Valge vöö

Teisipäeval oli selle semestri esimene kickboxi trenn. Saime oma kaua oodatud vööd! Uhke tunne oli vöö ümber siduda (kusjuures on selle sidumiseks kindel viis, ei saa lihtsalt niisama endale ümber mässida) ja trenni minna. Esimene trenn tehti kohe korralik, paar inimest pidid isegi vahepeal maha istuma, et hinge tõmmata. Eks peaaegu 2 kuud mitte treenimist andis tunda. Aga nüüd tuleb jälle pingutama hakata, sest järgmine grading on juba enne kevadist vaheaega.

White sachet/ valge vöö

Terves varustuses (jaa ma tean, peegli pilt, aga mis sa teed kui pole kedagi,   kes klõpsu teeks)

Terve seltskond
Leia pildilt Helina

Kes annaks vastused?

Täna leidsin ennast jälle raamatukogus riiulite vahel maas istumas ja otsimas seda ühte ja õiget raamatut, mis annaks vastused kõigile minu küsimustele. Seekord olid küsimused taimede ja valguse absorbeerimise kohta. Tavaliselt tulen ma raamatukogust selle ühe ja õige raamatu asemel sületäie erineva lektüüriga välja, mis lõpuks ikkagi ühegi vastust ei anna. Täna tulin siiski ühe õppejõu soovitatud raamatuga koju. Aga minu skeptiline suhtumine sellesse oli täiesti õigustatud. Juba raamatukogus ei suutnud ma sellest raamatust ühtegi kasulikku rida välja otsida, kodus ei läinud asi paremini. Lõin siis lahti Interneti. Lugesin törtsu ühte artiklit ja teist... kõik räägivad juba keerulist juttu, mul on vaja lihtsaid vastuseid, ma ei õpi taimeteadlaseks, ma ei viitsi nende sügavasse hinge-ellu süüvida! Lõpuks tegi töö ära ikkagi minu piibli mõõtu eelmisel aastal soetatud bioloogia õpik. Ja tegelikult olid vastused täitsa lihtsad, sest kui ma suutsin vihastamise kõrvalt korraks loogiliselt mõelda siis lõi lambike põlema. Aga nagu ikka kui vastus on ilmselge, siis me mõtleme ja mõtleme ja otsime hirmkeerulist lahendust, samas kui see on tegelikult stiilis 1+1=2.
Niiet kahjuks pole alati ainult raamatutest kasu, ikka tuleb oma pead ka kasutada :)

Täna käisin jälle ronimas. Kuna mu kursakaaslane Ricky on ka juba vana ronija, siis see aasta käime koos, nii on alati ronimispartner olemas ja pole vaja teisi ahistada, et nad sind belay-ks (turvaks). Aga eks me teeme ronimise kõrvalt muid lolluseid ka. Täna näiteks oli mul hirmus tahtmine kätel seisu harjutada. Kuna ma pole varem seda harrastanud, siis mõtlesin, et kasutan seina abi. Aga ikkagi ei tulnud eriti välja. Lõpuks ma lihtsalt voolasin mööda seina alla. Aga nalja oli nabani. Ma tegelikult täitsa tunnen, et ma arenen. Vahepeal õnnestub seina peal ennast päris sõlme keerates keerulistest kohtadest üle saada. Ja olen rohkem oma jalgu usaldama hakanud, uskumatu kui palju lihtsam on ronida kui jalgu õigesti kasutada.

Kuid kahetsusega pean ütlema, et meie rahvatantsu projekt jäi katki. Tiiu otsustas tagasi Eestisse minna ja mina üksi ei viitsi seda vankrit vedada, eriti kuna see kõik nii algstaadiumis alles oli. Kahju, kuid ei heida midagi ette ja mõnes mõttes täitsa mõistan teda. Manchester võib üsna rusuv koht olla, eriti kui kodus on palju, mida igatseda ning siinne olukord ei suuda piisavalt väljakutset ning meelelahutust pakkuda. Tunnistan täitsa ausalt, et eelmine aasta mõtlesin, et kui nüüd koolis paremaks ei lähe, siis tulen kõigi oma kodinatega ära. Ilmselt olekski tulnud, kuid õnneks suutis kool minu lootuseid sellel õppeaastal täita. Ning lõpuks... kõik ei peagi välismaal õppima. Tänapäeval ei ole see enam prestiiši küsimus, et kui olen väljamaal paberi saanud, siis järelikult olen hirmus tegija.

