Kas teate? Jõulud on peaaegu käes juba! Nädala pärast olen ma, muide, juba kodus. Viimased kaks nädalat on möödunud külmetusega võideldes. Praeguseks on antibiootikumi kuur juba peaaegu selja taga ja jäänud on veel nohu ja kerge köha. Tegelikult pidasin see aasta isegi väga kaua vastu.

Nüüd on veel vaja viimane nädal tööl vastu pidada, kohver pakkida, Jamesi perega jõulupidu pidada ning Stanstedi lennujaama sõita ning ongi aeg talvepuhkuseks, lumeks!, verivorstideks ja piparkookideks. Täna just pakkisin kinke ja peaaegu tuli juba jõulutunnegi peale. Kuigi meil on siin lausa 2 kuuske maja peale ja kõik kohad on karda ja tulukesi täis siis pole ma veel väga jõulude ärevuses. Mul on selleks vist ikka vaja enne sülti keeta, verivorste ja piparkooke teha siis võivad jõulud alata.

See laupäev oli Jamesi töö jõulupidu. Sai söödud ja joodud ja natuke jalga keerutatud. Mis sa veel ühelt peolt tahad.

Nägime täitsa viksid ja viisakad välja

Ja ega muud põnevat polegi. Varsti näeme!

Mumford and sons

Pühapäeva õhtul käisime kontserdil. Ma olen seda juba kaua oodanud ning septembris õnnestus mul endale kaks Mumford and sons'i piletit krabada. Sellel pühapäeval jõudis lõpuks see päev kätte. Soojendusesineja oli Jack Garrett, kes oli täitsa asjalik ja kuulatav. Meil olid ka üsna head kohad, kust nägi kenasti lavale ja sai ka kõikidest eriefektidest osa.

Kui Mumford lavale tuli siis oh sa jutt. See oli võimas. Ma olen nende viimast plaati umbes miljon korda kuulanud ning tean nii viimase plaadi kui ka sellele eelneva plaadi pealt peaaegu kõiki laule peast, aga plaadi pealt llihtsalt ei saa aru kui head nad tegelikult on. Kõik bändiliikmed mängivad vähemalt kahte pilli ja mitte lihtsalt ei mängi, vaid mängivad tohutult hästi. Laval oli kontrabass, bändzo, trompetid, viiul, klaver, lisaks veel kaks trummikomplekti, kitarrid ja süntesaator. Nad olid lihtsalt vaimustavad. Peale suurepärase muusika oli ka võimas show: valgus, tulevärk, Mumford kõndis rahva seas, kontserdi keskel tegid nad paar täiesti instrumentaalset lugu rahva keskel. Kontserdi jooksul oli nii palju võimsaid hetki, et ma pidevalt kartsin kontserdi lõppemist. Tegelikult esinesid nad kaks tundi jutti. Ma laulsin peaaegu kõikki laule täiest kõris kaasa, kuid nad esitasid ka paar lugu, mida ma üldse kuulnud polnud. See oli kõik lihtsalt nii hea, et ma hõljun ikka veel eilse õhtu emotsioonides. See oli lihtsalt uskumatult hea. Nad meeldivad mulle nüüd veel rohkem kui enne.

Kuni järgmise korrani!

Ahoi

Pole siia jälle tükk aega jõudnud, sest tegemist on palju olnud.

Teine pulmapidu tõestas, et seltskonnamänge nad ei harrasta. Natuke igava võitu, aga on nagu on.

Järgmine nädalavahetus oli eriti pöörane. Nimelt nagu enamus juba teavad, tegime Jamesiga isale üllatule ja lendasime tema sünnipäevaks koju. Ärkasime kell pool 2 reede hommikul, et sõita Stanstedi lennujaama. Reede õhtul pidasime Kristjani ja Katrini sünnipäeva, laupäeva õhtul pidasime suure juubeli peo. Sai kõvasti süüa ja kõvasti tantsida. Isegi polkat tantsisime. Pühapäeva õhtul saime veel Elo, Helerini ja Rolandiga natukeseks kokku. Esmaspäeval lendasime pooleteise tunnise hilinemisega tagasi Inglismaale. Hilinemine oli tingitud Inglismaal valitsevast udust. Kui lüpuks koju jõusdime, oli kell juba 7 ja meie istumisest kohutavalt tüdinenud.

