Ahoi! Mul on täna jälle vaba päev. Algselt arvasime, et saame 10 päeva järjest väljas käia ühe päevase vahega, aga nüüd oleme aru saanud, et pühapäeval tööd ei tehta ja lind ka ei lenda. Ühest küljest on see hea, sest 6 päeva jutti väljas käia on üsna väsitav, aga samas kaotame nii kokkuvõttes päris mitu päeva. Aga see on jällegi asi, mida me kuidagi muuta ei saa, seega on nagu on.

Üldiselt on okei. Esmaspäev ja teisipäev saime alles lõunast välja, mis meid kõiki tigedaks tegi. Rosie vestles teisipäeval Ken’iga natuke ja tundub, et see mõjus, sest järgmistel päevadel jäi ta ainult pool tundi hiljaks ning saime varem parki ja korralikud täis päevad teha.

Laupäeval käisime 3000 m kõrgusel andmeid kogumas. Mõnus oli vahelduseks teistsuguses keskkonnas olla. Ei pidanud ennast läbi tihniku pressima vaid sai lahedalt mätaste vahel jalutada. Aga nii kõrgel on ikka tunda, et õhk ei ole enam nii tihe, vahepeal pidi ühe hingetõmbe asemel kaks tegema.

Töö koha pealt nii palju, et nüüd on mul forest hog’i kaka leidmise asemel vaja seda mitte leida, sest seda on igal pool ja nii ei saa ma vett pidavat kokkuvõtet teha. Otsustasime, et ma peaks veel teist meetodit ka kasutama, et andmeid koguda. Tööd jätkub.

Järgmisel nädalal lähme jälle kõrgustesse ning jääme sinna paariks päevaks telkidega. Ilmselt lähme kolmapäeval, aga siin ei tea kunagi, millal miski täpselt juhtub. See koht tundub jutu järgi väga ilus olevat. Eks ma muljetan järgmisel pühapäeval.

Natuke hakkab koduigatsus tulema. Ühest küljest ei taha ma veel ära minna, sest tööd on vaja palju teha, enne kui saab rahuliku südamega lahkuda. Aga mul hakkab tekkima igatsus tuttavate ja “omade” asjade järele. Aafrika on üks kummaline koht, ilus, aga kummaline. Siin pole peaaegu miski sarnane Euroopaga. Tõsi, ilm on meil Eesti suvega üsna ühesugune. Vahepeal on ilus, soe ja päikeseline, aga siis võib nädal aega järjest olla pilves ja vihmane (siin on tegelikult rohkem udune kui vihmane. Ma pole veel elu sees nii palju ja paksu udu näinud.)

Kuni me saame iga päev väljas käia ja endmeid koguda on kõik tegelikult hästi, sest siis pole aega ega jõudu millegi muuga tegeleda. Vabad päevad on need, mis vahepeal natuke nukraks teevad. Aga tegelikult pole enam üldse väga palju jäänud, kaks ja pool nädalat. Ning selle ajaga pean ma veel palju andmeid saama, seega pole hullu. Mööda metsa kolades läheb aeg ruttu ja mõtted püsivad pidevalt töö juures.    

Teie nautige aga seniks suve. Tundub, et ma olen tagasi tulles see kõige kahvatum

Ahoi

Praegu on natuke vabam hetk ja kasutan võimalust, et endast märku anda. Esmaspäevast reedeni oli tihe töö, käisime iga päev hommikust (8-9) kuni kella 5- 5.30ni väljas. Teate see on päris väsitav, sest kohati peame läbima sellist võsa, et endast meeter ettepoole ei näe ja siis natukese aja pärast tuleb mäest üles ronida ning selle kõige vahepeal peab kakat ka otsima. Peale selle tuleb veel seljakotti kõigi vahendite ning söögi ja joogiga kaasas kanda. See on raske töö.

Kogu minu varustus, mida ma endaga kaasas pean kandma

Mina ilusa suure hunniku forest hog'i kakaga

Eile läksid Katy ja Nikki ära oma ninasarviku projekti tegema lõpuks. Nüüd oleme neljakesi. Vahelduseks on väga mõnus, sest siiamaani oleme pidevalt 7-8-9 kesi olnud. Palju vaiksem on ja nüüd saab vahepeal endale nurga leida ja veidi omaette ka olla.

Meie maja. Meie korter on kolmandal korrusel paremat kätt

Eile (laupäeval) saime ainult kella 12ni väljas olla, sest Katy ja Nikki läksid meie autoga ära. Seega täna (pühapäeval) on meil vaba päev, sest transport puudub ning ka rangerid ei saanud täna töödata kuna keegi polnud neile öeldnud, et me tahame pühapäeviti ka väljas käia ning neil olid juba plaanid tehtud. Homsest saame endale uue auto, aga kuna see kuulub Kenyan Wildlife Service’le (KWS) siis ei tohi Rosie sellega sõita ja meile andtakse autojuht. See aga tähendab, et meil on veel vähem kontrolli ajastamise üle (see “Keenia aeg” on ju nii nagu ta on). Aga loodame, et kõik läheb ilusti ja meil ei teki suuri probleeme. Homsest alustame 10 päevast töö tsüklit. Nüüdsest lähebki nii, et 10 päeva tööl ja üks päev vaba, sest aega ei olegi enam nii palju jäänud, aga tööd on veel kõvasti vaja teha.