Jätkates kaudselt samal teemal, viimase nädala jooksul on palju räägitud, et paljud ülikooli haritud humanitaarid ei leia endale tasuvat tööd. Avaldan ka siis arvamust, minu blogi, minu luba. Olen endiselt arvamusel, et ülikooli diplom lihtsalt diplomi pärast pole midagi väärt. Leian, et ülikooli tuleks eelkõige õppima minna midagi, mis huvitab, kuid millest on kasu ka hilisema karjääri tegemisel. Milleks kulutada 5 aastat ja palju raha, et saada kraad nt filosoofias ning pärast olla nördinud, et keegi sind filosoofina tööle ei taha võtta ning head palka maksta? Mind paneb imestama, kui palju on ülikoolis erialasid, mille lõpetades on üsna väike võimalus saada erialast tööd, alates filosoofiast, usuteadusest ning palju kirjandusalaseid ja filoloogia erilalasid. Ma ei ütle, et neid õppida ei võiks, kui sind see huvitab, siis miks mitte. Aga äkki võiks seda teha kaugõppes pärast ameti, mis sind ka ära suudab toita, omandamist lihtsalt huvi ning silmaringi laiendamiseks? Ärge saage minust valesti aru, ma ei ütle humanitaar ainete kohta midagi halba, nii mõnigi neist on ka minule huvitav. Võib-olla olen ma vanamoodne, aga minu jaoks tähendab ülikool hüppelauda tulevasse ellu. Kui ülikoolis pole eriala, mis tõeliselt huvitab ja võimaldaks ka samas vallas tööd leida, tuleks äkki vaadata rakenduskõrgkoolide või kutsekoolide poole. Mul on tunne, et inimesed on hakanud tööd kartma, kõik tahavad käia ilusate riietega ja istuda kontorilaua taga ning teha midagi väga tähtsat. Mina eelistaksin sellele olla näiteks...pottsepp või korstnapühkija. Ülikooli paber ei tohiks olla eesmärk omaette. Muidugi ei saa ma nüüd rinda ette lükata ja öelda, et mina saan raud-polt enda erialal tööd, kuid see on siiski reaalne võimalus, mille poole ma püüdlen. Siinkohal, loodan, et keegi ei solvu mu sõnade pärast, see on lihtsalt minu arvamus ja kindlasti leiavad ka filoloogid ja kirjandus teadlased erialast tööd ning saavad ennast teostada.
Teine aspekt nende sõnavõttude juures on muidugi see, et müüa/klienditeenindajana on raske ära elada. Ma olen 100% nõus, et Eesti miinimum palk on naeruväärne ja seda ei anna paljude teiste riikidega võrrelda. Aga sellel teemal ma pikemalt sõna ei võta, sest pole piisavalt pädev ja ilmselt pole sellele ka ühte lihtsat vastust ega lahendust. Aga küll me kunagi sinna jõuame.

Jäkan endiselt kooliga, kuid natuke teise nurga alt. Täna, olles labori praktikal, sain ma aru kui suur privileeg on olla maal kasvanud. Rediste potist välja koukimine ei ole midagi ebatavalist, ainus ebatavaline asi selle juures oli fakt, et need olid potis. Ma ei kirtsuta nina kui on vaja sõrmed mulda pista. Kummikindad?!? Nalja teete, milleks mul neid vaja on? Ma ei kuku pikali kui mõnda elusat putukat, ussikest kohtan. Üleüldse tundub mulle, et tunnen ennast ükskõik millises vormis loodusega kokku puutudes palju loomulikumalt kui enamik mu kursusekaaslaseid. Või noh, mitte loomulikumalt, ma tunnen ennast nagu kodus :) Kui mina kasvasin lammaste, sigade, kanade, koerte, kasside, hobuste keskel, siis enamik mu koolikaaslaseid pole neid loomi elusast peast ilmselt näinudki. Kurb, aga tõsi. Mul on aga hea meel olla maalaps ja itsitada kõigi suurte silmade üle kui ma mängleva kergusega rediseid potist välja sikutan.

Ups, sai natuke pikk postitus, aga olen paar päeva mõtteid kogunud ja mida sa ikka kell 10 õhtul teed. Procastination to the max!

