Kiire nädal oli.
Esmaspäev möödus õppimise tähe all. Teisipäev jooksin kohe pärast loengut tööle. Muidu oli tööpäev nagu ikka, aga ma sain seekord kiita. Mulle anti selline City žetoon, mida jagatakse heade tulemuste eest. Kui 5 tükki kokku kogud, siis saad mingi kingituse. Mul vist erilist lootust 5 kokku saada pole ja ega ma seda väga igatse ka, aga ikka tore kui sinu tööd märgatakse ja tunnustatakse.
Kolmapäev oli natuke erilisem päev. Minu sünnipäev. Hommikul helistasid kohe Kristjan, Jane ja Teele-Riin mulle skypes. Ja ema telefonitsi. Siinkohal tahan öelda aitäh! kõigile, kes mulle õnnitlusi sõnumi teel saatsid, kuid pean tõdema, et ma ei saanud neist ühtegi kätte, kuna mu telefon oli rikkis ja ei edastanud mulle juba tükk aega sõnumeid. Aga aitäh siiski! Ja aitäh kinkide eest! Luban, et ei kuluta kommide peale. Igatahes käisin päeval veel ronimas ja küpsetasin kaneelirulle kaasa. Õhtul aga kutsusin eestlased pubisse ning oh seda rõõmu kui nad järjest lilledega kohale ilmusid! Ma sain ühe terve orhidee koos 6 üllatusmunaga, veel lõikelilli, kaardi, šokolaadi ja kommi. See kõik oli eriti armas, kuna ma isegi ei osanud oodata mingeid kingitusi :)

Kõik minu sünnipäevakingid. Üks kommikarp oli tegelikult veel, aga selle pistsime juba õhtul nahka.

Ühesõnaga sünnipäev oli mul tore. Aga see pani mind natuke mõtlema. Paljud teevad facebookis saadud õnnitluste üle sarkastilist nalja või kustutavad oma sünnipäeva sealt üldse ära. Jah, loomulikult tuleb sealt palju tühiseid "Palju õnne"sid, aga ma olen siiski täitsa kindel, et nii mõnigi hea soov sealt tuleb tegelikult puhtast südamest ja siiralt ning selle pärast, et seda edastatakse facebooki teel, ei ole see ju kehvem. Mina olen küll mõnikord tänulik, et mulle seal sünnipäevasid meelde tuletatakse, sest olgem ausad, kõikide sõprade-tuttavate tähtpäevi ei jõua meeles pidada. Mina igatahes ütlen kõigile neile ka aitäh.
Aga liikudes edasi neljapäeva juurde siis sain lõpuks oma paki kodust kätte. Sain oma vana telefoni tagasi ning nüüd saan jälle sms-sse, seega kui arvate tarvilik olevat siis pange aga julgelt teele oma sõnumid. Kodust on ikka hea pakki saada, eriti kui seal on mett ja maiustusi ja Sensa ajakiri ja veel head.paremat. Ning sünnipäevaks Tõnu Õnnepalu raamat "Mandala". Jõudsin suvel pool sellest läbi lugeda, aga siis jäi pooleli, nüüd tellisin endale isikliku eksemplari ja hakkasin mõnuga otsast peale lugema. See on üks geniaalne ja tohutult tore raamat. Eluterve on vist kõige õigem sõna. Kuid kahjuks tabas mind neljapäeva õhtul ka väiksem paanika. Tegelikult oli see mul juba tükk aega kuklas tiksunud. Aga see, et me saime teada, et meil on ühe kursusetöö juurde veel üks asi vaja teha, pani ilmselt punkti. Tõesti tekkis tunne, et "kuidas kurat ma kõik need asjad õigeks ajaks tehtud saan?" Aga nagu ikka, kuula oma vanemaid, nemad teavad paremini. Ja tõesti teavad ka. Nüüd olen lihtsalt natuke teisele käigule ümber lülitunud, ma väga enam ei mõtle. Ma lihtsalt õpin, söön, ajan vahepeal muid vajalikke asju ja jälle õpin. Ega sellest muretsemisest tõesti väga kasu ei ole, aega see mulle juurde ei anna, pigem võtab ära, ning ühtegi tööd lihtsamaks ka ei tee. Tuleb lihtsalt ennast kokku võtta ja ära teha. Kogu moos.
Reedel üritasime kahe kursakaaslasega ühte arvutilabori ülesannet ära teha, aga väga ei õnnestunud. Lõpuks leidsime küll õige programmi siiski üles, aga nii hilja, et mina pidin juba minema oma juhendajaga kohtuma. Oli üsna kasulik jutuajamine ning mul on tunne, et kogu see asi saab üsna lõbus olema ja ma saan veel igasuguseid huvitavaid asju oma õppejõudude kohta teada. Reedel oli juba päris lõbus. Nimelt on kahe kabineti vahel seinas auk. Vanasti oli seal  2 kabineti peale telefon, aga nüüd on seal lihtsalt auk. Ma ei teadnud seda varem, sest augul on uksed ees ja see näeb välja nagu väike seinakapp. Aga reedel kui ma just olin välja minemas, tõusis õppejõud püsti, tegi kapiukse lahti ja küsis kõrvalkabinetist, et kus mu võileib on? Ma jäin selle peale kohe hämmeldusest seisma ja siis hakkasin naerma. Päris vahva. Õhtul vaatasin Eesti laulu. Mulle selle aasta finalistid täitsa meeldivad.
Eile olin jälle tööl. Päris pikalt läks. Täna olen õppinud, sain peaaegu juba valmis ühe asja, natuke on veel jäänud ja siis homse field tripi asi ka veel lisada. Käisin poes salatimaterjali toomas ja tegin homseks vabariigi aastapäevaks karulisalati valmis.
Homme olen terve päeva field tripil Martin Mere-is, mis peaks jutu järgi olema märgala. Pildi pealt paistis rohkem nagu paar suuremat tiiki, aga eks siis homme ole näha. Õhtul on meil vabariigi aastapäeva tähistamine. Vaatame presidendi vastuvõttu ja sööme head-paremat.

