmas. Hommikud olid alati üsna sarnased. Kõik ärkasid riburadapidi ja kosseradsid ringi, kes käis pesemas, kes tegi süüa, kes käis pagaripoes värskeid croissante ostmas. Aga laagriplatsil olles käib kogu elu ikka ümber lõkke, isegi kui lõket pole. Laupäev oli nn puhkepäev, sest vahepeal tibutas natuke vihma ja vahepeal isegi lund. Laupäeva hommikul läks Aine ära, et minna vanematega veel natukeseks suusatama. seega jäi meid üks inimene vähemaks.
Pärast hommikut käisime kõigepealt poes, sest pühade tõttu pandi pood varem kinni ja õhtul poleks enam jõudnud. Pärast shopingut läksid paar inimest Fontainebleau linna, kuid teised k.a. mina ei viitsinud ja läksime ikkagi ronima. Ma võtsin siiski ronimisest vaba päeva ja käisin Rory ja Dannyga lihtsalt kaasas, aitasin spottida ja otsisin uusi radu, vahepeal olin Mirandale seltsiks. Kuid isegi kui ma ei roninud oli kogu aeg lõbus ja igavust ei tundnud ma selle reisi ajal kordagi.

Pühapäeva hommikul läks ka Jack ära, et liituda teiste ronijatega. Seega jäi meid alles 15. Mis oli natuke ka hea, sest see tähendas, et meie autos oli nüüd 5 inimese asemel 4. Ronisime seekord sellises kohas, kus oli vahepeal mäe otsast ilus vaade, boulderid ise olid üsna metsa sees ja teineteise seljas, seega tuli korralikult spottida, et keegi kivi otsa ei kukuks. Kohale jõudes sõime kõigepealt lõunat ja siis hakkasime vaikselt ronima ja ringi uitama. Pühapäevaks olid kõik ka juba piisavalt väsinud, et suurema osa ajast niisama lollitada. Samuti käis kõva eesti keele õppimine, mis oli juba iseenesest piisavalt naljakas. Koju minema hakates tuli jälle lõkkepuid varuda. Leidsime ühe ümber kukkunud puu, millelt poisid hakkasid 2 väikese kirve ning naeruväärselt väikse käsisaega oksi küljest ära kakkuma. Päris nalajaks vaatepilt oli, aga puu hunnik sai päris korralik ning õhtune lõke oli täitsa arvestatav.

Poisid puid varumas

Õhtul lõkke ümber istudes juhtus ka terve reisi suurim feil. Nimelt viskas Sofi oma fotoka koos pitsa karbiga lõkkesse. See oli muidugi kogemata, kuid kui ta seda otsima hakkas ning tuvastati, et see on lõkkes, oli juba lootusetult hilja. Õnnetu juhus, aga samas oli see ka jube naljakas. Õnneks suutis ta ise ka selle üle naerda. Kuna olid lihavõtted siis Steph oli nii armas ja oli ostnud hunniku šokolaadimunasid ning peitis need meie platsile ära ning siis oli meil egg hunt. Pärast said kõik šokolaadimune süüa.

Esmaspäev oligi meie viimane ronimise päev. Pärast hommikut suundusime ronima. Aga kõik olid selleks hetkeks üsna väsinud ja valutasid vähemalt mingit osa oma kehast. Mina olin ka üsna väsinud, sest paaril viimasel ööl polnud väga hästi maganud, sest iga natukese aja tagant suri pool mu kehast lihtsalt ära, mille peale ma üles ärkasin, et külge keerata. Õnneks oskas Tom selga ragistada ja ma kasutasin seda võimalust ära ning lasin iga päev selja jälle paika murda.
Paar tundi ronisime ja olime niisama. Lahkusime seekord natuke varem,kuna olime otsustanud, et lähme viimase päeva puhul õhtul Fountainebleau linna pitsat sööma. Seega lõpetasime natuke varem, käisime laagrist läbi, vahetasime mustad riided mitte nii mustade riiete vastu ja sõitsima Fonti. Me ilmselt olime üsna kummaline kamp linnapildis ja veel kummalisem selles restoranis. Igatahes torkasime oma 15 pealise pidevalt naerva ja lolluseid tegeva grupiga üsna hästi silma. Aga pitsad-pastad olid head ja mõnus oli vahelduseks süüa soojas ruumis istudes. Pärast sööki tuli mul kohutav uni peale, aga selleks mulle eriti võimalust ei antud, sest olin terve nädala lubanud, et lähen Tomi ja Douggyga ööronimist tegema. Niiet kui söömast tagasi jõudsime tuli ennast jälle sisse pakkida ja sõitsime jälle metsa. Mina küll ei roninud, aga kuna lubatud sai, siis läksin kaasa ja näitasin tuld ja olin moraalseks toeks. Pealegi, kui tihti ikka selliseid võimalusi ette tuleb? Lõpuks sain kella 3 ajal magama...

