Viimane koolinädal. Esmaspäeval oli viimane loeng sellel aastal. Pärast vaheaega tuleb küll veel natukeseks tagasi tulla, aga loenguid enam pole, lihtsalt tähtajad ja üks eksam.

Aga homme kell 6.45 stardime Portugali poole, et olla nädal aega Quinta Sao Pedro külalistemajas, mis asub Lissabonist lõunas umbes tunnise autosõidu kaugusel. See on selline väike külalistemaja keset väikest küla, mis on kõrge aiaga piiratud ja kus on nii 6 hektarit erinevat looduskooslust. Mina koos oma kahe kursusekaaslase Beni ja Luke'iga teeme koos projekti põrnikate kohta. Hakkame uurima kuidas erinevad põrnikaliikide kooslused metsakeskkonnas ja aasal.

Ilmselt tuleb päris tihe ja töökas nädal, aga ma usun, et sellest hoolimata ka väga lõbus ja tore. Eks ma pean loomulikult oma poisse seal ka natuke ohjama ja neile ema eest olema, aga see ei ole enam midagi uut, ma olen nagunii konstantselt nende tugiisik, kes vastutab selle eest, et nad õigel ajal oma tööd esitatud saaksid ja teaksid, mida nad kuskil töös üldse tegema peavad. Ben palus mult juba homme hommikuks kontrollkõnet, et ta ikka õigeks ajaks kohale jõuaks. Seega kohver on pakitud ja kohe varsti tuleb magama minna, et ma ise ka siis ikka õigel ajal üles ärkaksin.

Internetiga pidavat seal olema nii ja naa, aga pigem ei ole. Seega siia ma ei jõua, aga fotoka võtan kaasa ja nädala pärast muljetan siis. Ning ma väga loodan, et ilmaprognoos seekord valetab, sest praeguse seisuga lubatakse terveks nädalaks vihma. Ma plaanisin ikka päevitamise ilma.

Muul teemal ni palju, et neljapäeval oli mul kickboxis grading järjekordselt. Sain tehtud, aga mul pole veel pärast gradingut sellist kergendust olnud. Mitte, et ma poleks osanud, aga ma natuke kahtlesin, kas ma jõuan, sest jõuvarud hakkavad lõppema. Pärast käe surumist ja kummardamist pidin küll natukeseks maha istuma, sest pea hakkas ringi käima, aga tehtud sain ja tagasisidest tundus, et tegelikult olin täitsa tubli :)

Seekord siis roheline

  

Inhale exhale

Istusin maha ja võtsin tassi kohvi, panin hea muusika mängima ja mõtlesin, et viimane aeg oleks siia midagi kirjutada. Pole juba tükk aega jõudnud.

Viimane poolteist nädalat on jälle üsna kiire olnud. Eelmine nädal möödus suuremas osas eksamiks korrates. Mulle üldiselt tundub, et see kordamine ei mõjunud mulle väga hästi, eelmine teisipäev ma peaaegu oleks trenni ära unustanud. Ma ei unustanud, et mul trenn on, aga ma arvasin, et mul on selleni veel tund aega ja kui ma siis kogemata telefoni vaatasin ja avastasin, et see hakkab 7 minuti pärast oli vaja elu kiiremaid liigutusi teha. Aga jõudsin. Ega ausalt öeldes eelmisest nädalast suurt ei mäleta, sest ma tõesti ainult kordasin. Paar päeva olid lausa sellised, kus ma isegi toast väljas ei käinud. Ja just see ongi see, mis vaikselt aga järjepidevalt ajusid pehmendama hakkab.

