Nonii, peaaegu 2 nädalat vabadust on juba seljataga ja nädala pärast tulengi juba koju. Eelmisel kolmapäeval oli Betil sünnipäev ja õhtul oli Ewerti ja draakonite kontsert. Kuna ma ostsin suures tuhinas Jamesile ka pileti, siis tuli tema ka õhtul Manchesteri. Istusime koos paari teise sõbraga enne kontserti meie juures, sõime minu küpsetatud šokolaadi kooki ja jõime veini. Kella 7 ajal jalutasime Deaf Institute'i, kus kontsert toimus. See oli sellises üsna väikeses ruumis, inimesi just murdu ei olnud, aga nii oligi hea, keegi ei elanud seljas. Peale meie oli seal veel paar meie kohalikku eestlast. Kontsert ise oli jube hea. Nad mängisid lugusi uuelt plaadilt ja Good Man Down ja In The End tulid ka ära. Meie loomulikult vastasime nende küsimustele ikka kõvasti ja eesti keeles, mis neid parasjagu muigama võttis :) Pärast saime veel autogrammi ja pilti ka teha. Mina jäin küll väga, väga rahule ja suur naeratus oli kuni magama minemiseni suul.

Kontsert

Meie rõõmus seltskond 

Uus plaat koos kõigi autorammidega

See oli üks ütlemata tore viis oma ülikooli lõpetamist tähistada. Nädalavahetusel läksin Sheffieldi ja laupäeval käisike Jamesiga Yorkis. Kuna ma olen nii palju kuulnud, et see on väga ilus linnake, siis tahtsin ise järgi vaadata ning kuna see pole Sheffieldist väga kaugel, siis tegime väikse väljasõidu. Käisime Yorki vangikoobastes. Seal on erinevad ruumid, kus näitlejad mangivad/jutustavad kuidas asjad keskajal seal toimusid. Kokku oli vist 7 tuba ja nägime kõike: timukaid, katku, kohtumõistmist, nõidasid. See on korraldatud nii, et vahepeal peavad külastajad näitemängus osalema ja meid üritatakse pidevalt ehmatada ja kiljuma panna. Ruumid on hämarad ja vahepeal kustutati tuled ära jne. Jamesil oli üsna lõbus vaadata, kuidas ma iga natukese aja tagant kiljatasin ja temast kinni krabasin. Päris lõbus ja hirmus oli. Käisime veel söömas ja jalutasime natuke niisama ringi. Oli tõesti armas väike linnake, umbes nagu Viljandi. Õhtul tegime veel süüa ja kutsusime naabrid ka kampa. 

Pühapäeval magasime, tegime trenni, vaatasime "Nagu kaks tilka vett" ja mina küpsetasin kooki. Õhtuks olime naabrite juurde sööma kutsutud. Kõik kiitsid mu pagari oskuseid ja peaaegu kogu kook pisteti nahka. Kuna naabrinaine Ruth on hetkel beebi ootel, siis kuidagi läks jutt selle peale, et lapse sugu saab ennustada kui panna sõrmus paela otsa ja seda ema kõhu kohal hoida. Kui sõrmus hakkab tegema ringe, tuleb tüdruk, kui pendeldab edasi-tagasi tuleb poiss. Laura ja Lawrence proovisid kätt, aga ei tulnud väga välja. Ma olen seda mitmeid kordi teinud (ennustanud kui paju ja mis soost lapsi keegi saab) niiet, ma siis võtsin asja enda kätte ja voila - tüdruk tuleb. Nad pärast kahtlustasid, et äkki ma olen nõid, niiet ma ravimtaime teedest ei hakanud parem rääkima. 

James arvas, et minu välimusele võiks väikse täienduse teha

Natuke minu edasistest plaanidest ka. Ma olen siiamaani pidevalt muretsenud, kuidas ma raha oma magistri eest maksmiseks kokku saan. Kui ma esmaspäeval faktidele otsa vaatasin ja natuke arvutamist tegin siis sain ma aru, et nende võimalustega, mis meil hetkel on ei mängi kuidagi välja. See aga põhjustas mul täieliku paanika ja korraliku nutuhoo. Kui ma siis nuttes telefoni otsas Jamesiga rääkisin, suutis ta mind veenda, et see pole tegelikult maailma lõpp veel kui ma oma õpingud aasta võrra edasi pean lükkama ja vahepeal töötama. Ta veenis mind ka, et ma ei pea ettekandjana töötama või pubis õlut valama. Kui ma teisipäeval veel Huw'le aitäh ja head aega ütlema läksin, siis sain ma terve tunni pikkuse karjääri nõustamise ning ta ütles täpselt sama, mida James: see ei ole maailma lõpp kui ma aasta vahepeal töötan. Ning ta näitas mulle, et tegelikult on minu erialaga seotud töökohti saadaval küll ja kui ma oma CV kallal natuke nokitsen, siis ei peaks ma ka töökoha saamise pärast väga palju muretsema. See rahustas mind lõplikult maha ja nüüd on mul varuplaan olemas. Mul on veel üks võimalus suurem summa raha saada, aga see selgub alles mõne aja pärast. Nii kaua võtan Huw nõu kuulda ja puhkan natuke, võtan aja maha ning mõtlen veidi elu üle järele. Ja eks siis kuskil suve keskpaigas selgub, kas ma saan kohe magistrisse minna või lähen hoopis aastaks tööle. 

