Bond.... James Bond

Ehk käisin täna uut Bondi filmi Skyfall vaatams. Ma ei ole eriline Bondi fänn olnud, mõnda varasemat Shean Conner-i filmi olen näinud, aga Daniel Craig-i Bondina ei ole. Siiski, kuna räägiti, et Skyfall pidi olema aegade parim Bondi film, mõtlesin, et lähen vaatan siis ikka ära. Ja ma olen kahe käega poolt, et see on parim! Minu kogemus varasematest filmidest on, et neis liialdatakse väga palju. Lausa nii palju, et kohati muutub kogu asi naeruväärseks ja James Bond on nagu jumala staatusesse tõstetud. Aga Skyfall on hoopis midagi muud. Ei jää tunnet, et asi on tehtud stiilis "ah teeme vahelduseks ühe Bondi filmi jälle ja teenime paarkümmend miljonit." Asja on võetud tunduvalt tõsisemalt.
Kui tavalises Bondikas sõidetakse vähemalt 3 Aston Martinit sodiks, siis nüüd oli ainult üks ja seegi väga stiilne uunikum mudel. Kui muidu on agent 007-el rohkelt igasust abistavat tehnikat (stiilis plahvatavad pastakad, läbi seinte nägevad prillid jne.) siis seekord oli tal ainult üks revolver ja väike raadiosaatja. Filmi üheks läbivaks lauseks oligi "Sometimes the old way is the right way" ehk siis, mõnikord  on vana moodi tegemine õigem. Filmis oli ka tegelikult süžee, mitte lihtsalt palju efektseid plahvatusi üksteise järel ja pidev madistamine. See film jättis väga stiilse mulje. Kõike oli nagu õiges koguses ja millegagi ei oldud üle pingutatud. Samas oli kõik klassika alles... My name is Bond, James Bond (aga see oli ainult korra filmi jooksul, mitte igas kolmandas kaadris), ilus auto, martiini jne. Rohkem rõhuti inimeste karakteritele ja nende lugudele. Ja filmi pahalane, kelle kättesaamine on filmi eesmärk tapetakse lõpuks jahinoaga, ei mingit kärtsu ega mürtsu. Ning väga hea ja väljapeetud huumor!
Seega soovitan soojalt kõigil vaatama minna, see on väärt nägemist. Aga ärge kartke, plahvatusi ja rusikavõitlust on ka ikka, muidu see ju ei oleks Bondi film :)

Skyfalli tunnuslugu Adele poolt on samuti õnnestund!

Rõõm lihtsatest asjadest

Täna käisin esimest korda Manchesteris asuvad Poola poes. Ma teadsin, et siin selline pood on, aga polnud varem sinna sattunud. Kuna see on kesklinnast ikka päris jalutuskäigu kaugusel, siis ega sinna lihtsalt niisama ei satu ka, peab ekstra käigu ette võtma. Seega iga nädal seda vist ei viitsiks teha. Aga oh mis rõõm kui poeletil on must leib, Selga küpsised, kohukesed (tõsi, külmutatud kujul), tatar ja pelmeenid. Ka purgisuppe, hapukurke, lastevorsti (kahjuks ainult väga suured latid) ja veel mitmeid muid koduseid asju on saadaval. Päris mõnus oli täna borši suppi leivaga süüa ja pärast Laima sefiiriga šokolaadis maiustada. isegi Saku Dlight-i müüdi seal, aga seda ei viitsinud nii kaugelt tassima hakata. Tõsi, eks kaup oli ka veidi kallim, aga vahel ikka võib endale seda lubada.
Homme hommikul on menüüs tatrapuder! :)

Evakuatsioon

Olin täna jälle Man City staadionil tööl. Aga täna oli huvitavam kui tavaliselt, sest vahepeal tuli evakueeruda. Umbes 20 minutit enne restorani avamist külas tuletõrjealarm. Alguses kõik ootasid, et äkki on lihtsalt mingi vale häire, aga ei, kõik kamandati välja. Keegi selle üle väga ei rõõmustanud, sest väljas oli külm ja selle tõttu jäi ka korralik briefing ära. Ehk siis enamus meis ei teadnud, mis menüüs on. Vaevalt, et tegelikult midagi põles, ilmselt keegi kärsatas röstsaia või midagi, sest väljas pidime olema ainult 10-15 minutit. Täna olin ka teise chef-d commy, sest Sander on Eestis käimas. Õnneks oli Liam ka väga asjalik ja tore. Üleüldse oli täna rohkem inimesi kui see hooaeg olnud on ja meil oli 6 lauda, millest 3 olid suured lauad. Seega oli pidevalt jooksmine ja hirmus kiirus. Ning 10 minutit enne mängu algust oli jälle tuletõrjealarm. Kõik kleindid hakkasid juba evakueeruma ja osad olid juba restoranist otsaga väljas, kui tuli välja, et sorry, vale häire! Noh, lisas natuke vürtsi.
Nüüd olen väsinud ja rõõmustan selle üle, et kella keeratakse ja mina tund aega kauem magada saan, sest homme alustame juba 7.30 jälle.

