London, jõulud ja kodu

Tere! Pole enam ammu siia sattunud, aga mul on head vabandused ka olemas. Tegelikult oli viimane lõpp päris kiire sebimine ja kui ma siis lõpuks jõuludel kodus maandusin, siis kadus igasugune tahtmine arvutikaant kergitada. Aga kiire ülevaade, mis toiminud on.

Lõpp
Viimase nädala esmaspäeval oli meil veel kohtumine õppejõuga, et arutada oma kevadist Protugali projekti. Ma arvan, et oli üsna produktiivne, saime mõtted õiges suunas jooksma ja nüüd juba enam-vähem teame, mida tegema peame hakkama.
Pärast oli veel selle semestri viimane loeng ka, kuhu tuli kohale peale  minu lausa 2 inimest meie sõpruskonnast, needsamad, kellega ma seda projekti teen. Ning sellega siis oligi kõik, selleks aastaks ülikool läbi.

Teisipäeval tuli Johanna minu juurde, sest tal oli vaja üks intervjuu Manchesteris teha ning kolmapäeva hommikul startisime Londoni poole.

London
Teisipäeva hommikul kell 9.30 hakkas buss sõitma ning veeres 4 tundi ja 45 minutit Londonisse. Vahepeal tehti üks peatus, et saaks jalgu sirutada ja päris wc-s käia (ma selles bussi wc-s väga ei tahtnud käia). Kell 14.15 jõudsime kohale ning otsisime takso. Meie Londoni taksokogemus ei olnud just kõige parem, oli tahtmine küsida, et kas te tahate klienti või mitte?? Kohale jõudes oli taksojuht aga juba natuke toredam ja tegi meile lausa 60 senti soodukat.
Hotell oli selline täitsa armas perehotell nii umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusel kesklinnast. Meil oli kahene tuba, vannitoad olid koridoris, aga väga ilusad ja korralikud. Kurta ei olnud millegi üle. Kuid ega me pikalt seal jokutanud, tahtsime ruttu linna peale minna. Saime veel retseptsioonist kaardi ka kaasa. Mina olin väga tubli kaardilugeja ning täiesti ära ei eksinud me kordagi, paaril korral kõndisime hooga õigest tänavast mööda ainult.

Kuna meil aega väga palju polnud, siis käisime kõik need põhilised turistikad läbi. Et siis saab järgmine kord juba rahulikumalt võtta ja pole vaja nii hirmsasti mööda linna ringi kapata.

Big Ben

London Eye

Westminster Abbey

Buckingham Palace

The Gherkin ehk Hapukurk

London Tower Bridge

Neljapäeva hommikul tirisime oma asjad Kings Cross-i metroojaama ja sõitsime sealt Liverpool Street Stationisse, kust läks rong lennujaama. Aga kuna meil oli veel piisavalt aega, siis läksime ja jalutasime ringi veel, käisime söömas ning nautisime ilusat ilma.

Kell 14.40 läks rong. Ma tõesti ei tea, kes neid rongipiletite hindasid seal riigis välja mõtleb, igatahes on ta natuke napakas. 50 minutit rongiga ja olimegi kohal. Siis pakkisime veel oma kotte natuke, sest Johannal oli suur kohver ka ning ta tassis veel osasid minu asju. Järjekorrad olid igal pool muidugi hiiglaslikud, seega nendes seismine võttis juba tükk aega. Siis sai natuke veel istutud ja oodatud ning kui värav teatati, läksime järjekordsesse lõputusse järjekorda. Selleks hetkeks olime juba mõlemad piisavalt väsinud. Lõpuks kui lennukis maha istusime oli selline tunne nagu siis kui sa oled natuke liiga väsinud aga natuke liiga naljakas on kõik. 3 tundi tundus väga pikana, isegi pikemana kui 5 tunnine bussisõit. Aga kell pool 11 õhtul jõudsime kohale.

Venna juures sõime veel "varase hommikusöögi" Teele-Riinu terminite järgi ja üsna pea läksime magama.

Kodu

Reedel sain linnas Heleriniga kokku, jõime kohvi ja rääkisime juttu kuni pidin hakkama rongi peale minema. Lõpuks koju jõudes oli hea küll, aga kuna väsimus oli endiselt, siis läksin varakult magama, sest laupäeval pidin olema juba kell 10 Sandra juures juuksuris. Sai lõpuks see kahupea jälle maha lõigatud ja kõrvad karvade seest nähtavale. Siis ruttu koju verivorsti tegema. 

Pärast lõunat läksin veel ema töö juurde füsioterapeudi juurde. Oh kui hea, alustas varvastest ja lõpetas viimaste kaelalülidega. Selle peale kui mina ütlesin, et mul on skolioos lausu tema rõõmsalt, et "aga teeme korda?" Ma mõtlesin, et miks ma varem tema juurde pole sattunud?? Rahistas ja vajutas pigistas 45 minutit ning pärast ütles, et järgmisel päeval võid valutada. Kuldsete kätega mees.