Reede õhtul kui ma olin juba valmis hambaharja haarama ja magama minema, kutsusid paar eestlast mind aga reede õhtut tähistama ja noh kes see siis ikka eestlastele ära ütleb ja tundsin, et väike tuulutus ei teeks paha. Sattusime mingile couch surfing'u peole. Natuke veider oli. Karvaseid ja sulelisi oli seal ikka igat sorti. Tunnikese vast olime seal ja siis pandi see pubi kinni ja hakati edasi liikuma, aga see koht, kuhu me lõpuks jõudsime ei tundunud üldse väga ahvatlev (nagu ma pärast Kaarlilt kuulsin, siis ei olnudki) ja häbi tunnistada, aga mul tuli juba uni peale ning ma otsustasin koju minna.

Laupäeval tegin hoopis oma lõputöö postrit. Ma ei tea, kas ma olen sellest pikemalt rääkinud, aga põhimõtteliselt pean ma ühe aine jaoks tegema postri, mis on minu järgmise aasta lõputöö... ettepanek? (proposal). Ühesõnaga poster, mis annab väikse ülevaate, miks, kus ja kuidas ma oma lõputööd teen. Ning kuna ma käisin reedel oma juhendajaga kohtumas, siis tegin laupäeval vahelduseks hoopis seda.

Pühapäeval käisin Sheffield'i avastamas. Rohkem küll selle ümbrust kui linna ennast. Aga väga tore oli, Käisime kinos ka, vaatasime filmi "Need for speed". Palju ilusaid ja kalleid autosid, hästi kiiresti sõitmist, kõik autod lõpetasid muidugi väikse plekihunnikuna. Aga pärast oli küll tunne, et nüüd läheks rallit sõitma.

Esmaspäeval võite ise arvata, mis ma tegin. Kordasin. Aga õhtul tuli Katheriin, meie eelmise aasta Eesti society president, meile külla. Saime vanemate olijatega kokku, istusime rääkisime juttu. Mõnus oli. Ja tore oli kuulda, et Katil hästi läheb, kuigi mina olin vist kõige rohkem tema tegemistega kursis kuna ma olen ta blogi jälgija. Tore oli igatahes.

Eile hommiku poole sirvisin veel oma loengud korra läbi ja kell 2 oli eksam. 5 esseeküsimust, millest 2le pidime vastama. Pärast eksamit ei tea kunagi kuidas läks, endal on raske hinnata, aga ma arvan, et pole hullu, läks täitsa normaalselt. Pärast eksamit käisime paari kursusekaaslasega korra Student Unionis, kus nad väiksed õlled võtsid, aga kuna mul hakkas kell 6 trenn, siis jätsin nad üsna pea sinna edasi tähistama ja kiirustasin koju, et asjad võtta ja trenni minna. Trennid on nüüd juba päris intensiivsed, sest kohe-kohe on grading tulemas. Tegelikult on gradingu nädal semestri viimasel nädalal, aga kuna mind siis enam siin pole, lubasid nad mul järgmisel neljapäeval oma gradingu ära teha. Ning kusjuures alles nüüd hakkan ma tundma, et ma natuke isegi tean, mida ma teen ja ei vehkle niisama. Ning õnneks on kõik treenerid kinnitanud, et ma ei pea väga muretsema, sest ma olen gradinguks valmis. Aga eile läksime pärast trenni poksijatega curry't sööma. Täitsa hea oli ja pärast läksime veel natukeseks pubisse. Vahelduseks oli mõnus oma trennkaaslastega väljaspool trenni ka juttu ajada.

Ning täna otsustasin teha õppimise vaba päeva. Lähen ronima ja võib-olla ühele loengule, sest meil on täna koolis Behavioural Reseach Day, ehk välis lektorid tulevad oma tööst rääkima. Aga eks ma vaatan, kas ma jõuan/viitsin/tahan minna.

Aga juba homsest tuleb ennast uuesti kokku võtta, sest järgmise nädala lõpus lähen ma juba Portugali. Ning selleks on vaja ette valmistada. Suurem töö on mul küll tehtud, aga üht-teist on veel vaja nokitseda. Ma juba ootan seda, sest kuigi see tuleb intensiivne nädal (ma tegelikult ka ei lähe sinna puhkama) siis see on ikkagi teises keskkonnas ja natuke teistmoodi ning ma loodan, et ilm on ka ilus. Ja enne Portugali minekut tahan ma oma postri ka valmis saada. Tööd jätkub.