Manchester United

Eile käisin lõpuks vaatamas ühte korralikku jalgpallimängu. Old Traffordi staadionil, Man United vs FC Braga. No mis ma oskan öelda... Staadion oli hiiglaslik. Jalgpalliväljak on ikka samade mõõtmetega, aga publikut mahub sinna üle 75 000 inimese ja on Inglismaal suuruselt teine. Mäng oli huvitav, ManU võitis 3:2. Esimene värav löödi vist juba esimesel minutil Braga poolt ja tundus, et see tuli vist pool kogemata, sest kõik osapooled tundusid natuke üllatunud olema. Umbes 10 minuti pärast lõi Braga juba teise värava. No mis värk on, ManU kaotab 2 väravaga pärast paarikümmet mänguminutit?!? Ja ega esimene poolaeg nad ennast suurt kokku ei suutnudki võtta, üks värav löödi tagasi. Teine poolaeg oli juba tunduvalt parem ja lõpuks saadi siiski võit. Roony oli kaptenina väljakul, rohkem tuttavaid mängijaid ei suutnud tuvastada, sest istusime päris taga (kuid vaatepilt oli väga hea) ja eriti ei kuulnud, mis nimesid välja hüüti. Nagu juba mainitud, olid meie istekohad päris kõrgel, aga vist seda parem vaade väljakule oli, nägi vabalt iga nurka ja sentimeetrit väljakust ning mängu oli sealt hea jälgida. Kuid paraku istusid täpselt meie taga väga nõmedad noormehed, kes rääkisid kõvasti, et kõik ikka teaksid, et nad seal istuvad ja pealegi mitte väga intelligentset juttu ning olid üsna häirivad. Nad suutsid kindlasti natuke minu kogemust rikkuda. Usun, et palju lahedam oleks olla nn fännitsoonis, kus kõik on ikka korralikud fännid ja tulevad staadionile ikkagi jalgpalli vaatama, mitte näitamas, kui ägedad tüübid nad on. Muidu oli ikka lahe kui terve staadion vahepeal oma meeskonna toetuseks "UNITED! UNITED!" skandeerib ja aeg-ajalt ManU laulu üles võtavad. Kui United värava lööb kargab muidugi terve staadion toolidelt püsti ning juubeldab. Üldiselt võib rahule jääda (kuigi need tropid meie taga rikkusid mu tuju ikka päris korralikult), aga tegelikult tahaksin kunagi uuesti minna. Ja üks asi, millest me puudust tundsime, olid väravate ja huvitavate olukordade kordused, mida muidu telekast näidatakse :D

Aga täna hommikul üles ärgates tuli välja, et meil pole elektrit. Igal pool mujal oli, aga meie korteris ei olnud. No käidi ja uuriti siis, probleem pidi olema kuskil laelampides. Hakati riburadapidi lampide pirne vahetama. Tuli välja, et minu toa lambis oli probleem, korda saab selle alles homme hommikul.  Seega olen praegu kahe väikese lambi valgel, aga ühe õhtu saab hakkama.