Eelmisel neljapäeval oli Inglismaal jälle Bonfire Night (Lõkke õhtu). Neljapäeval läksime Sheffieldi suurt ilutulestikku vaatama, oli väga uhke. Laupäeval oli meil kohe kaks bonfire party't. Esimene oli selles talus, kus ma töötan, oli jällegi ilutulestik, mitte küll päris professionaalne, aga väga tore siiski, lõke, süüa ja säraküünlad. Mis sa hing veel ihkad. Hiljem läksime teise sõbra juurde ja istusime veel lõkke ümber.

Pühapäeval ärkasin ma 10 minutit enne 12 päeval. Ma olin kohe ehmatanud, et ma nii kaua magasin, kuigi me ei läinudki nii väga hilja magama. Aga eks meil oli alles eelmise nädalavahetuse väsimus sees. Pärast läksime veel Jamesi vanavanemate juurde sööma. Pühapäev mööduski suuremas osas süües ja voodis vedeledes. Oli väga mõnus.

Tere

Pole vahepeal siia jälle midagi kirjutanud. Ausalt öeldes pole midagi väga märkimisväärset juhtunud. Suurem sündmus oli eelmise laupäeva pulmapidu. Tegemist oli Jamesi isa onu/tädi poja pulmaga. Meie olime kutsutud ainult peole, Jamesi ema-isa käisid laulatusel ka. Kuna tegemist oli keskealise pruutpaariga siis olid ka enamus külalisi veidi vanemad. Tantsu sai küll löödud, aga väga vingeks peoks ei läinud. Ma ei tea, kas see oli tingitud sellest, et paar oli vähe vanem ja see polnud nende esimene pulm või pole siin kombeks igasuguseid mänge ja muud nalja pulmapeol teha nagu meil. Pidu koosnes kergest einest ja siis lihtsalt istuti ja joodi, jutustati ja tantsiti. Natuke igav pulma jaoks minu meelest, oleks võinud rohkem tralli olla. Ehk järgmises pulmas toimub rohkem?

Me nägime ka vahelduseks väga viksid ja viisakad välja

Pulmalised

Sest meil on see laupäev järgmine pulm. Seekord Jamesi tädipoja pulmapidu. Seegi kord on ainult pidu, sest pruutpaar abiellus juba paar nädalat tagasi hoopiski Itaalias. Seekord peaks natuke nooremat rahvast ka olema. Seda tean ma igatahes kindlasti, et pruudirööv siinmaal kombeks ei ole. Pean uurima, kuidas nende teiste mängudega on. Eks ma annan järgmine nädal teada.

Tervitused

Midagi märkimisväärselt huvitavat pole juhtunud pean tunnistama. Nädal tagasi reedel käisime Jamesiga loengul, kus räägiti nahkhiirte kohta ja pärast viidi meid jalutuskäigule. Meile anti veel nahkhiiredetektorid, et saaksime neid ka kuulda. Kuulsime kahte erinevat liiki nahkhiiri ja nägime nii mõndagi meie peade kohal piruetitamas. Täitsa tore oli vahelduseks.

Eile käisime kinos filmi "The intern" vaatamas. Sai naerda ja sai nutta - mida sa veel ühelt filmilt tahad. Soovitan soojalt.

Ega me ausaltöeldes  muud polegi teinud. Jamesil on töö juures viimasel ajal väga kiire olnud ja minul võtab ka rattasõit ja töö õhtuks keele vestile, seega oleme üsna igavad olnud ning enamasti väljaminemise kodus olemise vastu vahetanud. Aga kui sul on ainult 1 terve päev nädalas koos veetmiseks siis ega selle ühe päevaga ei jõuagi nii väga palju ette võtta kui hommikul veel natuke kauem magada ka tahad. See ei tähenda muidugi, et me terved õhtud ja pühapäevad ainult voodis vedeleme. Õhtuti teeme ikka jõudu mööda trenni ja pühapäviti teeme neid asju, mida nädala sees ei jõua.

Kui midagi põnevat juhtub, siis eks ma ikka kirjutan siia ka. Tsaupakaa

Ahoi

Lubasin seekord pilte ja siin nad on

Pood, kus ma töötan. Selles otsas müüalse liha

Ja selles otsas müüakse pirukaid, juustu, karrit ja veel muud ninni-nänni

Liigume nüüd pirukate juurde

Kui tainas on valmis, siis pressitakse see vormi

Lisatakse täidis (sellel pildil sealiha ja grillkastmega) ja pannakse kaas peale

Ning saabki selline tore pirukas.

