Eelmine nädal oli päris hull. Kuna tähtaeg terendas, siis oli vaja hoolega kirjutada. Paralleelselt tegin enda projekti statistilist analüüsi. Valmis sain!

Kõigele lisaks läksin laupäeval Cantebury'isse, Kent University lahtiste uste päevale. Et sinna saada pidin ma 8 tundi bussiga sõitma ning ühe öö ohverdama. Siis mõned tunnid lahtiste uste päeval veetma, natuke Canteburi kesklinnaga tutvuma ning kui ma pärast veel 6 tundi bussi sõitu kell pool 11 õhtul Sheffieldi jõudsin, olin ma poolsurnud. James söötis mul kõhu täis ja nii kui mu pea patja puutus, ma magasin. Pühapäeval käisime jõuluteemalisel taluturul. Sõime, jõime (kuna minu eest hoolitseti seal hästi, siis sain kohe terve õlleklaasi jagu hõõgveini!), vaatasime niisama ringi ja elasime sigade võiduajamisele kaasa. Kuna ma ei tahtnud üldse pühapäeval juba uuesti kuhugi reisima hakata, siis tulin hoopis esmaspäeva hommikul Manchesteri tagasi.

Täna saatsin oma järjekordse kursusetöö ära. Pärast käisin veel ronimas.

Homme on grading.

Minu praegust elu kirjeldavad hästi kaks Beti kommentaari selle nädala jooksul. Esmaspäeval rongijaamast koju kõndides nägin Betit tänaval, kes kooli läks. Tema esimene lause mulle oli: "Issand, sa näed nii väsinud välja!" ja täna kui ma korraks voodis pikali olin ja telefoni näppisin, küsis ta imestunult: "Sa ei õpigi?". Vot nii on lood :D

Esimene nädalavahetus Manchesteris

Möödunud nädalavahetus oli esimene, mille ma tervenisti Manchesteris veetsin, otsas lõpuni. Kuna meil oli sõbral siin sünnipäeva tähistamine reede õhtul, siis tuli James hoopis siia. Sõit tegi selja küll veidi kangeks, aga muidu pidas vastu. Tegelikult tuli ta juba neljapäeva hilisõhtul. Reedeseid loenguid ma siiski ära ei jätnud. Aga õnneks lõppes viimane loeng natuke varem ja seega sain koju ka pool tundi varem. Tegime süüa ja puhkasime natuke ning oligi juba aeg välja minna.

Õhtu oli väga tore. Läksime isegi natukeseks kluppi. Ma olen veendunud, et Jamesist saaks väikese veenmisega üsna korralik rahvatantsija. Või niisama tantsulõvi. Lahkusime siiski teistest natuke varem, sest tal väsis selg ära ja mina väsisin üleüldiselt ära, sest olin juba poole 8st üleval, kuna pidin hommikul enne kooli minemist veel natuke õppima.

Laupäev möödus logeledes. Magasime nii kaua kui torust tuli. Sõime hommikust ja siis võtsime kätte ja värvisime mu peegliraami üle. Aerosoolvärv ootas juba tükk aega. Nüüd on mul kena valge raamiga peegel. Siis käisime oma pohmellis sõpru vaatamas, kes elavad minust paari minuti kaugusel. Kiire käik poodi ja koju filmi vaatama. Jurassic Park oli seekord kavas. Pärast olid kõhud kõigil tühjad ning tegime õhtusöögiks tortillasid ning kutsusime Beti ka kampa.

Pühapäeval käisime koos Beti ja Sandriga linnas vast avatud Baltimaad restoranis. No olgem ausad, tegelikult oli see ikka peamiselt Vene restoran: punased nahkdiivanid ja vene popp tasustaks mängimas. Sellegi poolest maitses borši supp ja pelmeenid (kuigi need olid kanaga) väga hästi. Portsud olid muidugi üsna koduselt suured, niiet me kõik neljakesi ägisesime sealt välja veeredes. Õhtul küpsetasin veel šokolaadi kooki, sai ikka korralikult šokolaadine ja rammus. Uut Ämblikmehe filmi vaatasime ka, noh, oli kah. Printsessi päevikud oleks ikkagi parem valik olnud ma arvan.

Esmaspäeva hommikul jätsin Jamesi magama ja läksin oma jookusringile. Pärast seda äratasin ta üles, söötsin kõhu täis ja saatsin teele.

Üldiselt mööduvad mu nädalad endiselt õppimise tähe all. Ma pean ka tunnistama, et ma hakkan ära väsima. Tahaks juba pisikest pausi. Aga enne koju tulekut ma endale pausi lubada ei saa. Koju tulen 16 detsember, aga Riia kaudu. Päriselt koju jõuan 17. Palju pole enam jäänud.

Aga teie hoidke sellest lumest küünte ja hammastega kinni. Tehke teda juurde ka!

Nonii, üks nädal jälle möödas. Kuna mul nädala sees midagi märkimisväärselt põnevat ei toimunud, siis räägin hoopis nädalavahetusest.

