Ahoi! Mul on täna jälle vaba päev. Algselt arvasime, et saame 10 päeva järjest väljas käia ühe päevase vahega, aga nüüd oleme aru saanud, et pühapäeval tööd ei tehta ja lind ka ei lenda. Ühest küljest on see hea, sest 6 päeva jutti väljas käia on üsna väsitav, aga samas kaotame nii kokkuvõttes päris mitu päeva. Aga see on jällegi asi, mida me kuidagi muuta ei saa, seega on nagu on.

Üldiselt on okei. Esmaspäev ja teisipäev saime alles lõunast välja, mis meid kõiki tigedaks tegi. Rosie vestles teisipäeval Ken’iga natuke ja tundub, et see mõjus, sest järgmistel päevadel jäi ta ainult pool tundi hiljaks ning saime varem parki ja korralikud täis päevad teha.

Laupäeval käisime 3000 m kõrgusel andmeid kogumas. Mõnus oli vahelduseks teistsuguses keskkonnas olla. Ei pidanud ennast läbi tihniku pressima vaid sai lahedalt mätaste vahel jalutada. Aga nii kõrgel on ikka tunda, et õhk ei ole enam nii tihe, vahepeal pidi ühe hingetõmbe asemel kaks tegema.

Töö koha pealt nii palju, et nüüd on mul forest hog’i kaka leidmise asemel vaja seda mitte leida, sest seda on igal pool ja nii ei saa ma vett pidavat kokkuvõtet teha. Otsustasime, et ma peaks veel teist meetodit ka kasutama, et andmeid koguda. Tööd jätkub.

Järgmisel nädalal lähme jälle kõrgustesse ning jääme sinna paariks päevaks telkidega. Ilmselt lähme kolmapäeval, aga siin ei tea kunagi, millal miski täpselt juhtub. See koht tundub jutu järgi väga ilus olevat. Eks ma muljetan järgmisel pühapäeval.

Natuke hakkab koduigatsus tulema. Ühest küljest ei taha ma veel ära minna, sest tööd on vaja palju teha, enne kui saab rahuliku südamega lahkuda. Aga mul hakkab tekkima igatsus tuttavate ja “omade” asjade järele. Aafrika on üks kummaline koht, ilus, aga kummaline. Siin pole peaaegu miski sarnane Euroopaga. Tõsi, ilm on meil Eesti suvega üsna ühesugune. Vahepeal on ilus, soe ja päikeseline, aga siis võib nädal aega järjest olla pilves ja vihmane (siin on tegelikult rohkem udune kui vihmane. Ma pole veel elu sees nii palju ja paksu udu näinud.)

Kuni me saame iga päev väljas käia ja endmeid koguda on kõik tegelikult hästi, sest siis pole aega ega jõudu millegi muuga tegeleda. Vabad päevad on need, mis vahepeal natuke nukraks teevad. Aga tegelikult pole enam üldse väga palju jäänud, kaks ja pool nädalat. Ning selle ajaga pean ma veel palju andmeid saama, seega pole hullu. Mööda metsa kolades läheb aeg ruttu ja mõtted püsivad pidevalt töö juures.    

Teie nautige aga seniks suve. Tundub, et ma olen tagasi tulles see kõige kahvatum