Mul on piletid olemas! 19. detsember jõuan Eestisse :) Võite mulle sefiiritordiga vastu tulla. Väike öine kohv ja kook - alati!

Üks tähelepanek. Viimasel ajal tunnen ma teravat puudust vaikusest. Sest mul lihtsalt pole seda. Pidevalt kostab aknast väljast tulev müra või siis läheb keegi vetsu või välisuksest välja (välisuks sulgub sellise pauguga, et ausalt, terve korteri seinad värisevad) või hakkab süüa tegema. Mõnikord piniseb radiaator, aga selle saab õnneks välja lülitada. Päeva aeg ei pane seda alati tähelegi, aga õhtul magama jäädes on see häiriv. Kõige vaiksem ongi vist nädalavahetuse hommikutel. Ma isegi ei taha viimasel ajal väga muusikat kuulata, sest muud taustamüra on niigi palju. Jah, niimoodi magama jäämisest, et ainus heli on vaikne sahin varvaste liigutamisest teki all, tunnen küll puudust.

Jälle nädal möödas (ma tean, et olen vist kõikki viimaseid postitusi samade sõnadega alustanud). Pean tunnistama, et see läks küll joostes. Kohati sõna otseses mõttes.

Esmaspäev ja teisipäev olid tavalised kool - trenn- kodu päevad. Aga juba needki on piisavalt kiired. Kolmapäev oli aga täitsa pöörane. Kooli mul sellel päeval polnud ja ausalt öeldes, poleks see mu päeva mahtunud ka. Kõigepealt tegin hommikul 3 tundi kartulisalatit. Siis oli vaja minna ronima, oli vaja. Sest meil oli MCC poes - 20% see päev, seega just paras aeg, et endale lõpuks isiklik harness (ronimistraksid?) osta.
Ja see oli kindlasti minekut väärt, sest sain elu diili,
sain harnessi, 2 vajalikku jubinat (pildil vasakus nurgas), uue kriidi palli ja koti kõik väga-väga hea hinnaga. Ning pärast oli ju vaja siiski uus varustus sisse ka õnnistada ja seega ma tunnikese ronisin ka. Pärast mida ma pool jooksuga koju läksin, ruttu asjad kokku pakkisin ja ennast valmis panin ning siis suundusin ruttu Kaarli juurde, kus toimus Eesti söögi ja joogi õhtu. Süüa oli rikkalikult - kartulisalat, viineripirukad, musta leivaga võileivad, Kalevi šokolaadi ja kommi ning Vana Tallinn. Mõnus õhtu oli, sõime, jõime ja rääkisime juttu. Selline rahulik õhtu.

Neljapäev ja reede möödusid samuti kiiresti. Eilseks olin lõpuks nii väsinud. Asja teeb natuke kehvaks see, et Une Mati ei taha viimasel ajal õhtuti õigeks ajaks jõuda, olenemata kui väsinud ma olen. Sellest tingituna magasin ma reedel veel sisse ka. Plaan oli ärgata kell 8, sest 10ks oli vaja loengusse minna, aga ärkasin kell 9. Enamike jaoks pole see sisse magamine, ma tean, aga minu jaoks on. Ja kui maailmas on üldse midagi, mida ma vihkan, siis see on sissemagamine. Aga jõudsin loengusse. Pärast loengut läksime veel paari kursakaaslasega raamatukokku, sest esmaspäevaks on vaja teha väike presentatsioon. Alustuseks sain kohe nende peale vihaseks, pärast mida nad siis ennast kokku võtsid ja natuke kaasa ka aitasid. Õhtupoole oli meil veel ronimisklubi juhatuse koosolek.

Kuna mul eilseks toss täitsa väljas oli, siis täna hommikuks telefoni helisema ei pannud ja magasin kohe peaaegu 10ni. Aga vähemalt oli ärgates täitsa hea ja puhanud tunne. Pärast käisin linnas poes ja tegin süüa ja koristasin natuke. Homme lähen Fight Show'le. 3 meie trenni inimest võistlevad. Ning muide, saan nüüd uhkusega öelda, et üks meie klubi ja ka minu trennikaaslane, Laura, on värske maailmameister kickpoksis! Seega lähme omadele kaasa elama.

Tsau-pakaa!

