Viimane kord olid natuke negatiivsed toonid. Praegu olen vist jälle ära harjunud. Kliimavahetus lõi tapeedi seina küljest lahti, aga panin värsket liimi vahele ja nüüd on korras.

Vahepeal sain veel eneseuhkuse pihta ka tubli vopsu. Aga pole hullu, kasvatame nahale ühe kihi juurde ja nopime kriitikast kasulikud kohad üles ning tahate näha, et lõpptulemus on parem kui arvate oskate. Eks ma ilmselt võtan kriitikat üldse natuke liiga südamesse, eriti kui see tundub natuke ebaõiglane kriitika.

Tegelikult on järgmised 2 nädalat intensiivsed, sest mul on vaja kirjutada lab report ja teha presentatsioon, seega ilmselt ma siia palju ei jõua. Ja mis mul kirjutada olekski kui ma nagunii suurema osa ajast õpin.

Aga järgmisest nädalast hakkavad poksi trennid uuest, siis saab natuke vaheldust ja stressi peletamiseks kedagi taguda.

Ahjaa, 2 nädala pärast tulevad lõputööde nimekirjad ka välja. Õnneks pole selle pärast väga vaja muretseda ja pead murda enam. Tuleb lihtsalt õige õppejõud üles otsida.

Ega suurt midagi muud uudist polegi. Kohtumiseni

Mina ei tea, miks see iga korraga raskemaks peab minema? Võiks ju ära harjuda juba, aga ei. Õnneks ei saa pikalt nukrutseda, loengusse on vaja minna.

Kodus olemise võlud

Võtad õhtul karbitäie vaarikaid ja kruusitäie mustikaid (mustikaid kruusiga selle pärast, et karp on nii gigantne, et ilmselt ei suudaks terve küla seda korraga ära süüa) sulama ning järgmisel päeval vitsutad kõik magustoiduks ära. Pärast on hambad ja terve suu kenasti lillad :) Või kui on isu aedmaasikate järele, siis pole vaja sulamist oodatagi, hakka kohe külmunud peast limpsima, parem kui ükski mahlapulk maailmas. Loodame, et kõht sellest suurest marjade söömisest lahti ei lähe...

2014

Käes on uus aasta ning siinkohal ei hakka tegema kokkuvõtteid ega tagasivaateid möödunud 2013ndast. See on ju põnev ainult mulle endale, aga ma kirjutan seda blogi siin ikkagi nagu teistele ka lugemiseks, siis võiks ju midagi huvitavamat kirja panna.

Ehk siis 2014
Kõik märgid näitavad, et see tuleb üks põnev, tihe, väljakutseid pakkuv ja huvitav aasta, sest:

1) On nüüd lõpuks ülikoolis läinud nii tohutult põnevaks, et ma kohe ise ka vahepeal ei usu. Kõik, absoluutselt kõik tundub nii huvitav, ühestki loengust puududa ei taha, sest siis võib ilma jääda millestki heast. Ma loen teadusartikleid peaaegu nagu põnevusromaane. Täiesti ausalt, ma ei ole kunagi nii väga õppida tahtnud kui praegu, pole kunagi olnud nii motiveeritud kui praegu.

2) Punkti 1 järelduseks võin öelda, et ma olen (pooljuhuslikult ja hea õnne toel) asunud õppima enda jaoks kõige õigemat eriala ning see oli ilmselt eelmise aasta üks parimaid arusaamisi.

3) On mind ees ootamas palju väljakutseid. Ma pean juba üsna varsti valima oma lõputöö teema, tegema päris mitu aeganõudvat ja väljakutset pakkuvat koolitööd, tegema kevadel terve uurimisprojekti algusest lõpuni. Kõige suurem, tähtsam ja ka raskem väljakutse on aga ilmselt oma lõputöö disainimine ja tegemine.

4) Ootab mind see aasta palju reisimist. Kevadel lähme kõigi bioloogia üliõpilastega Portugali, et teha nädalaga nullist terve teaduslik projekt, kus peame ise kujundama oma küsimuse, andmekogumise, andmeid koguma, neid töötlema, leidma oma küsimusele vastuse ja selle siis lõpuks üheks korralikuks tööks kokku kirjutama. See on aga hea harjutus ilmselt aasta kõige suuremat närvikõdi pakkuvale ülesandele. Ehk siis 19 juuni - 14 august veedan ma Aafrikas. See on ka see, millest mõni aeg tagasi ühes postituses väga segast juttu ajasin. Aga nüüd on juba kõik kindel, piletid ostetud ja kuupäevad teada. See on endiselt ülikooliga seotud kõik. Esimesed 2 nädalat olen suurema grupiga (ikka bioloogid) olen Tansaanias, kus meid sõidutatakse mööda erinevaid loodus- ja rahvusparke (Ngorongoro, Masai Mara, Arusha, Tarangire, Serengeti), meil on loengud CAWM-i (Colledge of African Wildlife Management) poolt ning tehakse ka andmekogumist. Kuid ülejäänud 6 nädalat veedan ma Keenias, Aberdaire-i rahvuspargis oma lõputöö praktilist osa tehes. Selleks hetkeks jääb meie grupp väiksemaks ja hakkab koosnema veel paarist 3. aasta tudengist, kes teevad oma lõputööd, mõnest magistrandist ning kahest doktorandist, kes meid ka ühtlasi juhendavad.
Mina hakkan ilmselt uurima, kuidas mõjutab suur elevantide populatsioon ühe ohustatud hirveliigi tegevust. Päris täpselt kus, kuidas ja mida, hakkan ma alles nüüd vaikselt mõtlema ja arutama ja paika panema. Hetkel veel päris täpselt ei hooma kui suure asja ma endale ette võtsin, aga vaikselt hakkan taipama, et ikka päris korraliku. Ausalt - natuke jube ja hirmutav, aga nii kohutavalt põnev! See on teema, mis mind reaalselt huvitab ja ma leian oma lõputööga vastuse päris küsimusele, mis on tegelikult ka tähtis, mitte ei ole lihtsalt välja mõeldud. Kuid see tähendab ka, et ma jään poolest oma suvest Eestis ilma ning ei saa osaleda nii mitmelgi üritusel, kus väga tahaks. Aga praeguseks olen otsustanud, et see on väike ohverdus oma tulevase karjääri heaks. Niiet kõik mu kallid, see suvi pole mind nii palju kui tavaliselt, ma loodan, et te pole väga kurvad. Samuti loodan, et saate aru kui tähtis on see reis minu jaoks.

Seega, tõotab tulla üks meeldejääv aasta!

Aga lubadused?
Aasta alguses on ju ikka kombeks anda lubadusi. Ma ei suutnud esialgu ühtegi välja mõelda. Kuid nüüd olen mõned siiski leidnud. Ma luban, et proovin rohkem küsida ja vastata, hoolida vähem teiste arvamisest ja olla rohkem mina, olla julgem. Rohkem praegu ei luba, muidu ei suuda enam lubadustest kinni pidada.

Head uut aastat! Unistage suurelt ja tegutsege selle nimel. Lõpetage kartmine või kui kardate - mis siis, tehke ikka, pärast enam ei karda ;)