Mumford and sons

Pühapäeva õhtul käisime kontserdil. Ma olen seda juba kaua oodanud ning septembris õnnestus mul endale kaks Mumford and sons'i piletit krabada. Sellel pühapäeval jõudis lõpuks see päev kätte. Soojendusesineja oli Jack Garrett, kes oli täitsa asjalik ja kuulatav. Meil olid ka üsna head kohad, kust nägi kenasti lavale ja sai ka kõikidest eriefektidest osa.

Kui Mumford lavale tuli siis oh sa jutt. See oli võimas. Ma olen nende viimast plaati umbes miljon korda kuulanud ning tean nii viimase plaadi kui ka sellele eelneva plaadi pealt peaaegu kõiki laule peast, aga plaadi pealt llihtsalt ei saa aru kui head nad tegelikult on. Kõik bändiliikmed mängivad vähemalt kahte pilli ja mitte lihtsalt ei mängi, vaid mängivad tohutult hästi. Laval oli kontrabass, bändzo, trompetid, viiul, klaver, lisaks veel kaks trummikomplekti, kitarrid ja süntesaator. Nad olid lihtsalt vaimustavad. Peale suurepärase muusika oli ka võimas show: valgus, tulevärk, Mumford kõndis rahva seas, kontserdi keskel tegid nad paar täiesti instrumentaalset lugu rahva keskel. Kontserdi jooksul oli nii palju võimsaid hetki, et ma pidevalt kartsin kontserdi lõppemist. Tegelikult esinesid nad kaks tundi jutti. Ma laulsin peaaegu kõikki laule täiest kõris kaasa, kuid nad esitasid ka paar lugu, mida ma üldse kuulnud polnud. See oli kõik lihtsalt nii hea, et ma hõljun ikka veel eilse õhtu emotsioonides. See oli lihtsalt uskumatult hea. Nad meeldivad mulle nüüd veel rohkem kui enne.

Kuni järgmise korrani!