Järgmisel päeval oli mul nii hea olla, et läksin hommikul kohe Ebaverre jooksma (tuleb ju sellest halvast ilmast vähemalt midagi positiivset võtta) ning pärast käisin veel ratsutamas. Siis oli veel vaja piparkooke küpsetada. Ema oli ise taigna teinud ning präänikud said head muredad.

Õhtuks läksin uuesti linna, sest Jane ja Kristjan läksin kontserdile ja mina läksin Teele-Riinu hoidma. Meil sujus väga kenasti, polnud mingit muret. Kui vanemad koju jõudsid avanes neile järgmine vaatepilt: Teele-Riin on vannis, Helina istub tumba peal vanni ääres ja varjub rätiku taha, et mitte Teele-Riinu pritsimesest täiesti märjaks saada. Ühesõnaga lõbu oli laialt. 

Ma ei tea, kas mulle jõudis see valu lihtsalt päev hiljem kohale või pingutasin kohe pärast füsioterapeudi juures käimist jooksma minnes üle, aga esmaspäeval oli mul kohutav puusaliigesevalu. Ma ei kadesta inimesi, kellel puusaliigesed haiged on! Pärastlõunal sõitsime kõik koos jälle maale. Enne oli veel vaja poes käia ja oh jumal, enne jõule poes käia on ikka tõsine piin! 

Jõulud

.. olid traditsioonilised. Teisipäeval möödus suurem osa päevast õhtuks ettevalmistusi tehes. Ning siis kogunesid kõik meie juurde, kus söödi-joodi, käis jõuluvana, avati pakke, oldi niisama, mängiti lauamänge. Nagu jõulud ikka :)

Aga juba jõululaupäeva õhtul tundsin, et kurk on valus ja nii läkski. Arvan, et kuna mul siiamaani lihtsalt polnud aega haige olla, aga mingi väike pisik on juba pikemat aega sees istunud, siis nüüd kui kõik kiiremad tegevused läbi said, andsin alla ja jäin tõbiseks. Midagi hullu pole, paar päeva oli kurk valus ja natuke nohune, aga jalavann ja saialilletee ning juba tunnen kuidas tervis tuleb. Hiljemalt aastavahetuseks olen terve nagu purikas. Kui nüüd need päris purikad ka lõpuks tuleksid...

Another week

Eelviimane nädal ongi läbi. Oli päris kiire. See nädal olid veel loengud täies hoos.

Teisipäeval oli meil veel bioloogia klubi poolt korraldatud loeng ühelt meie õppejõult tema uurimustöö kohta, aga kuna ta on meile loengus sellest juba rääkinud, siis midagi väga uut teada ei saanud. Loeng oli teemal "Active touch sense in mammals". Pärast saime veel mõndade poksijatega pubis kokku ja rääkisime niisama juttu, sest see nädal meil enam trenne polnud.

Aga kolmapäeval käisin teises poksi trennis Chroltonis. Mina ja 2 tüdrukut veel meie trennist. Poolteist tundi, tegime natuke sparringut ka. Esimest korda kui ma see aasta pärast trenni valutasin. Pärast trenni oli vaja kähku pesemas käia ja ronijatega välja minna veel viimast korda see aasta. Peo teema oli, et võib kanda kõike, mis pole riided, seega kandsin ka pleedi, millele olid pea ja käte jaoks augud sisse lõigatud. Nii käiakse siis Inglismaal väljas, 2 inimest kandis näiteks pappkasti... Aga kuna oli eelviimane nädal, siis paljud ei saanud tulla, sest igasugused tähtajad koolitööde tähtajad on tulemas.Ja ega ma ise ka väga ei jõudnud enam väljas olla, natuke olin ja siis tulin magama ära, sest...

... neljapäeval oli mul eksam statistikas. Väga raske ei olnud, loodan, et peaks täitsa normaalne tulemus tulema. Aga kunagi ei või teada. Pärast eksamit läksime veel kursakaaslastega sööma ja paarile joogile. Nad nägid küll vaeva, et ma välja ka jääksin, aga mul oli tahtmine pigem talveunne minna kui pidutseda. Seega lugesin neile sõnad peale ja tulin ise, mis te arvate, mida tegema? Jep, magama.

Vasakult: Michael aka Dench, Luke, Ricky

Ricky, Ignacio aka Iggy, Jamie

Jamie, mina, Ben. Ehk siis minu ülikooli sõbrad

Laupäeval olin tööl. Täna on lausa täitsa vaba päev olnud, kuigi ma oleks pidanud mõtlema oma Portugali field tripi peale, sest homme saame oma grupiga kokku meie õppejõuga, et seda arutada. Natuke mõtlesin ka, aga ega eriti ei suuda enam. Ning siis oligi hea vabandus hoopis Ricky ja tema majakaaslastega kinno "Kääbikut" vaatama minna. 2,5 tundi filmi. Lahe oli, aga no nagu kius, siis kui raamatu järgi on veel umbes 2 peatükki lõpuni jäänud, lõpetame filmi ära, et viimasest paarikümnest leheküljest veel üks film teha. Eks tuleb järgmiste jõuludeni oodata, kuni lõpu ka ära näeb. Ja ikka peavad sellistes filmides olema hiiglaslikud ämblikud eksole. Ühe korra suutsin ma nii ehmuda ka, et peaaegu hüppasin tooli pealt püsti.