Eile oli huvitav tööl käik. Kõigepealt sõitis bussijuht valest teeotsast mööda, ma juba vaatasin, et mis värk nüüd on, kas me lähme mingi teist kaudu. Aga ta vist ise sai oma veast õnneks ruttu aru ja pööras esimesel võimalusel ümber ja jõudsime ikka ilusti õigesse kohta pärale. Bussijuhid on ju ka inimesed :)

Eile töötasin koos Betiga ja kui me parasjagu oma kundesid ootasime, kõndisid kaks Man City mingit tegelast meist mööda, üht neist me teadsime, kuna ta pidevalt asjatab seal. Ja siis ta ütles meist möödudes: see ongi teie mees! Me ei saanud esiotsa aru, mida ta sonib, aga siis hakkas teine mees meiega eesti keeles rääkima! Meil läksid silmad suureks. Tuli välja, et see täitsa eestlane on siin juba 13 aastat olnud. Rääkis meiega paar sõna juttu ja pidi siis juba edasi ruttama, aga lubas kunagi jälle tulla. Samal ajal olime meie nii pahviks löödud, et kumbki ei saanud vist õieti sõna suust. Täitsa tore oli niimoodi ootamatult kedagi eestitst kohata :)

Aga kurvastusega pean tõdema, et mu villased sokid muudkui kuluvad ja kuluvad. Pean jälle neid nõeluma hakkama, muidu pole mu vasaku jala sokist varsti muud kui ainult säär alles...

Viimased kaks päeva on Mancheseris lund sadanud. Eiei, meil ei ole ilusaid hangesid, mõne koha peal on kerge valge kirmetis, muidu on selline mõnus ja märg ja üldse mitte mõnus. Temperatuur kõigub nii +1 ja -1 vahel ning kõik jauravad hirmsa külma üle. Ma isegi ei viitsi nendega vaidlema hakata. Ju nende jaoks ongi külm, mul on lihtsalt tunne nagu oleks november.

Eile olin City staadionil tööl, seal oli õhtusöök Roberto Manciniga, kes on siis hetkel Mancheser City jalka klubi manager ja endine kuulus Itaalia jalgpallur. Ja kamp rikkureid, kes kindlasti maksid utoopilist hinda, et temaga ühel õhtul koos süüa. Kuna ma nii suur jalkafänn ei ole, siis minus see mingit emotsiooni ei tekitanud. Aga miks mitte.

Viimased paar päeva on enesetunne olnud selline vahelduva eduga. Vahepeal on kurk valus, vahepeal valutab pea ja vahepeal on lihtsalt väsimus ja loidus. Aga kuna täna jäi pärastlõunane loeng õppejõu haigestumise tõttu ära, siis saab kodus olla ja kosuda/laiselda. Reedeti on meil paari kursakaaslasega traditsioon käia ülikooli baaris lõunat söömas, sest reedeti on neil 2 ühe hinnaga toidud. Aga kuna menüü on selline üsna inglise pärane, ehk kõik toidud tulevad friikatega ja on üldse üsna rasked, siis on alati pärast tunne, et nagu oleks kivi alla neelanud. Ei ole ikka harjunud igale poole kõrvale friikaid sööma. Kuigi vahel on isegi päris hea.

Loen hetkel jõuludeks saadud raamatut "Isamaa tagatuba" ja olen väga positiivselt üllatunud. Koolis mulle ajalugu ei meeldinud, sest see oli tapvalt igav, kui Püvi puistatud killud välja jätta. Aga sellises vormis on ajalugu vägagi nauditav. Humoorikalt kirjutatud ja tõesti põnev. Eestis oli ikka igasuguseid huvitavaid parteisid taasiseseisvumise järgselt. Üks huvitavamaid nimesid minu meelest oli nt Sõltumatud Kuningriiklased.