Laupäeva hommikul nägime leopardit. Lamas teine rahulikult kohe tee kõrval ja ei lasknud ennast meie kohalolu sugugi segada

Üldiselt: siin on tore ja ilus, aga alles nüüd saan ma aru kui palju loevad siin tutvused ja kui palju peab siin kõige eest maksma ja kui palju peab siin millegi saavutamiseks inimestega kohtuma, kohvi jooma ja kõvasti naeratama. Selleks, et me saaksime rahulikult oma tööd teha, peame maksma absoluutselt kõigile inimestele, kes kas või kaudselt meiega seotud on. Ja neid inimesi, kes arvavad ennast seotud olema, on palju. See on muidugi kõik “must raha” ülikool ei tea, et me seda tegema peame ning just “peame”, sest vastasel juhul võidakse meile hommikul öelda, et sorry, aga meil pole teile täna rangereid anda ja me ei saa välja minna. Või kaovad meie varitsuskaamerad ära. Ühesõnaga, võimalusi meie kõigi projektid pekki keerata on mitmeid ning nende vältimiseks peame me maksma.

Vahepeal on üldse tunne, et siin peab oma eesmärkide saavutamiseks kaks korda rohkem võitlema, sest kõik näevad sinus mingit väikest lisahüve, olgu selleks siis tasuta transport või raha või midagi kolmandat. Ma vahepeal mõtlen, et kui mina peaksin seda siin korraldama, siis ma läheksin vist hulluks. Õnneks on üks meie lektoritest siin kandis juba 13 aastat tegutsenud ja see on täiesti hämmastav kuidas ta on võimeline asju korda ajama.

Aga tegelikult pole asjad nii tumedates toonides kui nüüd mulje võis jääda. Tegelikult mulle väga meeldib praegu. See, mida ma praegu teen on ju mu unistus. See on raske ja igal õhtul koju jõudes oleme kõik täiesti läbi omadega, aga sa vähemalt tunned, et oled oma energia kulutanud millegi peale, mis loeb. Ning kui ma ükskord lõpptulemust paberile trükituna näen, siis olen kindel, et see rahuldus tunne on seda kõike väärt.  

Kirkele veel üks elevandi pilt

Minu forest hog

Leia puldilt ranger

Puu- ja juurviljad on siin tohutult odavad ja head. Meie korterile väga lähedal on väike turu tänav, kus meil on juba oma väike pood, kus me käime kõike head ja paremat värsket ostmas. Üks suur mango nt maksab 20 kohalikku shillingit, mis on umbes 10 euro senti.

Inimestest: meid on 4 – mina, Vicky, Tommy ja Rosie. Rosie on doktorant, kes teeb siin  oma projekti ja samal ajal hoiab meil silma peal ja hoiab kõike käigus ning tegeleb kõige selle “asja ajamisega”. Vicky on magistrant ja väga tore ning lõbus neiu. Tommy on samuti magistrant ja muidu väga tore poiss, aga talle meeldib kohutavalt vaielda. Kuna me 3 töötame kogu aeg koos, siis mina ja Vicky peame Tommy’ga tuliseid vaidluseid maha. Vicky juba naerab, et me oleme nagu vana abielupaar, nii kui transect seisma jääb ja me midagi mõõtma hakkame, siis läheb kaklus lahti: mina hakkan midagi tegema, Tommy ütleb, et ma teen seda valesti, mina ütlen, et ei tee ja nii see vaidlus kulgeb. Üks tõestab enda seisukohta, teine enda oma, sest kui ma tean, et mul on õigus siis nii palju on kul jonni küll, et mitte alla anda. Aga me lepime lõpuks alati ära ja tegelikult saame kõik omavahel väga kenasti läbi ja peale vaidlemise on meil ka väga lõbus.

Kui te nüüd mõnda aega minust ei kuule, siis on see selle pärast, et ma olen iga päev õhtuks nii väsinud, et lihtsalt ei jõua kirjutada siia. Aga hiljemalt 10 päeva pärast jätan ikka mõne rea, et kuidas läinud on. Seniks tsaupakaa 

Tansaania 19 juuni - 4 juuli

18 juuni

Kell 17.55 tõusis lennuk Tallinna lennujaamast õhku ja hakkas Poola poole sõitma. Varssavis oli vahepeatus paar tundi. Siis uuesti lennuki peale ja Brüsseli poole. Varssavi lennujaamas ootasin lennule minekut ilmselt enamike Poole Europarlamendi saadikutega, natuke naljakas oli seal nende vahel oma saabaste ja seljakotiga olla kui nendel olid kenad riided ja läptopid kaenlas. Lend läks ilusti ja kella 10 paiku maandusin Brüsseli lennujaamas, kus seadsin ennast pingi peal sisse ja ootasin Iggy’t, kes saabus 12 ajal. Aga millest ma aru ei saa on see, et Brüsseli lennujaamas on ainult pool tundi tasuta internetti! Brüsseli lennujaamas. Arusaamatu. Igatahes kui Iggy kohale jõudis kolisime ümber natuke vaiksemasse kohta ja mina rullisin oma magamiskoti lahti ning läksin põrandale magama. Tavaline öö lennujaamas.