14. aprill tulen koju.

Nädal möödus õppides (üllatus-üllatus), mis on tegelikult tore ja tähendab, et ma olen kõikide oma asjadega ilusti graafikus ja paanitseda pole vaja. Ning kuna meil on 2 ainet nüüdeks läbi ja seega on mul loengud veel ainult esmaspäeviti ja reedeti siis on mul ekstra palju aega iseseisvaks õppimiseks. Ainus halb asi selle juures on, et kui ma päevad läbi oma toas istun ja õpin, siis mingi hetk hakkan ma mõistust kaotama. Eelmine nädal oli üks päev, mille jooksul ma kordagi õues ei käinud. See lihtsalt hakkab aeglaselt ja piinarikkalt ajusid pehmendama.

Kuid reedel oli mul hea võimalus natukeseks kõik peast välja visata, sest me läksime ronijatega nädalavahetuseks Peak Districkt'i ronima. Koha nimi oli Stanage ja see oli 5 km pikkune kivisein kus saab põhimõtteliselt ükskõik kus ronida. Võta lihtsalt köis ja hakka minema. Pluss oli seal veel natuke bouldering'i kive ka. Reedel 6 paiku hakkasime autodega minema, kusjuures 2 poissi otsustasid sinna hoopis rattaga minna trenni mõttes (nad plaanivad mingit pikemat maratoni suvel). Meie aga istusime mugavalt autos. Vahepeal tegime veel poe peatuse, et vajalikku söögikraami kaasa osta. Suurema osa ajast me küll seisime lihtsalt ringis ja üritasime selgeks teha, mida ja kui palju meil vaja on. Selle peale läks vist tubli tunnike. Lõpuks kohale jõudes olid vaesed ratturid meid juba tund aega oodanud. Olid teised päris külmunud ja mitte väga õnnelikud. Ning jälle kord saime telke pimedas püsti panna. Minu meelest pole meil veel kunagi õnnestunud telke valges püstitada. Mul pole muidugi eriti õigust viriseda, sest ausalt öeldes olid kõik väga organiseeritud ja mina karglesin suurema osa ajast lihtsalt ringi ja üritasin sooja saada ning kui telgid olid püsti siis kolisin lihtsalt sisse. Meil oli 2 telki, üks 5 inimese telk ja üks hiiglaslik 6 inimese telk, kuhu me mahutasime 7 inimest. Kuna selles telkimiskohas polnud lõke lubatud, siis istusime niisama veel natuke ja rääkisime juttu. Aga külm oli, rohi ja autod olid härmas. Aga ma nägin tähti! Ma nii igatsen tähti, sest Manchesteris ei näe neid kunagi. Kuna me olime kolmekesi kahele inimesele mõeldud telgi osas (see oli üks hiigelsuur telk, mis oli jaotatus kolmeks kahele inimesele mõeldud osaks ja suure "esikuga") siis ei olnud öösel väga külm õnneks. Mul oli mu soe magamiskott ka. Ainult et meie üllatuseks ja mitte just rõõmuks olime täpselt sellise koha peal, et meie tagant jooksis raudtee umbes 20 m kauguselt läbi. Mind see väga ei seganud õnneks, sest kui ma magan siis ma magan.

