Uus aasta on juba ammu käes ja mina olen jällegi laisk olnud. Pean tunnistama, et see oli väga hea aasta, kuid muutustega harjumine läks palju raskemalt kui ma arvasin. Kui pärast 16 aastat koolis käimist järsku enam kooli pole, on üsna nõutu tunne. Ka pärast 4 aastat omaette elamist jälle vanematega (seekord küll Jamesi vanematega) elada on väike väljakutse. Kuid muutuste lainel jätkates tuli uus aasta järgmise suure muutusega.
Pärast 3 kuud ootamist sai James oma maja lõpuks kätte. Nüüd oleme juba natuke üle nädala kahekesi olnud ja mina olen küll juba täitsa mõnusasti ära harjunud. Kuna maja tuli möbleeritult ja koos kõikide eluks vaja minevate tarvikutega kolisime kohe esimesel õhtul sisse ja jäimegi siia. Kohe võtsime ette magamistoa remondi. Kuna meie magamistoas oli kaks sisse ehitatud kappi, kaks tavalist riidekappi ja kummut oli seal vaevalt ruumi ümber voodi käimiseks. Praeguseks oleme kõik ära lammutanud ning välja viinud ja tuba on poole suurem! Nüüd ootab ees pahteldamine, värvimine, lihvimine ning nuputamine kuidas ja mida.
Maja ise on üsna väike. All korrusel on elutuba, köök ja veranda. Teisel korrusel on magamistuba, vannituba ja väike külaliste tuba, mida me ka garderoobina kasutame. Aed on aga see-eest suur ja garaaž ruumikas (praeguseks on see aga juba lammutus kola täis). Maja on iseenesest väga heas korras, lihtsalt vajab seest veidi värskendamist ja enda maitse järgi sättimist.
Koos majaga saime ka kassi. Maja endisel omanikul oli kass, kuid nad ei saanud teda uude kohta kaasa võtta, kuna ta on õuekass ja harjunud omaette kõndima. Nemad aga kolisid suurema tee äärde ja kuna kass on harjunud elama väikeses kõrvlatänavas siis oleks elukoha muutus võinud talle saatuslikuks saada. Tema sõpradest vanapaar, kes elab meist ainult paar maja eemal, võtsid kassi endale. Nende enda kass on tema õde ja ta käis nagunii pidevalt nende juures. Niipea aga kui meie sisse kolisime, oli kiisu meie veranda taga ja vahtis nukralt köögi aknast sisse. Nii paar päeva, vanapaar oli juba mures ja käis teda otsimas, aga tema istus ikka meie aias. Lõpuks andsimegi alla ja ütlesime neile, et me võime ise teda sööta ja nii me saimegi endale kassi Tiddles. Ta on umbes 11 aastane preili ja on meie suhtes veel üsna kartlik. Mul on õnnestunud teda söömise ajal paar korda paitada, kuid muidu ta veel ise ligi ei tule. Aga anname talle aega ja küll ta meiega lõpuks ära harjub.
Kui me nüüd lähiajal interneti saame, siis panen teile siia pilte ka vaatamiseks.
Seniks aga püsige soojas ja nautige ilusat krõbedat talve.
