Üht, teist ja kolmandat

Teine nädal hakkabki läbi saama. Ausalt öeldes on selline tunne nagu oleks juba teab kui kaua siin olnud. Samas ootan juba uue nädala algust, et kõik loengud nüüd täie hooga pihta hakkaksid ning saaks pea ees õppimisse sukelduda. Ma tunnen  sellest natuke puudust. Siiamaani tundub kõik väga super olema. Kõik minu õppejõud, lektorid ja tuutorid on väga lahedad ja mis veel eriti lahe, on see, et nad kõik on oma alal väga tunnustatud tegijad. Kõik on tegutsevad teadlased, kes on maailma tasemel tegijad. Annab motivatsiooni ja innustust tublisti juurde. Keegi neist ei ole mingi kuivik, kes loeb juba kümnendat aastat järjest sama teksti auditooriumi ees. Loengutes visatatakse nalja, arutletakse kõik koos, küsitakse küsimusi. Minu lemmik aineks saab vist "Animal behaviour" ehk siis põhimõtteliselt loomapsühholoogia. Juba pean plaani ka paar raamatut endale juurde soetada, mis peaks olema äärmiselt huvitav lektüür.
Reedel oli meil Eesti söögi ja joogi õhtu. Vaatamata sellele, et asupaik viimase 24 tunni jooksul kaks korda muutus, läks kõik lõpuks väga hästi. Rahvast oli üllatavalt palju, laud oli lookas (minul lasus jällegi vastutus valmistada kartulisalat ja ma olin ka seekord oma ülesannete kõrgusel), inimestel oli lõbus ja minu tiim võitis viktoriini. Pärast läks väiksem ja tugevam seltskond veel linna peale edasi. Meie selle aasta president Kati on ikka tubli, sest üritus oli kõvasti kobedam kui eelmisel aastal :)
Jätkub ka saaga "Helina peseb pesu". Oma pesupesemise kaardile õnnestus mul lõpuks raha laadida ja sellega sai asi kenasti korda. Seekord panin pesu ka ikka masinasse ja sai teine ilusti puhtaks. Kui aeg jõudis kätte, et pesu kuivatisse panna, asi enam nii libedalt ei läinud. Või noh, läks küll, aga kui ma siis pesu ära tooma läksin, selgus, et kõik on alles täiesti märg. Korraks tuli juba tahmine masinat kiruma hakata, aga siis tabasin ära, et ei saa midagi teisi süüdistada, ikkagi olin ise jälle blondiin. Nimelt on kaks kuivatit üksteise peal ja nende kahe vahel on see koht kust masinat tööle saab panna. Üks paneel käib ülemise kuivati ja üks alumise kohta. Noolekesed on juures, et kumb kumma oma on. Aga ega mina siis seda ei vaadanud. Niiet kui eelmine kord pesin tühja pesumasinat, siis seekord kuivatasin tühja masinat :D Sest asjad panin alumisse kuivatisse, aga tööle panin ülemise ja oma veast sain aru alles siis, kui tahtsin riideid ära tooma minna. Aga mul on siiski lootust see pesu pesemine lõpuks selgeks saada :D
Olen ka natuke tervemaks saanud. Kuigi hääl kadus neljapäeval täiesti ära ja on endiselt natuke kähe, hakkab nohu vaikselt üle minema ja enesetunne on juba täitsa hea.
Täna käisime kinos ka. Vaatasime "Anna Kareninat". Ma soovitan kõigil seda soojalt vaadata. Film on hästi ilus ja huvitav. Kindlasti on seda natuke lihtsam jälgida, kui oled raamatut lugenud. Samas mina vist raamatut lugenud päris ei ole, aga looga olen tuttav ja sai aru küll, mis toimub. Samas on see selline film, mis paneb veel mitu päeva tagantjärgi mõtlema. Ja muidugi kui ilusad kostüümid ja soengud ja ehted! Selliseid filme vaadates tuleb mul alati tahtmine natuke aega selles ajastus elada, kus naised kandsid korsette, ilmeilusaid kleite, soenguid ja sädelevaid kalliskive ning pärleid. Igatahes kõik kinno!
Ma olen veel ühe huvitava avastuse teinud. Ma ei tea mis imelaadija mulle küll sellest parandusest anti, aga ma pole vist juba pea nädal aega oma arvutit laadinud, kuid aku on endiselt 100% täis!