19 juuni

Hommikul hakkasime teisi ootama. No ei tulnud neid, ootasime ja ootasime. Mina olin täiesti kindle, et me pidime kokku saama check-in laudade juures. Iggy andis enda koti ära, aga mina ootasin veel, sest Ricky pidi mulle tooma magamismati. Lõpuks kui kell juba kriitiliselt palju sai, otsustasin, et annan oma koti ära ja lähme turvaväravatest läbi. Aga siis nagu külm ämbritäis vett, tuli välja, et ma olin kottide ära andmise aja maha maganud. Paanika! Jooksime elu eest turvaväravate juurde. Õnneks sain oma suure kotiga sealt läbi, aga enamuse vedelikest nagu šampoon, duššigeel ja päikesekreemid, tuli ära visata. Oi kui kohutav see elamus oli. Oma väljumis värava juurde jõudes pidin kõigepealt paar minutit rahunema. Edasi läks kõik juba ilusti. Lõpuks lennukis istudes oli suur kergendus. Minuga ei juhtu kunagi selliseid asju, ja nüüd siis just enne 2 kuuks Aafrikasse minekut! Aga eks kunagi ole ikka esimene kord. Lend ise kulges ilma viperusteta, vaatasin filme ja mängisin trips-traps-trulli. Kolisin üsna alguses oma istme, mis algselt asus täpselt mu juhendaja taga ja üksikuna ümber sõprade juurde. Lennuk polnud väga täis, seega sai vabalt manööverdada oma kohaga. Nairobis maandudes pidime kõigepealt viisadega jamama. Üks tüdruk arvas juba, et ta on oma passi ära kaotanud. Õnneks leidsid nad selle lennukist üles. Kõik lasti ilusti riiki ja kõik said oma kotid ka kätte. Siis ootasime oma bussi, mis meid lennujaamast peale pidi võtma (esimene ootamine, mis ei olnud viimane). Õnneks tuli buss üsna ruttu. Mina ja Ben saime kohad esireas, esialgu me polnud kindlad, kas me olime selle üle rõõmsad või mitte, pimedas Nairobis natuke kahtlases korras oleva bussiga sõita…. Igatahes sõit polnud väga pikk ja üsna varsti jõudsime hotelli. Poisid olid ühes hotellis ja tüdrukud kohe nurga taga teises. Olime 5 kesi toas, mis koosnes põhimõtteliselt ainult vooditest. Aga muidu oli kõik okidoki. Dušš oli natuke kehvake, aga ajas asja ära. Kuna me jõudsime sinna 1 paiku öösel, siis läksime nii kiiresti kui võimalik magama, sest järgmisel hommikul tuli varakult ärgata.

20 juuni.

Hommikusöök pidi olema kell 7 aga Aafrikas ei juhtu miski sellel ajal kui see peaks juhtuma. Umbes 45 minutit hiljem oli neil õnnestunud klaasid lauale tuua. Ühesõnaga, hommikusöögi serveerimine võttis terve igaviku. Me tutvusime hommikusöögi lauas veel ühe pealtnäha igivana venelasega, kes inglise keelt ei rääkinud (paar sõna). Me ei saanudki päris täpselt aru, mis või kes või miks ta seal oli. Keegi ütles, et ta jäi oma lennust maha ning ta pidavat lihtsalt mööda Aafrikat (või tervet maailma, kes teab) rändama. Kogu tema vara oli ühes seljakotis. Nii pea kui me olime hommikusöögiga ühele poole saanud, tassisime oma kompsud bussi ning hakkasime Tansaania poole sõitma. Piiri peal oli palju järjekorras seismist ning paberite täitmist. Sa pead täitma paberi, mis lubab sul Keeniast lahkuda ning teise paberi, mis lubab sul Tansaaniasse siseneda. Ma millegi pärase kahtlen, et keegi neid pabereid üldse loeb või knotrollib ja sa võid sinna igasugust umbluud kokku kirjutada, kedagi see ei huvita. Aga täita on neid vaja. Sõitsime terve päeva. Kella 5 – 6 paiku õhtul jõudsime Mwaki’sse, kus elasime College of African Wildlife Management’is paar päeva. See on kool, kus õpitakse igasuguseid metsiku loodusega seotud erialasid ning ka rangerid õpivad seal. See asub Kilimanjaro mäe jalamil, aga kahjuks ei õnnestunud meil sealset vaadet mäele imetleda, sest see oli pilvede sees. Kohale jõudes saime endale toad sealses ühiselamus. Ühe inimese toad olid. Väga lihtsald voodi, laua, tooli ja kapiga, aga muidu täitsa okeid. Minu toas aga ei töödanud kahjuks ei dušš ega kraanikauss ning wc potil oli ainult pool prill-lauda. Vannitoa pirn läks ka esimesel õhtul läbi. Seega pesemas pidin käima üle koridori Emma toas. Varsti pärast seda oli õhtusöök. Toit oli alati väga hea, ainus, mille üle natuke nuriseda andis oli veiseliha, mis tihti nii nätske oli, et seda läbi närida ei andnudki. Riis oli igal toidukorral garanteeritud. Pärast õhtusööki mindi baari. Ma olin joomiseks liiga väsinud, aga teised lasid odaval Tansaania õllel voolata. Veel oli seal kohalik ginni maitseline alkohoolne jook (35%) mis kõigile kangesti meeldis. Ma olin veidi aega seal ja kohe tekkis mul kohalik sõber ka. Ma olin ilmselt esimene, kes magama läks.