Hommikul ärgates ei olnud aga pilt väga rõõmustav. Pilvine, tuuline ja külm. Kui me ronimise kohta jõudsime siis polnud udu tõttu isegi näha seda kohta, kus me täpselt ronima pidime hakkama. Pool päeva ma külmetasin, teise poole päevast käisin ma ringi kahe talvejopega ja siis oli juba päris hea soe. Õhtul läksime veel kõik pubisse sööma, jooma ja lihtsalt soojas olema. Aga selle soojas olemisega on see jama, et kohe tuleb selline kõike haarav uni peale, et peab ikka väga kõvasti pingutama, et mitte magama jääda. Ning siis sunniti mind veel piljardit mängima, mida ma absoluutselt ei oska. Aga ühe mängu pidasin vastu. Ja siis läksime telkimisplatsile tagasi ja kõik kolisid meie telgi eesruumi, sest nii oli soojem ja istuti ning juteldi veel veidi kuni kõik olid juba piisavalt väsinud ning mindi magama.

Aga järgmisel hommikul ärgates oli juba hoopis teine pilt - päike paistis tuul oli vaikne ja mõnusalt soe. Pühapäeval olime selles osas kus sai bouldering'i teha, sest keegi ei viitsinud eriti rabeleda. Ning kuna mul on juba nii välja kujunenud, et ronimisreisidel ei ole minu peaeesmärk mitte ronida vaid lihtsalt naudida väljas olemist siis ega minagi eriti pingutanud. Kuigi poisid siiski alguses alustasid üsna suure õhinaga, siis paari tunni pärast ei viitsinud nemadki enam ronida ja siis me mässasime natuke aega slacklinega ja lihtsalt päevitasime ja olime. Väga mõnus oli peab tunnistama. Õhtul tagasi jõudes oli selline tunne, et oleks hea meelega veel paar päeva olnud.

Igatahes oli see väga vajatud vaheldus. Ning väga tore oli.

Tõmbasin nüüd nädalale taldrikutäie sooja tuunikalasalatiga joone alla. Ma tean, et ma kõlan nüüd nagu vanamemm, aga no küll see aeg läheb ikka kähku. Nagu see nädal alles algas ja homme on juba jälle esmaspäev.

24. veebruar. Vabariigi aastapäev. Mina käisin aga paraadi asemel Martin Mere'i märgalal kursusega. Aga õhtul saime siiski eestlastega kokku, vaatasime presidendi vastuvõttu, sõime kartulisalatit, lihapirukaid, sprotivõileibu, küpsisetorti ja meekooki, võtsime pitsi viina ja ajasime juttu. Meiega oli ka siinne eestlasest lektor Kai Uus, kes on imetlusväärselt energiline ja nooruslik naisterahvas ning tema eestvedamisel sai isegi "Saaremaa valssi" lauldud ja tantsugi löödud. Tõsi küll, me noored olime üsna tagasihoidlikud. Aga igati meeleolukas õhtu.

Natuke tähtpäeva valguses, kuid tegelikult olen seda juba mõnda aega mõelnud ning ükspäev sattusime Heleriniga ka arutama, et kuidagi natuke nukker on. Inimesed on muutunud kibestunuks. Pidevalt vingutakse absoluutselt kõige üle, alustades palkadest ja valitsusest, lõpetades Eurovisioonile mineva lauluga. Ma saan aru, et vahel on väike vingumine väga rahuldust pakkuv, aga no kuulge, seda ei ole vaja kõikjal kuulutada. Keegi ei jõua lõputult lugeda artikleid stiilis, et kohe kui saan lähen Eestist ära, siin on ju nii vastik; palgad on ikka nii väikesed, Soomes saab 3 korda rohkem; riik ei anna laste kasvatamiseks piisavalt raha ja kas me siis sellist Eestit tahtsime? Ma ei saa aru, kust on tulnud selline abitus. Kõik on vaja kandikul ette kanda, selle peale ei tule keegi, et neil on ju 2 kätt küljes, mine ja tee midagi enda heaolu jaoks ise ära, miks sa ootad, et keegi seda sinu eest teeb?  Istudes ja internetti oma sapiste kommentaaridega reostades ei hakka keegi rohkem palka saama ega muutu õnnelikumaks. Ma arvan, et mina soovin meie riigile sünnipäevaks rohkem hakkajaid inimesi, kes võtavad kätte ja pakuvad välja lahendusi ning hiljem aitavad neid ka rakendada ning ei unusta selle juures ära väikest naeratust ja rõõmsat meelt.