Hellõu sõbrad

Nädalake on möödas. Kiiresti läks teine, sest oli see ju ühe päeva võrra lühem kui muidu. Teisipäeva ja kolmapäeva hommikul tegelesin oma puudutud loengute materjaliga. Sain üle vaadatud, kuigi ühe loengu konspekti tegin 3 tundi... Need on need Huw loengud!

Neljapäeval oli selline tore lugu, et mina läksin nagu kord ja kohus kella 2ks loengusse. Aga siis tuli välja, et meil polnudki see nädal loengut, sest reedel oli meil field trip ja sellega seoses jäi loeng ära. Nii saigi mu koolis käik kähku läbi. Ülejäänud päev oli nagu puhkepäev. Meisterdasin endale rebase-kõrvarõngad. Nii hea oli jälle midagi meisterdada, pole seda juba ammu teinud. Ja siis pikutasin ja lugesin Eestist kaasa toodud ajakirja. Õhtuks olin aga nii väsinud, et otsustasin isegi trenni minemata jätta. Ei teagi, mis selle väsimuse põhjus oli. Läksin juba 10 ajal magama.

Reedel oli meil siis field trip Trentham Monkey Forest'isse. Pooleteise tunni sõidu kaugusel Manchesterist. See on 60 aakri suurune aiaga piiratud ala, kus elavad vabalt makaagid. Neid saab minna vaatama ja uurida siis kuidas nad seal vabalt toimetavad. Meie proovisime erinevaid tehnikaid, kuidas nende ahvide käitumise kohta andmeid koguda. Päris huvitav oli. Samas (nagu meile loenguteski on öeldud) on loomadega tegeledes üsna palju sellist lihtsalt istumist ja ootamist, sest loomad tegutsevad ikka nii nagu ise tahavad ja selle pärast nad rohkem ei tegutse, et sina oma pliiatsi ja vihikuga nende käitumist salvestad ja loodad midagi huvitavat näha. Korralik uurimus on väga aega nõudev ettevõtmine. Tagasi sõites pidime 3 poissi peaaegu maha unustama. Olimegi juba ära sõitnud, kui vaesed mahajäetud helistasid, et nad tahaks ka ikka koju tagasi saada. Õnneks ei olnud me kaugel ja saime tagasi pöörata ning nemad ka ikka bussi peale võtta. Reede õhtust tingituna oli ka üsna suur ummik pidevalt. Venisime nagu tigu. Aga kohale ikka jõudsime.

Täna oli vaja poes käia, sest nälg hakkas majja tulema vaikselt. Sai head ja paremat ostetud, natukeseks nüüd ehk jälle jätkub. Käisin linnas ka ja ostsin endale maailma ilusa termostassi. Kuna mu loengud on enamikus pärastlõunal, siis see on täpselt mu kohvijoomise ajal. Kui muidu pean alati kiirutama ja oma keele ära kõrvetama siis nüüd saan kohvi rahulikult termosega loengusse kaasa võtta ja mõnuga luristada.

Käisin täna Interneti teel teatris ka. Postimees tegi nimelt Peeter Oja monoetendusest "Nüüd tõesti aitab jamast" otseülekande. Nii head võimalust ei saanud käest lasta, ostsin ilusti pileti, sest ilma ju teatrisse ei saa, ning vaatasin täna etendust. Pean ütlema, et väga hea oli. Kõvasti nalja poliitikute ja üleüldse Eesti kohta, ka Oja enda kohta. Aga minu meelest polnud see üle pingutatud ja isegi mitte õel, kuigi kohati päris terav. Naerda sai päris korralikult.

Homme üritan õppimisega tegeleda. Järgmine nädal tõotab tulla päris tihe. Aga eks sellest siis järgmine kord.

Minu uus kollane ja lilleline termos!

Ahjaa, sain täna endale kodulooma ka, ühe hilise porikärbse.

Ning natuke head kuulamist, mida ma viimase paari päeva jooksul lugematu arv kordi kuulanud olen. Peaaegu nagu minust :)

http://www.youtube.com/watch?v=WQbWSvwF4xk

Nädalavahetus kodus

Eesti! Oli ütlemata hea jälle kodus käia. Lennukist maha tulles tervitas mind kuldne sügis, mis püsis terve nädalavahetuse. Nägin kõiki oma kalleid sugulasi/perekonda, ratsutasin, esinesin aktusel, käisin koolikokkutulekul, käisin Elol ja Aronil külas. Ma tõesti ei oska seda tunnet sõnadesse panna...  lihtsalt nii hea oli.
Kokkutulek oli ka uskumatult tore. Klassikaaslased, kellest enamikku polnud juba ammu näinud. Rahvatantsu poisid. Täiesti võõrad koolikaaslased. See oli nii vahva ja lõbus õhtu. Usun, et saan selle poisitiivse emotisooni arvelt nüüd päris pikalt rõõmsasti toimetada. Tõesti, see andis nii palju motivatsiooni ja tegi enesetunde mitme kraadi võrra paremaks. Tulek oli kindlasti seda väärt :)