Viimased päevad on hirmus kiired olnud.
Alustame sellest, et pühapäeval olin Manchester City staadionil tööl. Kella 12- 18.30. Ega töö midagi hirm rasket ju pole, aga ei ole veel harjunud 7 tundi jutti jalgade peal olema. Asja teeb väsitavamaks ka see, et kogu päeva jooksul põhimõtteliselt süüa ei saa, sest meile eraldi toitu ette nähtud ei ole (alguses küll toodi mingeid võileibu, aga seal kehtib reegel, kes ees see mees, sest kõigile neid lihtsalt ei jätku). Samuti puhkepaus praktiliselt ei ole. Aga muidu mulle meeldib seal töötada runnerina, ehl olen lihtsalt abi, kes aitab laudu ette valmistada ja toitu lauda viia. Hea stressivaba töö, teed just seda, mida sulle öeldakse, ise eriti mõtlema ei pea. Niikaua kui sa kellelegi taldrikuga piki pead ei viruta kogemata või toitu kellelegi sülle ei kalla, on kõik tore. Aga ära väsitab ikkagi.
Eile pidin tööle minema Birminghami. No ok, kui te just nii hirmsasti palute. Kell 6 ülesse, 8.07 pidi rong minema. Siinkohal sain jälle ühe õppetunni võrra targemaks. Rongile pole alati peale kirjutatud kuhu ta läheb. Tuleb küsida! Sest mina seisen õige rongi kõrval ja ootasin, et millal see ära läheb ja minu rong tuleb. Kui see rong siis ära sõitis ja minu rongi aeg ka juba üle oli, küsisin, et millal see Birminghami rong siis läheb? öeldi mule, et just sõitis ära.... Oleks seal siis mingigi märk olnud sellest, et ta Birminghamis ka peatub. Üsna lootusetu tunne oli peab tunnistama. Õnneks läks juba järgmine rongi 15 minuti pärast. Ei pidanud uut piletit ka ostma ja lõpuks jäin tööle hiljaks ainult 25 minutit, mis ei olnud ka midagi hullu. Töökoht ise oli Birminghami muuseumi ja kunstigalerii kohvikus. Aga seal ei olnud väga tore töötada. Kokad ja 2 teenindajat olid püsivad töötajad, ülejäänud staff vahetub kogu aeg. Ja üsna nigel on sellisesse kohta minna, kus pooled inimesed on juba kaua töötanud ning teavad kuidas asjad käivad ja mismoodi süsteem toimib. Ja siis lähed sina, kes ei tea mitte midagi. Päris tüütu on kogu aeg küsida kuhu ma selle panen, kust ma seda saan, kuhu see asi käib???? Samuti on üsna närvesööv kui sa pead 3 asja samal ajal tegema ning vahepeal palub keegi sul veel väikse teene teha ning see neljas asi ka ära teha. Palgake endale rohkem töötajaid, kui teil töökätest puudu jääb! Koju sain õnneks ilma suuremate viperusteta. Välja arvatud see, et Inglismaal uputab kergelt ja rong pidi teist marsruuti pidi sõitma, aga mind see ei puudutanud.
Täna hommikul ärkasin valusa kurgu ja kinnise ninaga. Jõudis see student fever minuni ka siis. Aga mis seal ikka, kõik kiired abinõud kasutusse, sest see nädal mul haige olemiseks kohe kuidagi aega ei jätku. Tahtsin täna pesu pesta. Meil on siin selline süsteem, et sul on kaart, kuhu peale sa pead raha laadima ja siis selle kaardiga maksad pesu pesemise eest. Kaardi ostes on seal juba ühe pesu ja kuivatuse raha peal, seega võtsin oma musta pesu koti kaasa ja läksin pesuruumi, ostsin oma kaardi ja tahtsin pesema panna. Aga natuke haige ja väsinuna ma muidugi ei lugenud kogu kasutusjuhendid läbi. Nägin ainult seda kõige viimast osa, kus tuli kaart sisse panna ja nuppu vajutada. Nii ma siis tegin ja masin hakkas kenasti pesema, ainus probleem oli see, et ma ju eo pannud pesu sinna enne sisse... Jälle oli üsna lootusetu tunne. Mõtlesin siis, et laen ruttu uuestu raha peale kaardile ja saan ikkagi pesu täna ära pesta. Aga nagu ikka Inglismaal ei ole see midagi lihtsalt ja kiiret. Isegi selline asi võtab vähemalt 2 päeva aega. Seega pesu jäigi täna pesemata. Nüüd jooksen varsti oma esimesse päris loengusse ja pärast seda lähen õhtul jälle City staadionile tööle.
Mis seal muud kui sama hooga edasi.... vähemalt selle nädala lõpuni.