21 juuni

Hommikusöök oli 7.30, pärast mida olid meil mõned loengud. Lõunaks läksime Moshi’sse sööma. Saime ka raha vahetada. Vahetasin 100 dollarit ja kora pealt oli mul terve patakas raha. Tansaania šilling on üsna odav. Kõige suurem rahatäht on 10 000 šillingit ja väikseim 100 šillingit mündi kujul. Raha vahetatud, läksime ühte suveniiri poodi, kus olid kindlad hinnad ja ainult üks müüa, kes lasi rahulikult ringi vaadata ja ei püüdnud sulle kaupa igal sammul pähe määrida. Ma läksin loomulikult hoogu ja lõpuks oli mu arve vist 60 000 šillingit. Ärge küsige kui palju see eurodes on, mul pole õrna aimugi. Kuid kui sul on tahtmine kaubelda, siis selleks on piisavalt võimalusi. Igal pool kus me peatusime on suure veokiga, oli meil momentaalselt parv tänavakaupmehi ümber, kes püüdsid müüa kaupa käekettidest mütside ja püksteni välja. Nad olid üsna pealetükkivad ja tüütud ning ma vältisin hoolega igasugust silmsidet nendega. Kui keegi tuli mulle oma “väga odavaid ja ise maalitud” pilte näitama siis ma kiitsin, et väga kenad, aga ma osta ei soovi ja kõndisin edasi. See muidugi ei tähendanud, et nad veel teist, kolmandat ja neljandat korda neid sulle müüa ei püüdnud. CAWM’I tagasi jõudes oli meil veel paar loengut ning õhtusöök. Muidugi mindi baari ka. Pidu võttis päris korralikud tuurid. Minu kohalik sõber Sammy muutus aga üha sõbralikumaks ning nõudis, et ta tahab mulle joogi osta. Õnneks paar inimest nägid minu meeleheitlikku pilku ja mu kursusekaaslane Nathan päästis mu. Mingi hetk oli nii, et Sammy hoidis mul õlgade ümbert kinni ja rääkis kui “cool” ma olen kui samal ajal Nathan mind kättpidi vabaks sikutas. Päris kõhe oli, sest õppejõud olid meid hoiatanud, et me ei annaks oma kontaktandmeid kohalikele õpilastele ega läheks nendega “jalutama” ning, et me ei kõnniks pimedas üksi ringi, eriti tüdrukud. Igatahes lõppes kõik hästi. Ma olin jälle üks esimesi magama minejaid, kuid järgmisel hommikul kuulsin, et mõned tugevamad pidasid ikka korraliku peo maha.

22 juuni

Hommikusöök ja pärast seda, laadisime kõik kotid ühe auto peale ja ronisime ise meie uue liikumisvahendi, truck’I, peale. Suund oli Arusha rahvusparki. Terve tee sinna sadas, aga kohale jõudes oli ilm selgeks läinud ja päike paistis. Panime telgid üles ja sõime lõunat. Siis läksime safarile parki. Kuna see oli esimene park, kus käisime olid sebrad ja kaelkirjakud suur vaatamisväärsus. Üldiselt polnud mul mahti mud tehagi kui ainult imetleda kui ilus kõik oli. Arusha rahvuspark on üsna metsane väiksemate ja suuremate niidu aladega. Loodus oli lopsakas ja tohutult ilus. Käisime ka järve ääres ja nägime jõehobu. Tagasi jõudes oli õhtusöök ja lõkke ümber istumine. Meile tuli pargi ökoloogiast rääkima kohalik tegelane pargist, Maria, aga kahjuks pidime kõik tema loengus pettuma, sest see oli üsna mõttetu ja tundus rohkem nagu reklaam. Enne ööd hakkas sadama, aga pakkisin ennast sisse ja öösel külm ei olnud.