Üldiselt on läinud nädal õppimise tähe all. Võtsin ema head nõu kuulda ja hakkasin endale päevaplaani kirja panema ning peab tunnistama, et see töötab äärmiselt hästi. Nii ei lähe järg käest ära ning ei teki paanikat, et ei tea kuhu poole joosta. Niimoodi on hea paberi pealt vaadata, et nüüd on aega õppima hakata ja siis hakkadki. Päevad on tihedalt sisutaud ja aeg läheb lennates. Ka tööd saab palju rohkem tehtud nii.

Aga kuna päevad ei ole vennad, siis päris 100% see alati ei tööta. Näitkes eile lihtsalt ei läinud eksamiks kordamine kuidagi. Esimese hooga ei saanudki väga kurta, aga siis vajus asi ära uuest ree peale ei saanudki. Eks tegi natuke tusaseks küll, aga ega vägisi pole ka mõtet. Nagunii peaks kõik uuesti üle kordama ja kilplase tööd pole ju ka mõtet teha.

See nädal oli üldse tervise ja kehaliste vigastuste suhtes raske. Terve nädala olen selline pool tõbine olnud. Ei lähe nagu edasi ega tagasi. Jalavann, sinepiplaastrid ja meega tee. Täna on olemine juba parem. Neljapäeval aga peksin järjekordselt oma nukid trennis katki. Seekord lausa 3st kohast. Päris ebamugav on. Reedel aga hõõrusin mõlema jala kandadele suured vesivillid. Oma vanade katkiste tennistega, millele tallad sisse panin (saab veel kanda küll ju). Sellega sai minu kannatus otsa ka, lendasid prügikasti ning eile käisin ja ostsin (£1!) uued tennised.

Reedel tuli Johanna siia, sest meil olid õhtuks piletid Gavin Degraw kontserdile. Ega ma sellest lauljast enne midagi ei teadnud kui Johanna mulle rääkis eelmise aasta lõpus, et lähme, ta ei taha üksi minna. No ja miks mitte. Käisime kõigepealt pitsat söömas ja jutustamas ning siis läksimegi kontserdile. Saal oli suhteliselt väike, aga inimesi oli mõõdukalt. Keegi seljas ei elanud ja õhku jätkus. Kontsert oli täitsa lahe, lood olid head ja meeleolu ka. Jäime mõlemad rahule. Pärast kontserti läks Johanna oma sõbranna juurde (sest seal on rohkem ruumi magada) ning mina läksin koju.

Uni oli aga rahutu, nägin pidevalt unenägusid ja ärkasin mitu korda üles. Eks selle pärast ei läinud laupäeval õppimine ka eriti edukalt. Õhtul vaatasin Eesti Laulu. Mulle küll meeldib võidu lugu ja ma arvan, et see on Eurovisioonile täitsa sobilik. Tegelikult meeldisid mulle see aasta peaaegu kõik lood.

Täna, ilusti välja puhanuna, olen ma aga väga produktiivne olnud. Mõtlesin et teen oma research proposal'iga algust, aga kuna õppimiseks oli ühtekokku planeeritud 6 tundi ning töö lendas käes, siis ma sain alustamise asemel selle juba peaaegu valmis. Mul oli eelnev taustalugemine suuremas osas tehtud juba, seega oli täna vaja see lihtsalt kokku panna ning eks meeldivat ja põnevat tööd tehes lähegi see edukamalt. Kahjuks pole eksamiks kordamine nii huvitav.

Lõpetuseks minu väike üllatusmuna loomaaed. See naljakas mehike vasakul on tegelikult vesivärvid ning üks auto oli ka veel, aga sellega sõitsin ma laua kõrval olevasse kilekottide hoidmise kotti ja ei leidnud enam ülesse. Naise roolis eksole...