Inglismaa ülikoolisüsteem

Ma pean vist natuke selgitustööd tegema. Nimelt arvavad vist enamik mu tuttavaid, et ma koolis peaaegu ei käigi, sest üsna tihti kui mult küsitakse, kas kool juba läbi, vastan, et mul oli täna vaba päev või ainult paar loengut või hakkab kool alles kella 2st päeval. Aga ärge nüüd veel kadedusest hambaid krigistama hakake, et ma saan paberi niisama lihtalt kätte. Inglismaa ülikoolisüsteem on lihtsalt veidi teistsugune kui Eestis.
Siinne süsteem toimib rohkem iseseisval tööl. Loenguid ongi vähe. Minul näiteks on nädalas 5 tunni ajalist loengut, kaks praktikat (2 ja 3 tundi) ning üks tunniajane tutorial (midagi loengu sarnast, aga väikese grupiga ja rohkem üks ühele isikliku tuutoriga). Esmaspäevad ja neljapäevad on vabad. Seega tundub esmapilgul üsna väike koormus eks. Tegelikult ei ole asi nii roosiline. Meil on koolis ütlus, et ühe tunnise loengu kohta tuleks teha 2-3 tundi iseseisvat õppimist, ehk, loengutes antakse meile kätte materjal ja seletatakse põhi asjad lahti. Ülejäänud töö peame ise ära tegema. See tähendab, et iga loengu kohta tulebki enam-vähem 2-3 tundi iseseisvat õppimist, sest pärast loengut tuleb õppejõu powerpoint uuesti üle vaadata ja enda tehtud märkmeid täiendada, kui vaja õpikust/raamatust juurde lugeda, otsida teemakohaseid artikleid. Sest loengu materjalide juurde tuleb teha background (tausta) lugemist. Mida on teised teadlased selle teema kohta kirjutanud ja avastanud jne. Peale selle tuleb pärast iga praktikat teha raport, kus kirjutad üles kogu protsessi, teed praktika käigus kogutud andmetest analüüsi (tabelid, graafikud ja sõnaline lahtiseletus) ning lõpuks arutad, miks tulemused olid just sellised nagu nad parasjagu olid. Hetkel ongi mul käsil 3 nädalase praktika üleskirjutamine. Ja ega seegi just paari tunni töö pole, sest täna näiteks kammisin kõigepealt pool päeva Internetti läbi ja otsisin materjale, mis toetaksid/tooksid näiteid ja annaksid taustainfot selle teema kohta. Päeva lõpuks tundub, et polegi nagu suurt midagi tehtud, paar lehekülge kirjutatud ja mõned artiklid otsitud. See research ongi kogu asja juures kõige aeganõudvam osa ja andmete analüüs ei ole ka just mu lemmik. Praktikad ise on lahedad kui neid ainult ei peaks üles kirjutama, aga praktikate porfolio annab enamike ainete lõpuhindest 40-50%.
Ka ei ole mul vahepeal eksameid (vähemalt see aasta mitte) kõik eksamid on kevadel, aga just need samad praktikate raportid on need, mida tuleb koguaeg järjest teha + mõnikord veel mõned esseed jooksvalt.
Peale kõige muu oleks muidugi ka väga tore kui me loeksime enda erialaga seotud kirjandust vabal ajal. Ehk siis öökapiraamatud ei ole mitte krimkad ega armastusromaanid, vaid räägivad loomade käitumismustritest, ökoloogiast ja keskonna kaitsest jne.
Kui ma eelmisel aastal igavlesin ja ei osanud oma ajaga midagi peale hakata, siis see aasta kipub teda nagu väheseks jääma. Nüüd ma saan aru, et tulin tõesti teadlaseks õppima.

Fight show

Täna käisin vaatamas NWCKB klubi (klubi, kus mina ka käin) kickboxi võistlust. Peale matšide oli seal ka näidisesinemisi teistest võitluskunstidest ning väiksed lõigud, mis näitasid, mida me trennides teeme. Aga põhilisest ehk siis võitlustest.
Kokku oli 9 võitlust. Päris esimesed olid umbes 8-9 aastaste poiste vahel. Võistlesid nii mehed kui naised (naised naistega ja mehed meestega loomulikult). Üks matš kestab 2x2 minutit. Päris lahe oli, kui poolajal Rocky tunnusmuusikat (Eye of the tiger) lasti, täitsa päris tunne tuli. Pean tunnistama, et kuna võitluses näeb kogu tehnika veidi teistsugune välja kui trennides, siis esialgu tundus, et nad vehklevad rohkem niisama umbropsu, aga mida võitlus edasi seda paremini hakkasin aru saama löökidest. Kuna võitluses kasutavad nad muidugi rohkem erinevaid lööke kui meie õppinud oleme ja ka kaitset siis näebki see natuke teistmoodi välja. Võitlesid ka paar meie klubi inimest, seega sai ka kaasa elada. Ning kuna tegemist on siiski võitluskunstiga, siis võis päeva jooksul näha ka paari verist nina, lõhkist kulmu ja välja väänatud põlve ning kindlasti nii mõndagi sinikat. Tegelikult ei ole võistlustel siiski eesmärk vastane oimetuks peksta, (löökidel ei kasutata tegelikult täis jõudu) sest võidab see, kes sooritab kõige rohkem puhtaid lööke. Seega keegi ei sõida teisele lihtsalt täie auruga sisse, aga kui sulle tehakse siiski jalaga kõhtu löök on see veidi valus ilmselt ikkagi.
Paar nädalat tagasi lõppesid Kanadas ka kickboxi maailmameistrivõistlused ja maailmameister on sellest samast North West Chinese Kickboxing klubist ning ka kolmekordne maailmameister on meie mees. Meil oligi võimalus näha viimase võitlusena maailmameistrit tegutsemas. Nägi päris hea välja peab tunnistama.