Järgmiseks sealiha pirukad ehk "Pork pies"

Kõigepealt kaalud parajad taina- ja lihapallid valmis. Meie teeme kolma erinevat suurust: suured, keskmised ja väikesed.

Surud vormi

Paned lihapalli sisse

Lööd kaane peale

Ja valmis ta ongi.

Ja nõndaviisi teeme korraga umbes 120 pirukat iga nädal.

Viimaseks veel kotletid

Kaalud õige suurusega lihapallid valmis ja vajutad selle masinaga lapikuks

Kotletid Inglise moodi. Nemad söövad neid enamasti burgerite sees, mitte kartuliga nagu meie.

Lõpetuseks veel mõned küpsetatud pirukad ka, mida ma igal hommikul värskelt valmistan.

Ümmargused on pork pied ja pikad on meie mõistes viineripirukad.

Novot, see kõik on üsna suur osa minu tööst. 

Ega mul suurt muud uudist polegi. Reedel käisime Jemsiga tasakaaluliikuritega sõitmas. Kuna see oli meie jõulukink ja hakkas kohe-kohe aeguma, siis oli viimane võimalus see ära kasutada. Täitsa tore oli ja niipea kui ära harjusime ja juhtimise käppa saime, oleks tahtnud ikka kiiremini sõita. Kahjuks oli kiirus piiratud ja päris rallivõistlust teha ei saanud, aga vahva kogemus ikkagi! Kuna me 10 naela eest pilti osta ei tahnud siis ainus pilt sellest päevast on minust kooki vitsutamas.

Lõpetuseks veel mina oma tööülikonnas

Ahoi seltsimehed!

Ma olen täiesti elus ja terve. Kuna esialgu Ingismaale tagasi tulles ei olnud eriti millestki kirjutada ja tahtmist ka polnud, aga viimased kaks nädalat pole mahti saanud siis ongi siin juba päris kaua tühjus valitsenud. Aga võtan ennast nüüd jälle kätte ja viin teid asjadega kurssi.

Esimene nädal möödus töökuulutusi lugedes ja CV-sid ja avaldusi saates. Pärast kahte esimest päeva ma juba nutsin. Aga siis tuli välja, et meie sõprade talupoes vabanes töökoht ja James organiseeris selle sujuvalt mulle. Seega esimesel septembril oli mul esimese koolipäeva asemel esimene tööpäev.

Minu töökohaks on Lawns Farm Shop, ehk Lawnsi talupood. Peamiseks müügiartikliks on liha, millest suur enamus tuleb nende enda talust või siis ostetakse lisa teistelt kohalikelt talupidajatelt. Peale selle veel natuke juurikaid ja igasuguseid erinevaid pirukaid. Minul ühte ja kindlat tööülesannet pole, teen seda, mida parasjagu vaja: teenindan kliente, täidan lette, kuid võib-olla kõige suurema aja veedan hoopis pirukaid tehes. Ja pirukaid on neil sada seitse erinevat sorti. Järgmine kord teen pildi postituse, kus näete erinevate pirukate valmistamist. Tegelikult on asi palju lihtsam kui esialgu tundub. Meil on kahte erinevat sorti tainas, kahe erinevat sorti piruka jaoks. Ühe sisse käib sealiha, teist sorti pirukate sisse läheb just see täidis, mida sa parasjagu tahad sinna panna. Kui pirukad on valmis siis pannakse nad sügavkülma ja müüakse külmutatult. Välja arvatud sealiha pirukad, need me küpsetame ise poes valmis ja müüme söögivalmilt.