Laupäeval käisime Jamesiga ujumas. Mõnus oli, sest suvel sain ma ainult loetud korrad vette ja siin olles pole ma loomulikult ujuma jõudnud. Õhtupoole läksime Jamesi, tema sõbra ja sõbra uue pruudiga Castleton'i ning jäime sinna ööseks. Tore oli, söök oli hea ja hotellituba oli ilus. Nalja sai ka nii, et kõht vappus. Pärast oli kõht väga täis ka.

Pühapäeval läksime Peak District'i jalutama. Castleton ongi kohe Peak District'i külje all. Tegime lõpuks lausa 10 kilomeetrise ringi. Jamesil hakkas küll poole tee peal selg valutama, aga siis polnud enam võimalik tagasi pöörata, või noh, tagasi oleks sama pikk maa olnud kui edasi. Aga muidu oli mõnus jalutskäik. Pärast tuli hirmus rammestus peale, aga õhtul pidi rongi peale minema. Ja telekast näidati head filmi, mida ma ei saanud vaadata.

Eelmine nädal läks ühtemoodi kiiresti nagu kõik teisedki. Teisipäeval oli selline trenn, et kolmapäeva hommikul oli tunne, et jalad kukuvad küljest ära. Jummel kui valus oli kõndida, istuda, püsti tõusta, trepist kõndida. Tõeline piin. Aga ega siis selle pärast ei saanud kolmapäeval jalad seinal puhata. Hommikul kolistasin nagu puuhobune ikka jooksma, siis paar tundi õppimist ja ronima. Kusjuures ma arenen ja ronin järjest paremini. Kui ma Leoni veel tüütan ja koos temaga ronin, siis võib minust veel asjagi saada. Pärast ronimist kähku koju ja kiire (mul oli umbes pool tundi aega) söök ja siis pool jooksuga bonfire night'ile teiste ronijatega.

Eelmine nädal mööduski natuke bonfire night'i vaimus. See on natuke meie jaanipäeva moodi, tehakse suur lõke, süüakse, juuakse ja lastakse ilutulestikku, mis erineb jaanipäevast. Seda tähistatakse Guy Fawkes'i auks, kes kunagi ammu 5. novembril Suurbritannia parlamendi hoonet õhku tahtis lasta, aga see tal ei õnnestunud. Ühesõnaga, selline täitsa tore ettevõtmine. Käisime seltskonnaga ilutulestikku vaatamas ja pärast läksime sooja vürtsidega siidrit jooma. Ilmad on ka lõpuks juba täitsa mõnusalt külmaks läinud, saab juba salli ninani tõmmata ja mütsi ning kindad välja otsida.

Neljapäeval olid mu jalad endiselt kohutavalt valusad. Ma pidin terve päeva jooksul valuvaigisteid võtma, et õhtul uuesti trenni minna.

Reedel oli mul Sheffieldis järgmine bonfire night'i pidu. Kuna Leon tuli Manchesterist ka sinna, siis läks mul seekord eriti hästi ja sain autoga hoopis. See aga tähendas, et ma ei pidanud kohe pärast loengut rongi peale kihutama vaid sain kenasti koju tulla ja oma asjad valmis panna ja natuke hinge tõmmata. Ma olen siiamaani iga nädalavahetus välja arvatud üks, Sheffieldis käinud. Paar nädalavahetust tuleb veel käia. Aga tagasi peo juurde. Jällegi oli täitsa tore ja lõbus olemine. Jamesi juurde tagasi minek jäi küll natuke hilja peale, aga no mis siis ikka, vahel ju võib. Laupäeval oli puhkepäev, sest Jamesil oli kerge pohmell (ma küll ütlesin, et ei tasi seda viskit jooma hakata, aga ega siis seda ju ei kuulata). Mul oli ka ausalt öeldes pikast ja kiirest nädalast toss täitsa väljas, seega polnud mul voodis vedelemise ja filmi vaatamise vastu midagi. Kuna me lõpetasime eelmisel nädalavahetusel Star Wars'i saaga, siis alustasime nüüd Sõrmuste isandaga. Esialgu oli meil laupäeva õhtuks plaanitud veel üks bonfire night'i pidu, aga kuna terve päeva kallas vihma, siis lükati see pühapäeva õhtuks edasi.

Pühapäeval käisime Jamesi sõbra ja neiuga väiksel väljasõidul ja söömas. Õhtul läksime siis peole. See toimus nende tuttavate talus. Lõke oli suur, ilutulestik oli võimas ja süüa oli palju ning väga head. Proovisin esimest korda hirve liha, julgen soovitada, väga maitsev. Kuna oli pühapäev, siis lõppes pidu õnneks mõistlikul ajal. Tavaliselt lähen ma pühapäeva õhtuti Manchesteri tagasi, aga ma ei viitsinud logistilist gümnastikat tegema hakata ja ei tahtnud kedagi tüütama ka hakata, siis tulin hoopis esmaspäeva hommikul tagasi seekord.