Ükspäev hakkasin mõtlema, et mul on ikka palju sõltuvusi. Ei, ma pole suitsetama hakanud ega tsüklisse langenud. Aga sõltuvus on siiski päris paljudest asjadest... võib-olla ei saa neid nimetada päris sõltuvusteks, aga tugevateks harjumusteks. Nt kell 8 ärkamine ja siis terevisiooni vaatamine ja söömine-kohvi joomine igal hommikul, arvutis kaardi mängimine (see lihtsalt lülitab kogu aju välja natukeseks), Ma pean igal hommikul midagi magusat sööma, hetkel on parimaks Mesikäpa küpsised. Rääkimine sõpradega, me ei peagi kogu aeg intensiivselt jutustama, aga lihtsalt see teadmine, et ta on seal teisel pool ekraani olemas ja kui tuleb mõte, siis kohe kribad, enamasti on need täiesti suvalised välkmõtted, aga sa tead, et vahet pole, nemad ikka viitsivad midagi sama lolli sulle vastata. Piltidest olen ka sõltuvuses, ma võin tundideks nende sisse ära kaduda, kõik enda pildid on sadu kordi läbi vaadatud, siis hakkan mööda fotoblogisid kolama. Nostalgitsemine on ka üks halb sõltuvus, nii tore on meenutada kui tore ikka olnud on. Aga siis ütlen endale, et veel toredamad ajad on veel ees, sest minevikku ei saa kinni jääda. Ja unistustesse ei tohi ka ära kaduda, unistused peavad olema, aga elama peaks ikka praeguses hetkes, mitte pooleldi tulevikuks tehtud ilusates plaanides.

Aga aitab nüüd küll sellest heietamisest. Homme olen jälle staadionil tööl.

Kõrvadest tuleb tossu, aga, I did it!

Esimene nädal tagasi Mancis saab kohe-kohe täis. Mjaa, esimesed päevad olid rasked, no surprise. Aga mul ei olnud aega masetseda. Lihtsalt pidi hakkama õppima, et kooli asjadega jälle ree peale saada. Tänase pärastlõuna seisuga võin nentida, et seekord läks õnneks. Porfolio sai tehtud ja ära antud, 3 praktika raportit kirjutatud ja nipet-näpet veel tehtud. See muidugi ei tähenda, et nüüd võib jalad laua peale tõsta aknast välja vahtida järgmiseda paar nädalat. Oh ei, nüüd hakkavad kõik loengud ja praksid jälle täie hooga pihta.

See nädal loenguid eriti polnud, ainult reedel. Kolmapäeval oli kohtumine oma tuutoriga. Sain tagasisidet presentatsiooni kohta. Kiideti, alati saab pidiasju parandada, aga üldiselt jäi ta minuga väga rahule. Andsin oma porfolio ka talle ära. Sirvis läbi, jälle sain kiita :). Küsis minu käest ka kursuse ja üleüldse ülikooli kohta tagasisidet. No ma ei olnud ka siis kitsi ja tunnistasin täitsa ausalt, et tema loengud on kõige paremad ja Tutorial Activities & Field Skills on mu lemmik aine. Ja ega mul millegi üle eriti kurta ei olnudki. Seda, et ma geneetika loengutest vaimustuse pole, ta juba teab :D. Ja miks kõik alati nii imestunud on kui ma ütlen, et mul on hobune?!? Igatahes oli Huw-l (loe: Hju) palju nalja kui ma rääkisin, et mul on hobune ja parim osa on muidugi alati see, et hobusel on sõber ka - kits. See on tõeline pomm. Ühesõnaga vähemalt selle ainega on praegu kõik super-luks. Samas hoiatas Huw, et ma nüüd loorberitele puhkama ei jääks ja arvaks, et rohkem pole pingutada vaja, sest edasi läheb ikka ainult raskemaks. Aga noh, nii palju kui ma ennast tunnen, pole seda vaja karta. Kui mulle miski meeldib, siis pingutan ennast kas või pooleks, aga tulemus peab olema hea! Vähemalt nii hea, kui ma endast välja suudan pigistada.

Ülejäänud päevad möödusid enamasti õppides. Ahjaa, kolmapäeval käisin õhtul ronijatega pubis. Päris tore oli jälle neid näha ja hea uudis on see, et sellel semestril on mu kolmapäevased praktikad hommikuks tõstetud, seega saan jälle korralikult ronimas hakata käima. Halleluuja! Arutati ka kevadist Prantsusmaa reisi. Sihtkoht on sama, mis eelmine aastagi. Vist tuleb ikka see aasta ka minna. Lihtsalt eelmine kord oli nii hirmus mõnus, et ei raatsi kuidagi sellest ilma jääda. Jack arvas veel, et oleks hea mõte kui mina ka autojuht olen :D. Tere talv! Põnev kogemus oleks kindlasti, aga meie president Phil on liiga korralik ilmselt, et mind rooli lasta.