Tervist

Ah et kuidas läheb?

Eks üldiselt vist nagu lükkad, nõnda läheb ka. Tegelikult ei saa üldse viriseda. Õppimist jätkub ja seega igavust ei ole. Trenn ja tööl käimine annab natuke vaheldust.  Tegelikult on mul seal City staadionil vahepeal ikka täitsa lõbus kohe. Meil on seal omad draamad, nt ei saa peakokk külma köögi kokkadega eriti hästi läbi, vahepeal on mingid muud solvumised ja jurad, vahepeal ütleb tehnika üles. Siuke täitsa seebikas. Mina ise küll üheski draamas ei osale, ma olen nagu selline väike nirk, kes saab kõigiga hästi läbi ja üldiselt ajab enda asja ehk jahin nuge, kahvleid ja kohvitasse, mida meil pidevalt puudu on ja leiutan uusi viise ning kohti, kuhu neid teiste eest peita. Aga õnneks on meie section manager väga tore ja meil koostöö sujub väga edukalt.
Trennis on ka tore. Eriti nüüd, sest see semester keskendume palju jalalöökidele, mis mulle meeldivad ja mis mul ka suhteliselt hästi välja tulevad. Niiet kui te saaks kärbsena mu laeservas istuda siis te näeks mind koduski päris tihti vehklemas ja jalgu siia-sinna loopimas. Aga neljapäeval juhtus mul väike äpardus. Nimelt kuna mul oli tuju natuke halb (sest ma olin arvutiga riidu läinud) siis ma ilmselt ei keskndunud väga ning trenni jõudes avastasin, et ma olin oma trennipüksid koju jätnud. See muidugi ei muutnud mu tuju karvavõrdki paremaks. Aga Chris ütles, et kui ma saan teksadega võimelda, siis tema poolest ma võin küll trenni jääda (kui vana Chris oleks seal olnud, siis poleks see kõne allagi tulnud). Kuna mul on väga mugavad teksad, mis liikumist kuidagi ei takista siis otsustasin, et jään. Kuigi väga kummaline oli teksadega seal olla. Kuid just enne algust kui me kõik saali läksime ja ma ilmselgelt nagu valge vares seal olin, tuli Phil ja päästis mu, sest tal olid varu püksid kaasas! Kibekiiresti ühtedest püksest välja ja hops teistesse ning olingi (juba palju parema tujuga) trenniks valmis. Lõpuks oli väga mõnus trenn. Ja ilmselt ei unusta ma nüüd enam kunagi pükse koju :D

Ah et kuidas ilm on?