Väike näidis, milline see võitlus enam-vähem välja näeb.

Igatahes mulle meeldis, tahaks ise ka juba nii hea olla :)

Tee, kui keeruline see olla saab?

Tuleb välja, et ikka päris keeruline.
Nimelt olin täna hommikul tööl ja serveerisin inimestele hommikusöögi kõrvale teed ja kohvi. Kohv oli nagu kohv ikka ja tee ... noh tee nagu tee ikka, tavaline teelehtedest tee. Aga inglased on ikka pirtsakad ja see vist tõesti vastab tõele, et igaüks neist arvab, et ainult tema oskab korralikku teed teha. Kord oli see liiga lahja, siis jälle liiga kange ja vahepeal ei kõlvanud üldse juua! Olgu, ma tunnistan, et ega see tee tegemine seal köögis just mingi teadus ei ole. Peoga teekotikesi, kuum vesi peale, solgutad neid natuke seal sees ja valad termosesse. Aga nooo... tee on ju tee, on seal tõesti nii hirmus suur vahe kui ta natuke lahjem või kangem on? Tuleb välja, et on.Oh neid inglaseid oma teega!
Mulle palun tass kohvi :)

Dunham Park

Täna pärastlõunal käsin ülikooli poolt korraldatud field tripil (ainega seotud väljasõidul) Dunham Parkis. See on vana mõisa park, kus on elukooslus (vabandan kui mu seletused natuke segased on, sest tunnistan ausalt, et mul on bioloogiast eesti keeles juba natuke raske rääkida), mis koosneb siis peamiselt kabehirvedest ning neile väga sobivast puisniidu sarnasest elukohast. Igatahes meie ülesanne oli seal ringi jalutada, otsida hirvesid, nende värvuseid ja sugu määrata ning ühe veidi suurema grupi kohta koguda andmeid nende käitumise kohta. Alguses salvestasime 4 liikmelise grupi käitumismudtreid, kuid 2 nendest hirvedest jalutas poole pealt minema, seega jäime lõpuks ainult 2 hirvega, kes mõlemad lihtsalt pikutasid ja liigutasid kõrvu. Pärast jalutasime veel natuke niisama ringi ja täiesti juhuslikult sattusime u 50 liikmelise hirvekarja peale, Oh seda õnne! Kohe hakkasime uuesti andmeid koguma ja need olid juba väheke adekvaatsemad ja mitmekesisemad. Loodetavasti saan nende põhjal kirjutada hea raporti.
Igatahes oli väga mõnus jälle looduses olla. Pärast koju jõudes oli hea rammestus peal ja õhtul põsed õhetasid värskest õhust :)

Teater

Reedel käisin esimest korda Inglismaal teatris. Meil on siin üks teater, mis müüb õpilastele pileteid 5 naelaga, mis on minu meelest väga hea hind teatripileti eest. Otsustasime eestlastega, et oleme siis vahelduseks kultuursed. Enne etendust esines veel tasuta stand-up koomik ja sai veini osta ja niisama juttu ajada.
Teater ise on ühes vanas ilusas majas, aga meie üllatuseks ei olnud seal sellist klassikalist teatrisaali, nagu harjunud oleme, vaid keset suurt saali (kus oli veel baar ja kohvikuid ja mingeid muid putkasid) oli püsti pandud võrdlemisi inetu metall konstruktsiooniga "teatrisaal". See oligi lihtsalt selline ümmargune karp. Lava oli põrandaga samal tasapinnal ning publik 360 kraadi ümber lava. Saal oli üsna väike ja meie, kes me viimases reas istusime... noh natuke nagu saunalaval istumise tunne oli :D Istmed olid küll pehmed, aga päris õige asi nagu ei olnud ikka. Minul kleidiga oli natuke naljakas sinna ronida, pean tunnistama. Aga see selleks, huvitav igatahes.
Etendus ise oli.... ausaltöeldes keegi meis ei osanud sellele erilist hinnangut anda. Etenduse nimi tõlgituna oli Maanaine. Kuna ma ei olnud enne üldse süvenenud, millest see räägib, oli esialgu päris suur üllatus kui kogu tegevus toimus umbes 18. sajandis. Meile jäi mulje, et ka tekst oli suhteliselt muutmata kujul, kuna sõnavara oli kohati väga võõras. Samuti oli juttu väga palju ja vahepeal ei saanud tekstist suurt midagi aru, sest nad rääkisid lihtsalt üli kiiresti. Aktsente neil ei olnud (mida ma ka tegelikult arvasin), räägiti nn akadeemilist keelt. Kuna tegemist oli komöödiaga (mitte Shakespeare, et peaks hirmsasti süvenema) ei läinud kohatise teksti mõistmise raskute pärast siiski suurt midagi kaduma. Lõpp oli õnnelik nagu ikka.
Iseenesest täitsa tore. Järgmine kord peaks lihtsalt etenduse valikule vist rohkem rõhku pöörama (tegelikult ei olnud ka muud publikut väga palju...)