Lõke oli uhke

Ma ostsin endale juba paar nädalat tagasi kummuti. Kuna mul hoiustamispinnaga priisata pole, siis hakkasid siia-sinna põrandale ja kapi põhja hunnikud tekkima. Kui siis mu kodupoes täitsa oki-doki kummut normaalse hinnaga müügile tuli, võtsin Sandri appi ja vedasin selle koju. Aga kuni siiamaani ei viitsinud ma seda kokku panna. Seal oli nii palju kruvimist ja liimimist ja kohe ei olnud tahtmist sellega möllama hakata. Aga siis tekkis kuhi kokku pakitud kummuti peale. Eile võttis Beti mu aga käsile ja ütles, et paneme selle kapi sul lõpuks kokku. Kaks tüdrukut ja natuke üle tunnikese aega ja koos ta ongi!

Minu uus mööbel. Sahtlite täitmisega ei tekkinud mingeid raskuseid

Täna kaalusin huvi pärast ära kui palju mu tavaline kooli/trenni kott kaalub. 6.6 kilo! Sellist kotti vean ma endaga 3 päeval nädalas kaasas.

Kool-trenn-kodu

Sain nüüd natuke mahti jälle mõned read kirja panna. Vaatasin järgi, et viimasest postitusest on peaaegu 2 nädalat juba möödas. Ma ausalt ei tea, kuhu, kuidas ja miks see aeg kaob, aga ta lihtsalt paneb gaasi põhja ja kihutab edasi.

Kui nüüd päris aus olla, siis ega midagi väga märkimisväärset pole juhtunud. Terve eelmise nädala veetsin lugedes ja esseed kirjutades. Täna saatsin õppejõule üle vaatamiseks, siis saab veel vajalikke parandusi teha enne kui lõplik tähtaeg on. Nüüd saan lõpuks oma projektiga ka tegelema hakata. Siiani pole ma veel praktiliselt midagi teha jõudnud, olen käinud oma juhendajaga kohtumas ja tean, mida ma tegema peaksin, aga pole lihtsalt aega olnud. Nüüd haaran kohe härjal sarvist, täna hakkasin juba pihta.

Minu nädalad näevad praegu välja sellised, et esmaspäeviti õpin kodus. Teisipäeval lähen 10ks raamatukogusse ja lahkun sealt törts enne kella 5te, et minna trenni. Kuna ma olen see aasta kickboxi klubi asepresident, siis kaasnevad sellega ka mõningased kohustused, seega tuleb trennis pool kuni tund varem kohal olla. Kella 8 paiku jõuan koju. Kolmapäeviti õpin jälle kodus. Kui mul on aega, siis käin pärastlõunal ronimas. Neljapäeviti sätin ennast jälle kella 10ks raamatukokku. Kella 2-4ni on loeng, pärast mida saab veel 2 tundi õppida ja kella 6 ajal lahkun, et jällegi trenni minna. Koju jõuan kella 9 ajal. Reedeti lähen kella 12ks loengusse, pärast mida on kell 2 veel üks loeng ning siis lähen kohe rongi peale, et Sheffieldi sõita. Vähemalt nii kaua kuni James piisavalt terve on, et ta jälle autoga sõita saab. Siis saab tema vahepeal Manchesteri ka tulla. Mul pole tegelikult seal käimise vastu midagi, aga mõni reede õhtu tahaks koju tulla ja jalad seinale visata. Kuigi hetkel kulgevad meie nädalavahetused suuremas osas nagunii lamaskledes ja filme vaadates. See nädalavahetus üritasime tuvisid lasta, aga meie plaanis oli üks väike viga - me ei näinud mitte ainsatki tuvi! Pühapäeva õhtuti tulen jälle Manchesteri tagasi.

Nüüdseks olen juba selle koormusega harjunud. Alguses olin küll natuke segaduses, et kuidas mul nii palju õppida on?!?! Aga nii ongi. Esimesel aastal pole sul peaaegu midagi teha peale loengute. Teisel aastal on juba üht-teis nokitseda ja kolmandal aastal valatakse sind juba esimesl nädalal tähtaegadega üle ja lehvitatakse naeratades järgi kui sa raamatukogu poole taarud. Mul on iga kuu üks tähtaeg, pluss pean nende tähtaegadega paralleelselt tegelema oma projektiga. Esimene tõsisem hingetõmbe hetk tulebki veebruari teises pooles, pärast projekti ära andmist.

Seega kui ma vahepeal ära kaon, siis te teate, et ma olen ennast kool-trenn-kodu rattasse unustanud. Aga ma üritan ikka aeg-ajalt endast märku anda.

Teisel teemal rääkides, ma jubedalt igatsen juba mõnusat külma ilma. Sellist, mis ninast näpistab ja hingeõhu aurama paneb. Ma olin nii kade kui eelmine nädal Eestis juba krõbedad külmakraadid olid. Meil on endiselt temperatuur 10 kraadi ringis ning täna hommikul ärgates olin väga üllatunud, et päike paistis. Õhtuks sadas muidugi juba vihma.