Homme on vaja juba pakkima hakata ja oma viimases trennis ära käia. Reedel tuleb võtab James mind ja kõik minu kompsud auto peale ja lähen tema juurde, kus ma olen kuni kolmapäevani ja siis tulengi juba koju :) 

Varsti näeme!

Ahoi!

Üle pika pika aja, aga seekord on mul teile midagi öelda: MUL ON ÜLIKOOL LÄBI!!!! Eelmisel neljapäeval tegin oma esimese ja viimase eksami ning siirdusin otse kell pool 12 päeval pubisse, et see õllega alla loputada. Tegelikult polnudki nii hull, ma arvan, et läks täitsa normaalselt.

Pingelangus oli aga üsna kõikehõlmav. Kui ma kell 6 õhtul pubist koju tulin tabas mind korralik peavalu, millele järgnes varsti seljavalu. Sõime veel Betiga pitsat ja vaatasime filmi ning kell 10 õhtul olin ma voodis. Reedel oli üleüldine (pinge)langus, sest kuidagi ei olnud hea olla (ning kuna ma magama minemise ajaks olin juba täitsa kaine siis välistasin ma pohmelli), vahepeal tundus, et nagu hakkaks uuesti haigeks jääma, siis oli lihtsalt pea paks otsas või valutas. Ei saanudki aru, mis mind täpselt vaevas. Tegin isegi lõunauinaku. Õhtul tuli James Manchesteri ja sõime jäätist ja läksime varakult magama. Aga pingelanguse järellainetusi tuleb ikka veel ette. Eile õhtul, enne kui James koju tagasi hakkas minema, hakkasin ma heast peast nutma. Ise ka ei osanud öelda, miks.

Pühapäeval oli mul aga pildistamine. Nimelt lubasin ma ennast juba mõni aeg tagasi ühele juuksurisalongile juuksemodelliks. Kolmapäeval valmistati mu juuksed ette: lõikus jäi samaks, aga hetkel olin ma erk oranž. Mulle väga ei meeldi ja homme hommikul lähevad mu kiharad üle värvimisele. Ma ei teagi, miks, sest natuke rohkem kui aasta tagasi olin ma just selline porgandi karva peaga ja mulle väga meeldis. Võib olla olen ma lihtsalt vanemaks saanud või siis ei meeldi see värv mulle selle lõikusega, mis mul praegu on. Igatahes, pühapäeval läksime juba hommikul kohale (James tuli kaasa), kus tehti mulle meik ja kaks erinevat soengut ja mõlemast soengust pildid. Meik oli selline, et esimese asjana tuli mulle pähe, et nüüd olen ma nagu päris panda (James kutsub mind pandaks). Tegelikult nii hirmus polnud, aga ega ennast peeglist esialgu ära küll ei tundnud. Pilte pole ma ise veel näinud, aga nad lubasid mulle meilile saata mõned kui nad on paremas välja valinud. Eks ma siis näitan teile ka. Aga mis mulle selle juuksevärvi juures siiski meeldib, on see, et väikeseks Müüks on väga lihtne kehastuda.

Tegelikult on mul veel üht-teist toimunud. Paar nädalat tagasi käisime Twigi sünnipäeva puhul kartidega sõitmas. Täitsa äge oli. Ma olin küll seal viimaste seas, aga lõbu oli laialt. Sõitsime 2x 15 minutit ja lõpuks olid käed täitsa väsinud. Tegime Jamesiga pilti ka

Ilupilt

ja naljapilt

Eelmisel nädalavahetusel oli Matti sünnipäev ja selle puhul käisime jahipüssidega taldrikuid laskmas. Esimene soojendusring ei saanud ma ühelegi pihta, aga järgmises "võistlus" ringis, sain juba 5le taldrikule pihta. Tegelikult ongi nii, et kui esimesele pihta saad, siis edasi läheb juba kergelt, sest siis saab nõksule pihta. James oli üks parematest, ta sai 15st taldrikult 11le pihta. Kokku lasksime 25 padrunit igaüks. Viimased paugud olid tegelikult juba päris ebamugavad, esimesed 15 ei saanud midagi aru, aga pärast seda oli püssi tagasilöök juba natuke valus. Pärast oli vist kõigil väiksem või suurem sinikas õlal. Pilti pole mul teile näidata, sest James elas mulle nii pingsalt kaasa, et unustas pilti teha.  

Ja mida ma siis nüüd tegema hakkan kui mul kooli enam pole? Kõigepealt ma puhkan natuke ning siis on juba terve rida asju, millega tegelema peab hakkama. Kolmapäeval lähme Ewerti ja Draakonite kontserdile! Nad tulevad Manchesteri ja sellist võimalust ei saa ju ometi maha magada. Tegelikult on mul ainult 2 ja pool nädalat veel jäänud, sest 27. tulen koju. Selle aja sees pean oma korterist välja kolima ning kõik viimased otsad veel kokku tõmbama, sest järgmisel sügisel ma ju siia enam tagasi ei tule. 

Praegu on päris mõnus hommikul kella 8ni magada ja rahulikult Terevisiooni vaadata. Täna on lausa suviselt soe ilm ka. Ilmselt kirjutan siia ühe pikema 4 aasta kokkuvõtte ka varsti, tuleb ju see asi siin kuidagi kokku võtta ja ära lõpetada.