Mulle meeldis see lugu filmist

Aga järgmine postitus tuleb ilmselt juba Eestist, sest kolmapäeval sõidame Johannaga Londonisse, kus saame natuke ringi vaadata ning neljapäeva õhtupoolikul lendamegi Tallinnasse :)

Uisutamine, grading ja Liverpool

See nädal oli tegus. Kõigest järjekorras.

Uisutamine
Kolmapäeval käisime ronijatega uisutamas. See on juba iga-aastane traditsioon enne jõule. Alguses jääle astudes oli küll tunne nagu lehmal libedal jääl (kuigi ega ma täpselt ei tea, mida tunneb lehm kui ta uisuväljale sattunud on...) kepsud tudisesid all ja ma ikka üritasin püsti jääda. Aga natuke aega ja siis harjusin juba ära ning lõpuks oli täitsa hea. Ei olnudki kõige kobam. Pärast läksime veel pubisse istuma.

Grupikas

Grading

Neljapäeval oli minu esimene 'seenior' grading. Natuke teine asi ikka kui esimesel aastal. Kokkuvõttes tegime umbes 150 kõhulihast erinevates variantides, 100 kätekõverdust, rocketsquats, drill'id, mida oli 4 erinevat varianti. Nende käigus sain nii 50 korda põlvega kõhtu. Ise lõin ka muidugi oma partnerit põlvega kõhtu nagu nalja "Try to hurt them!" käis treener ja motiveeris meid. Kõige lõpuks saime veel teha horsestand'i (nagu istuks jalad harkis tooli peal, ainult et ilma toolita) ma-ei-tea-kui-kaua. See on kõige hullem harjutus üldse, kõike muud ma võin rõõmuga teha, aga see on vastik. Ning ajal on komme vääääga aeglaselt minna selle käigus. Kui me lõpetasime, ei tahtnud mu jalad enam üldse seista ja tundusid nagu makaronid all. Pärast riietusruumis oli kohe naljakas vaadata, kuidas kõik olid peaaegu vait, sest kõik olid lihtsalt nii väsinud. 

Nagu näha on kõik omadega läbi

Aga vähemalt olen oma vöö uhkuse ja raske tööga välja teeninud

Liverpool

Eile käisime Johannaga Liverpoolis Helenil külas. Oli mõnus turisti päev, jalutasime ja vaatasime ringi. 

Kommidest Biitlid

Biitlite muuseum. Sees ei käinud, sest pilet maksis £15

Klubi, kus Biitlid esimest korda esinesid

Wall of fame

John Lennoniga

Central Perk!

Ehk kohvik, mis on seriaali "Sõbrad" stiilis. Ja telekast näidati ka "Sõpru". Sinna oleks võinud kohe sisse kolida.

Kohvi...

.... ja kooki

Ning lõpuks ikka pubisse ka!

Ehk väga mõnus päev. Sai nalja tehtud ja ringi vantsitud, elu ja maailma asju arutatud :)

Koju jõudes oli väsimus suur, aga kus see uni peidus oli, seda ma ei tea. Jõudis vist kella 2 ajal alles. 

Öhh

Ei saanud. Kandideerisin sügisel Revelia stipendiumile, et 2014 aastaks raha saada. Täna sain vastuse, "Konkursile laekunud suure arvu taotluste hulgas leidus rohkesti tugevaid kandidaate, kuid kahjuks ei saanud ERAFi stipendiumikomisjon piiratud rahaliste ressursside tõttu rahuldada kaugeltki kõikide toetust väärivate taotlejate sooviavaldusi. Seepärast ei olnud komisjonil käesoleval konkursil võimalik rahuldada ka Teie taotlust." Blahblahblah... Tegi natuke kurvaks.

Tunnen, et olen väsinud, sest mingid täiesti mõttetud väikesed asjad ajavad mind närvi ja endast välja. Ning siis ma lähen närvi selle peale, et need asjad mind närvi ajavad. Lõpuks hakkan ma enda vaimses tervises kahtlema. Tahaks koju ja puhkust. Viimasel ajal on pingeline olnud.

Aga, et lõpetada positiivselt siis mõtlesin teile näidata kui viks ja viisakas ma tööl välja pean nägema.