23. juuni

Hommikul ärgates sadas endiselt vihma, mitte padukat, aga siiski arvestatvat vihma. Sõime hommikust ja läksime väiksele ringsõidule. Käisime vaatamas ühte kraatrit, aga kuna nii udune oli, et me ei näinud mudagi. Siis läksime vaatama koske. Pärast seda läksime tagasi laagrisse, sõime lõunat, pakkisime laagri kokku ja võtsime suuna Kwakachinga poole. Huvitav oli näha kui kiiresti loodus muutub. Kui Arusha RP oli lopsakas ja roheline, siis Kwakachinga asus savannis, kus oli kuivanud rohi ja üksikud akaatsiad. Kwakachinga on laagipaik, mis on CAWM’I omanduses ning kahe rahvuspargi lähedal, seega ideaalne paik, kus peatuda mõned päevad. Kohale jõudes oli küll pilves, aga palju, palju soojem. Viskasime vatid seljast ja hakkasime jälle kord telke kokku panema. Nüüd oli lõpuks võimalus oma märjad asjad kuivama panna. Koht ise oli kena, aga mugavustega väga ei hiilanud. WC oli küll eraldi majakeses, aga koosnes august põrandas. Dušš oli ämber ja vesi. Aga ausalt öeldes harjus sellega üsna ruttu ära. Pärast õhtusööki oli tavaline lõkke ümber istumine. Käisime Ben’iga veel samas laagri platsi ümber bushbaby’sid otsimas, aga leidsime hoopis akaatsia roti.

24. juuni

Jäime terveks päevaks laagrisse. Meid jagati kahte rühma ning saime tega väikse projekti. Mina, Luke, Ben, Emma, Ricky, Iggy, Dec, Dench ja Em tegime Lesley juhendamisel liblikate projekti. Teisisõnu jooksime liblikavõrkudega mööda laagrit ja selle mbrus ringi ning püüdsime liblikaid ja määrasime neid. Ühtekokku kogusime 32 erinvast liigist liblikaid. Ilm oli päikseline ja soe, vähemalt 25 kraadi ja rohkem. Õhtul oli jälle tavaline lõke ja istumine. Üldiselt olid teised rohkem varmad õlut ja Konyagi’t, kohalikku kangemat (35%) alkohoolset jooki, mis maitseb natuke nagu gin, jooma. Mul polnud nagu väga isu ja ma olin alati esimene, kes magama läks. Aga ma olen ju alati see mõistlik olnud meie kambas.

25. juuni

Kell 8 sõitsime Tarangire rahvus parki. Tarangire asub savannis ja on uskumatult ilus, nagu telekas, ainult et päriselt on veel ilusam. Safari – sõitsime mitu tundi ringi. Nägime peale kõigi muude loomade veel elevante, kellesse ma täiesti armusin ja lõvisid. Sõime kaasa pakitud lõunat. Pean tunnistama, et kui muidu oli söök väga maitsev, siis meie kaasa pakitud lõunad olid natuke nirud. Tavaliselt oli seal mingi kana tükk ja siis palju erinevat sorti saia laadseid asju, mis tavaliselt olid üsna kuivad. Igatahes, pärast lõunat sõitsime uuesti välja, et loomade loendust teha. Aga kuna kell oli 2-3 pärastlõunal, mis on päeva kõige kuumem aeg, siis me ei näinudki väga palju loomi. Oleks tahtnud seda varem teha kui loomi oli kõikjal ja grupid suured. Kella 4 ajal läksime ühte uhkesse hotelli, kus saime basseinis ja duši all käia. See vaade, mis hotelli terrassilt avanes, oli täiesti uskumatult ilus. Vaade savannile ja väiksele jõele ning loomad nagu elevandid ja kaelkirjakud olid nagu peo peal. Ostsime endale kokteilid ja istusime ning nautisime seda vaadet. Pärast käisime veel bassienis ja pesemas nig pidimegi juba tagasi hakkama sõitma. Igal pool kehtib reegel, et kõik peavad kella 6ks pargist väljas olema, sest pärast seda läheb pimedaks ja pimedas ei tohi pargis olla.

26. juuni

Laagri päev jällegi. Mr. Mushi tegi meile akaatsiate määramise kursuse ning pärast pidime ise koostama akaatsia määramise võtme. Käisime laagri juures olevat suurt ahvileivapuu ümbermõõtu mõõtmas ja tegime grupipildi. Õhtu poole sõitsime Lake Mayara juurde, mitte rahvuspargi poolele vaid teisele poole. Pool järvest oli kuiv, kuna on “kuiv aastaaega”. Tunne oli nagu oleks täielikul tühermaal. Kõikjal oli vaid lõhki kuivanud pinnas ja tühjus. Kuid järves oli tuhandeid flamingosid, silmapiir oli roosa. Tegime vahvaid grupipilte loojuva päikese taustal.

27. juuni

Sõitsime Lake Manyara rahvusparki. Naljakas, kuidas see erines Tarangire’st, kuigi nad on suhteliselt lähedal teineteisele ning mõlemad on savannid. Manyara oli palju mägisem ning rohelisem. Kui neid kahte võrrelda, siis meeldis Tarangire mulle rohkem oma ahvileivapuude ja piltilusa savanniga. Lake Manyara oli teistmoodi ja samuti väga ilus, kuid miski pärast ei jätnud see mulle nii kustumatut muljet. Pinnas oli üsna liivane ning seetõttu oli kogu sõit suhteliselt tolmune. Nägime jõehobusid ja kolme elevanti, kes olid meist vaid mõned meetrid eemal. Kuumus ja päike väsitasid tohutult kahjuks ning lõpuks lihtsalt ei jõudnud enam püsti seista. Õhtul tegin kõigile oma poistele kaela massaži ja Ben tegi mulle ka, nii hea oli, sest selleks hetkeks oli kõik juba üsna kange õhukese mati peal magamisest.

