Eelmine nädal oli närvesööv, kuid tipnes minu lõputöö valmis saamise ja ära andmisega. See viimane saba ots ehk printimine ja köitmine ja veel muud protsessid, mis tuleb enne läbi teha on muidugi parajalt stressirohked. Kui sinna veel üleüldine närvipingest tingitud väsimus lisada saabki tulemuseks selle, et ma printisin oma tööd kolm korda välja, enne kui õigesti sai. Igatahes, nüüd on see tehtud, ära antud. Tegelikult jäin ma oma lõpptulemusega rahule, sest lõpuks ei osanud ma midagi juurde lisada ega ära võtta. Juhendaja kommentaarid olid ka positiivsed ja mingeid suuri muudatusi ei pidanud ma kordagi tegema.

Minu seni aja suurim saavutus, mille tarvis on valatud verd, higi ja pisaraid, sõna otseses mõttes

Kogu sellest trallist tingituna on viimased paar nädalat vaevanud mind selline kõikehõlmav väsimus, et jube. Eelmine nädal võitlesin ma trennides ikka kõvasti iseendaga, et trenn lõpuni vastu pidada. Kuid nädalavahetusel oli nagu tellitult meil ronimisreis Peak District'i, ideaalne võimalus natuke puhata ja lõõgastuda. 

Kui meie lõpuks õhtu pimeduses laagriplatsile jõudsime, ootasid James ja Matt meid juba lõkke ja valmis telkidega. Mul polnud vaja teha muud kui meie telki sisse kolida, viskipudel lahti korkida ja koht lõkke ääres sisse võtta. 

Küljealune oli meil ka lausa luksuslik, kahekohaline õhkmadrats, padjad, paks tekk. Laupäeval jäime Jamesiga kauemaks laagrisse, sest ta oli natuke liiga entusiastlik viski maitsmisega. Aga see andis mulle hea võimaluse lihtsalt pikutada ja tukkuda. Pärast lõunat sõitsime natuke niisama ringi ja otsisime teised üles. 

Seal olid sellised toredad karvased lehmad

Õhtul käisime pubis söömas ja nautisime soojust. Minu lasanje maitses ka erakordselt hästi. Laagrisse naastes, üritasid teised tuld uuesti põlema saada, aga kuna see neil väga ei õnnestunud siis ma lõin käega ja ronisin Jamesi kaissu, kus oli palju soojem. Ning see öö oli kuidagi eriti magus uni, ma ei mäleta millal ma viimati nii hästi magasin. Pühapäeval oli ka eriti mõnus ilm, päike paistis terve päeva ning tuulevarjulises kohas oli ka mõnusalt soe. Ma ronisin ka oma ühe kohustusliku raja. Suurema osa päevast mõnulesime niisama ja uitasime ringi kui teised ronisid. 

Järgmiseks tuleb käsile võtta kursusetöö. Nädalavahetusel on Jamesi sünnipäev ning järgmisel nädalal tulengi juba koju. 

Kohtumiseni 

Vabandan pika vaikimise pärast, aga viimased paar nädalat on väga kiired olnud.

Töötasin täisvõimsusel oma lõputöö kallal ja vahepeal oli juba piisake paanikat, aga täna hommikul saatsin oma lõpliku versiooni õppejõule üle vaatamiseks. Lühidalt öeldes - mu lõputöö on valmis! Nüüd on veel viimased väikesed parandused pärast juhendaja kommentaare, aga midagi suurt ei tohiks enam olla, sest ta on kõik osad eraldi juba läbi lugenud nagunii. Eile sain veel viimase kaardi ka valmis, või noh, Tom, üks meie abiõpetajates, sai selle valmis. Vaikselt tunnen, et suurem stress hakkab üle minema. Eelmine nädal oli ikka päris hull, ma olin igaks õhtuks nii läbi kui läbi. Kevadväsimus ja närvipinge tegid korraliku kambaka.

Seetõttu oli eelmine laupäev eriti mõnus, sest me läksime Jamesi ja Mattiga kalale. Poisid õngitsesid pühendunult ja mina päevitasin vähemalt sama pühendunult. Aga siiski, siiski püüdsin mina ka ühe väikse kala poja. Jamesil näkkas päris hästi, Mattil mitte nii väga. Hommiku poole oli pilvine ja üsna kõle, aga pärast lõunat tuli päike välja ja kuna Jamesi uus kalastustool on ka väga hea päevitustool, siis võtsin ma selle kaenlasse, otsisin tuulevaikse koha ja vedelesin nina päikese poole kohe hea mitu tundi. Mul oli tunne nagu kuival käsnal, kes endasse vett imeb. Nii tohutult hea oli lihtsalt sooja päikese käes olla.

Poisid püüavad teisel kaldal kala, mina laen päikesepatareisid

Mõnus oli terve päeva õues olla. Pärast ligunesin veel soojas vannis ja rüüpasin õlut. No küll oli hea! Õhtul tegime süüa ja lõpuks vaatasime viimase Harry Potteri filmi ära. 

Pähapäeval me nii tublid polnud enam. Me olime mõlemad natuke hajevil ja mitte väga terased. Näiteks läksime poodi ja kohale jõudes avastas James, et on oma rahakoti koju unustanud. Ega me muud peale voodis laisklemise ja teleka vaatamise suurt teinudki. Minu teksasid tuunisime, mul on nüüd ka popid ja noortepärased lõhkised püksid. Õhtul kutsusid naabrid meid enda juurde sööma, sest Jamesi vanemad on Walesis puhkamas. Pärast seda oligi juba aeg rongi peale minna ja Manchesteri sõita.

Esmaspäeval õppisin hommiku poole ja siis käisin ostsin endale uued tennised kuna mul peale saabaste pole enam üldse midagi jalga panna. Ilusa salli leidsin ka. Nüüd ma olen kevadeks juba täitsa valmis ja varustatud.

Eile tegin veel viimased vajalikud asjad oma projekti jaoks ja täna saatsin viimast korda juhendajale üle lugemiseks. Järgmisel reedel on tähtaeg. Siis on vaja veel kaks koopiat välja printida ja lasta ära köita ning valmis ta ongi. Pärast oma töö ära andmist sõidan kohe ronijatega nädalavahetuseks ronima, mis on, ma usun, väga hea ja meeldiv tähistamise viis. James lubas pudeli viskit ka osta.

Seniks aga olge mõnusad ja ärge laske salakavalal kevadilmal ennast ära lollitada.