Pilt on tehtud kodus (nagu taustast aru saada)

Ja üks õhtu oli ilus päikeseloojang

(selline on ka minu toa vaade aknast välja)

Mandariin

Hooaja esimene mandariin söödud! Lõhnas jagu jõulud ja maitses nagu jõulud. Nüüd olen juba peaaegu nõus pühade meeleollu häälestuma. (Tunnistan üles, et näppasin selle mandariini homme õhtuseks filmiõhtuks mõeldute hulgast)

Ha, täna sain trennis kiita jälle meie klubi asutajalt ja peatreenerilt. Tegime igasuguseid kätekõverdusi toolidel biitsepsile ja triitsepsile ja mõlemale korraga ning viimase harjutuse ajal ütles Chris "the strongest one here is she" ja näitas minule. Hehe, tegi uhkeks küll :) Ja motivatsiooni andis ka kõvasti juurde! Pärast teine Chris hoiatas, et vaata ette, Chris pani sind nüüd tähele ja mäletab seda! Ma küll ei tea, mis siis saama peaks hakkama.... ja mina veel arvasin, et mul pole käte jõudu ollagi!

Kes oleks arvanud??? Mina igatahes mitte!

Kus on nüüd need herned, mida Pipi koos Tommi ja Annikaga kõrbistas, et nad kunagi suureks ei kasvaks? Tagumine aeg oleks neid sööma hakata.

Ma olen oma teise kursuse peaaegu poole peal ja käisin täna oma õppejõuga järgmise aasta lõputööd arutamas. Natuke vara? Oh ei, viimane aeg hoopis. Tegelikult oli see rohkem minu veenmine.

Kõigepealt sain kiita. Ma pidavat olema kursuse üks lootust andmavaid tegelasi, kes tunneb oma ainete vastu huvi ja tahab pärast lõpetamist ka sellel erialal jätkata. Minu meelest..... kas ülikooli mitte selle mõttega ei mindagi? Samas kui ma osasid oma kursusekaaslaseid ja teisi meie lennu õpilasi vaatan siis... mõne puhul ma tõesti ei ole aru saanud, miks nad siin on. Aga igatahes, eks ikka läheb saba rõngasse kui lemmikõppejõud kiidab :)

Mee moka peale määrimine oli ilmselt hea taktika, sest tema eesmärk oli mind ümber rääkida otsusest, mille ma juba enda meelest teinud olin. Tema aga ei olnud mu otsusega nõus. Kogu see jutt käib endiselt minu lõputöö kohta kuna ma ükskord kurtsin talle, et eelmise aasta lõputöö teemade nimekirjas ei näinud ma midagi sellist, mis oleks huvitav tundunud. Ja ma ausalt muretsesin selle pärast, sest me peame juba veebruaris teema laias laastus ära valima. Ma ei taha ju teha lõputööd mis mulle huvi ei paku.... lihtsalt selle pärast, et lõpetada on vaja. Tahaks ikka midagi põnevat teha.

No ja Huw andis mulle siis kohe korraliku teema, nii et ikka on antud.

Reedel kui ta pärast väikest loengu vahepeal peetud vestlust ütles, et tule esmaspäeval minuga rääkima, olin ma veel skeptiline, kas see ikka on seda väärt. Aga kui ma täna tema kabinetist välja astusin, siis ma juba teadsin, et ta tegi head tööd ja on mind ümber veennud. Ma olen tegelikult isegi natuke üllatunud, et ta nii täpselt minu huvid on ära tabanud.

Ma tean, et see on praegu väga segane jutt siin kõik, aga räägin kõigest täpsemalt siis kui "jah" sõnad on kõik antud, nimed kirja pandud ja ma ise ka selle mõttega natuke harjunud, sest praegu pole mulle veel päris kohale jõudnud.

Suureks kasvada on natuke hirmus, pean tunnistama. Põnev on, aga hirmus ka.

Tuleb vist uskuda targemaid inimesi, kes on öelnud:
"Me ei saa avastada uusi ookeane, kui kardame kallast silmist kaotada." tundmatu autor
Ning
"Ära karda suuri samme astuda. Kuristikku ei saa ületada kahe pisikese hüppega." D.L. George.

Üks sellistest päevadest

Täna oli üks sellistest päevadest, mida mul ikka aeg-ajalt ette tuleb, kui juba hommikul ärgates on mingi kummaline rahutus sees. Energiat nagu on, aga midagi asjalikku teha ei õnnestu. Proovin küll, aga tähelepanu hajub kiiresti.

Sellistel päevadel olen ma meister leidma endale igasugust mittevajalikku tegemist. Üks mu lemmikuid on oma päeviku lehitsemine. Lehitsen edasipidi ja tagaspidi. Loen kokku nädalad, mis on koju tulekuni jäänud. Loen kõik märkmed kolm korda läbi ja rõõmustan, et koju tulekuni jäänud nädalad on üsna tihedalt sisustatud.

Loen uuesti nädalad üle... igaks juhuks loen päevad ka kokku.

Mõtlen väga detailselt läbi, mida ma kodus teha tahan. Milliseid kooke ma küpsetama hakkan. Ma peaaegu suudan nende kookide lõhnagi tunda.

