Helina eluülikoolis: Tagasi Manchesteris

Nädalake nüüd Inglismannide maal jälle oldud. Reedel maandudes võttis James mind lennujaamast peale, sellise teenindusega võib lausa ära harjuda. Kuna Beti oli söömas, pidime temalt võtmeid võtma minema, aga siin on hetkel mingid teetööd. Lõpuks sõitsime kaks ringi ümber kvartali ja lõpuks hüppasin autost välja ikkagi suvalises kohas, et ruttu võtmed ära tuua. Oma uude koju jõudes, olime mõlemad näljased, seega ma lihtsalt panin oma kohvri tuppa ära ja läksime kohe sööma. Õnneks elan ma kohe curry mile'i alguses seega söögikohtadest siin puudust pole. Pärast pakkisin oma asjad lahti. See aasta oli see kõik ikka palju mugavam, sest asjad juba ootasid mind, võta ainult kotist välja ja leia sobiv koht.

Kui pakkimine tehtud, siis pakkisin uuesti koti, seekord natuke väiksema, ning sõitsime Sheffieldi. Mul oli selline tavaline, natuke räbal tunne, nagu ikka pärast kodust ära minemist ning ma ei tahtnud üldse mõelda selle peale, et peab minema süüa ja rätikut ja patju ostma. Seega olin ma rõõmuga nõud minema Jamesi juurde ja endale paar lisa päeva ostma, et mitte veel ülejäänud maailmaga tegeleda.

Kuna ta naabril oli lapäeval sünnipäev ja ta oli lubanud peo ettevalmistusega natuke aidata siis olime seal mõnda aega. Ma nägin esimest korda tema uut autot ja ma pean tunnistama, et kuigi ma endiselt arvan, et see on natuke hull ja tobe auto, siis tegelikult on see ka päris lahe ja ringi sõites oli mul katkematult lollakas naeratus, sest see oli lihtsalt nii lõbus. Ma sain ka esimest korda inglise autoga sõitmist proovida ning vasak käsi ei ole ikka käigu vahetamiseks mõeldud. Aga põllu peal sain väga hästi hakkama. Vaatasime veel Harry Potterit, sest ma hakkain kodus raamatuid uuesti lugema, aga kaasa ma neil loomulikult võtta ei saanud. Ning alternatiivina otsustasin, et vaatan siis kõik filmid uuesti üle. Kuna James on tegelikult vist isegi suurem spetsialist Potteri alal kui mina, siis kes võiks veel parem kaaslane olla. Õhtul käisime sünnipäevapeol ka. Muidu oli väga tore, aga DJ-ga olid nad küll natuke puusse pannud ning see ei olnud ainult minu arvamus. Pühapäeval tuli Matt hommiku poole meie juurde ja tegime väikse laskmis võistluse. Ühe korra võitis James, aga teise korra mina. Proovisin tema ambiga? ammuga? ka lasta. Kui püssid mulle meeldivad ja tavalised vibud on ka toredad, siis amb on ikka üks päris hirmutav asi. Nool läheb nagu sula võisse. Pärast läksime Matti juurde ja tegime mõnusa pühapäevase lõunasöögi. Õhtul toodi mind jälle Manchesteri tagasi.

Esmaspäev läks suuremas osas poodlemise tähe all. Hommikul oli vaja kõige pealt poodi hommikusöögi asju ostma minna. Siis oli vaja minna suuremasse poodi muud söögi kraami ja rätikut ja veel nipet-näpet osta. Uusi korralikke patju oleks ka vaja, aga neid ei hakanud veel ostma, sest siis poleks midagi muud kotti mahtunudki. Pärast oli veel teise poodi juurikaid ostma vaja minna. Lõpuks võttis see poodide vaher sebimine tossu täitsa välja. Enesetunne oli ka veel selline natuke kahtlane. Natuke oli koduigatsus ja uue kohaga polnud ka veel päris harjunud. Tuba tundus oma valgete tühjade seintega väheke kõle. Aga õhtul tulid veel kohalikud eestlased meile, tegime süüa ja rääkisime juttu. Täitsa tore oli kõiki näha pärast suve. Kõik kiitsid meie korterit. Tegelikult see ongi kena korter, aga eks natuke võtab ikka aega see sisse elamine.

Teisipäeval läksin hommikul jooksma. Meil on kohe maja taga väike park, kus saab joosta küll ümber pargi. Aga selle väravad tehakse alles kell 8 lahti. Kuna mul oli see päev varajane ärkamine, siis olin ma juba 7 ajal jooksma. Okei, mõtlesin, et jooksen siis ümber kvartali, aga suutsin hoopis ära eksida. Mitte totaalselt õnneks, kokku saigi paras poole tunnine ring. Siis olin terve päeva kuni kella 4ni freshers fair'il meie kickboxi klubi reklaamimas. Rahvast oli murdu ja lõpuks tüütas ära sama jutu rääkimine kõigile, aga polnud väga hullu. Õhtul läksin veel Luke'i sünnipäevale. Olime paar tundi pubis. Tore oli jälle osasid oma poisse näha. Koju jõudes oli aga selge, et ma olen põiepõletiku saanud. See õlu, mille ma jõin ei aidanud ilmselt üldse kaasa. Nii ma istusin kella poole 3ni vetsus.

Kolmapäeva hommikul jätsin fair'ile minemise ära, sest ega ma seal muud peale vetsu vahet käimise poleks saanud teha. Olin kodus. Pärast lõunat läksin paariks tunniks siiski meie Eesti society lauda istuma. Koju tulles ootas mind tore üllatus - mu uus telefon oli kohale jõudnud. Aga nagu minu puhul tavaline, siis tehnikaga lähevad asjad mul ikka üle kivide ja kändude. Kuna sellesse telefoni läheb natuke väiksem SIM kaart kui mu vanasse, siis lõhkusin ma oma SIM kaardi selle väiksemaks tegemise käigus ära. Õnneks sain ma kohe uue osta ja paari tunni pärast oligi mu telefon jälle töökorras. Kõik kontaktid küll kaotasin, aga see on väike mure, sest need saab ju alati uuesti küsida. Õhtul vaatasime veel Bati ja Sandriga mingit kummalist ja nalajakt USA telesaadet. Pool magamata öö tõttu olin ma väsinud ja läksin varakult magama.

Täna käisin hommiku poole linnas ja ülejäänud päeva veetsin kodus pesu pestes ja muid toimetusi tehes. Hakkan vist vaikselt uue koduga harjuma ka. Meil on siis veel üks huvitav asi. Inimesed, kes välja kolivad, jätavad prügikastide juurde igasuguseid asju nagu mööblit, ja muid majapidamis asju. Enamik neist on täiesti ilusad ja korralikud. Beti sai sealt endale ilusa pesukasti ja mina peegli. Ning üks päev oli koridori jäetud täiesti töökorras printer. Koos karbi dokumatidega. Tint on ainult otsas. Niiet meil on nüüd isegi printer olemas!