Heihei

Pole ammu kirjutanud, sest kui on tegemist siis on ikka kohe palju ja korraga ja kui on vaiksem hetk siis ei viitsi seda arvutis istumise peale kulutada vaid tahaks midagi muud, toredamat teha.

Aga muidu on ikka nii, et kui ma Tallinnas tööl olen, siis päevaaeg on töö, pärast aitan Janet Teele-Riinuga ja kui vähegi jõudu on, siis käin veel Heleriniga linna peal. Tahaks ju oma aega maksimaalselt ära kasutada. Kodus olles on selline kindel päevakava juba välja kujunenud - kodused toimetused, jooksmas ja ujumas käimine, ratsutamine, Aamori dieeditamine. Selline rutiin on tegelikult mõnus, aga sellesse on ka väga kerge kinni jääda, vähemalt minul küll. Siis tuleb selline tunne, kui kuhugi minna tuleb, et ahh ei tea, kas ma ikka viitsin, kodus ka hea olla. Aga ma üritan seda ennetada, sest nii võib märkamatult juhtuda, et magangi oma suve kodus mugavalt maha.

Kuigi ma otsustasin, et sellest peab tulema hea suvi, vaevab mind ikkagi vahel mingisugune nukrameelsus. Nagu laulusalm ütleb "You can be addicted to a certain kind of saddness." Vahepeal on tunne, et nii vist ongi. Aga ma ei saagi täpselt aru, millest see tingitud on..... Teate, illusioonide purunemine võib vahel väga värskendav ja kergendav olla. Kui sul on pidevalt tunne, et tahaks öelda seda hästi traagilist lauset, et "mitte keegi ei mõista mind!", aga siis järsku, ei-tea-kust, saad aru, et sa ei ole vihane ega pettunud üldse teistes inimestes vaid omaenda loodud ilusates illusioonides. See mõistmine annab palju rahu, sest siis saad aru, et tegelikult pole elu üldse nii raske, tuleb lihtsalt asju võtta nii nagu need on, ei ole vaja liiga palju mõelda. Kohe üldse ei ole vaja endale toredaid illusioone teha, sest need kukuvad varem või hiljem nagunii kokku. Siis saad aru, et tegelikult ongi õnn väikestes asjades. Näiteks kui ärkad hommikul vara ja lähed õue ning kõik on vaikne, õhk lõhnab suvehommiku järgi ja päike on juba mõnusalt soe või kui oled parima sõbraga koos ja naerad mitte millegi üle nii, et kõht valutab või kui oled ratsutamas ja taevas on selge, päike paistab ja mõnus tuuleke puhub ning lihtsalt tunned et nii hea on olla. Ma olen õnnelik, et see teadmine minuni jõudis, kuigi ma olen seda teoorias teadnud ju ammu, siis praktikas jõusid see minuni just sellel hetkel kui emotsioonid korra üle pea kokku lõid. Nüüd üritan võtta kõike kui uut kogemust, millest saab õppida, et edaspidi paremini otsuseid teha. Üritan kõike natuke rahulikumalt võtta.... ja vähem plaane teha. Ning leppida, et kõik ei lähe alati nii nagu sa tahaks, aga kõik juhtub ikka mingi mõttega, ju see on siis millekski hea.

Ma siiski loodan, et see 2/3 suvest, mis veel ees on, tuleb hea. Mitte et siiamaani halb oleks olnud, mul on väga tore olnud, aga vahepeal ei saanud oma emotsioonidest jagu. Küll ma õpin. Ja selgeks saan. Loodetavasti jõuame ikka Peipsi ääres ära käia. Tuleb lihtsalt kätte võtta ja minna. Viljandis tahaks ka käia. Ja Tartus. Käingi, lihtsalt otsustan, et nüüd on kõige parem aeg ja lähen, võtan veel kellegi seltsiks kaasa ja tuld.

Üks asi veel, mida ma nüüd märganud olen ja mille üle ma ka rõõmus olen, on mu väikesed tüdrukud. Mul on eelnevalt väikeste lastega nii vähe kokkupuudet olnud, sest ma olen alati ise kõige väiksem olnud, et ma ei teadnud, kuidas ma nendega toime tulen. Aga nüüd ma avastan ennast Teele-Riinuga mängimas ja talle tuju parandamiseks tola mängimas või Kirkega liivakooke tegemas ning nii tore on! Mul on tohutult hea meel, et nad mõlemad mind nii hästi omaks on ka võtnud, hoolimata sellest, et mind vahepeal pikalt pole.

Nonii, sai nüüd natuke jutustatud. Eks ma kirjutan millalgi jälle. Siis kui eluülikoolis mõni õppetükk jälle selgeks saanud, või lihtsalt midagi toredat toimunud on.

Nautige suve ja ärge olge toas!