Reedel olid loengud, lõpetasin kell 4. Õhtul oli Eestist tulev Johanna Mancis läbisõidul ja saime korraks kokku, istusime natukeseks maha, jõime üks kokteil ja rääkisime juttu. Hea oli. Aga ma endiselt vihkan kui mehed naistele järgi vilistavad. Seega läks paar krõbedamat eesti keelset sõna lendu.

Eile alustasin viimase raporti kirjutamist. Aga ei jõudnud eriti kaugele. Toas istumisest sai villand. Üleüldse olin omadega natuke puntras ja kollid hakkasid kraapima. Mõtlesin, et aitab, lähen teen väikse jalutuskäigu, aga no tervist Manchester, siin pole ju mitte kuhugi minna! Kõmpisin siis Platt Fieldis Parki, mis eelmine aasta mu kodu juures oli. Päris hea jalutuskäik sai, tagasiteel kohtasin veel kahte meie eestlast ja sai törtsu juttu aetud. Järgmine aasta tundub natuke nutune meie Eestlate Society jaoks.
Igatahes eile ma rohkem tööd teha ei jõudnudki, sest tuli endaga üks tõsisem jutuajamine ette võtta. Aga tundub, et läks asja ette. Õhtul vaatasin veel ühe filmi ära, üllatus-üllatus. Ma ka arenen.

Täna aga haarasin härjal kohe sarvist ja võtsin ja tegin oma viimase raporti lõpuni. Viimast osa kirjutades ma juba tundsin kuidas keskendumisvõime kaob meeletu kiirusega. See on see tunne, kui sul on veel niiiiniiiii vähe teha jäänud, aga sa tunned, et kohe kukub pea otsast ära. Igatahes kui ma viimase punkti ära panin, siis oli küll hea tunne. Kõrvadest tuli tossu, aga tunne oli hea. Pärast oli isegi imelik tunne, et peaks nagu midagi tegema. Mitte, et teha ei oleks, ma võiks kohe praegu jälle järgmise lab repordi ette võtta, aga ei. Sattusin hoopis ühte blogi lugema ja unustasin ennast päris tükiks ajaks. Aga täna ma tõesti rohkem ei õpi. Ja homme luban endale ühe kinos käigu. Ning luban, et tassin tolmuimeja üles ja koristan veidi, sest ausalt, see koridori põrand lausa karjub tolmuimeja järgi.

Young people are screwed

Kõigile, kes inglise keelt mõistavad, natuke lugemist meie "helgest" tulevikust. Karm, aga tõsi. Kui rohkem inimesi sellest aru saaks. Aga vähemalt on see huumoorikalt kirjutatud :)

http://pandodaily.com/2013/01/09/young-people-are-screwed-heres-how-to-survive/

Back in M

Saigi talv ja vaheaeg selleks korraks läbi jälle. Natuke kahju on, need 3 nädalat läksid sama kiiresti kui silmapilgutus. Natuke on kahju ka, et ma neid produktiivsemalt ei kasutanud, suurem osa ajast sai lihtsalt kodus oldud ja puhatud. Aga kõik pühad ja peod said peetud, sõbrad üle vaadatud, ratsutatud. Kodus läksid päevad kuidagi hirmus ruttu: tõusid, natuke said midagi teha ja juba oligi õhtu käes. Tuleb vist õppida aega (just vaba aega) paremini kasutama, et ta nii kähku sõrmede vahelt ära ei voolaks nagu liiv.
Tagasi tulin ikka jälle Oslo kaudu, kuid seekord pidin ootama ainult paar tundi kahe lennu vahel, mis tundub nagu suts ja valmis, võrreldes koju minekuga. Siiski, ärkasin kell 5 hommikul, et teekonda alustada ja Manchesteri koju jõudsin kella 4.30 ajal (Eesti aja järgi 6.30). Buss sõitis lennujaamast kodule kõige lähemasse peatusesse tund aega. Natuke veel ja mu bussireis oleks sama pikk olnud, kui ühe otsa lennureis. Lumisest ja -5 kraadist saabusin +9 kraadisesse aastaaega, millele nime anda ei oska. Midagi, mis on sügise ja kevade vahel.
Olemine on praegu 10 palli süsteemis.... no ütleme 3. Bussis pidin ikka hoolega aknast välja jõllitama ja paar korda huulde hammustama. Ei teagi, mis viga on. Kas hirmutab mind see hunnik tööd, millega tuleb nüüd silmitsi seista või on lihtsalt väike kaamos peal või hoopiski vana hea enesehaletsus. (Luban, et hakka siin hädaldama ja kurtma. Kes seda ikka kuulata viitsib ja ausalt öeldes ajab iseennast ka kurjaks kui see pisike tegelane vigisema hakkab. Aga vahest on lihtsalt nii hea ja mugav leida kõikvõimalikke vabandusi, miks ei saa. Ja kuulutada tervele maailmale kui raske elu mul on. Siis tuleb jälle kaine mõistus ja äsab egole vastu kukalt. Ega keegi mind relva ähvardusel kooli minema ei sundinud, ise ikka tahtsin tulla ju.) Mis iganes see ka siis ei oleks, kaua mul aega põdeda ei ole. Ma arvan, et umbes-täpselt tänane õhtu ja siis tuleb siht silme ette seada, mõistus teravaks teritada ja sellest kuhjast ennast läbi närima hakata. See nädal eriti loenguid ei ole, seega on aega järje peale jõuda.