28. juuni

Sõitsime Ngorongoro kraatri juurde. Tee peal üritasid kõik magada. Vahepeal oli päris naljakas, kuidas me hunnikus üksteise otsas tukkusime. Kuna Ngorongoro asub üsna kõrgel siis oli seal ka üsna külm. Päeva aeg kui päike paistis polnud hullu, ainult tuul oli jahe. All kraatris oli veidi soojem kuid mitte just palav. Kohale jõudes oli jälle asjade lahti pakkimine. Pärast tegime väikse tiiru all kraatris. Tagasi laagrisse sõites oli meil elevant tee peal ees, aga ta kargas ruttu põõsasse. Õhtul läks päris külmaks, otsisin enda kindad välja ja tõmbasin Masai teki ümber. Pärast sööki läksime kohalikku “baari”, aga see ei vastanud mu ootustele. Seal polnud isegi oluliselt soojem kui väljas, aga seljatoega diivan oli. Muidu oli täitsa lõbus ja õnneks ei olnud me seal kaua. Öösel polnudki külm, ma olin muidugi üsna korralikult sisse ka pakitud. Ning seekord võtsin endale kolledži poolt antud paksu madratsi, mis oli nii palju mugavam ja soojem.

29. juuni

Veetsime terve päeva all kraatris. Kuna on kuiv hooaeg, siis oli seal tohutult tolmune. Tegelikult näeb kogu kraater natuke ebareaalne välja, selline tunne jääb nagu oleks see kõik lihtsalt külastajatele vaatamiseks tehtud. Raske on uskuda, et kõik need loomad elavadki päriselt seal ja ei ole lihtsalt sinna toodud. Hommiku poole tegime lihtsalt safari ja pärastlõunal tegime jälle loomade loendust. Meil õnnestus ninasarvikut väga lähedalt näha. Sellega sai üldse nalja. Kuna meie sõiduvahend paistis oma veidi teistsuguse väljanägemisega hästi silma, siis vahepeal oli tunne, et meie oleme suurem meelelahutus turistidele kui loomad, meist tehti umbes sama palju pilte kui sebradest. Me nägime väikest lõvi praidi, kes parasjagu oma saaki sõid. Kõik turistid, kes koos meiega vaatepilti uudistasid itsitasid meie üle ja tegid pilte. Siis aga ilmus ranger’I auto välja ja viipas meid kaasa ning me keerasime tee pealt kõrvale (mis muidu on rangelt keelatud) ja sõitsime otse ninasarviku kõrvale. Kõik turistid, kes enne meie üle naersid olid nüüd üsna pikkade nägudega. Hommikul selgus ka, et laagri teises otsas olevas pesemis ruumides on soe vesi. Seega kasutasin võimalust ja käisin (esimest korda pärast kolledžist lahkumist) sooja duši all. See tundus nagu tõeline luksus. Õhtul läksid teised jälle baari, aga ma otsustasin telki jääda ning oma märkmeid kirjutada (me pidime pidama logiraamatut ja kirjutama iga rahvuspargi kohta, kus me käisime) ja natuke omaette olla. Kuna selleks hetkeks olime juba 1.5 nädalat pidevalt pead-jalad koos olnud siis vahepeal hakkas ikka väike väsimus tekkima. Kuid tegelikult polnud asi üldse nii hull kui ma kartsin ja nalja sai pidevalt ning kõik olid enam-vähem toredad.

30. juuni

Sõitsime Serengeti rahvusparki. Peatusime seal ühel laagriplatsil. Kohale jõudes oli mõnusalt kuum, 30 kraadi ma arvan. Panime telgid üles ja pesime natuke pesu. See oli kindlasti kõige korralikum laager senimaani. Seal oli spetsiaalne pesu pesemise koht nind veega wc-d ja dušid, mis olid küll külma veega, aga kuna seal oli nii soe nagunii siis see polnudki väga suur probleem. Õhtu poole läksime veel ringi sõitma. Alguses ei olnud keegi väga vaimustunud sellest, sest kõik olid natuke väsinud ja oleks parema meelega lihtsalt olnud. Kuid lõpuks jäid kõik väga rahule, sest me nägime leopardi väga lähedalt. Ta pikutas parasjagu puu oksal, teest ainult mõned meetrid eemal.

1 juuli

Läksime kell 6 hommikul safarile. Minnes oli alles pime, aga kohe hakkas valgeks minema ning natuke enne 7t tõusis päike. See hommiku valgus ja päikesetõus savannis olid tohutult ilusad. Me ei näinud küll ühtegi uut looma, kuid see varajane ärkamine oli igati väärt. Kella poole 9 ajal jõudsime tagasi laagrisse ja sõime hommikust. Esialgse plaani järgi pidime pärast sööki uuesti välja sõitma, kuid mingite segaduset tõttu lükkus see pärastlõunasse, seega oli meil vaba hommikupoolik. Päevitasime ning kirjutasime oma field logbook. Pärast lõunat läksime kõigepealt Visitor Center’iss, kus meil oli loeng Serengeti turismist, pärast seda läksime Research Institute’i kus meil oli loeng saksa teadlaselt hüäänide kohta ja USA doktorandilt gepardite kohta. Mõlemad projektid toimuvad Serengetis ja olid väga huvitavad. Viimasena oli loeng üldiselt Serengeti kohta, mis oli üsna mõttetu.