Ilm on meil siin selline....vahelduv. Mõni päev ärkan ilmeilusa päikesepaistega, kuid õhtul võib juba pangede kaupa vihma alla kallata. Või vastupidi. Vahepeal sekka natuke rahet ja lörtsi ka. Tuuline on ka, lausa nii tuuline, et teisipäeval tund enne City vs. Sunderland mängu teatati, et "kallid külalised, vabandame, aga ekstreemsete ilmastikuolude tõttu peame mängu ära jätma." Nii oligi. Kohale tulnud inimesed said lihtsalt õhtusöögi ja kogu moos. Töötajad muidugi salaja hõõrusid heast meelest käsi, sest see tähendas, et me saime varem koju. Midagi nii hullu nagu te telekas lõuna Inglismaal näete meil pole. Lihtsalt vastik ja tatine ilm. Samas täna, kui aknast päike sisse paistis ja ma arvutist õppimisele tasutaks linnulaulu kuulasin, tuli lausa kevade tunne peale.  Aga ilmselt selle kevadega peab veel natuke ootama.

Novot, nii see aeg mul siin lähebki. Ning üldiselt läheb teine päris kiire sammuga, eriti kuna mul on päris tihe graafik ootamas nii kooli mõttes kui muude tegevuste mõttes. Aga eks ma hoian teid kursis.

Kalli, musi, pai

Saigi läbi. Viimane kord kirjutasin teisipäeval pärast presentatsiooni tegemist.
Vahepeal käisin kolmapäeval ronimas üle 2 kuu vist. Neljapäeval kooli polnud seekord ja õppisin kodus. Reedel oli loeng tund aega ette poole tõstetud ehk siis kella 9ks. Aga kui me olime 10 minutit oodanud ja kedagi ikkagi polnud, siis tuiskas Huw sisse ja teatas, et õppejõud, kes meile loengut pidi andma, on haigeks jäänud ja meil polegi ei loengut ega arvutipraktikat. Jälle vaba päev. Aga see andiski mulle aega, et poes käia ja muffinite küpsetamiseks vajalik osta (muffinipulber), sest õhtul oli Karini sünnipäev. Küpsetama asudes selgus aga, et muffini korvid olid nii jurad, et vajusid laiali ja nii ma siis lähenesid asjale loovalt ja tegin hoopis koogi. Aga pidu oli tore, teised said nii lainele, et läksid veel edasi ka, aga ma olin liiga väsinud.
Laupäeval mõtlesin, et käin jalutan linnas natuke, sest ma ei jõua 2 päeva järjest toas istuda. Täitsa juhuslikult nägin poes ilusaid pükse, mis allahindlusega maksid ainult kümneka. Proovisin isegi jalga (mis minu puhul on suur eneseületus), istusid nagu valatult. Kassasse minnes tuli aga välja, et nad ei saanud mulle neid pükse müüa, sest need polnud enam müügil ametlikult ja poleks tohtinud üldse väljas olla. Ei saanudki pükse, aga 2 paari sokke ostsin ikkagi. Ilusad sokid on, ühed on triibulised, teised on südametega. Ülejäänud päeva õppisin ja logelesin niisama. Seda olen ka täna teinud. Hommikul käisin raamatukogus printimas ja ülejäänud päev olen vaheldumisi õppinud, söönud ja niisama olnud. Jube halb ainult, et mul pole lugemiseks siin ühtegi head kohta.

Eesoleval nädalal olen 2 päeval tööl. Muud erakorralist vist pole.

Ahoi

Nonii, pole siia ammu sattunud, aga ma vist hoiatasin ka.