Reedel läksin õhtul proovi ning laupäeval esinesin kooli aktusel "Soovide valsiga". Jälle sain kinnitust kui väga ma ikka tantsimist igatsen. Teate kui hea tugev tunne see on kui tõmbad vöö kõvasti peale. Selg läheb sirgu ja pea iseenesest püsti. Ning mul pole endiselt esinemis eelset närvi.

Ülejäänud aja olin ja nautisin lihtsalt kuldset sügist, võtsin kodus olemisest viimast. Pühapäeva õhtul käisin Elol ja Aronil külas. 

Esmaspäeva hommikul sain veel natuke Teele-Riinuga olla kuni nad välja läksid. Siis käisin poes ja ostsin head-paremat kaasa. Kott sai ikka maru raske, seda kohe andis lohistada. Enne lennujaama minekut kohtusin veel korra Heleriniga ja siis oligi bussi peale minek. Lipsti turvaväravatest läbi, tee pealt üks Vana Tallinn ka veel kaasa ja ruttu väravasse, et saaks selle hirmraske koti ometi oma õla pealt maha panna. Seal oli mul natuke aega, sai wc-s käia ja siis hoolega järjekorras seista, nii 45 minutit. Miks? Sest 2 mutikest, kes ilmselgelt polnud väga ammu lennanud, sättisid ennast väga varakult väravasse seisma, et ikka esimesena lennuki peale saada. No ja siis arvasid kõik teised ka, et võiks järjekorra moodustada, kuigi väravate avamiseni oli veel umbes tund. Ja nii oligi, et kuna ma ei tanud päris viimasena ka lennukile saada, siis tuligi seista. Pärast sattusin ma veel nende samade mutikeste kõrvale istuma. Vahepeal oli naljakas ja vahepeal oli tüütu. Üks neist oli nii kogukas, et vaevu-vaevu sai turvavöö kinni. No ja siis ma, hästi kasvatatud tütarlapsena, pakkusin, et ma võin neile ise kohvi tellida, sest nad ei rääkinud inglise keelt. Ning selgitasin neile ajavahet Inglismaa ja Eesti vahel ja vastasin veel mõnele küsimusele. Pärast kohvi joomist oli neil muidugi ka tarvis wc-d külastada. Maandudes oli neil hirmus mure kuidas nad ikka oma käsipagasi pea kohalt kätte saavad ja siis veel teine pagas ka. Nad muutusid lausa agressiivseks kui inimesed lennuki vahekäigus seisid ja ootasid, et uks lahti tehtaks. Aga ega need mutikesed siis sellest hoolinud, neil oli ju vaja oma kohvrike kätte saada. Hakkasid lausa trügima ja nügima. Ma igatahes jätsin nad ruttu selja taha, hakka neid veel muidu mööda lennujaama ringi talutama. Mina olin oma osa juba teinud. 

Bussisõit linna kestis jälle tund aega. Päris tüütu oli. Aga õnneks polnud ära tulek seekord nii raske. Ilmselt aitab teadmine, et nüüd on veel ainult 2 kuud jõuludeni kui jälle koju saab ning ma tean, et need 2 kuud tulevad kiired. Kuna ma tegin reedel ja esmaspäeval koolist poppi, siis ongi juba päris kiire, et kõik järgi teha, loengud läbi töötada ja muu asjasse puutuv läbi lugeda. Kuid eile sain kerge šoki ka ikka. Nimelt ei vaadanud ma terve nädalavahetuse jooksul oma ülikooli meili. Seega avastasin alles esmaspäeval kell 8, et kella 6ks pidin ma otsustama, kas ma lähen kevadel Portugali field tripile või mitte. Paanika! Aga kirjutasin kohe õppejõule ning hommikul sain vastuse, et kõik on korras ja ma olen nimekirjas. Huhh, läks õnneks! 