Ja elevus aina kasvab ja kasvab. Peaaegu tahaks mööda tuba ringi karelda, sest väljavaade, et kuu aja pärast olen ma juba kodus, muudab mu üheaegselt pööraselt rõõmsaks ning samal ajal ka natuke nukraks, sest kuu aega võib vahel jube pika ajana tunduda.

Õnneks tuleb siis aeg loengusse minna ning peab ennast kokku võtma ja mõtted jälle kokku korjama.

Lake District

Ehk siis minu nädalavahetusest.

Reedel kella 7 paiku startisime minibussi täie rahvaga (12 inimest) + ühe autoga (veel 2 inimest) Lake Districti poole, täpsemalt Cockermout'i linna, kus on Aine kodukoht. Nimelt seekord telkisime ühe meie klubi liikme tagaaias, sest ta elab nii mugavalt just selles piirkonnas ning nii tuli odavam, sest me ei pidanud talle renti maksma. Mugavam oli ka, sest saime kasutada tema wc-d ja kööki.

Igatahes meie jõudsime bussiga tund aega varem kohale kui Leon ja Dave autoga. Kuigi nad hakkasid meist varem sõitma. Seega me alguses istusime lihtsalt Aine köögis, mängisime tema armsa koeraga, sõime tema ema küpsetatud kooki ja ootasime teisi, sest telgid olid nende käes. Ühe telgi oli Aine isa juba püsti pannud. Sõit ise kestis umbes 2.5 tundi. Kui poisid olid ka autoga kohale jõudnud siis pandi telgid püsti. Mina täitsa avalikult viilisin sellest, sest kõigil 14 inimesel poleks nagunii midagi teha olnud. Meil oli seltskonnas 4 tüdrukut ja ülejäänud olid kõik poisid. Telgid said igatahes püsti ja siis ma kolisin Rory, Danny, Chloe ja Balkis'ega koos ühte telki sisse. Pärast istusime veel niisama õues ja rääkisime juttu, aga üsna pea mindi magama.

Kuna mina investeerisin uude ja korralikku magamiskotti, siis möödus öö täitsa mõnusalt. Piisavalt soe oli ja uni maitses magusalt.

Soe ja pehme magamiskott

Hommikul ärgati kuskil 9 paiku, pärast mida oli hommikusöök, mis seekord oli raha sees. Tutvustan teile üsna tavalist Inglise hommikusööki: peekonisai - kaks viilu saia ja praetud peekon ketšupiga vahel. Pean tunnistama, et üsna ebatavaline toit minu jaoks, aga no kui peekonisai siis peekonisai. Poole 11 ajal lahkusime, et ronima minna.
Ilm oli selline keskmine, pilves, aga vihma ei sadanud ja kõige külmem ei olnud.

Esimese päeva ronimispaik

Selle kalju peal roniti

Tunnistan kohe ausalt üles, et mina sooritasin ainult ühe kaljuvallutuse. Esimesel päeval läks ainsa top-rope raja üles seadmisele nii palju aega, et rohkem ei jõudnudki ronida eriti. Teisel päeval oli aga ilm kõvasti kehvem, külmem ja vahepeal tibutas vihma. Peale selle olime pool päevast natuke pilve sees, mis tegi kõik niiskeks. Jah ma tean, vabandused-vabandused, aga ma tõesti ei tahtnud ronida külmast kangete kätega. Teisel päeval oli päris mitu inimest, kes ei roninud, sest tõesti tingimused ei olnud parimad.

Meie armas seltsiline Mara, kes on kõige energilisem koer, keda ma näinud olen.

Natuke ilusaid vaateid

Aga tippu sai ka kõndida

Ja teha pilte teistest ronimas

Kuigi selle kalju vallutasin ma ka ise. Ja nagu tavaliselt, ei suutnud need kõige tulihingelisemad ronijad normaalsel ajal lõpetada ning ära tulime sealt kottpimedas. Mis oli üsna kõhe kohati, sest pidime ikka täitsa kalju servas turnima vahepeal, kus oli põhimõtteliselt sirgjooneline kukkumine alla. Aga kõik jõudsid elusate ja tervetena tagasi.

Enne Aine juurde tagasi minekut käisime jällegi üsna tüüpilist Inglise toitu fish and chips'e söömas. Ma ei mäleta millal ma viimati nii palju rafineeritud rasva korraga tarbisin. 

Õhtul istusime Aine alutoas (veel üks pluss, saime soojas toas olla) ja olime niisama. Nalja sai kohutavalt palju. Väga lõbus õhtu oli. Ning kui jõudis kätte aeg joomismängude mängimiseks ja nad hakkasin Inglise versiooni Bussijuhist mängima siis ma loomulikult ei saanud neile Eesti versiooni näitamata jätta. Ülejäänud õhtu mängiti igatahes Eesti moodi Bussijuhti :D. Loomulikult ei pääsenud ma ristküsitlusest Eesti teemadel. Jah, nalja oli nabani ja veelgi rohkem. Sellest tingituna saime telkidesse alles 1 paiku, aga meie telgis läks huumor veel tunnikese edasi, kuni ma lõpuks öörahu nõudsin. Kahjuks ei maganud ma teisel ööl eriti hästi. Külm ei olnud, aga iga natukese aja tagant suri külg, millel magasin ära, mille peale ma üles ärkasin. Samuti tekitas fish and chips kerget kõhuvalu. 