Olen nüüd kaks nädalat tööl käinud ja olen juba üsna iseseisev ja tean juba enam-vähem mis ja kus ja kuidas. Tööl käin teisipäevast laupäevani 9-5ni. See pole küll mu unistuste töö, aga alustuseks pole viga. Boonus on see, et ma saan ise jalgrattaga hommikul tööle minna ja ei pea kedagi tüütama, et tööle saada. See aga tähendab, et igal hommikul väntan ma 40 minutit ja suurema osa teest ülesmäge. Trenn missugune! Esimesel päeval võttis ikka päris hingetuks, aga kui rahulikult minna ja vajaduse järgi jalgrattal käike vahetada siis pole hullu. Siiamaani on ilmaga vedanud ja enamikel hommikutel olen saanud lausa päikesega tööle vurada. Külma ja vihmaga see ilmselt enam nii lõbus pole. Pean ilmataadiga diili tegema. Õhtuti tuleb James mulle järgi. Eks ma hoian ikka erialastel töökuulutustel ka silma peal, aga niikaua kui peab ju ka kuidagi elama kuni midagi paremat saab.

Aga minu pettekujutelm, et kui tööl käid siis on nii palju vaba aega (õhtud, nädalavahetused) on täielikult purunenud. Kui ikka kella 6 ajal koju jõuad, süüa teed ja sööd siis polegi väga palju rohkem aega midagi teha. Jooksma jõudmisega on ikka paras tegu, eriti kui oled 8 tundi jalgade peal olnud. Aga kui ma esimese nädala lõpuks olin ikka päris läbi omadega siis teine nädal läks juba palju libedamalt ja laupäeval jõudsin isegi ilma mingite probleemideta sünnipäevale minna laupäeva õhtul.

Ilmselt hakkavad minu kirjatööd siia laekuma esmaspäeviti, sest see on mul vaba päev ja kuna James on tööl, siis on mul aega arvutis toimetada. Järgmine kord püüan pilte üles panna kui Internett minuga koostööd teeb. Seniks aga ilusat vananaiste suve teile!

Jälle üks lõpetamine

Seekord juba neljas (kui algkooli lõpetamist ka lugeda). Igatahes ärkamine oli varajane. Jamesi kamandasin ka juba kella 8ks Manchesteri. Kohe pärast seda läksime, registreerisin ennast ära, sain oma külaliste piletid kätte, panin oma ürbi selga ja sain selline -

Siis jõime veel tassi kohvi, mille tõttu mul aktuse ajal kohutav pissihäda oli aga see selleks. Ja võtsimegi oma kohad sisse. Pool tundi aktuse alguses kui inimesed kogunesid mängiti meie meelest üsna morbiidset orelimuusikat, aga tegelikult oli väga tore ja lõbus oma kalleid kursusekaaslasi näha. Kõik olid toredasti ärevil ja heas tujus ning nägid kenad välja. Sai parasjagu naerda ja itsitada. Meis kursus oli täitsa viimases reas seega saime üle lava kõndida ja kätt suruda ka kõige viimasena. Aga enne seda oli tore teistele sõpradele plaksutada. 

Seal istusid õppejõud

Minu etteaste - pikali ei kukkunud, müts jäi pähe

Enne aktust ja hea, et me enne ka ikka pilti tegime...

....sest 'prast' pilt on natuke naljakas :D

Sõbrad :)

Jehuu

Ja saidki need neli aastat läbi

Vahekokkuvõte suvest

Ma unustasin mõneks ajaks selle bloginduse enda jaoks ära. Puhkasin. Rohisin peenraid, niitsin muru, tegin heina, käisin ratsutamas. Kuigi suvitamise ilma pole väga palju olnud, olen ma siiski ka kolm korda Äntus ujumas käinud ja päris arvestatava jume peale saanud. Ma sain ka uue hobi - James kinkis mulle luurekaamera, millega ma nüüd enusiastlikult meie metsaelukaid olen üritanud püüda. Siiamaani olen kaamerasse saanud kaks kassi ja ühe mitte identifitseeritava looma. Aga üritame edasi!

Heinalised

Vähemalt on heinalakast päris hea vaade

Oma uhiuue mänguasjaga

Tegin oma ühe kohustusliku maasikalkäimise ka ära

Jaanipäeva nädalal käin James ka siin. Mingeid pikemaid väljasõite me ette ei võtnud. Küll me kunagi mõnda kaugemasse kohta ka lähme. 

Käisime kalal

Loomulikult jäi õngekonks teise jõe otsa kinni

Leidsime karu jäljed...