Tervis on selline nii ja naa. Kinnine nina ja köha on väga visalt endiselt minuga ja keelduvad lahkumast. Mul isiklikult hakkab juba villand saama.

Praegu aga lõpetan ja soovin teile head ööd

Käes

Kui ma eelmine kolmapäev mainisin, et külmetus hakkas tulema, siis nüüdseks hakkab see õnneks juba minema. Aga tema kohaloleks oli seekord äärmiselt ebameeldiv.

Aga kõigest järjekorras. Kuna neljapäeval oli juba halvem enesetunne, siis otsustasin trenni mitte minna. Tagantjärgi võin öelda, et see oli õige otsus. Reedel oli jälle kiire ja pikk päev. Mulle tundub, et reeded ongi mu kõige kiiremad ja pikemad päevad nädalas. Kaheteistkümnest neljani olid loengud, pärast mida läksin otse rongi peale ja Sheffieldi. Seal võttis James mind peale ja sõitsime hotelli. Laura (Jamesi õde) ja tema sõbranna korraldasid üksteisele topelt pimekohtingu. Päris pimekohtingu alla ma seda siiski ei liigitaks, sest peale oma kaaslaste kutsusid nad veel terve hunniku lihtsalt sõpru-tuttavaid. Meie kaasa arvatud. Õhtusöök toimus hotellis ja James arvas, et siis võiks ju kohe sinna ööbima ka jääda. Kohtingust nii palju, et poisid üritasid, aga tüdrukud olid piprad. Muidu oli täitsa lõbus õhtu. Kahjuks ei saanud hommikul väga kaua magada, sest pidi sööma minema. Pärast hommikusööki sai veel tunnikese leiba luusse lasta. Pärast läksime veel natukeseks Jamesi juurde. Kuna ta ostis endale uue õhupüssi, siis sain nüüd esimest korda seda proovida. Ja see on tõesti hea! Kaks korda samasse auku lasta pole probleem.

No kas see pole mitte ilus? Nagu snaiperi püss

Kauaks seda lõbu aga polnud, sest varsti pidime Manchesteri tagasi sõitma. Laupäeval oli meil Eesti söögi ja joogi õhtu, mille tarvis ma reede hommikul 2 tundi kartulisalati jälle hakkisin. Pidu ise läks toredasti, süüa oli palju ja maitses hästi. Ma vaatasin, et James sõi kõike nagu vana eestlane juba. Ei ajanud must leib silmi suureks ega heeringas nina kirtsutama. Heeringas talle tegelikult hoopis väga maitseb. Meil oli 4 täitsa uut inimest ka. Kõik tunduvad muhedad sellid olema. Kui kell keskööle lahenema hakkas läksid osad linna edasi pidutsema, nagu ikka kombeks. Meie seekord ei läinud, sest olime mõlemad läbi nagu Läti raha. Pesime nõud ära ja korjasime suurema pardaki kokku ning kobisime magama. Pühapäeval õnneks kella peale ärkama ei pidanud. Veidi hiljem tuli Matt, kes koos meiega Manchesteri omi asju ajama tuli, ka tagasi meile ja tegin hommikuks pannkooke. Okei, tegelikult oli see rohkem nagu lõuna. Pärast olime veel niisama natuke ja siis hakkasin poisid jälle tagasi Sheffieldi sõitma. Mina koristasin köögi ära ja panin ennast jalgpalliks valmis. Meie ergutuskoor ei olnud väga suur, aga lipp oli laual ja pöidlad pihus. Mida õhtu poole aeg läks seda nirumaks läks ka minu enesetunne. 

Esmaspäeva hommikul ärgates oli enesetunne juba lihtsalt öeldes sitt. Üritasin küll hommikul veel kangekaelselt õppida, aga kella 12ks oli selge, et kuskil mujal kui voodis ma olla ei suuda, sest kogu keha valutas ning peavalu oli nii hull, et iga liigutus tegi haiget. Palavik hakkas ka vaikselt ronima ja õhtuks jõudis juba 39 ligi. Ma pole nii haige olnud pärast oma esimest sügist Inglismaal. Teisipäeval oli palavik juba madalam ja päris ära suremise tunnet enam polnud, kuid midagi head ka veel polnud. Kolmapäeval oli juba inimese tunne. Palavik oli kadunud ja pea pööramine ei pannud valust oigama. Sain juba natuke õppida ja ringi liikuda. Tänaseks on veel köha ja nohu jäänud. Käisin juba koolis ka, aga koledasti väsitas ära. 

Homme on jälle pikk päev ees. Loengud ning pärast neid otse Sheffieldi, et oma haiget poisiraasu vaatama minna. Jamesil oli esmaspäeval seljaoperatsioon. Ta on juba kodus kuid peab enamasti lamama ja suurt midagi teha ei tohi. Lähen teda siis lohutama ja lõbustama. 

See haigus tuli väga ebasobival ajal, sest mul oli just plaanis see nädal korralikult õppima hakata ja pikad päevad teha, aga võta näpust. Seega olen nüüd natuke graafikust maas. Eks siis tuleb järgmisel nädalal üritada see kaotatud aeg tasa teha. Aga lähen nüüd teen veel jalavanni.

