Reedel lendan jälle Manchesteri. Ma pole veel otsustanud, kas ma tahan sinna tagasi minna või mitte. See sama dilemma on mindi vist kõik need 3 aastat vaevanud. Või noh, mis ta nüüd just vaevab. Minna tuleb ja ega siin midagi arutada pole, kas tahan või mitte. Mis mind lihtsalt natuke imestama paneb, on see, et minemine läheb iga korraga raskemaks. Võiks ju arvata, et harjud ära ja lõpuks on nagu rongiga Tallinnasse sõitmine. Aga vot ei ole. Tõsi see aasta on tegelikult põhjust tagasi minemise üle rõõmustada küll. Mind ootab maailma armsaim poiss ning mul on lõpuks päris korter, mis on ilus, väike ja ainult ühe korterikaaslasega. Ma saan jälle näha oma poisse, kes on mulle kalliks saanud. Lõpuks ootan ju tegelikult kooli algust ka, sest see on ikkagi viimane aasta. Ma arvan, et tuleb põnev ja väljakutseid pakkuv. Loomulikult ka minu toredad trennid ja trennikaaslased. Kõige selle kõrval on siiski raske ennast kodust jälle kohvriga minema asutada kui tead, et järgmine kord tulles on juba lumi maas. Eriti kuna see suvi jäi siin oldud aeg lühikeseks. Kodu on muutunud selliseks võlu kohaks, kus kõik muremõtted ja probleemid ära kaovad. Ega nad tegelikult ju kuhugi ei kao, aga siin tuleb neile MITTE mõtlemine kuidagi väga hästi välja. Lihtsalt istud oma kohvitassiga trepil, vaatad sinist taevast mõne üksiku pilvega, päike on soe, kärbes üritab korduvalt sinu kõrvalestal maanduda, muru on natuke liiga kõrgeks kasvanud ja tahaks niitmist ning siis lihtsalt ei saa parata kui mõtled, et elu ikka kuramuse ilus ja mõnus praegu. Ma ei püüa praegu kirjanduslikult romantiline olla. Ma täiesti tõsiselt leidsin ennast nii istumas ja mõtlemas. Ma saan ka aru, et ega vananaiste suvi lõputult kesta ja varsti lähevad puud raagu ja muda on põlvini, aga siis on jälle nii hea sooja pliidi ees istuda ja teed luristada. Kodul tundub lihtsalt iga probleemi jaoks lohutus olemas olevat. Kui mul on Inglismaal mõned inimesed, kes südamesse pugenud siis siin on neid südame-elanikke ilmselt kaks korda sama palju. Meil on Skype ja Facebook ja mis kõik veel ning jumal tänatud, et need on, aga see pole ju ikkagi päris see. Läbi ekraani kallistada ei saa. See paneb mind vahel kartma, et jään mõnega neist, teist, kaugeks. See on ka minu enda süü, aga ega ma seda meelega tee. Eks me kõik mõtle, et homme helistan ja homme kirjutan, täna ei jõua enam. See kõik kokku teeb ühe supi, kus alati ei saagi aru, kas ma olen nüüd õnnelik või kurb minemise üle. Aus vastus on vist, et mõlemat.
"To be wihtout some of the things you want is an indespensable part of happiness." B. Russell
Blogikorra järgmine punkt - mul hakkab viimane, neljas aasta. See tähendab, et ma olen juba 3 aastat Inglismaal elanud ja õppinud. Kuhu see aeg kadus? Ühtlasi tekitab see ka küsimuse, et mida ma siis aasta pärast oma elukesega pihta hakkan? See küsimus on nii mul endal kui ilmselt teistelgi. Hetkel on aus ja puhtsüdamlik vastus, et ma ei tea. Eks mingeid mõtteid mul ikka on, aga praegu on need veel väga laial skaalal ja kõiguvad variantidest minna Põhjanabale uurijaks kuni selleni, et võiks hakata kodus kompostihunnikus vihmausse kasvatama. Okei, need variandid pole veel kaalumisele tulnud, aga mine sa tea. Tegelikult, et sellele küsimusele vastata, pean tegema üsna mitu vähemalt minu jaoks kaalukat otsust. Paraku pole nende langetamine kergete killast, seega lükkan ma seda sujuvalt edasi. Siiamaani on aga elu näidanud, et mingi hetk loksuvad asjad paika. Ega ma maailma peale päris ripakile ikka ei jää.
Ning lõpetuseks. Lugesin täna Postimeest ja see ajas mulle ausalt öeldes kananaha ihule, sest millegi pärast polnud ma sellele enne mõelnud. Ainus, mida ma ütlen, on et lõpetage see sõda kiiremas korras, sest ma ei taha, et minu vend sõtta minema peab.
 |
| 16 aastat :) |
 |
| Sest september on ju ikka põhupallide aeg |
 |
| Natuke napakad :) |
No comments:
Post a Comment