Hommikul polnud nii värske olemine, mida tunnistasid ka teised. Seekord olin ma targem ja sõin hommikuks kaasa võetud banaani ja kiirputru. Ma arvan, et mu kõht poleks veel ühte rasvast einet üle elanud. Siis pakkisime oma telgid ja muud kodinad kokku, laadisime autode peale ja sättisime jälle ronima. 

See kivimürakas pildi keskel oli meie teise päeva ronimise paik. Pilt on tehtud parkla juurest. Seega nõudis sinna jõudmine päris pikka mäest üles rühkimist.

Aga kohale me jõudsime

Pea pilvedes

Nägime kuidas lambaid karjatati

Täitsa tipus

Kuna ilm oli külm, siis väga paljud ei roninud, aga nagu juba mainitud, siis neid tulihingelisi ei peata miski. Kui enamik meist läks enne pimedat alla bussi, sest see rada oli järsk ning päeva jooksul pilve sees olemisest väga libedaks muutunud, siis mõned hullud ei saanud ikka valges oma ronimisi lõpetada ja jäid pimeda peale. Kui nemad ka elusana tagasi jõudsid, hakkasime 6 paiku tagasi sõitma ning 8 ajal jõudsime Manchesteri.

Väga mõnus nädalavahetus oli. Nii hea oli linnast ära saada. Mina jäin tohutult rahule, seltskond oli hea, ilm küll mitte nii perfektne, aga Inglismaa kohta täitsa normaalne, arvestades, et ronimishooaeg on tegelikult juba läbi. Vaated olid ilusad ja õhk värske ning sai mööda mäenõlvu üles-alla turnida. Tagasi jõudes oli väsimus suur ja voodis magada hea, kuid siiski, kvaliteetselt veedetud aeg :)

Teemast kõrvale põigates. Olen väga pettunud, et mu tennistele, mis ma septembris Manchesteri tulles ostsin, on kanna alla juba auk kulunud. 2 kuuga. Kvaliteedi level 1000...

Asjast

Ega tegelikult mingit suurt asja polegi olnud. Üsna selline tavaline.
Eelmine reede käisin Manchesteri jõulutulede süütamist vaatamas. Jah nad ikka alustavad siin varakult. Ja ega see midagi väga erilist polnud ka ausalt öeldes. Ilm oli kergelt öeldes nutune - sadas ja üsna külm. Kogu üritus toimus raekoja esisel platsil - liiga palju rahvast liiga väiksel alal. Tund aega oli mingit esinemist - UK kohalikud staarid, kellest ma mitte ainsatki ei teadnud ning rahvamassi tõttu ei näinud me ei lavale ega lava kõrvale paigutatud ekraane. Seega ma väga ei tea, mis seal toimus. Kell 8 süüdati siis need tuled, mille pärast kogu see trall oli, ehk, raekoja sissekäigu kohale paigaldatakse iga aasta selline suur plastmassis? ja elektriküünaldega kaetud jõuluvana, kelle peal tuled põlema pannakse. Ning pärast seda lasti 10 minutit ilutulestikku. See oli päris tore.

Selline vana istub iga aasta seal.

Eile (esmaspäeval) käisime jälle (3. korda juba) Chesteri loomaaias. Me oleme iga aasta seal käinud, seega enam ei tekitanud väga suurt elevust. Aga vahelduseks oli tore. Midagi me eriti tegema ei pidanud reaalsuses. Käigu mõte oli 2 looma kohta infot koguda, kellest me peame raporti kirjutama, aga Internetist leiab lihtsalt kogu info kahe hiireklõpsuga. Seega oli see rohkem lihtsalt ringi uitamine ja loomade vaatamine. Vähemalt sai terve päeva õues olla ja Manchesterist ära vahelduseks.

Reedel avaneb mul tegelikult uus võimalus Manchesterist natukeseks jalga lasta, sest me lähme Lake District'isse ronima nädalavahetuseks. Ma täitsa ootan seda, sest seal peaks päris kena olema. Kuigi me telgime ja sellisel aastaajal on see alati üsna suur õnnemäng. Kas veab või mitte.

Ilmast rääkides on meil siin viimasel ajal päris naljakas teine. Umbes täpselt üle päeva vaheldub ilus ja kole ilm.