Esimene nädal hakkabki läbi saama. Üllatavalt kiiresti on teine läinud. Ülikoolis esimesed instruktsioonid saadud, saab järgmisele nädalale ootusärevusega vastu minna. Siiamaani tundub olema huvitav. Väljas on ka juba käidud ja sõradega kokku saadud. Poes käidud ja kausse/taldrikuid/ lusikaid jne ostetud (kusjuures see pole üldse kerge ülesanne olnud, arvestades et peaaegu kõik tudengid jahivad samu asju). Täna käisin ka töö juures ja neil oli väga hea meel mind näha kuna hetkel on tööd palju ja iga abikäsi teretulnud.
Pean tunnistama, et see aasta tõotab tulla tunduvalt parem kui eelmine. Ülikoolis läheb asi põnevaks ja saab ka reaalselt õppima hakata ehk. Ning kõige muu osas on juba algus umbes 100 korda parem. Eelmine aasta oli raske, mitte õppimise osas, kuid kõige muu osas küll. Ma ei saanud palju raamatutarkust juurde, kuid elutarkust kogunes oi kui palju. Tegelikult oli hea, et mul see aasta sisse elamiseks oli. Nüüd saan rõõmsalt ja reipalt kõigele vastu minna ning ma lausa ootan kõike uut ja huvitavat, mida see aasta endaga kaasa toob. Mul pole isegi kõhtu valutama panevat koduigatsust veel olnud. Seega saba rõngasse, naeratus näole ja everything will be alright in the end!

Nonii, nüüdseks olen ennast oma uues kodus enam-vähem sisse sättinud. Kaks päeva tuli oma asju Elise juurest enda juurde tarida. Ma tõesti ei tea, miks mul nii palju asju on... Igatahes andsin ma juba lubaduse, et see aasta ei osta ma midagi, milleta ma tõesti hakkama ei saa. Loodame, et ma seda paari nädala pärast ära ei unusta.

Elamisest endast nii palju, et see on üliõpilas elamu, kus on asi korraldatud nii, et on erinevate tubade arvuga korterid. Meie Kaarliga oleme 5 toalises korteris ja kui esialgu tundus, et me jäämegi kahekesi, siis pühapäeval tuli ikkagi üks Hiina poiss veel. Meie korterinaabrit oleme mõlemad näinud täpselt 1 korra. Hiinlased pidavatki olema veidi tagasihoidlikud ja omaette hoidma. Elab-näeb. Korteris on peale tubade veel 2 wc-d ja üks duširuum ning köök. Kolmekesi elades on kõik oki-doki, aga kui kogu korter täis oleks jääks ainult ühest duššist küll väheks. Ja külmkapp on ka väga väike. Aga sellest olenemata olen ma rahul, kuna muidu on kõik täitsa mõnus ja korralik ning suureks plussiks on see, et hommikuti kooli kõndimine võtab umbes 2 minutit. Seega mina olen rõõmus ja rõõsa, et meil elamisega vedas. Ainult, et Internetiga on mul huvitav. Meil on juhtmega nett, et paned juhtme arvuti külge ja teise otsa seina ning voila, nett olemas. Kõik on ilus niikaua kuni arvutil aku tühjaks hakkab saama, sest nii kui ma arvuti elektrivõrku ühendan, kaob ka Internett. Nii ma siis olen viimased päevad iga natukese aja tagant pidanud laadima ja siis saan natuke netis olla jälle. Homme lähen viin arvuti parandusse, ehk nad oskavad midagi teha, sest praegu ju veel saab nii, aga kui mul on vaja reaalselt tööd teha, siis ma küll kuhugi sellise korraldusega ei jõua. Fingers crossed, et asi korda saab!

Täna käisime Kaarliga endale potte, panne ja muud seesugust ostmas. Uskumatu, aga meil ei õnnestunud leida kahvleid ega pannilabidat. (neid odavaid) Kõik majapidmiskaupu müüvad poed mõnulevad, sest tudengid toovad neile ühe nädalaga vist poole aasta sissetulekust. Seega esialgu me veel korralikku süüa teha ei saa, peab võileibade ja kiirputrudega läbi ajama. Paari päeva jooksul ehk ikka õnnestub kõik vajaminev hankida.

Tore uudis on ka see, et uue õppeaasta alates on meie teada vähemalt 3 uut eestlast Manchesteri tulnud. Seega uut pealekasvu ikka tekib.

Koolist nii palju, et see nädal on veel selline alguse värk, kus aineloenguid pole vaid räägitakse kuidas asjad käima hakkavad, jagatakse tunniplaanid jne. Siiski peab tunnistama, et sõpradega täna mõtlesime kui mõnus praegu on kooli tulla võrreldes päris uute tudengitega. Me juba nagu vanad tegijad, teame kes, kus ja mis on.

Seega algus on olnud edukas. Nüüd sama hooga edasi!

Tere taas

Suvi saigi läbi ja Helina on tagasi Inglismaal. Esialgu veel mitte oma kodus vaid hõivan tuttavate eestlaste diivani üheks ööks. Homme hakkame jälle tegelema kolimisega. Eks siis lähemalt, hetkel ei tea oma uuest kodust isegi rohkem kui piltidelt näinud. Nüüd proovin vaikselt ennast Manchesteri kisa ja lärmiga jälle harjutada ning kooliga kurssi viia.
Näeme varsti!