Alguses oli natuke jube. Eriti 1. juunil kui rahvast oli murdu, ehmatasin kohe natuke ära, et kas tõesti ongi seal koguaeg sellised hullumaja suvepäevad. Õnneks tavalistel päevadel nii hull ikka ei olnud. Üldiselt oli töö selline, et hommikul koristasid, puhastasid puurid, viisid loomad välja, andsid süüa. Hommikupoolne aeg läks tänu tegutsemisele ka kiiresti, aga päeval, kui pidi lihtsalt loomi valvama, pabulaid pühkima, andma lastele loomi pai tegemiseks, siis kippus aeg venima nagu pükste külge jäänud näts. Ning viimane tund aega kui tuli loomad jälle kokku korjata ja ööseks sisse viia, läks jälle kiiresti. Tegelikult oli päris naljakas vaadata, kuidas kõik terve päeva ringi loivasid, aga viimane tund aega tegid kõik elu kiiremaid liigutusi ja jooksid puuridega ringi, et kähku-kähku valmis saada ja et ometi ei peaks kauemaks jääma kui vaja. Samas kui tööl olid toredad inimesed, oli ka päevaaeg lõbus ja tore. Aga neid abilisi oli seal päris palju suve jooksul ning eks nende seas oli meeldivamaid ja igavamaid ja veidramaid ja nürimaid ning teravamaid pliiatseid. Nagu ikka. Tegelikult sain päris mitmete väga toredate inimestega tuttavaks. Loodan, et vähemalt mõnega neist juhtun kunagi veel kokku.
Esialgu olin ma ise ka ikka väga tubli, andsin lastele loomi pai tegemiseks ja kui tundus tubli laps olema, sai sülle ka. Noh selline eeskujulik töötaja. Aga mida aeg edasi ja mida rohkem kogu selle krempliga ära harjusin, seda enam hakkasin tegutsema oma toreda perenaise Juta ütlemise järgi, et mis ma neist külastajatest ikka segan, las toimetavad ise. Ning lõpuks oligi nii, et jalutasid lihtsalt ringi seal, viskasid aeg-ajalt pilgu peale, kui keegi reegleid rikkus läksid keelasid, kui keegi küsis kedagi sülle või pai teha läksid andsid. Ainult tibud oli pidev peavalu, sest nende juures üldiselt pidi ikka keegi pidevalt valvama, sest enamik lapsi tuli sinna: OHHH, tibuuuud! Ja siis haaras sõrmed harali esimesest tibust kinni ja ma vaatasin, et kas pigistab soolikad välja või mitte. Seega seal tuli kõige rohkem võidelda. Ja eks neid räsitud tibude laipu tuli ikkagi omajagu kokku korjata, aga poolvigaseid tibusid vastu maad surnuks visata ma ei suutnud, see töö jäi Jutale. Samas sündis meil suve jooksul terve trobikond merisigade poegi ja 3 jänese poega, kes kõik olid elusad-terved :)
Järgmine suur komponent minu tööst olid külastajad. Noh, ütleme nii, et jumala loomaaed on kirju. Oli igasuguseid. Toredaid, kes rääkisid lapsele, miks midagi ei tohi või kuidas tuleb pai teha, küsisid viisakalt kas saab seda või teist. Oli selliseid, kes tulid, lasid oma lapsed lahti, istusid siis pingi peale ja laps jooksis ringi ning tuuseldas nii nagu parasjagu tahtis... ja meie üritasime neid ohjata. Vähemalt pooled külastajatest olid venekeelsed, seega natuke sai vene keelt ka harjutada. Kuid siiski on see mul alla igasugust arvestust, vähemalt tean ma nüüd enam-vähem meie loomade nimetusi ja oskan keelata, et loomi ei tohi sülle võtta. Aga pai võib teha. "Pai võib teha, aga ärge sülle palun võtke", seda lauset olen ma suve jooksul kindlasti miljon korda öelnud. Nii eesti kui vene keeles.
Kokkuvõttes oli ikkagi tore kogemus ja suvetöökohana täitsa hea. Aga teist suve järjest seda küll enam teha ei tahaks. Ning tibud, jänesed, merisead enam "oi kui armas" emotsiooni ei tekita. Aga see-eest sain kogemuse madu näperdada ning selgus, et ma ei kardagi madusid, ega raagritsikaid ja prussakaid.
 |
| Madu ja hiid raagritsikas |
Lähitulevikust nii palju, et Manchesteri lähen tagasi 20. septembril. Seega kes tunneb, et oleks vaja veel mind üle vaadata, siis järgmise kolme nädala jooksul on mind võimalik kätte saada.