Muidu on ikka tavaline igapäevane värk. Ühel õhtul kui ma parajasti lugesin artiklit pealkirjaga: Distance software - design and analysis of distance sampling surveys for estimating population size (artikkel arvutiprogrammist, mida kasutatakse statistilise analüüsi tegemiseks ühte kindlat moodi kogutud andmete jaoks), hakkasin mõtlema, et no 5 aastat tagasi poleks ma küll uskunud, et ma praegu selliseid artikleid loen ja neist veel midagi aru ka saan! Täitsa uhke värk ju tegelikult.

Kallis issi!

Küpsetaks sulle koogi halvaast,

paneks martsipani peale ka.

Kuulaks Biitlite plaati

ning puhkaks kohe hommikust saati.

Ilusat isadepäeva kõigi väiksemate ja suuremate laste poolt.

No news is good news?

Ehk midagi väga märkimisväärset pole vist nädala jooksul juhtunud. Olen ikka koolis käinud, kus on tõesti huvitav. Pean rõõmuga tõdema, et hetkel pole ühtegi ainet, mis oleks igav ja kus ei viitsiks käia, kõik loengud on põnevad, isegi statistikaprogrammi kasutama õppimine on huvitav. Trenni teinud, neljapäeval oli väga tore trenn, sest siin maal on halloween suur sündmus, mille puhul suurem enamus inimesi ennast kostümeerib ning erinevat tooni värvidega üle võõpab ja siis välja läheb ning sellest tingituna polnud trennis väga palju rahvast ja siis kohaletulnutel oli väga mõnus trenn. Ronimas käisin ka kolmapäeval, ma püüan areneda.

Reedel käisin Mareti sünnipäeval. Mõnus vaikne eestlastega istumine. Sai muljetatud kohalikest kogemustest ja meenutatud vanu õpetajaid. Aga mul tegi südame soojaks eriti üks asi. Meil on siin üks noormees, Karl, kes on eestlane, kuid elab ja on vist elanud suurema osa oma elust Šveitsis. Aga mis mu südame soojaks teeb on see, et ta Inglismaale õppima tulles siiski eestlased üles otsis ja meie üritustel ja kokkusaamistel käib. Ja kui ma küsisin, "mida sa ütled, kui sult küsitakse, kust sa pärit oled?" siis vastas ta, et "Eestist loomulikult" :). Ning võib päris keeruline olla kui sa olenevalt mõttest, kasutad läbisegi eesti, saksa ja inglise keelt!

Laupäeval olin terve päeva tööl, kella 10st - 7ni. Nad proovisid eile seal mingit uut tellimuste süsteemi kasutada, kus tellimus toksitakse iPodi sisse, mis saadab selle Interneti teel kööki. Aga nagu ikka, ei tööta sellised süsteemid kunagi, kuigi mõte võib hea olla. Ja pärast umbes 20 minutit läkski seal midagi natuke vussi ikkagi ja lõpuks oli kõik ikka enam-vähem nii, nagu see alati on olnud. Lihtsalt palju segadust ja edasi-tagasi jooksmist. Meenus kohe ütlus "Ära püüa parandada asju, mis pole katki". Päeva lõpuks olin ma täiesti läbi omadega ja natuke ärritunud kõigi peale. Aga uni ravib kõike.

Täna käisin oma tatoveeringut üle tegemas Tom'i juures. Ülejäänud päeva otsustasin rahulikult pühapäeva pidada, sest tõesti väsitav nädal on selja taga. Otsustasin isegi raamatukokku minemata jätta. Ja nüüd ma siis olengi siin ja šoppan netis kruuse ja tasse. Ma olen ikka tõsiseks kruuside fänniks muutunud, aga ühel heal kruusil peavad olema kindlad tingimused täidetud. See peab olema mugava kujuga, selline, mida on hea kahe peo vahele võtta ja siis kohvi tilgakese piimaga või teed lusikatäie meega rüübata. Ehk siis alt poolt natuke kitsam kui ülevalt. Piisavalt suur, et sinna ikka rohkem kui lonksuke mahuks. Tass peab ka kena välja nägema, soovitatavalt ilusa pildiga või hoopis mustriga või kuidagi teistmoodi kaunistatud. Seega on hea kruusi soetamine ikka omaette teadus. Aga kui keegi usub, et on ülesande kõrgusel, siis on see kindlasti üks jõulukingi idee ;) Ma näen juba vaimusilmas oma aukartust äratavat kruuside kogu, kust ma siis igal hommikul saan ilusa kruusi välja valida, millest oma hommikune kohv juua.

Mis viibki mind selle juurde, et varsti saab hakata kinke ostma! See on tore tegevus, mis mulle väga meeldib. Poed on küll juba hea mitu nädalat jõulude lainel, (õnneks "Aisakella" veel ei mängita) siis ma ootan veel natuke.

See nädal saime Johannaga endale Londonisse hotelli broneeritud ja bussipiletid ka ostetud. Ma juba nii ootan, pole ju seda linna külastanudki. Ning jõulude eelne London võib päris vahva olla.