....ja karu kakat (me arvame)

Pidasime jaanipäeva

Punusime pärga

Hüppasime üle lõkke

Edasisest niipalju, et nädala pärast lähme ema-isaga Inglismaale, kus ma tõmban endale Harry Potteri stiilis keebi selga ja surun kandilise mütsi pähe (mis teeb igasuguse soengu sättimise täiesti mõttetuks) ning saan oma tunnistuse, kusjuures cum laude, kätte. Ning kuna suvi minu juurde veel pole tulnud, siis sõidan pärast lõpetamist ise suve juurde koos Jamesiga. 

Magister on mul nüüd ametlikult edasi lükatud ja alustan 17 September 2016. Kuna pärast enda taskute ülevaatust ja isegi võõrastesse taskutesse piilumist otsustasin, et kõige targem on siiski aasta vahele jätta ja tööl käia. Vaikselt olen juba koha otsimisega alustanud, kuid tõsisemalt hakkan sellega tegelema pärast Hispaaniast tagasi tulekut. Augustis tulen veel kaheks nädalaks koju ka, niiet kui siiani näinud pole siis on veel võimalus :)

Igatahes loodame, et suvi ikka siia ka lõpuks jõuab.

Nonii, peaaegu 2 nädalat vabadust on juba seljataga ja nädala pärast tulengi juba koju. Eelmisel kolmapäeval oli Betil sünnipäev ja õhtul oli Ewerti ja draakonite kontsert. Kuna ma ostsin suures tuhinas Jamesile ka pileti, siis tuli tema ka õhtul Manchesteri. Istusime koos paari teise sõbraga enne kontserti meie juures, sõime minu küpsetatud šokolaadi kooki ja jõime veini. Kella 7 ajal jalutasime Deaf Institute'i, kus kontsert toimus. See oli sellises üsna väikeses ruumis, inimesi just murdu ei olnud, aga nii oligi hea, keegi ei elanud seljas. Peale meie oli seal veel paar meie kohalikku eestlast. Kontsert ise oli jube hea. Nad mängisid lugusi uuelt plaadilt ja Good Man Down ja In The End tulid ka ära. Meie loomulikult vastasime nende küsimustele ikka kõvasti ja eesti keeles, mis neid parasjagu muigama võttis :) Pärast saime veel autogrammi ja pilti ka teha. Mina jäin küll väga, väga rahule ja suur naeratus oli kuni magama minemiseni suul.

Kontsert

Meie rõõmus seltskond 

Uus plaat koos kõigi autorammidega

See oli üks ütlemata tore viis oma ülikooli lõpetamist tähistada. Nädalavahetusel läksin Sheffieldi ja laupäeval käisike Jamesiga Yorkis. Kuna ma olen nii palju kuulnud, et see on väga ilus linnake, siis tahtsin ise järgi vaadata ning kuna see pole Sheffieldist väga kaugel, siis tegime väikse väljasõidu. Käisime Yorki vangikoobastes. Seal on erinevad ruumid, kus näitlejad mangivad/jutustavad kuidas asjad keskajal seal toimusid. Kokku oli vist 7 tuba ja nägime kõike: timukaid, katku, kohtumõistmist, nõidasid. See on korraldatud nii, et vahepeal peavad külastajad näitemängus osalema ja meid üritatakse pidevalt ehmatada ja kiljuma panna. Ruumid on hämarad ja vahepeal kustutati tuled ära jne. Jamesil oli üsna lõbus vaadata, kuidas ma iga natukese aja tagant kiljatasin ja temast kinni krabasin. Päris lõbus ja hirmus oli. Käisime veel söömas ja jalutasime natuke niisama ringi. Oli tõesti armas väike linnake, umbes nagu Viljandi. Õhtul tegime veel süüa ja kutsusime naabrid ka kampa. 

Pühapäeval magasime, tegime trenni, vaatasime "Nagu kaks tilka vett" ja mina küpsetasin kooki. Õhtuks olime naabrite juurde sööma kutsutud. Kõik kiitsid mu pagari oskuseid ja peaaegu kogu kook pisteti nahka. Kuna naabrinaine Ruth on hetkel beebi ootel, siis kuidagi läks jutt selle peale, et lapse sugu saab ennustada kui panna sõrmus paela otsa ja seda ema kõhu kohal hoida. Kui sõrmus hakkab tegema ringe, tuleb tüdruk, kui pendeldab edasi-tagasi tuleb poiss. Laura ja Lawrence proovisid kätt, aga ei tulnud väga välja. Ma olen seda mitmeid kordi teinud (ennustanud kui paju ja mis soost lapsi keegi saab) niiet, ma siis võtsin asja enda kätte ja voila - tüdruk tuleb. Nad pärast kahtlustasid, et äkki ma olen nõid, niiet ma ravimtaime teedest ei hakanud parem rääkima. 