Tänane päev mööduski õppides ja loengus käies, trenn ka. Homme on koolist vaba päev, aga mul on vaja veel esmaspäevase loengu konspekt teha ja lugeda. Ronima tahaks ka jõuda. Seega on päris mõnus tempo peal. Aga see mulle sobib.

Veel ühe positiivse asjana koristasid 2 mu korterikaaslast eile natuke kööki. Nüüd isegi kannatab seal juba süüa teha. Loodame, et nad natukene hoiavad ka seda korda nüüd. Kuid ei maksa lootuseid liiga kõrgeks seada.

Woah

Servus! Mulle endalegi üllatuseks on viimasel ajal kuidagi kiire olnud.

Alustame sellest, et laupäeval olin tööl pärast mida ma õhtul Johannale Huddersfield'i külla läksin. Tal oli uude majja kolimise puhul soolaleivapidu. Ma oskan isegi juba natuke Huddersfield'i kesklinnas orienteeruda, McDonalds on muidugi kõige kindlam maamärk. Aga väga tore õhtu oli, kuid kahjuks olin ma natuke väsinud, sest ma pidin juba 7.45 tööl olema laupäeva hommikul.
Pühapäev möödus koduselt kui välja arvata poes käik. Üsna uimane ja väsinud oli terve päev, sest une tunde jäi eelmisel ööl väheks. Seega läksin üsna varakult magama.
Esmaspäeval oli vaja hommikul natuke linnas poodides käia ja endale korralik käsipagasi kott osta. Muide vihjena võin öelda, et selleks on meesteosakonnad väga head kohad. Siis oli vaja süüa teha ja kooli minna ning otse loengust läksin kokku saama ronijatega ning läksime kõik koos Rock Over'isse. Esimene ronimine pärast suve... käelabad olid päris valusad pärast umbes poolt tundi. Nahk alles pehme ja õhuke, aga küll ta varsti natuke sitkemaks läheb.
Täna hommikul õppisin, pesin pesu, tegin süüa, sõin ja läksin kella kaheks loengusse mis kestis 3 tundi. Siis oli mul tund aega, et käia kodus ja riided vahetada ning asjad võtta ja siis oli trenni minek (poksima). Eelmisel nädalal pärast oma esimest trenni valutasin ma 2 päeva takkajärgi. Ma ei imesta üldse kui ma homme hommikul ka nagu puuhobune voodist välja komberdan. Tänaseks õhtuks oli mul toss igatahes täitsa väljas. Ning asja ei teinud paremaks see, et mu arvuti mikrofonil endiselt midagi viga on ja keegi mind Skypes normaalselt ei kuule. See hakkab juba väljakannatamatult tüütuks muutuma.

Aga praeguse seisuga tundub, et teine aasta on ikka tõesti tegusam. Kuna enamus mu loenguid pärastlõunasel ajal, siis järgmise päeva hommikul tegelen eelmise päeva loengumaterjaliga, loen, teen märkmeid jne. kuni tuleb uude loengusse minna. Aga kogu taustalugemine nagu artiklid ja muu selline asi tuleb veel juurde lugeda. Keegi otseselt ei käsi, aga tore oleks kui seda teeks, või noh, mulle endale on see kasulik. Hetke seisuga on mul juba 2 artiklit vaja lugeda. Tegelikult oleks veel, aga ma pole  jõudnud teisi Interneti avarustest välja koukida. Ning arvestades, et esmaspäeval on mul ronimine, teisipäeval trenn, kolmapäeval ronimine, neljapäeval trenn ... siis võib vist öelda, et nädal on päris tihedalt sisustatud. Aeg-ajalt tuleb sinna veel mahutada tööl käimine ja mõned muud sündmused/toimetused. Seega ärge muretsege kui mind vahel skypes näha pole (peamiselt emme-issi). Mul algas teine kursus ja tundub, et lõpuks ometi saab ajurakud tööle panna. Hetkel mulle igatahes see väljavaade meeldib.

Ning ülejäänud nädal ei tõota sugugi aeglasem tulla, eriti arvestades, et ma tulen reedel Eestisse! Küll ainult nädalavahetuseks, et natuke tantsida ja oma klassikaaslaseid ning teisi koolikaaslaseid näha, aga arvan, et see on üks hea vitamiinisüst, pärast mida on jälle rohkem jõudu siin vastu pidada.

Seega varsti näeme! :)

I'm surrounded by idiots...

Ma ausalt vabanda, et järgnev tekst tuleb stiilis "kuri eestlane" aga mitte ei saa vaiki olla.