Olge teie terved ja ma kuulsin, et nädalavehtusel pidi juba lörtsi tulema kui hästi läheb. Juhhei!

Kiire

Ahoi. Üle nädala on jälle mööda läinud. Nädalavahetus Walesis läks kenasti. Ilm pidas täitsa hästi vastu. Ronisin isegi üle ootuste palju enda kohta. Meil on see aasta päris palju uusi nägusid ka, tunduvad täitsa toredad. Aga kuna meie majake, kus ööbisime, mahutas 15 inimest vooditesse, aga meid oli kokku 26, siis magasime meie Jamesiga hoopis autos. Land rover on üks väga multifunktionaalne auto ikka. Ma arvan, et meil oli kõige luksuslikum küljealune, sest kui tagumised istmed alla lasta, mahub kahekohaline õhkmadrats nagu valatult autosse. padjad ja soe tekk juurde ning ongi magamistuba valmis. Kahekesi ei hakanud külm ka. Nädalavahetus oli seega mõnus, sai palju väljas olla koos meeldiva seltskonnaga.

Esimese päeva ronimiskohaks oli vana karjäär

Vaade oli ilus

Karjääri sein

Olime ka ilusad

Õhtul tagasi sõites oli teepeal selline vaade. Nagu postkaart

Teise päeva esimene ronimiskoht

Viimasesse kohta jõudes oli ilm juba kehvaks läinud, seega tegime endale hoopis autosse väikse pesa

Esmaspäevast läks ilm aga käest ära ja sügis tuli. Ilmad on olnud vihmased ja külmad. Üldiselt on mul kiire. Loengud on neljapäeviti ja reedeti. Vahel ka kolmapäeva hommikul. Teisipäeva ja neljapäeva õhtuti on poksimine, kolmapäeviti ronimine. Mul on praegu juba 3 tööd, mille kallal pean tööle hakkama, ühe tähtaeg on juba novembri alguses ja üks neist on mu lõputöö. Täna veetsin 2 tundi ühe essee jaoks artikleid otsides. Nüüd ootab 11 artiklit lugemist. Pärast seda veetsin tund aega oma juhendajaga oma statistikat arutades. Ühesõnaga õppimist on mul palju. Paanikat veel pole, väike stress küll. 

Hetkel tunnen jälle, et külmetus hakkab tulema, sest kurgus kriibib ja silmad kipitavad. Jalavann on juba tehtud ja pärnaõie tee ka joodud. Nüüd kohe-kohe teki alla ja magama. Homme on jälle pikk päev ees. 

Minu viimase aja lemmik lugu

Jupp aega nüüd viimasest logiraamatu sissekandest möödas. Kiire on olnud. Kool pole veel õieti peale hakanudki, aga juba on sebimist omajagu.

Perekondlik õhtusöök läks kenasti. Arvan, et ma olen heaks kiidetud. Seekord pidin aga laupäeval juba Manchesteri tagasi tulema, sest pühapäeval olin tööl.

Selle kohta võiksin ma pika ja väga negatiivses toonis postituse kirjutada. Lühidalt kokkuvõetuna - ma ei tea kui palju ma seal veel edaspidi tööl hakkan käima, sest see koht käib minu silmis iga hooajaga alla. Alguses oli seal tore töötada, enam mitte. Ma suudan ennast esimese poole tunni jooksul roheliseks vihastada.

Muidu sisustan oma aega vaikselt kooliks valmistumisega. Sellel nädalal hakkasid loengud ametlikult pihta. Homme on mu esimene loeng. Ma täitsa huviga ootan. Olen oma lõputöö kalla ka nokitsema hakanud. Tähtaeg on 23. veebruar. Aga ma mõtlesin, et võiks endale sünnipäevakingi teha ja töö 19ndaks valmis kirjutada. Siis saab rahulikult tähistada ja ei pea enam närveldama. Peaks jõudma küll. Registreerisin ennast akadeemilise kirjutamise kursusele ka. Nüüd käin kuni 5. detsembrini igal reedel kirjutamist harjutamas. Tundub võib-olla naljakas, aga tegelikult on see ilmselt väga hea, sest ma ikka olen vahel tundnud, et nagu ei oska seda või teist lauset niimoodi kenasti paberile panna. Kenasti ja võimalikult lühikeselt ja konkreetselt.

Üsna palju aega just õhtuti võtab nüüd ka trenn. Kuna ma olen klubi juhatuse liige see aasta siis pean aitama kogu organisatoorse poolega. Seega pean trennis kohal olema vähemalt pool tundi varem, et aidata raha kogumisega (trennide eest makstakse) ja uute inimestega, kes veel ööd ega mütsi ei jaga, mis, kus ja kuidas asi toimib. Varsti läheb ilmselt kergemaks, sest kõik saab sisse töötatud ja uued harjuvad. Sellele lisaks hakkas sellest nädalast ronimine ka uuesti pihta. Esmaspäeval juba käisin, aga täna ei läinud, sest olen natuke tõbine. Päris haige mitte ja loodetavasti saab pisikutele tuule alla teha kähku, sest nädalavahetusel on ronimis reis Walesi.