Tihe on olnud. Eelmine teisipäev käisime Ricky sünnipäeva puhul bowlingut mängimas. Oli päris tore vahelduseks. Esimene mäng oli soojendus, aga teine mäng ma olin vist kolmas (6 inimest tiimis).

Reedel käisin poksijatega väljas. Alguses ei olnud plaanis kluppi minna, mõtlesin, et lähen istun ainult pubis, aga nad ikka rääkisid mu ümber. Kuid lõpuks oli siiski väga tore, sai parasjagu tantsida.

Seekord oli mul kohe terve nädalavahetus vaba, st polnud vaja tööle minna. See tundus kohe nagu suuremat sorti luksus, sest viimasel ajal on mul pidevalt ühel nädalavahetuse päeval töö olnud. Seekord sai aga rahulikult õppimisele keskenduda ilma, et miski segaks.

Kuid esmaspäeval käisin ikkagi tööl. Eile oli üldse tihe päev. Hommikul käisin oma lõputöö juhendajaga aru pidamas. Siis oli lõunapaus, pärast mida oli loeng ning siis jooksuga tööle.

Täna oli see kaua oodatud päev kui ma saatsin oma lab repordi ära ning tegin presentatsiooni selle kohta ning sain lõpuks kogu asjaga ühele poole. See sama lab report ja presentatsioon ongi viimased 2 nädalat mul pidevalt kukil istunud ja tegemist ning nokitsemist tahtnud. Pole veel ronimagi jõudnud. Kuid tuleb tunnistada, et ma täitsa nautisin selle kirjutamist ning endalegi suureks üllatuseks mulle jubedalt meeldis statistilise analüüsi tegemine, sest siis sa näed tegelikult, mida sa siis lõpuks leidnud oled ja mis see lõpptulemus on. Aga noh, nii tore kui see ka pole, siis pärast kuud aega tüütab ikkagi ära juba. Lõpuks ma enam ei tahtnud seda lugedagi, sest mida rohkem sa ühte teksti loed seda vähem loogiline see tundub.
Aga presentatsioon läks väga hästi. Ma jäin vähemalt enda osaga väga rahule. Ma arvan, et see oli mu siiani kõige parem esinemine. Eks see aitas kõvasti kaasa, et ma teadsin täpselt, millest räägin, sest kõik oli ju ise läbi tehtud algusest lõpuni. Ning esinemisjulgust ja närvi võiks ka olla juba juurde tulnud. Mul ei värisenud isegi käed!

Pärast tuli suurest rõõmust ja kergendustundest lausa uni peale ja tegin enne trenni väikse uinaku. Trenn oli ka väga hea, sai ennast ilusti ära maandatud.

Sellega on siis ühel pool ja nüüd saab natuke kergemalt hingata jälle. Kuid see ei tähenda siiski, et nüüd panen jalad lauale ja vaatan aknast välja. Tegemist jätkub. Õigemini lugemist, sest suurem osa minu õppimisest ongi üks lõputu lugemine. Artiklite otsimine ja lugemine. Ausalt, vahepeal on tunne, et ma teen hoopis kirjanduse kraadi. Aga ega ma ei kurda, sest kirjandus on huvitav ja kasulik. Nüüd hakkan ka tegelikult oma lõputöö küsimust formuleerima, kuid selleks pean ma ... mis te arvate mida tegema? Just - lugema. Palju. Selle esmaspäeva seisuga on mul ametlikult lõputöö teema ja juhendaja ka. Juhendajaks on Dr. Martin Jones, selline natuke vanem meesterahvas. Ma teadsin teda varem ka, kuid väga palju loenguid pole ta meile andnud, seega ma pole päris kindel, milline ta juhendajana on, aga ma loodan, et meil hakkab sujuma. Nii palju kui ma temaga siiani suhelnud olen tundub ta sõbralik ja tore. Positiivne on ka see, et tema on kogu Aafrika asja organiseerija ja jääb paariks nädalaks ka Keeniasse, et seal kõigega otsa peale saada.

Homme igatahes lähen ma ronima, viimane aeg ka.

Ja ma arvan, et kui mul midagi vähegi huvitavat rääkida on, siis satun siia ehk natuke sagedamini nüüd.