Nonii, peaaegu 2 nädalat vabadust on juba seljataga ja nädala pärast tulengi juba koju. Eelmisel kolmapäeval oli Betil sünnipäev ja õhtul oli Ewerti ja draakonite kontsert. Kuna ma ostsin suures tuhinas Jamesile ka pileti, siis tuli tema ka õhtul Manchesteri. Istusime koos paari teise sõbraga enne kontserti meie juures, sõime minu küpsetatud šokolaadi kooki ja jõime veini. Kella 7 ajal jalutasime Deaf Institute'i, kus kontsert toimus. See oli sellises üsna väikeses ruumis, inimesi just murdu ei olnud, aga nii oligi hea, keegi ei elanud seljas. Peale meie oli seal veel paar meie kohalikku eestlast. Kontsert ise oli jube hea. Nad mängisid lugusi uuelt plaadilt ja Good Man Down ja In The End tulid ka ära. Meie loomulikult vastasime nende küsimustele ikka kõvasti ja eesti keeles, mis neid parasjagu muigama võttis :) Pärast saime veel autogrammi ja pilti ka teha. Mina jäin küll väga, väga rahule ja suur naeratus oli kuni magama minemiseni suul.

Kontsert

Meie rõõmus seltskond 

Uus plaat koos kõigi autorammidega

See oli üks ütlemata tore viis oma ülikooli lõpetamist tähistada. Nädalavahetusel läksin Sheffieldi ja laupäeval käisike Jamesiga Yorkis. Kuna ma olen nii palju kuulnud, et see on väga ilus linnake, siis tahtsin ise järgi vaadata ning kuna see pole Sheffieldist väga kaugel, siis tegime väikse väljasõidu. Käisime Yorki vangikoobastes. Seal on erinevad ruumid, kus näitlejad mangivad/jutustavad kuidas asjad keskajal seal toimusid. Kokku oli vist 7 tuba ja nägime kõike: timukaid, katku, kohtumõistmist, nõidasid. See on korraldatud nii, et vahepeal peavad külastajad näitemängus osalema ja meid üritatakse pidevalt ehmatada ja kiljuma panna. Ruumid on hämarad ja vahepeal kustutati tuled ära jne. Jamesil oli üsna lõbus vaadata, kuidas ma iga natukese aja tagant kiljatasin ja temast kinni krabasin. Päris lõbus ja hirmus oli. Käisime veel söömas ja jalutasime natuke niisama ringi. Oli tõesti armas väike linnake, umbes nagu Viljandi. Õhtul tegime veel süüa ja kutsusime naabrid ka kampa. 

Pühapäeval magasime, tegime trenni, vaatasime "Nagu kaks tilka vett" ja mina küpsetasin kooki. Õhtuks olime naabrite juurde sööma kutsutud. Kõik kiitsid mu pagari oskuseid ja peaaegu kogu kook pisteti nahka. Kuna naabrinaine Ruth on hetkel beebi ootel, siis kuidagi läks jutt selle peale, et lapse sugu saab ennustada kui panna sõrmus paela otsa ja seda ema kõhu kohal hoida. Kui sõrmus hakkab tegema ringe, tuleb tüdruk, kui pendeldab edasi-tagasi tuleb poiss. Laura ja Lawrence proovisid kätt, aga ei tulnud väga välja. Ma olen seda mitmeid kordi teinud (ennustanud kui paju ja mis soost lapsi keegi saab) niiet, ma siis võtsin asja enda kätte ja voila - tüdruk tuleb. Nad pärast kahtlustasid, et äkki ma olen nõid, niiet ma ravimtaime teedest ei hakanud parem rääkima. 

James arvas, et minu välimusele võiks väikse täienduse teha

Natuke minu edasistest plaanidest ka. Ma olen siiamaani pidevalt muretsenud, kuidas ma raha oma magistri eest maksmiseks kokku saan. Kui ma esmaspäeval faktidele otsa vaatasin ja natuke arvutamist tegin siis sain ma aru, et nende võimalustega, mis meil hetkel on ei mängi kuidagi välja. See aga põhjustas mul täieliku paanika ja korraliku nutuhoo. Kui ma siis nuttes telefoni otsas Jamesiga rääkisin, suutis ta mind veenda, et see pole tegelikult maailma lõpp veel kui ma oma õpingud aasta võrra edasi pean lükkama ja vahepeal töötama. Ta veenis mind ka, et ma ei pea ettekandjana töötama või pubis õlut valama. Kui ma teisipäeval veel Huw'le aitäh ja head aega ütlema läksin, siis sain ma terve tunni pikkuse karjääri nõustamise ning ta ütles täpselt sama, mida James: see ei ole maailma lõpp kui ma aasta vahepeal töötan. Ning ta näitas mulle, et tegelikult on minu erialaga seotud töökohti saadaval küll ja kui ma oma CV kallal natuke nokitsen, siis ei peaks ma ka töökoha saamise pärast väga palju muretsema. See rahustas mind lõplikult maha ja nüüd on mul varuplaan olemas. Mul on veel üks võimalus suurem summa raha saada, aga see selgub alles mõne aja pärast. Nii kaua võtan Huw nõu kuulda ja puhkan natuke, võtan aja maha ning mõtlen veidi elu üle järele. Ja eks siis kuskil suve keskpaigas selgub, kas ma saan kohe magistrisse minna või lähen hoopis aastaks tööle. 

Homme on vaja juba pakkima hakata ja oma viimases trennis ära käia. Reedel tuleb võtab James mind ja kõik minu kompsud auto peale ja lähen tema juurde, kus ma olen kuni kolmapäevani ja siis tulengi juba koju :) 

Varsti näeme!