Et siis.... Viimane nädal on väga stressirohke olnud. Pikk jutt lühidalt: meile on algusest peale lubatud autot. Siiamaani on see konstantselt remondis olnud või on mingi muu häda olnud. Pärast seda kui me esmaspäeval terve päeva tühja olime istunud ja päeva kaotanud ning teisipäeval ainult pool päeva väljas saanud olla ning neljapäeval jälle ootama pidime, sai Rosie ja Brad'i mõõt täis ning nad läksid KWS'i kontorisse ise kohale. Ja mis selgus? Seda autot, mida meile viimased 2 nädalat lubatud on, ei eksisteerigi. Kui me sellest teada saime, oli päris loll tunne ja tekkis küsimus, et kuidas me üldse nii naiivsed saime olla ja neid uskuda. Igatahes saime oma õppetunni kätte: sa ei saa kunagi keenialast usaldada.
Pärast seda oli kiire plaanide muutus, ning me saime õnneks endale oma auto organiseerida. Ken'ist saime ka lahti ja tema asemele tuli uus inimene, kes tundub vähemalt siiamaani palju asjalikum ning kes ei keera meile igal võimalikul moel käkki. Reede ja laupäev olid head päevad, lälsime juba 7st hommikul välja ja lõpetasime 6 paiku. Nende kahe päevaga saime palju tööd tehtud ja tundus, et nüüd läheb kuni lõpuni ilusti.
Aga ära hõiska enne õhtut. Täna hommikul jäi Tommy haigeks. Kohe päris haigeks. Pidime päeva katki jätma ja haiglasse sõitma. Esialgne diagnoos on vedelikupuudus. Vereproovi vastus tuleb homme. Me väga loodame, et tal on lihtsalt vedeliku puudus ja ta toibub kiiresti, sest hetkel oleme üsna mures kuna aeg hakkab otsa saama, aga meil on vaja veel andmeid. Me peame see nädal telkidega teise kohta minema, aga nüüd me ei tea, millal me seda teha saame.
Üsna stressirohke on hetkel. Aga loodame parimat!
No comments:
Post a Comment