1)Täna oli mul loeng, kus olid koos päris mitme erineva bioloogia kursuse inimesed. Üsna tavaline kuna see on aine, mida enamik meist vajab ja see oli ka kõigile kohustuslik. 2) Õppejõud näitas meile sellist veebilehte nagu Textwall (neti leht, kuhu me saame loengu ajal sms'iga küsimusi jms saata) ning palus siis mõnel inimesel sinna midagi saata, et näha, kas see toimib. No ja edasine hämmastas mind ikka korralikult. Ma teadsin, et eks sealt mingeid "vaimukusi" kindlasti tuleb, aga et selline hülge möla, seda ma ei osanud oodata. No tõesti, minu esmane reaktsioon oli:

Ja ega see paremaks ei läinudki. Kõik need inimesed peaksid olema vanuses vähemalt 19/20. Teoreetiliselt võiks ju selleks ajaks juba mingi pähkel pealuu sees olla, aga tundub, et neil lõõtsub seal endiselt tuul. Mul pole midagi nalja tegemise vastu, aga sutsu võiks ju ikka mõelda, enne kui midagi suust, sellel hetkel siis telefonist, välja paiskad. Päris kõike, kõike, mida sülg suhu toob pole vaja maailmale kuulutada. Ma kujutan ette, et nii võivad käituda puberteeti läbi elavad teismelised, aga kui sa oled siiski ülikooli 2. kursusel.... Siinkohal ei taha ma kindlasti üldistada, olen täiesti veendunud, et selles loengusaalis oli ka väga mõistlikke inimesi, kes samuti ei leidnud kogu selle kamarajura naljaka olevat. Kahjuks kipub olema nii, et need, kellel tegelikult midagi öelda ei ole, karjuvad ikka kõige kõvemini oma lolluseid ja teistel polegi enam midagi muud teha kui piinlikult oma sõrmi vahtida. Vähemalt "idioodi detektorit" vaja ei lähe, sest nad tunneb enamasti juba kaugelt ära. Kui nüüd saaks nende vähe teravamate pliiatsitega jutu peale, siis polekski ehk asi nii hull

The roof, the roof, the roof is on fire!

Tegelikult katus õnneks ei põlenud, aga ühes korteris igatahes midagi kärssas. Ehk mul oli eile öösel kell 3 äratus tuletõrjealarmi poolt. Nagu ikka, alguses ei saanud aru, mis kuramuse asi see undab. Ajasin ennast voodist välja, teised olid ka juba toast välja tulnud. Alguses arvasime, et keegi on "nalja teinud" ja lihtsalt alarmi tööle pannud, aga kuna see undas ikkagi järjepidevalt edasi, siis tundus, et ju peab ikka välja ronima. Panin jalanõud jalga ja pusa selga. Läksime välja. Tuli välja, et tegelikult oligi päris alarm, tuletõrjeauto oli kohal ja üks tuli veel juurde. Ühe korteri aknast tuli natuke suitsu, aga vaevalt seal mingit suurt põlengut oli. Ootasime siis 45 minutit õues, terve maja. Ma ilmselt meenutasin siili, kes on talveunest üles äratatud. Lõpuks lasti meid sisse tagasi ja kella 4 ajal sai voodisse uuesti, aga no ei lasta ikka uuesti magama jääda. Natukese aja pärast läks uuesti alarm lahti, see õnneks pandi kohe kinni, ju oli mingi test... aga testida tuli ju ikka 2 korda.
Seega tänane öö oli raske. Selle tulemusena olin ma terve päeva uimane ja natuke pahur. Uskumatu kui palju magamine ikka enesetunnet ja meeleolu mõjutab.

Aga täna sain esimest korda jälle poksima. Oeh kui hea oli. See aasta ei ole ma enam "algaja" vaid juba "edasijõudnu". Alguses oli küll natuke jube, sest teisi uusi edasijõudnuid ei olnud. Aga oioioi kui hea trenn oli. Tundub, et edasijõudnute trennid on ikka natuke teine tera. Ja positiivse üllatusena, ei olnudki ma väga kehva, sain täitsa hakkama. Pragu küll annavad tagumikus mingid lihased, mida ma enam ammu tundnud pole, tunda ja vasak käsi väriseb meeletult millegi pärast. Kuid see oli just see, mida ma pärast mitte väga head päeva vajasin, sest pärast trenni oli kohe tunduvalt parem tuju! :)