2 juuli

Sõitsime 8 ajal välja. Esialgse plaani järgi pidime minema gnuude migratsiooni vaatama, aga kuna nad olid selleks hetkeks juba suuremas osas üle piiri Keeniasse liikunud, siis läksime hoopis krokodille vaatama. Tee peal nägime küll migreeruvaid gnuusid, kuid see oli üsna väiksemõõtmeline ning lõpuks nägime ainult ühte krokodilli, mis oli kerge pettumus. Küll aga saime üle rippsilla kõndida. Selleks hetkeks oli ausalt öelda see lihtsalt ringi sõitmine juba ennast ammendanud ning hakkas natuke ära tüütama. Nii lahe kui see ka pole, et sa näed sebrasid, elevante ja kaelkirjakuid vabalt ringi uitamas, kui sa seda 2 nädalat järjest vaadanud oled, siis see kaotab natuke oma võlust. Sa lihtsalt harjud sellega ära. Meie viimasel ööl Serengeti soli aga Emmal jube õudusunenägu. Ma ärkasin üles selle peale, et ta karjus hüsteeriliselt appi. Õnneks ärkas ta ruttu ja ma sain teda natuke rahustada ja ta jäi üsna ruttu uuesti magama. Serengeti solid hüäänid meie iga öised külalised. Nad uitasid vabalt mööda laagrit ringi ja tirisid meie prügikasti peaaegu minema. Saime vähemalt 6 neist oma varitsuskaameratesse.

3 juuli

Startisime kella 8 ajal ning võtsime suuna tagasi CAWM’I poole Mwekas. 12 tunnine reis meie truck’is oli kohutavalt väsitav. Sellest tingituna tekkis ka koduigatsus kui mõtlesin, et kõik teised lähevad kohe koju, aga mina olen veel 6 nädalat Keenias. Siis oli küll tunne, et tahaks hoopis koju. Kella 9 paiku õhtul jõudsime lõpuks CAWM’i, meie truck oli mitu korda katki minemise äärel ja kõik hoidsid pöidlaid, et me enne kohale jõuaksime kui see päris üles ütleb. Sõime ja viisime oma kotid tubadesse. Mul oli sama tuba, mis eelmine kord ehk siis pime ja mitte funktioneeriva vannitoaga. Kui ma sellest mingile onule, kes pidavat selliste asjade eest hoolitsema, rääkisin, ütles ta mulle et “ma hommikul vaatan”. No siis viskas küll üle. Läksin ja olin natuke aega oma poiste juures ja läksin magama. Selleks hetkeks oli mul ka kerge külmetus, seega enesetunne polnud just kiita.

4 juuli

Hommikul selgus, et terves meie blokis pole ei elektrit ega vett. Ma olin kahe nädala jooksul ühe korra sooja duši all käinud, tegi ikka kurjaks küll. Õnneks olid poisid teises majas ning neil oli nii elekter kui soe vesi, seega kasutasin nende vannituba. Pärast hommikusööki pakkisime oma asjad ja sõitsime Mwekasse, kus käisime poes, et näksimist tee peale osta. Kuna Ben (ja magistrant Fay) jäid Tansaaniasse, siis olid esimesed kallistused ja head aegad. Leppisime Ben’iga kokku, et tagasi lennates hakkame tähistama. Järjekordne 12 tunnine reis Nairobisse. Seekord olime bussis ja teekond oli natuke mugavam õnneks. Piiri ületamine võttis jälle tohutult aega. Sa pead täitma ära dokumendi, mis lubab sul Tansaaniast lahkuda ja siis täitma ära dokumendi, kis lubab sul Keeniasse siseneda ning mina pidin veel visa vormi täitma. See kõik oli köki-möki. Mis kõige rohkem aega võttis oli järjekorras seismine. Kui me siis lõpuks lennujaama jõudsime, saatsime teised ära. Jälle kallistised ja head aegad. Natuke kurb oli. Mina, Vicky (magistrant), Martin ja Ed (lektorid) jäime lennujaama, kust Rosie (doktorant) ja Brad (lektor) meid ja Nichola (magistrant) kes saabus samal õhtul peale võtsid. Hotellis ootasid meid veel Katy ja Tommy (magistrandid).

Sellised olid mu 2 nädalat Tansaanias.

Üldiseid tähelepanekuid:

Asjad ei toimu kunagi siis kui nad toimuma peaksid. Kui kohtumine peab olema kell 12 siis on täiesti okei kui see tegelikult kell 2 aset leiab.

Taevas on siin väga ilus ja suur ning väike vanker on umbes 3 korda suuremad kui meil kodus. Kuu ei tõuse taevasse nagu meil, vaid ilmub keset taevast ning vajub 3-4 tunniga silmapiiri taha.

Neile meeldivad kohutavalt lamavad politseinikud. Neid on suuri ja väikeseid ja vahest on 2-3-4 väikest järjest. Ja neid on iga natukese aja tagant. Ausalt, siin on palju lamavaid politseinikuid.

