Käisime merd vallutamas

18. juunil käisime Hendriku sõbra Mildoni jahiga sõitmas. Kui me väikese hilinemisega liikuma hakkasime, olin nii õnnelik, et kas või hõiska rõõmust. Seltskond koosnes 12 inimesest (mina, ema, isa, Kristjan, Jane, Katrin, Urmas, Ene, Agu, Lauri, Hendrik ja Mildon). Meeleolu oli väga hea, kõik olid rõõmsalt elevil ja laeva meeskond( Hendrik ja Mildon), nagu korralikele meremeestele kohane, veidi rummine :). Kurss oli võetud Aegna saarele, kus plaanisime teha väikese pikniku. Mina sain endale parima koha terves laevas: seisin masti juures püsti, näkku puhumas mõnus meretuul. Kuna minnes oli lainetus üsna tugev, oli nii mõnelgi üsna paha olla ja kui mulle tavaliselt loksutamine ei mõju siis nüüd tean, et tühja kõhuga ei maksa jahil olla, sest siis läheb seest õõnsaks ja hakkab halb. Seega pidin iiveldusele korra alla vanduma, kuid see möödus õnneks kiiresti ja ei vähendanud minu vaimustust sugugi. Aegnale jõudes pakkisime oma korvid lahti ja sõime ning jalutasime veidi ringi. Peab ütlema, et see väike saar on äärmiselt ilus ja hoitud. Ja saarevaht Hugo'l on väga vinge puudest laotud kemmerg :) Tagasi sõitma hakates olid lained natuke väiksemaks jäänud ja ka tuul veidi vaibunud, seega olid kõigil märksa rõõmsamad näod :). Mina seisin jälle oma lemmikkohas ja lihtsalt nautisin, mul oli nii õnnis olla, et lihtsalt kogu sõidu ma ainult naeratasin, seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada.... See oli kindlasti armumine esimesest sõidust! Kapten lubas mul lahkelt, alatikui tahtmist on, nendega ühineda ja koos purjetama minna. Loodan seda võimlaust sel suvel kasutada. Ning hea nõuanne ka teistele, parim rohi merehaiguse vastu pidi olema rumm ;). Sadamasse tagasi jõudes ei tahtnud ma kohe ära minnagi, nii väga hakkasin seda väikest valget jahti armastama. Suured tänusõnad meie kaptenile, kes on väga-väga tore inimene! See oli üks äärmiselt tore laupäev ja ma loodan, et see ei jää viimaseks :)

Tuul ei lükka paati edasi, vaid purje taha tekkiv hõrendus hoopis tõmbab paati edasi.