James arvas, et minu välimusele võiks väikse täienduse teha

Natuke minu edasistest plaanidest ka. Ma olen siiamaani pidevalt muretsenud, kuidas ma raha oma magistri eest maksmiseks kokku saan. Kui ma esmaspäeval faktidele otsa vaatasin ja natuke arvutamist tegin siis sain ma aru, et nende võimalustega, mis meil hetkel on ei mängi kuidagi välja. See aga põhjustas mul täieliku paanika ja korraliku nutuhoo. Kui ma siis nuttes telefoni otsas Jamesiga rääkisin, suutis ta mind veenda, et see pole tegelikult maailma lõpp veel kui ma oma õpingud aasta võrra edasi pean lükkama ja vahepeal töötama. Ta veenis mind ka, et ma ei pea ettekandjana töötama või pubis õlut valama. Kui ma teisipäeval veel Huw'le aitäh ja head aega ütlema läksin, siis sain ma terve tunni pikkuse karjääri nõustamise ning ta ütles täpselt sama, mida James: see ei ole maailma lõpp kui ma aasta vahepeal töötan. Ning ta näitas mulle, et tegelikult on minu erialaga seotud töökohti saadaval küll ja kui ma oma CV kallal natuke nokitsen, siis ei peaks ma ka töökoha saamise pärast väga palju muretsema. See rahustas mind lõplikult maha ja nüüd on mul varuplaan olemas. Mul on veel üks võimalus suurem summa raha saada, aga see selgub alles mõne aja pärast. Nii kaua võtan Huw nõu kuulda ja puhkan natuke, võtan aja maha ning mõtlen veidi elu üle järele. Ja eks siis kuskil suve keskpaigas selgub, kas ma saan kohe magistrisse minna või lähen hoopis aastaks tööle. 

Homme on vaja juba pakkima hakata ja oma viimases trennis ära käia. Reedel tuleb võtab James mind ja kõik minu kompsud auto peale ja lähen tema juurde, kus ma olen kuni kolmapäevani ja siis tulengi juba koju :) 

Varsti näeme!

Ahoi!

Üle pika pika aja, aga seekord on mul teile midagi öelda: MUL ON ÜLIKOOL LÄBI!!!! Eelmisel neljapäeval tegin oma esimese ja viimase eksami ning siirdusin otse kell pool 12 päeval pubisse, et see õllega alla loputada. Tegelikult polnudki nii hull, ma arvan, et läks täitsa normaalselt.

Pingelangus oli aga üsna kõikehõlmav. Kui ma kell 6 õhtul pubist koju tulin tabas mind korralik peavalu, millele järgnes varsti seljavalu. Sõime veel Betiga pitsat ja vaatasime filmi ning kell 10 õhtul olin ma voodis. Reedel oli üleüldine (pinge)langus, sest kuidagi ei olnud hea olla (ning kuna ma magama minemise ajaks olin juba täitsa kaine siis välistasin ma pohmelli), vahepeal tundus, et nagu hakkaks uuesti haigeks jääma, siis oli lihtsalt pea paks otsas või valutas. Ei saanudki aru, mis mind täpselt vaevas. Tegin isegi lõunauinaku. Õhtul tuli James Manchesteri ja sõime jäätist ja läksime varakult magama. Aga pingelanguse järellainetusi tuleb ikka veel ette. Eile õhtul, enne kui James koju tagasi hakkas minema, hakkasin ma heast peast nutma. Ise ka ei osanud öelda, miks.