Väga vihmase ja üsna külma (ma olen viimasel paaril päeval juba talvemantliga käinud) ilma kompenseerimiseks ostsin täna endale ühe südant soojendava plaadi. Liisi Koikon ja Vaikne Esmaspäev. Kuna juba ammu pole ostlemiseks tarvis isegi oma tagumikku toolilt kergitada, siis klõps-klõps-klõps ja oligi muusika imeväel minu arvutis.

Üks minu lemmik lugudest sellelt plaadilt. Nautige :)

Ning ma tahaks juba hirmsasti juuksurisse. Kahjuks pean sellega kuni koju jõudmiseni ootama. Selleks ajaks näeb mu peanupp vist küll nagu metsjeesusel välja, aga kes teab, ongi ehk soojem lennukist maha tulla ;)

Mul on piletid olemas! 19. detsember jõuan Eestisse :) Võite mulle sefiiritordiga vastu tulla. Väike öine kohv ja kook - alati!

Üks tähelepanek. Viimasel ajal tunnen ma teravat puudust vaikusest. Sest mul lihtsalt pole seda. Pidevalt kostab aknast väljast tulev müra või siis läheb keegi vetsu või välisuksest välja (välisuks sulgub sellise pauguga, et ausalt, terve korteri seinad värisevad) või hakkab süüa tegema. Mõnikord piniseb radiaator, aga selle saab õnneks välja lülitada. Päeva aeg ei pane seda alati tähelegi, aga õhtul magama jäädes on see häiriv. Kõige vaiksem ongi vist nädalavahetuse hommikutel. Ma isegi ei taha viimasel ajal väga muusikat kuulata, sest muud taustamüra on niigi palju. Jah, niimoodi magama jäämisest, et ainus heli on vaikne sahin varvaste liigutamisest teki all, tunnen küll puudust.

Jälle nädal möödas (ma tean, et olen vist kõikki viimaseid postitusi samade sõnadega alustanud). Pean tunnistama, et see läks küll joostes. Kohati sõna otseses mõttes.

Esmaspäev ja teisipäev olid tavalised kool - trenn- kodu päevad. Aga juba needki on piisavalt kiired. Kolmapäev oli aga täitsa pöörane. Kooli mul sellel päeval polnud ja ausalt öeldes, poleks see mu päeva mahtunud ka. Kõigepealt tegin hommikul 3 tundi kartulisalatit. Siis oli vaja minna ronima, oli vaja. Sest meil oli MCC poes - 20% see päev, seega just paras aeg, et endale lõpuks isiklik harness (ronimistraksid?) osta.
Ja see oli kindlasti minekut väärt, sest sain elu diili,
sain harnessi, 2 vajalikku jubinat (pildil vasakus nurgas), uue kriidi palli ja koti kõik väga-väga hea hinnaga. Ning pärast oli ju vaja siiski uus varustus sisse ka õnnistada ja seega ma tunnikese ronisin ka. Pärast mida ma pool jooksuga koju läksin, ruttu asjad kokku pakkisin ja ennast valmis panin ning siis suundusin ruttu Kaarli juurde, kus toimus Eesti söögi ja joogi õhtu. Süüa oli rikkalikult - kartulisalat, viineripirukad, musta leivaga võileivad, Kalevi šokolaadi ja kommi ning Vana Tallinn. Mõnus õhtu oli, sõime, jõime ja rääkisime juttu. Selline rahulik õhtu.

Neljapäev ja reede möödusid samuti kiiresti. Eilseks olin lõpuks nii väsinud. Asja teeb natuke kehvaks see, et Une Mati ei taha viimasel ajal õhtuti õigeks ajaks jõuda, olenemata kui väsinud ma olen. Sellest tingituna magasin ma reedel veel sisse ka. Plaan oli ärgata kell 8, sest 10ks oli vaja loengusse minna, aga ärkasin kell 9. Enamike jaoks pole see sisse magamine, ma tean, aga minu jaoks on. Ja kui maailmas on üldse midagi, mida ma vihkan, siis see on sissemagamine. Aga jõudsin loengusse. Pärast loengut läksime veel paari kursakaaslasega raamatukokku, sest esmaspäevaks on vaja teha väike presentatsioon. Alustuseks sain kohe nende peale vihaseks, pärast mida nad siis ennast kokku võtsid ja natuke kaasa ka aitasid. Õhtupoole oli meil veel ronimisklubi juhatuse koosolek.

Kuna mul eilseks toss täitsa väljas oli, siis täna hommikuks telefoni helisema ei pannud ja magasin kohe peaaegu 10ni. Aga vähemalt oli ärgates täitsa hea ja puhanud tunne. Pärast käisin linnas poes ja tegin süüa ja koristasin natuke. Homme lähen Fight Show'le. 3 meie trenni inimest võistlevad. Ning muide, saan nüüd uhkusega öelda, et üks meie klubi ja ka minu trennikaaslane, Laura, on värske maailmameister kickpoksis! Seega lähme omadele kaasa elama.

Tsau-pakaa!