Forest Hog

Täna käisime lõpuks esimest korda andmeid kogumas. Hommikul oli asi küll kahtlane, sest pargis oli liiga udune, et jala välja minna. Pidime edasi lükkama kogu asja. Pärast lõunat läks siiski selgeks ja saime välja minna. Ning mul õnnestus leida 2 forest hog'i kakat ning kogu protsess läbi teha. Minu esimesed andmed. Ning kui me juba auto poole kõndisime siis kirsiks tordil oli see, et tee ääres oli ilus suur forest hog. Pärast paari viimast rasket päeva oli see tõeliselt tore ja tegi meele rõõmsaks. Lisaks sellele on Aberdare tohutult ilus, kõikjal on lopsakas mets ja mäed ja orud. Ma panen varsti pilte ka üles, aga piltide peal pole see kõik muidugi pooltki nii ilus kui tegelikult.
Homme on meil vaba päev ja esmaspäevast läheb tihe töö lahti, oleme iga päev väljas hommikust õhtuni. Eks siis kirjutan täpsemalt kuidas asi toimib.

Ahoi

Varsti saab nädal Keenias. Oleme Nyari äärelinnas, kus asub meie korter. See nädal on olnud ettevalmistav ja mitte kõige põnevam. On olnud palju ootamist ja passimist.

Täna käisime esimest korda Aberdare'is ja nägime seda keskkonda kus me oma projekti läbi hakkame viima. Põhimõtteliselt peame me läbi väga tiheda ja kõrge võsa ennast võitlema. Selline võsa, kuhu pühvel ja elevant hetkega ära kaovad. Ning see on mägine ja meie peame nendest mägedest üles ja alla ronima. Saab lõbus olema. Meiega on pidevalt 2 ranger'it kaasa, üks ees ja teine taga.

Need künkad, mida te pildil näete - ma hakkan mööda neid üles - alla kõndima!

Lõpuks

Tere! Ma olen elus! Vabandan, et ma endast nii vähe elumärki olen andnud, aga viimase 2 nädala jooksul olen saanud internetti kasutada täpselt 2 korda umbes 5-10 minutit ning helistamine ja kõnede vastu võtmine maksab roppu raha.

Kiiresti väga põgus ülevaade

20. juunist kuni eilseni sõitsin ma koos 28 teise inimesega mööda Tansaania rahvusparke ning vaatasin silmad suured peas kõiki neid loomi, keda me muidu telekast vaatame. Alustuseks läksime Colledž of African Wildlife Managementi, kus peatusime 2 ööd. Meil olid seal mõned loengud ning saime natuke Mweka linna peal käia ning suveniire kokku ahnitseda. Siis sõitsime Arusha rahvusparki, kus olime ühe öö, sealt edasi Tarangire rahvusparki, sealt Lake Manyara rahvusparki, siis Ngorongoro looduskaitse alale kus käisime Ngorongoro kraatris. Viimane peatus oli Serengeti rahvuspargis, kus olime 3 päeva. Me nägime ära "suure 5" ehk elevandi, ninasarviku, lõvi, pühvli ja leopardi. Veel nägime gepardit, erinevaid gaselle, kaelkirjakuid, hüääne, šaakaleid ja põhimõtteliselt kõiki loomi, keda ette oskad kujutada.

Ma luban, et mingil hetkel teen pika ja põhjaliku postituse, aga hetkel pole selleks aega. Mul on märkmikusse väikseid tähelepanekuid tehtud, et olulisemad sündmused meelest ei läheks. Millal see postitus täpselt ilmub, ei oska lubada.

Hetkel olen Nairobis. Saatsime eile kõik lennuki peale ning mina, Vicky ja 2 õppejõudu jäime siia. Meiega liitusid veel 2 tüdrukut, 1 poiss, 1 doktorant ja 1 õppejõud. Täna hakkame Aberdare'i rahvuspargi poole sõitma, kus me jaotume 2 grupiks. 3 inimest ja 6 inimest, mina olen selles 6 inimega grupis, mis lõpuks jääb 4 inimesega grupiks, sest mõlemad õppejõud lähevad mingil hetkel ära. Pärast kahte nädalat telgis magamist ja igasuguseid erinevad ning huvitavaid variante wc-dest ning kuuma vee puudumist on see hotell nagu paradiis - voodi, veega wc, kuuma veega dušš, peale selle näeb see veel täitsa kena välja ka. Milline meie järgmine elupaik on, seda ei oska veel öelda, meile on räägitud midagi majast, aga eks see selgub täna õhtul. Loodame parimat.

Lõpetuseks mõned pildid

Meie liiklusvahend

Ahvilaivapuu, mille poolest Tarangire rahvuspark kuulus on

Kahjuks jäin iseenda lolluse tõttu pooltest oma piltidest ilma. Aga ma saan oma kursusekaaslaselt Ben'ilt tema pildid näpata kui me tagasi sõidame, seega pole väga hullu. Kodus saan teile pilte tervest reisist näidata.

Nonii, ütlen praegu tsau ja loodetavast saan varsti jälle kirjutada