Fontainebleau

Eelmise laupäeva (24. märtsi) hommikul kell 8 asusin MMU rock climbing klubiga (22 inimest kokku) teele Prantsusmaa poole nädala ajalisele ronimsreisile. Mina, Charlotte, Josh, Rory ja Jack olime koos ühes autos, Opel Insignia. Meie Charlottiga olime veendunud, et see oli parim auto valik, sest meil oli võrreldes teiste autodega rohkem ruumi, kogu seltskond oli hea ja muusika üle ei saanud ka väga kurta. Kõigepealt oli suund Doverisse, kust me läksime laeva peale ja sõitsime 2 tundi üle Inglise kanali Dunkirki. Sealt juba jutiga Fontainebleau ja meie telkimiskoha poole. Pikk autosõit oli nagu pikk autosõit ikka, mitte kõige huvitavam ja mõjus tagumikule hävitavalt. Prantsusmaal õpetas Charlotte, kes on pärit Belgiast, meile uue mängu. Iga kord kui sa näed Renault Twingot pead sa kedagi lööma (soovitatavalt mitte liiga kõvasti, et mängukaaslaseid hoida). Nädala lõpuks olid kõik juba väga agarad twingosid märkama ja otsima. Igatahes jõudsime kohale öösel. Järgmine samm oli telkide ülesse panemine. Tüdrukud lasid sujuvalt poistel ohjad üle võtta ja olid moraalseks toeks. Me Charlotte-iga kolisime ühte telki koos Rory ja Jackiga. Esimene öö oli kohe ehmatus, sest peaaegu kõigil oli väga külm. Hommikul olin tõsiselt mures, et nüüd jään haigeks. Nohu sain küll, aga midagi hullemat õnneks ei olnud. Laagri paik oli täitsa kena ja ka üsna korralikud wc ja pesemisvõimalused olid olemas. Kummaline fakt Prantsusmaa juures on aga see, et nähtavasti enamikus avalikes tualettides puuduvad prill-lauad. Arvatavasti mugavam meesterahvaste jaoks kui tüdrukutele. Igatahes suundusime pühapäeval kohe esimesele ronimiskohta. Fontainebleau on piirkond umbes tunni aja kaugusel Pariisist, kus on palju kohti kus saab teha boulderingi. Nii me siis käisime iga päev erinevas paigas ronimas. Ilmad olid super ilusad ja soojad. Mina olin iga päev maika ja põlvpükstega, sooja oli päikese käes koe indlasti üle 20 kraadi. Seega olen nüüd kena jume saanud. Kolmapäeval tegime endale puhkepäeva, ehk hommikul käisime Fontainebleau linnakeses söömas ja natuke ringi vaatamas. Seal on ilus ja suur loss koos kena lossiaiaga ja väikese järvega. Ronijatele kohaselt pidime ikka midagi korraldama, seega Rory lükkas "kogemata" Jacki vette. Õhtupoole muidugi käisime ikkagi ronimas ka. Kolmapäeva hommikul olin ma kaotanud ka hääle, seega kähisesin mõnusalt. Õhtud veetsime lõkke ümber istudes. Tegime algust ka grillihooajaga. Järgmistel öödel olime juba targemad ja pakkisime ennast paksult sisse enne magama minemist. Peale ronimise ja niisama chillimise tegin ka natuke juuksuri tööd ja lõikasin Jacki juukseid.
Pean tunnistama, et enne minekut olin ma väga väsinud ja tüdinud ning ei olnud üldse väga elevil. Aga tegelikult oli see just see, mida mul vaja oli, saada eemale Manchesterist ja teha midagi muud vahelduseks. Lõpp kokkuvõttes olen ma väga rahul, sest seltskond oli uskumatult tore (mõne erandiga, nagu ikka), ilmad olid super ja kogu kogemus oli kõike väärt.

Meie seltskond Fontainebleau lossi ees

Selliste kivirahnude otsas me ronisime

Tõestus, et mina ka ronisin