Ilusat Vabariigi aastapäeva!

Mul on täna kohutav koduigatsus ja samas olen ma nii rõõmus. Kuigi ma ei saa olla kodus ja teiega koos tähistada, vaatasin ma ikkagi paraadi, kuulan isamaaliseid laule ja õhtul tähistame siinsete eestlastega meie väikese kodumaa sünnipäeva. Selle poole aastaga, mis ma Inglismaal olen olnud, olen aru saanud kui väga ma tegelikult Eestit armastan ja et kuskil mujal ei ole parem kui kodus. Ma olen alati Eestit armastanud, kuid siin olles on minust tõeliselt uhke eestlane saanud. See, et ma olen üks sellest väikeset riigist ja nendest vähestest inimestest, teeb mind eriliseks. Ma olen eestlane koos kõigi nende halbade iseloomujoontega, mille üle nalja visatakse, samas olen ma eestlane koos kõigi nende heade külgedega, mis teeb meist isemoodi rahva. Juba meie ajalugu on uskumatu, see et oleme läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest ning ikkagi saavutanud oma eesmärgid, näitab kui tugevad me tegelikult oleme. Igapäeva mured võivad jätte mulje, et paljud asjad on halvasti, loomulikult on ka palju asju, mida annaks teha paremaks, kuid uskuge, ükski riik ei ole veatu. Tegelikult peaksime oma väikese maa üle olema uhked, sest oleme saavutanud palju arvestades kui vähe aega me oleme alles iseenda peremehed olnud.
Seega punume juuksed patsi, seome rahvariidevöö pihale ja hoiame naeratades pea püsti.
Palju õnne!

Aitäh

Aitäh kõigile kallitele inimestele, kes selle päeva ilusamaks ja erilisemaks tegid! Ma olen väga õnnelik ja rikas.
Aga sünnipäevast endast. 20.... imelikul kombel on mul täitsa selline tunne, et nüüd ma olengi 20, sain selle ühe päevaga vanemaks. On tunne, et nüüd tuleb nagu suureks saada. Tavaliselt ei ole mul pärast sünnipäeva mingit erilist tunnet, et olen aasta vanem, aga see aasta on. Võib-olla on see tingitud sellest, et nüüd algab minu vanus number 2ga. Laupäeva õhtul käisime väljas ja võtsime uue numbri tantsu ja tralliga vastu. Täna olen vaikselt isekeskis tähistanud. Vaatasin kõikide lõpetamisete pildid üle ja täheldasin, et ma tegelikult olengi suuremaks saanud. Naljakas on.
Ning minu tavaliselt paukuva pakase ja tuiskudega sünnipäevast on sujuvalt saanud ilus kevadine sünnipäev.

Krookused õitsevad

Ning päevitada saab täitsa edukalt

Jaht

Lugu on nii, et tihti jahivad igasugused organisatsioonid (Unicef jne) täpselt selle tänava peal endale annetajaid, kus minu teekond erinevate ülikoolihoonete vahet kulgeb. Ja pean tunnistama, et ma ausalt natuke kardan neid juba. Mitte, et nad kuidagi kurjad oleksid, aga üsna sihikindlad küll. Tavaliselt meesterahvad võtavad naisi rajalt maha lausega u "Tere kaunitar, kus sa küll kogu mu elu oled olnud?" (üks ja seesama mees on minuga juttu alustanud täpselt selle lausega juba 3 korda! Ta peaks oma avalauset muutma, see pole enam originaalne) Ma saan aru, et nad teevad seda ülla eesmärgi nimel, aga mulle ei meeldi, kui ma pean igal sammul nendega võitlema ja sama juttu 4 korda päevas kuulama, samas ei taha ju ebaviisakas ka olla ja tuima näoga edasi marssida, kui teine sinuga vestlust alustab. Viimased päevad olen ennast saanud välja vabandada kas sellega, et ma olen nendega juba vestelnud (mida ma ka tegelikult olen teinud) või sellega, et mul on jube kiire järgmisesse loengusse (mida mul tegelikult alati ei ole). Peale selle on mul natuke teine nägemus nälgivate Aafrika laste aitamisest. Kohati on tõesti tunne nagu põgeneks jahimehe eest, üritad minna ikka nii neist mööda, et nad sind tähele ei pane või kõnnid hästi kiiresti pea maas.
Ma saan aru, et nälgivaid lapsi on vaja aidata, aga palun ärge ahistage!

Alarm!!!

Eilne päev oli raske. Alustame sellest, et reedel käisime eestlastega väljas ja laupäeval käisin Hudderfieldis Heleni, Johanna ja Kertuga peol, seega olin ma pühapäevaks üsna surnud. Läksin siis ilusti vara magama, et esmaspäevaks välja magada, aga võta näpust. Kell 4 öösel hakkas meie vargaalam millegi pärast karjuma ja me ei saanud seda maha, sest see oli nähtavasti katki läinud.  Peale selle polnud meil elektrit. Nii me siis istusime pimedas ja kuulasime alarmi üürgamist nii pool tundi. Kui see lõpuks vait jäi ja ma uuesti voodisse sain, oli kell umbes pool kuus. Äratus oli kell 7, sest loeng hakkas kell 9. Loomulikult magasin ma tund aega sisse. Õnneks jõudsin õigeks ajaks kooli, sest mul oli essee kirjutamine, kust puudumine oleks mulle 10% minu lõpuhindest maksma läinud. Pärast seda koju minnes kuulsin juba poole tee pealt kuidas meie alarm jälle undas. Isegi politsei käis kontrollimas, kas kõik on korras. Siiski tuli landlord varsti ja pani selle põrguasja lõpuks vait. Varsti pärast seda olid mul ukse taga teoloogia tudengid Lõuna-Koreast, kes tahtsid teha mulle presentatsiooni, kuidas pääseda Suurest Katastroofist, mis üsna varsti tuleb. Kuulasin nad siis ilusti ära, kuigi vahepeal ajas hirmsasti muigama, aga hammustasin huulde ja üritasin tõsiseks jääda. Kui ma siiski ütlesin, et ma ei taha praegu nende ohutusmeetmeid kasutusele võtta tundusid nad üsna pettunud. Vähemalt said nad vetsus käia minu juures (mis on minu meelest palju suurem teene).
Põnevust mul siin ikka jätkub, vähemalt ei hakka igav.