Ahjaa, eelmine nädalavahetus käisime Jamesiga Scarborough's. Ta vanavanematel on seal karavan (selline plekist majake), mis asub kohe mere äärsel laagriplatsil. Neid karavane oli seal koos umbes 100 ma arvan. Need on natuke nagu venelaste dadžad, kõik üksteise kõrvale pakitud koos pisikese murulapiga. Porgandeid küll keegi seal ei kasvata, aga lillepeenrad on küll mõnel akna alla tehtud. Laupäeval käisime Whitby's. Ilus mereäärne linnake, aga üsna turistikas. Pühapäeval käisime seal samas laagriplati all asuvas rannas kalal. Ta on juba tükk aega lubanud/ähvardanud, et viib mind kalale. Tegelikult oli täitsa tore. Mul oli kohe algaja õnn ja püüdsin ühe angerja. James ei saanud midagi. Õhtul sõitsime jälle Sheffieldi ja mina sealt rongiga Manchesteri.

Tõstsin üks päev oma tuba ka natuke ringi. Nüüd on rohkem ruumi ja kuidagi mõnusam.

Aga kuna enesetunne pole kiita hetkel, siis panen nüüd punkti ja lähen magama.

Tagasi Manchesteris

Nädalake nüüd Inglismannide maal jälle oldud. Reedel maandudes võttis James mind lennujaamast peale, sellise teenindusega võib lausa ära harjuda. Kuna Beti oli söömas, pidime temalt võtmeid võtma minema, aga siin on hetkel mingid teetööd. Lõpuks sõitsime kaks ringi ümber kvartali ja lõpuks hüppasin autost välja ikkagi suvalises kohas, et ruttu võtmed ära tuua. Oma uude koju jõudes, olime mõlemad näljased, seega ma lihtsalt panin oma kohvri tuppa ära ja läksime kohe sööma. Õnneks elan ma kohe curry mile'i alguses seega söögikohtadest siin puudust pole. Pärast pakkisin oma asjad lahti. See aasta oli see kõik ikka palju mugavam, sest asjad juba ootasid mind, võta ainult kotist välja ja leia sobiv koht.

Kui pakkimine tehtud, siis pakkisin uuesti koti, seekord natuke väiksema, ning sõitsime Sheffieldi. Mul oli selline tavaline, natuke räbal tunne, nagu ikka pärast kodust ära minemist ning ma ei tahtnud üldse mõelda selle peale, et peab minema süüa ja rätikut ja patju ostma. Seega olin ma rõõmuga nõud minema Jamesi juurde ja endale paar lisa päeva ostma, et mitte veel ülejäänud maailmaga tegeleda.

Kuna ta naabril oli lapäeval sünnipäev ja ta oli lubanud peo ettevalmistusega natuke aidata siis olime seal mõnda aega. Ma nägin esimest korda tema uut autot ja ma pean tunnistama, et kuigi ma endiselt arvan, et see on natuke hull ja tobe auto, siis tegelikult on see ka päris lahe ja ringi sõites oli mul katkematult lollakas naeratus, sest see oli lihtsalt nii lõbus. Ma sain ka esimest korda inglise autoga sõitmist proovida ning vasak käsi ei ole ikka käigu vahetamiseks mõeldud. Aga põllu peal sain väga hästi hakkama. Vaatasime veel Harry Potterit, sest ma hakkain kodus raamatuid uuesti lugema, aga kaasa ma neil loomulikult võtta ei saanud. Ning alternatiivina otsustasin, et vaatan siis kõik filmid uuesti üle. Kuna James on tegelikult vist isegi suurem spetsialist Potteri alal kui mina, siis kes võiks veel parem kaaslane olla. Õhtul käisime sünnipäevapeol ka. Muidu oli väga tore, aga DJ-ga olid nad küll natuke puusse pannud ning see ei olnud ainult minu arvamus. Pühapäeval tuli Matt hommiku poole meie juurde ja tegime väikse laskmis võistluse. Ühe korra võitis James, aga teise korra mina. Proovisin tema ambiga? ammuga? ka lasta. Kui püssid mulle meeldivad ja tavalised vibud on ka toredad, siis amb on ikka üks päris hirmutav asi. Nool läheb nagu sula võisse. Pärast läksime Matti juurde ja tegime mõnusa pühapäevase lõunasöögi. Õhtul toodi mind jälle Manchesteri tagasi.