Elu esimene edutamine

Niisiis tõusin oma "karjääri" järgmisele pulgale.
Tegelikult ei ole see üldse nii uhke ja kehtib ainult Manchester City staadionil. Aga lugu on nii, et boardroom (restoran) kus me töötame funktsioneerib järgmiselt. Kõigepealt on ChefD (neis on terve restorani peale mitmed), kelle hallata on mingi kindel arv laudu. Tema peab võtma klientidelt tellimused, käima ja nendega suhtlema, tegema kindlaks, et neil on kõik hästi, tutvustama menüüd jne. Igal ChefD-l on Commi, ked vastutab selle eest, et toit jõuaks võimalikult kiiresti lauda ja iga klient saaks just selle toidu, mille ta tellis. Kolmandaks on Runner-id, kes lihtsalt aitavad Commidel taldrikuid lauda viia või ära koristada, kui neile öeldakse. Nemad ei pea mõtlema, neil ütleb Commi, et võtad lamba paremasse kätte ja kala vasakusse ning annad need inimestele positsioonil 3 ja 4. Mina olen siiamaani alati olnud Runner ja sellega väga rahul. Eile aga öeldi mulle Prauh! Helina, sa oled täna Sandri Commi... Kõigepealt ma sain nende peale natuke kurjaks, siis ma läksin natuke paanikasse ja hakkasin närveldama. Kuidas ma kõigi nende laudadega hakkama saan ja õige taldriku õige inimese ette panen??? Plus kogu see tellimuslehtedega jahmerdamine? Oioioi. Õnneks kõik rahustasid mind ja ütlesid, et see pole palju raskem kui Runner olemine. No ja ega mul midagi muud nagunii üle ei jäänud kui hakkama saada.
Tegelikult ei olnudki asi üldse hull. See tõesti ei ole palju raskem kui Runner olemine. Õnneks oli eilne õhtu ka üsna rahulik, kuigi mitmed inimesed jäid hiljaks ja seega läks vahepeal natuke kiireks. Lõppkokkuvõttes läks kõik kenasti ja oligi hea, et sai kolmapäeval rahulikumates oludes harjutada, sest laupäeval on kindlasti rohkem inimesi ja kiirem.

Hiina kick box

Täna käisin esimest korda kick boxi trennis. Nüüd teevad kõik suured silmad eks :D. Tegelikult olen juba paar aastat mõelnud, et võiks midagi sellist õppida, millest ka pimedal tänaval kasu võiks olla. Esimesel nädala oli võimalus tasuta proovitrenni minna ja mõtlesin, et võtan ennast kokku ja lähen vaatan, mis see endast siis kujutab. Ja tundus päris vinge. Klubi kus käin on North West Chinese Kickboxing, mis on üks suuremaid Inglismaal tegutsevaid klubisid. Eelmine nädal oma külmetuse tõttu küll kahjuks käia ei saanud, aga  nüüd hakkan kohe täis koormusega pihta, ehk siis 2 korda nädalas. Esimesed paar nädalat on rohkem selline tehnika õppimine ja tunde kätte saamine, ka üldise füüsilise vormi ehitamine. Kuigi pean tunnistama, et oleksin natuke intensiivsemat trenni tahtnud või siis pikemalt (1 trenn on tund aega). Aga ju see läheb ajaga ikka raskemaks ka. Põhjalikumalt tehnikast võin teile ehk mõne aja pärast rääkida, hetkel pole veel selle võitluskunsti hingeelu eriti tundma õppinud. Praegu veel kellelegi tuupi ka vist ei suuda teha, aga jõuludeks koju tulles võite minuga juba julgelt ringi käia :D