2013

Ongi käes see uus aasta. Pean tunnistama, et ei ole mingit erilist tunnet. Mul, nagu ka ilmselt paljudel teistel, käib aja arvestamine tegelikult rohkem kooliaasta järgi, uus aasta tuleb sügisel kui tuleb uuesti sammud kooli seada. Kalendriaasta vahetus... see on nagu rohkem hea ettekääne, et natuke kärtsu ja mürtsu teha. Aga uus aastanumber ikkagi. 2013 ei ole küll nagu nii suupärane, eriti inglise keeles, kui 2012, aga no mis seal ikka. Eelmine aasta oli... no pool sellest oli veel üsna raske, aga teine pool oli päris tore juba. Suvi oleks võinud väheke tegusam olla, aga see-eest loodan, et see suvi tuleb hoogne. 2012 said tegelikult päris mitmed positiivsed ja toredad asjad alguse, nüüd jääb vaid loota, et uuel aastal need positiivses suunas ka kõik edasi veerevad. Vist ei jäänud midagi hinge ka kriipima, kõik sai lahendatud.
Uusaasta lubadused? Vist ei ole põhjust neid anda. Kõik, millega juba alustatud jätkub edasi ja loomulikult üritan teha nii hästi kui suudan. Praegusel hetkel ei tea ka, et peaks mõne suure muutuse ette võtma, ei suitseta (et anda lubadus see maha jätta), kaalust ka nagu pole vaja hirmsasti alla võtta, kooliga ei ole ka nagu väga midagi ette vaja võtta. Ei oska kohe ühtegi lubadust anda, ei tea, kas see on hea või halb. Aga kõik, kes neid andnud on, soovin jõudu ja sihikindlust, et neist kinni pidada.


Aga natuke teisel teemal. 1. jaanuaril Heleriniga uusaastapidustustelt rongiga koju sõites nägime, et vist on uus piletikontrolör. Polnud kumbki meist seda noormeest enne näinud. Ja mida rohkem me teda jälgisime, seda enam me veendusime, et ta vist tõesti on uus. Oli üks naine koos 3 lapsega. Tahtis osta siis pileteid Tartusse, aga ühelgi lastest ei juhtunud õpilaspiletit kaasas olema. Ja see uus tüüp ei teinudki lastele sooduspileteid! Vaene ema pidi 4 täis piletit ostma, kuigi lapsed olid ilmselgelt kooliealised, 4-5 klass ma pakuks. Siis oli üks meesterahvas, kellel oli enne juba sooduspilet ära ostetud. Kontrolör tahis siis soodustust  tõendavat dokumenti ka näha. Mehel oli invaliidsuspass. Too piletitüüp uuris ja puuris seda ja ütles siis, et vabandage, aga sellega soodustust ei saa, ainult vanaduspensioniga saab soodukat. Ja see mees pidi juurde maksma. Kas invaliidsuspensioniga tõesti ei saa soodustust?! Ja kas sa siis ei või teha lastele sooduspiletit kui nad ilmselgelt on kooliealised lapsed?! Meie olime igatahes nördinud. Liigne agarus on ogarus! Isegi kui sa oled alles uus. Natuke inimlikkust võiks ka ikkagi olla.