Esmaspäev läks suuremas osas poodlemise tähe all. Hommikul oli vaja kõige pealt poodi hommikusöögi asju ostma minna. Siis oli vaja minna suuremasse poodi muud söögi kraami ja rätikut ja veel nipet-näpet osta. Uusi korralikke patju oleks ka vaja, aga neid ei hakanud veel ostma, sest siis poleks midagi muud kotti mahtunudki. Pärast oli veel teise poodi juurikaid ostma vaja minna. Lõpuks võttis see poodide vaher sebimine tossu täitsa välja. Enesetunne oli ka veel selline natuke kahtlane. Natuke oli koduigatsus ja uue kohaga polnud ka veel päris harjunud. Tuba tundus oma valgete tühjade seintega väheke kõle. Aga õhtul tulid veel kohalikud eestlased meile, tegime süüa ja rääkisime juttu. Täitsa tore oli kõiki näha pärast suve. Kõik kiitsid meie korterit. Tegelikult see ongi kena korter, aga eks natuke võtab ikka aega see sisse elamine.

Teisipäeval läksin hommikul jooksma. Meil on kohe maja taga väike park, kus saab joosta küll ümber pargi. Aga selle väravad tehakse alles kell 8 lahti. Kuna mul oli see päev varajane ärkamine, siis olin ma juba 7 ajal jooksma. Okei, mõtlesin, et jooksen siis ümber kvartali, aga suutsin hoopis ära eksida. Mitte totaalselt õnneks, kokku saigi paras poole tunnine ring. Siis olin terve päeva kuni kella 4ni freshers fair'il meie kickboxi klubi reklaamimas. Rahvast oli murdu ja lõpuks tüütas ära sama jutu rääkimine kõigile, aga polnud väga hullu. Õhtul läksin veel Luke'i sünnipäevale. Olime paar tundi pubis. Tore oli jälle osasid oma poisse näha. Koju jõudes oli aga selge, et ma olen põiepõletiku saanud. See õlu, mille ma jõin ei aidanud ilmselt üldse kaasa. Nii ma istusin kella poole 3ni vetsus.

Kolmapäeva hommikul jätsin fair'ile minemise ära, sest ega ma seal muud peale vetsu vahet käimise poleks saanud teha. Olin kodus. Pärast lõunat läksin paariks tunniks siiski meie Eesti society lauda istuma. Koju tulles ootas mind tore üllatus - mu uus telefon oli kohale jõudnud. Aga nagu minu puhul tavaline, siis tehnikaga lähevad asjad mul ikka üle kivide ja kändude. Kuna sellesse telefoni läheb natuke väiksem SIM kaart kui mu vanasse, siis lõhkusin ma oma SIM kaardi selle väiksemaks tegemise käigus ära. Õnneks sain ma kohe uue osta ja paari tunni pärast oligi mu telefon jälle töökorras. Kõik kontaktid küll kaotasin, aga see on väike mure, sest need saab ju alati uuesti küsida. Õhtul vaatasime veel Bati ja Sandriga mingit kummalist ja nalajakt USA telesaadet. Pool magamata öö tõttu olin ma väsinud ja läksin varakult magama.

Täna käisin hommiku poole linnas ja ülejäänud päeva veetsin kodus pesu pestes ja muid toimetusi tehes. Hakkan vist vaikselt uue koduga harjuma ka. Meil on siis veel üks huvitav asi. Inimesed, kes välja kolivad, jätavad prügikastide juurde igasuguseid asju nagu mööblit, ja muid majapidamis asju. Enamik neist on täiesti ilusad ja korralikud. Beti sai sealt endale ilusa pesukasti ja mina peegli. Ning üks päev oli koridori jäetud täiesti töökorras printer. Koos karbi  dokumatidega. Tint on ainult otsas. Niiet meil on nüüd isegi printer olemas!

Minu tuba

Endiselt minu tuba

Köök

Koos elutoaga

Homme võite mulle aga pöialt hoida, sest mind ootab ees õhtusöök Jamesi perega, sest ta emal on sünnipäev.

Sügis

Minu seekordne suvevaheaeg hakkab otsa lõppema. See oli meeldejääv ja loodetavasti kannab umbes poole aasta pärast ka magusaid vilju. Aga kuna Aafrikast olen siin juba piisavalt kirjutanud, siis tahaks nüüd hoopis natuke muust rääkida.