...ja hommikul oli äratus kell 7. Seega sain magada 4 tundi. Hommikul pakkisime kõik oma kompsud kokku. Ja ma veendusin jälle, et magamiskottide kokkupakkimine on üks hirmus nõme tegevus. Ja miskipärast tundub tagasi tulles alati asju rohkem olema, kui minnes. Kui kõik asjad olid autodesse surutud, hakkasimegi tagasi Inglismaa poole minema. Seekord sain mina eesistmel istuda. Mis oli vähemalt hea ja mugav, aga samas oli mul ka keelatud magama jääda, ja antud ülesanne, et ma Tomil magama ei laseks jääda. Alguses oli natuke raske, aga siis ärkasime üles, samas kui tagumine iste suurema osa ajast magas. Kuna meil polnud tagasi sõitmiseks juhiseid, sõitsime alguses Phili auto järel, sest neil oli geps. Aga kuna meil käis Twingo mäng ja eesti keele õppimine sõitmisega paralleelselt ja Phili väikest autot oli üsna raske jäitada, siis mingi hetk enne Pariisi kaotasime ta ära ja tegime paar vale pööret, mis omakorda tähendas, et me sõitsime Pariisi sisse. Mitte kekslinna, aga äärelinna. Õnneks sõitis meie taga Douggy, kellel oli ka geps. Aga siis oli meil järgmine probleem, Tomi telefon oli tühi ja kellelgi teisel polnud Douggy numbrit. Aga kuna mul oli vihik kaasas ja ma just parasjagu kirjutasin Tomile inglise-eesti sõnastikku, siis lahendasime olukorra loovalt. Kirjutasime suurelt vihikulehele: I'm Lost! (ma olen eksinud) ja tegime nii, et nad meist mööda sõidaks. Siis võttis tema juhtimise üle ja me sõitsime tema järgi. Lõpuks ma pidasimegi vestlust kahe auto vahel nii. Ilmselt kergest üleväsimusest oli kogu see olukord kohutavalt naljakas ning stressamise asemel oli meil pidevalt jube naljakas. Kuid eksimise tõttu jäime sellest laevast napilt maha, mille peale me ennast sihtisime ning seega meie auto ja Douggy auto läksime hilisema laevaga. Teised olid vahepeal Rory juures ja ootasid meid järgi, sest enamik asju olid Douggy minibussis. Aga lõpuks Manchesteri jõudsime ikkagi meie kõige esimesena ja jõudsime isegi pubis ühe apelsinimahla juua enne kui kõik teised ka kohale jõudsid.

Kui ma oma kompsudega siis koju jõudsin oli kohe natuke imelik olla. Polnud ju nädal aega toas olnud, kogu aeg õues. Magama sain kella 1 ajal. Mis tähendas, et pärast 4 tundi und olin ma üleval olnud 18 tundi. Ma tõesti ei tea, kuidas Tom suutis terve selle reisi üksi sõita. Minul oli vahepeal väga suuri raskuseid üleval püsimisega, ning laeva oodates ja laeval olles ma natuke tukkusin. Aga kohale me jõudsime.

Üldiselt:
-Auto tagumise istme keskmine iste on endiselt väga ebamugav. -Tom oli Twingo mängus minust palju parem ja ma sain pidevalt haledalt pähe, kuigi vahepeal ma suutsin ka päris arvestatavat konkurentsi pakkuda. -Oma ronimisega jäin palju rohkem rahule, sest ronisin rohkem kui eelmine aasta ja tundsin ennast palju kindlamalt ning ei kartnud enam koguaeg, et oma kaela murran. -Seltskond oli väiksem ja parem kui eelmine aasta. Kui ma alguses kartsin natuke, et kuna mul seekord polnud sellist "oma sõpra" nagu Charlotte eelmine aasta, siis äkki ma olen nagu outsider. Tegelikult suhtlesin ma hoopis palju rohkem ja palju rohkemate inimestega kui eelmine aasta ja tõesti, nalja sai pidevalt ning igavust ei olnud kordagi. -Prantsusmaal ei ole endiselt avalikes wc-des prillaludu. -Pärast nädalat erinevas vormis saia süües arvan ma nüüd, et teen väikse saiavaba dieedi. -Lõppkokkuvõttes, jäin ma terve reisiga väga, väga rahule. Kui ilm välja jätta oli see palju parem kui eelmine aasta ja juba eelmine aasta oli väga hea.

Peaaegu terve me seltskond

Rõõmsad ronijad Rory ja Jack