Minu seni aja suurim saavutus, mille tarvis on valatud verd, higi ja pisaraid, sõna otseses mõttes |
Kogu sellest trallist tingituna on viimased paar nädalat vaevanud mind selline kõikehõlmav väsimus, et jube. Eelmine nädal võitlesin ma trennides ikka kõvasti iseendaga, et trenn lõpuni vastu pidada. Kuid nädalavahetusel oli nagu tellitult meil ronimisreis Peak District'i, ideaalne võimalus natuke puhata ja lõõgastuda.
Kui meie lõpuks õhtu pimeduses laagriplatsile jõudsime, ootasid James ja Matt meid juba lõkke ja valmis telkidega. Mul polnud vaja teha muud kui meie telki sisse kolida, viskipudel lahti korkida ja koht lõkke ääres sisse võtta.
Küljealune oli meil ka lausa luksuslik, kahekohaline õhkmadrats, padjad, paks tekk. Laupäeval jäime Jamesiga kauemaks laagrisse, sest ta oli natuke liiga entusiastlik viski maitsmisega. Aga see andis mulle hea võimaluse lihtsalt pikutada ja tukkuda. Pärast lõunat sõitsime natuke niisama ringi ja otsisime teised üles.
Seal olid sellised toredad karvased lehmad |
Õhtul käisime pubis söömas ja nautisime soojust. Minu lasanje maitses ka erakordselt hästi. Laagrisse naastes, üritasid teised tuld uuesti põlema saada, aga kuna see neil väga ei õnnestunud siis ma lõin käega ja ronisin Jamesi kaissu, kus oli palju soojem. Ning see öö oli kuidagi eriti magus uni, ma ei mäleta millal ma viimati nii hästi magasin. Pühapäeval oli ka eriti mõnus ilm, päike paistis terve päeva ning tuulevarjulises kohas oli ka mõnusalt soe. Ma ronisin ka oma ühe kohustusliku raja. Suurema osa päevast mõnulesime niisama ja uitasime ringi kui teised ronisid.
Järgmiseks tuleb käsile võtta kursusetöö. Nädalavahetusel on Jamesi sünnipäev ning järgmisel nädalal tulengi juba koju.
Kohtumiseni
No comments:
Post a Comment