Verve

Helina võttis ennast lõpuks kätte ja läks tööle. Verve on cateringi firma, mis pakub toitlustus teenust igasugustel üritustel õhtusöökidest suurte bankettide ja jalgpalli matchide toitlustamiseni. Minu ülesanne on enne üritust aidata lauad ette valmistada, kui kliendid on kohal, neile toit ette kanda ja pärast nõud ära koristada. Teisipäeval tegin enda esimese vahetuse ja usun, et läks täitsa hästi. Natuke ajasin ühele härrasmehele leivapuru sülle, aga midagi muud vussi ei keeranud. Seega võib vist öelda, et asi õnnestus :)

Alice Imedemaal

Täna avastasime Manchesteris ühe väga laheda kohviku. See on Alice Imedemaal stiilis. Väikesed lauakesed armsate linikutega, vaasis on päris lilled, seinte peal on teemakohased pildid. Teed tellides tuuakse sulle lauale väike teekann. Tassid ja alustassid, piimakann on kokku sobitatud erinevatest serviisidest ja nii mõnedki asjad on sellised ilusad ja vana tegumoega. Me tellisime teed ja mingi saiakese ja küpsise vahepealse asja, millega sai kaasa kaks väikest moosipurki (üks oli vaarikamoos ja teine vist mustsõstra moos) ja vahukoore. Vot see oli hea ja magus suutäis. Kuna oli pühapäev oli see rahvast üsna täis ja täitsa sellise tee peo tunne tuli peale. Mul oli kogu aeg tunne, et ma olen nagu väike tüdruk jälle. Järgmine kord kui ma sinna lähen siis panen endale kleidi selga ja lehvi pähe! Ainus asi, mis sealt puudu oli olid vabalt ringi kepslevad jänesed. Igatahes on see ideaalne koht pühapäeva pärastlõuna veetmiseks :)

Fontainebleau

Eelmise laupäeva (24. märtsi) hommikul kell 8 asusin MMU rock climbing klubiga (22 inimest kokku) teele Prantsusmaa poole nädala ajalisele ronimsreisile. Mina, Charlotte, Josh, Rory ja Jack olime koos ühes autos, Opel Insignia. Meie Charlottiga olime veendunud, et see oli parim auto valik, sest meil oli võrreldes teiste autodega rohkem ruumi, kogu seltskond oli hea ja muusika üle ei saanud ka väga kurta. Kõigepealt oli suund Doverisse, kust me läksime laeva peale ja sõitsime 2 tundi üle Inglise kanali Dunkirki. Sealt juba jutiga Fontainebleau ja meie telkimiskoha poole. Pikk autosõit oli nagu pikk autosõit ikka, mitte kõige huvitavam ja mõjus tagumikule hävitavalt. Prantsusmaal õpetas Charlotte, kes on pärit Belgiast, meile uue mängu. Iga kord kui sa näed Renault Twingot pead sa kedagi lööma (soovitatavalt mitte liiga kõvasti, et mängukaaslaseid hoida). Nädala lõpuks olid kõik juba väga agarad twingosid märkama ja otsima. Igatahes jõudsime kohale öösel. Järgmine samm oli telkide ülesse panemine. Tüdrukud lasid sujuvalt poistel ohjad üle võtta ja olid moraalseks toeks. Me Charlotte-iga kolisime ühte telki koos Rory ja Jackiga. Esimene öö oli kohe ehmatus, sest peaaegu kõigil oli väga külm. Hommikul olin tõsiselt mures, et nüüd jään haigeks. Nohu sain küll, aga midagi hullemat õnneks ei olnud. Laagri paik oli täitsa kena ja ka üsna korralikud wc ja pesemisvõimalused olid olemas. Kummaline fakt Prantsusmaa juures on aga see, et nähtavasti enamikus avalikes tualettides puuduvad prill-lauad. Arvatavasti mugavam meesterahvaste jaoks kui tüdrukutele. Igatahes suundusime pühapäeval kohe esimesele ronimiskohta. Fontainebleau on piirkond umbes tunni aja kaugusel Pariisist, kus on palju kohti kus saab teha boulderingi. Nii me siis käisime iga päev erinevas paigas ronimas. Ilmad olid super ilusad ja soojad. Mina olin iga päev maika ja põlvpükstega, sooja oli päikese käes koe indlasti üle 20 kraadi. Seega olen nüüd kena jume saanud. Kolmapäeval tegime endale puhkepäeva, ehk hommikul käisime Fontainebleau linnakeses söömas ja natuke ringi vaatamas. Seal on ilus ja suur loss koos kena lossiaiaga ja väikese järvega. Ronijatele kohaselt pidime ikka midagi korraldama, seega Rory lükkas "kogemata" Jacki vette. Õhtupoole muidugi käisime ikkagi ronimas ka. Kolmapäeva hommikul olin ma kaotanud ka hääle, seega kähisesin mõnusalt. Õhtud veetsime lõkke ümber istudes. Tegime algust ka grillihooajaga. Järgmistel öödel olime juba targemad ja pakkisime ennast paksult sisse enne magama minemist. Peale ronimise ja niisama chillimise tegin ka natuke juuksuri tööd ja lõikasin Jacki juukseid.
Pean tunnistama, et enne minekut olin ma väga väsinud ja tüdinud ning ei olnud üldse väga elevil. Aga tegelikult oli see just see, mida mul vaja oli, saada eemale Manchesterist ja teha midagi muud vahelduseks. Lõpp kokkuvõttes olen ma väga rahul, sest seltskond oli uskumatult tore (mõne erandiga, nagu ikka), ilmad olid super ja kogu kogemus oli kõike väärt.

Meie seltskond Fontainebleau lossi ees

Selliste kivirahnude otsas me ronisime

Tõestus, et mina ka ronisin