The Roaches

Reedel kella 6 paiku õhtul startisime ronimisklubiga väiksele nädalavahetuse ronimisreisile. Pean tunnistama, et ma ikka tõsiselt mõtlesin, kas see on hea mõte, arvestades, et me telkisime. Novembris.
Igatahes sõit kestis umbes tunni ja oli kohati üsna meeleolukas. Esiteks oli pime ja Inglismaa väikeste külade teed on äärmiselt kitsad ja kurvilised (kuid kõik on asfalteeritud). Selleks, et vastu tulev auto saaks mööda minna, tuleb peaaegu alati nii tee serva võtta kui võimalik ja siis jääb küljepeeglite vahele tubli 10 cm. Mõned kurvid olid lausa nii järsud, et meie oma minibussiga ei saanudki neid ühe korraga võtta vaid pidime vahepeal tagurdama, ja siis uuesti kurvi võtma. Kohale jõudes, hakkasime niiöelda parklasse sõitma (loe: lihtsalt muruplats), aga enne tuli selline tõus võtta, et kõik pidid bussist välja ronima ja selle mäest üles lükkama. Ja siis tuli välja, et see oli vale parkla! Sõitsime siis jälle mäest jälle alla. Bussi lükkamist oli üldse palju, sest maapind oli väga märg ja pehme, niiet iga kord kui parklast liikuma oli vaja hakata, pidime selle kõigepealt liikuma lükkama.
Kohale jõudes ei olnud ma kogu ettevõtmisest väga vaimustuses, sest õues oli külm ja märg ning idee telgis magamisest ei olnud väga kutsuv. Panime siis taskulampide valgel telgid püsti ja üritasime mingitki lõket tegema hakata, et natukene sooja saada. Ei õnnestunud eriti, sest kottpimedas ei ole esiteks väga kerge lõkkematerjali leida ja teiseks oli kõik märg. Mingi hädise tule me siiski saime, aga sooja see küll ei andnud. Seega tuli selga tõmmata nii palju riideid kui võimalik. Lõpuks oli mul 7! kihti riideid ja natuke raske oli käsi liigutada, sest ma olin tõsine kubujuss. Soe ei olnud aga ikkagi, sest kui sul juba külm naha vahele on pugenud, siis ei ole vahet mitu kampsunit endale selga tõmbad, sooja ikka ei saa enne kui kuhugi sooja ruumi on võimalik minna. Aga seda võimalust meil polnud. Nii me siis seal ümber tule kössitasime, osadel polnud vist väga vigagi, sest õlut oli piisavalt varutud, aga mina ei suutnud lihtsalt külma õlut juua, ja wc (mis õnneks oli täitsa korralik ja ka soe) oli ka kaugel ja nii külmaga (maapinnal olid miinus kraadid) ei tahtnud eriti põõsas ka käia. Magama minnes panin kaks paari sokke jalga, kaks paari pükse ja neli kihti särke/pusasid ning õnneks sain ma 2 magamiskotti. Magada oli ikkagi natuke külm, aga mitte kõige hullem.
Hommikul ei olnud kõige värskem olemine ja vihma ka tibutas. Minul oli õnneks kiirpudru kaasas ja sain vähemalt süüa. Kuna enimkel süüa ei olnud, siis otsustati kohalikku pubisse sööma minna. See oli väga armas väike koht ja toredad omanikud. Kuna peale võileibade ei olnud muud lõunat ette nähtud (peale enda kaasa võetud müslibatoonid ja õunad) siis otsustasin ka ikkagi süüa. Oli täitsa hea. Sooja sai ka. Pärast hommikusööki sõitsime ronima. Selleks ajaks oli ilm ilusaks läinud ja isegi päike välja tulnud. Ronimise koht oli ilus, aga kuna oli külm ja sõrmed jäid ilma kinnasteta ruttu kangeks, siis ma ei roninud eriti palju. Millegi pärast olin ma seekord natuke arg, ei olnud üldse kindlast tunned ja vahepeal pidin ikka kõvasti julgust koguma, et edasi ronida. Aga muidu oli täitsa tore.
Õhtul korjasime sealt lõkkemterjali ka kaasa. Enne laagriplatsile minekut käisime veel poest ja ühest teepeale jäävast pubist läbi, et midagi sooja juua ja ennast natuke turgutada, sest õhtuks olid enam vähem kõik läbi külmunud. Soe kakao maitses äärmiselt hästi. Laagriplatsile tagasi jõudes ootas meil hea üllatus. Kuna seal lähedal oli ka üks skautide laager, siis olid nad seal varem juba lõket teinud. Seega kui meie tagasi jõudsime olid meil juba hõõguvad söed olemas ja terve hunniks puid, mida põletada. See õhtu oli kõvast parem, sest lõke oli täitsa arvestatav ja andis kenast sooja. Kella 12 ajal läksime veel väiksele jalutuskäigule vanasse ohverduspaika. See oli päris lahe, öösel pimedas kaljude vahel ringi tuiata. Tagasiteel suutsime ühe poisi kogemata ära kaotada, aga õnneks leidsime ta ikka üles. Pärast istusime veel lõkke ümber ja lõpuks panime kogu puumaterjali lõkkesse ja tegime täitsa suure tule. Siis tuli osadel poistel mõte hakata üle selle hüppama ja no mina ei saanud ju ka kehvem olla (me ju teeme seda sama jaanipäeval). See öö oli isegi täitsa soe magada ja uni oli päris hea.
Hommikul magasid kõik päris kaua ja pärast seda oli veel hommikusöögi tegemine, niiet ronima jõudsime üsna hilja. Osad ei viitsinud ronima minna (mina nende hulgas) kuna ilm oli vihmane ja niiske ning otsustasime hoopis minna väiksele jalutuskäigule ühe kalju/mäe otsa. Vaade oli ilus ja tuul kõva. Aga see täitsa vääris ette võtmist. Varsti pärast seda hakkasimegi kodu poole tulema. Tagasi sõites kippus hirmus uni peale, sest bussis oli soe ja ma olin päris väsinud.
Koju jõudes oli nii hea oma sada särki ära võtta ja kuuma duši alla minna. Ja voodis oli ka ütlemata hea magada. Matkamas käia on tore, aga pärast koju tagasi tulla on veel toredam. Paneb lihtsaid asju nagu soe tuba ju voodi hindama. Aga see oli siiski lõbus ja tore vaheldus, saada Manchesterist välja ja loodusesse vahepeal. Kui pilte saan, panen neid siia ka ülesse.