Reedel lendan jälle Manchesteri. Ma pole veel otsustanud, kas ma tahan sinna tagasi minna või mitte. See sama dilemma on mindi vist kõik need 3 aastat vaevanud. Või noh, mis ta nüüd just vaevab. Minna tuleb ja ega siin midagi arutada pole, kas tahan või mitte. Mis mind lihtsalt natuke imestama paneb, on see, et minemine läheb iga korraga raskemaks. Võiks ju arvata, et harjud ära ja lõpuks on nagu rongiga Tallinnasse sõitmine. Aga vot ei ole. Tõsi see aasta on tegelikult põhjust tagasi minemise üle rõõmustada küll. Mind ootab maailma armsaim poiss ning mul on lõpuks päris korter, mis on ilus, väike ja ainult ühe korterikaaslasega. Ma saan jälle näha oma poisse, kes on mulle kalliks saanud. Lõpuks ootan ju tegelikult kooli algust ka, sest see on ikkagi viimane aasta. Ma arvan, et tuleb põnev ja väljakutseid pakkuv. Loomulikult ka minu toredad trennid ja trennikaaslased. Kõige selle kõrval on siiski raske ennast kodust jälle kohvriga minema asutada kui tead, et järgmine kord tulles on juba lumi maas. Eriti kuna see suvi jäi siin oldud aeg lühikeseks. Kodu on muutunud selliseks võlu kohaks, kus kõik muremõtted ja probleemid ära kaovad. Ega nad tegelikult ju kuhugi ei kao, aga siin tuleb neile MITTE mõtlemine kuidagi väga hästi välja. Lihtsalt istud oma kohvitassiga trepil, vaatad sinist taevast mõne üksiku pilvega, päike on soe, kärbes üritab korduvalt sinu kõrvalestal maanduda, muru on natuke liiga kõrgeks kasvanud ja tahaks niitmist ning siis lihtsalt ei saa parata kui mõtled, et elu ikka kuramuse ilus ja mõnus praegu. Ma ei püüa praegu kirjanduslikult romantiline olla. Ma täiesti tõsiselt leidsin ennast nii istumas ja mõtlemas. Ma saan ka aru, et ega vananaiste suvi lõputult kesta ja varsti lähevad puud raagu ja muda on põlvini, aga siis on jälle nii hea sooja pliidi ees istuda ja teed luristada. Kodul tundub lihtsalt iga probleemi jaoks lohutus olemas olevat. Kui mul on Inglismaal mõned inimesed, kes südamesse pugenud siis siin on neid südame-elanikke ilmselt kaks korda sama palju. Meil on Skype ja Facebook ja mis kõik veel ning jumal tänatud, et need on, aga see pole ju ikkagi päris see. Läbi ekraani kallistada ei saa. See paneb mind vahel kartma, et jään mõnega neist, teist, kaugeks. See on ka minu enda süü, aga ega ma seda meelega tee. Eks me kõik mõtle, et homme helistan ja homme kirjutan, täna ei jõua enam. See kõik kokku teeb ühe supi, kus alati ei saagi aru, kas ma olen nüüd õnnelik või kurb minemise üle. Aus vastus on vist, et mõlemat.

"To be wihtout some of the things you want is an indespensable part of happiness."  B. Russell

Blogikorra järgmine punkt - mul hakkab viimane, neljas aasta. See tähendab, et ma olen juba 3 aastat Inglismaal elanud ja õppinud. Kuhu see aeg kadus? Ühtlasi tekitab see ka küsimuse, et mida ma siis aasta pärast oma elukesega pihta hakkan? See küsimus on nii mul endal kui ilmselt teistelgi. Hetkel on aus ja puhtsüdamlik vastus, et ma ei tea. Eks mingeid mõtteid mul ikka on, aga praegu on need veel väga laial skaalal ja kõiguvad variantidest minna Põhjanabale uurijaks kuni selleni, et võiks hakata kodus kompostihunnikus vihmausse kasvatama. Okei, need variandid pole veel kaalumisele tulnud, aga mine sa tea. Tegelikult, et sellele küsimusele vastata, pean tegema üsna mitu vähemalt minu jaoks kaalukat otsust. Paraku pole nende langetamine kergete killast, seega lükkan ma seda sujuvalt edasi. Siiamaani on aga elu näidanud, et mingi hetk loksuvad asjad paika. Ega ma maailma peale päris ripakile ikka ei jää.

Ning lõpetuseks. Lugesin täna Postimeest ja see ajas mulle ausalt öeldes kananaha ihule, sest millegi pärast polnud ma sellele enne mõelnud. Ainus, mida ma ütlen, on et lõpetage see sõda kiiremas korras, sest ma ei taha, et minu vend sõtta minema peab.

16 aastat :)

Sest september on ju ikka põhupallide aeg

Natuke napakad :)

Pilte Keeniast

Vabandan, et pildid on täiesti kaootilises järjekorras.

Pühvlid tulid meid uudistama

Ron the heron

Waterbuck ehk kõige ilusam ja sõna otses mõttes armsam antiloop

Perepilt

Rosewood forest

Rosie, Ed, Martin (minu juhendaja), Anthony, Bernard, Brad

Moorland 3000 + meetrit

Linnud, kes olid tõelised autode fännid

Meie esimene auto

Teine ja neljas auto. Pildil oleme ka totaalselt kinni

Kolmas auto. Koos palgiga

Mina, Tommy, Katy, Vicky, Nichola

Ken (keda me kõik vihkasime), Rosie, Tommy, mina, Vicky, tundmatu ranger, kes näeb väga segaduses välja

Elevatide maha murtud puu

Suur suur sitasitikas, kelle välja kaevamine võttis tubli 20-30 minutit

Rosie omas elemandis

Laikipia

Elevatide nühkimise puud

Camera trap'i paigaldamas

Leopardi jälg

The Aberdares

Rosewood forest

Peller

Kõik need punased käänulised teed

In a matatu stand: Where you going? we: To Nyeri prison!

Tommy otsustas Keenia haigla ka järgi proovida

Kõik, mis elevandist pärast kahte päeva järel oli

Team Aberdares

Ning lõpetame selle ponksi poisiga - Giant Forest Hog