Pühapäeval oli mul aga pildistamine. Nimelt lubasin ma ennast juba mõni aeg tagasi ühele juuksurisalongile juuksemodelliks. Kolmapäeval valmistati mu juuksed ette: lõikus jäi samaks, aga hetkel olin ma erk oranž. Mulle väga ei meeldi ja homme hommikul lähevad mu kiharad üle värvimisele. Ma ei teagi, miks, sest natuke rohkem kui aasta tagasi olin ma just selline porgandi karva peaga ja mulle väga meeldis. Võib olla olen ma lihtsalt vanemaks saanud või siis ei meeldi see värv mulle selle lõikusega, mis mul praegu on. Igatahes, pühapäeval läksime juba hommikul kohale (James tuli kaasa), kus tehti mulle meik ja kaks erinevat soengut ja mõlemast soengust pildid. Meik oli selline, et esimese asjana tuli mulle pähe, et nüüd olen ma nagu päris panda (James kutsub mind pandaks). Tegelikult nii hirmus polnud, aga ega ennast peeglist esialgu ära küll ei tundnud. Pilte pole ma ise veel näinud, aga nad lubasid mulle meilile saata mõned kui nad on paremas välja valinud. Eks ma siis näitan teile ka. Aga mis mulle selle juuksevärvi juures siiski meeldib, on see, et väikeseks Müüks on väga lihtne kehastuda.

Tegelikult on mul veel üht-teist toimunud. Paar nädalat tagasi käisime Twigi sünnipäeva puhul kartidega sõitmas. Täitsa äge oli. Ma olin küll seal viimaste seas, aga lõbu oli laialt. Sõitsime 2x 15 minutit ja lõpuks olid käed täitsa väsinud. Tegime Jamesiga pilti ka

Ilupilt

ja naljapilt

Eelmisel nädalavahetusel oli Matti sünnipäev ja selle puhul käisime jahipüssidega taldrikuid laskmas. Esimene soojendusring ei saanud ma ühelegi pihta, aga järgmises "võistlus" ringis, sain juba 5le taldrikule pihta. Tegelikult ongi nii, et kui esimesele pihta saad, siis edasi läheb juba kergelt, sest siis saab nõksule pihta. James oli üks parematest, ta sai 15st taldrikult 11le pihta. Kokku lasksime 25 padrunit igaüks. Viimased paugud olid tegelikult juba päris ebamugavad, esimesed 15 ei saanud midagi aru, aga pärast seda oli püssi tagasilöök juba natuke valus. Pärast oli vist kõigil väiksem või suurem sinikas õlal. Pilti pole mul teile näidata, sest James elas mulle nii pingsalt kaasa, et unustas pilti teha.  

Ja mida ma siis nüüd tegema hakkan kui mul kooli enam pole? Kõigepealt ma puhkan natuke ning siis on juba terve rida asju, millega tegelema peab hakkama. Kolmapäeval lähme Ewerti ja Draakonite kontserdile! Nad tulevad Manchesteri ja sellist võimalust ei saa ju ometi maha magada. Tegelikult on mul ainult 2 ja pool nädalat veel jäänud, sest 27. tulen koju. Selle aja sees pean oma korterist välja kolima ning kõik viimased otsad veel kokku tõmbama, sest järgmisel sügisel ma ju siia enam tagasi ei tule. 

Praegu on päris mõnus hommikul kella 8ni magada ja rahulikult Terevisiooni vaadata. Täna on lausa suviselt soe ilm ka. Ilmselt kirjutan siia ühe pikema 4 aasta kokkuvõtte ka varsti, tuleb ju see asi siin kuidagi kokku võtta ja ära lõpetada.

Ahoi

Pole siia jälle jõudnud. Praegu on väga kiire õppimisega ja mul on pikad päevad raamatukogus. Eelmisel nädalal algasid trennid ka uuesti ja siis lihtsalt ei jõua õhtul enam midagi peale söömise ja magama minemise teha. Eelmisel nädalal jäin veel natuke haigeks ka. Ning kuna nädalavahetusel oli ka tegemist palju, siis ei jõudnud suuri raviprotseduure ka ette võtta. Täna hakkan jälle jalavannide ja sinepiplaastritega möllama.

Eelmisel esmaspäeval sai meil Jamesiga esimene aasta koos oldud. Midagi suurt me ei teinud, veetsime lihtsalt mõnusalt aega teineteise seltsis ja tegime head süüa.

See nädalavahetus pidi James laupäeval väljakutsele minema ja õhtul käisime sõbra sünnipäeval. Jäime ööseks sinna ja hommikul tegin poistele pannkooke. Pärast seda läksime Jamesi ja tema õega loomaaeda, sest Laura kinkis Jamesile sünnipäevaks piletid, aga kuigi nad olid juba kaks korda proovinud minna, aga siiamaani see polnud õnnestunud ning see nädalavahetus oli viimane aeg enne kui piletid kehtivuse kaotasid siis läksime hoopis kolmekesi. Pärast käisime veel söömas. Õhtul tulin jälle Manchesteri tagasi.

Täna olin jälle kella 9st hommikul raamatukogus ja nii ta lähebki. Enne 8. maid ma siia ilmselt ei jõua nüüd. Tegelikult olen ilmselt ei jõua ma ka 8. mail veel, sest ravin oma pohmelli. Aga eks ma millalgi ikka jõuan!

Mul hakkas orhidee ka vahepeal õitsema

Pühad

Eelmine pühapäev oli Jamesi sünnipäev. Me tegime talle üllatuse ja läksime tema pere ja mõndade sõpradega hipodroomile hobuste võiduajamist vaatama. Kuna ma polnud enne käinud, siis oli täitsa tore. Seegi kord õnnestus mul peaaegu üldse mitte raha kaotada. Lõpetasin vist ühe naela võrra väiksema summaga kui alustasin, seega loen end õnnemängus õnnestunuks! Õhtul sõime veel Laura järjekordset meistriteos/kooki ja pitsat ja jutustasime niisama. Mina kinkisin talle relvapuhastus komplekti.

Eile tegi James aga mulle üllatuse ja tuli õhtul minu juurde. Täna ootan oma lennukit, mis mind koju toob.

Varsti näeme

Eelmine nädal oli närvesööv, kuid tipnes minu lõputöö valmis saamise ja ära andmisega. See viimane saba ots ehk printimine ja köitmine ja veel muud protsessid, mis tuleb enne läbi teha on muidugi parajalt stressirohked. Kui sinna veel üleüldine närvipingest tingitud väsimus lisada saabki tulemuseks selle, et ma printisin oma tööd kolm korda välja, enne kui õigesti sai. Igatahes, nüüd on see tehtud, ära antud. Tegelikult jäin ma oma lõpptulemusega rahule, sest lõpuks ei osanud ma midagi juurde lisada ega ära võtta. Juhendaja kommentaarid olid ka positiivsed ja mingeid suuri muudatusi ei pidanud ma kordagi tegema.

Minu seni aja suurim saavutus, mille tarvis on valatud verd, higi ja pisaraid, sõna otseses mõttes

Kogu sellest trallist tingituna on viimased paar nädalat vaevanud mind selline kõikehõlmav väsimus, et jube. Eelmine nädal võitlesin ma trennides ikka kõvasti iseendaga, et trenn lõpuni vastu pidada. Kuid nädalavahetusel oli nagu tellitult meil ronimisreis Peak District'i, ideaalne võimalus natuke puhata ja lõõgastuda. 

Kui meie lõpuks õhtu pimeduses laagriplatsile jõudsime, ootasid James ja Matt meid juba lõkke ja valmis telkidega. Mul polnud vaja teha muud kui meie telki sisse kolida, viskipudel lahti korkida ja koht lõkke ääres sisse võtta. 

Küljealune oli meil ka lausa luksuslik, kahekohaline õhkmadrats, padjad, paks tekk. Laupäeval jäime Jamesiga kauemaks laagrisse, sest ta oli natuke liiga entusiastlik viski maitsmisega. Aga see andis mulle hea võimaluse lihtsalt pikutada ja tukkuda. Pärast lõunat sõitsime natuke niisama ringi ja otsisime teised üles. 

Seal olid sellised toredad karvased lehmad

Õhtul käisime pubis söömas ja nautisime soojust. Minu lasanje maitses ka erakordselt hästi. Laagrisse naastes, üritasid teised tuld uuesti põlema saada, aga kuna see neil väga ei õnnestunud siis ma lõin käega ja ronisin Jamesi kaissu, kus oli palju soojem. Ning see öö oli kuidagi eriti magus uni, ma ei mäleta millal ma viimati nii hästi magasin. Pühapäeval oli ka eriti mõnus ilm, päike paistis terve päeva ning tuulevarjulises kohas oli ka mõnusalt soe. Ma ronisin ka oma ühe kohustusliku raja. Suurema osa päevast mõnulesime niisama ja uitasime ringi kui teised ronisid. 

Järgmiseks tuleb käsile võtta kursusetöö. Nädalavahetusel on Jamesi sünnipäev ning järgmisel nädalal tulengi juba koju. 

Kohtumiseni