Tagasi reaalsuses?

Nüüdseks olen tagasi Manchesteris. Olen oma asjad uuesti oma tuppa kolinud, poes käinud ja esmavajalikku ostnud, isegi tööl olin juba eile (sellel suurel ManU vs. ManCity mängul ,kus City 4:1 võitis).

Kohvi/tee joomise koht. 

Seekordne tagasitulek oli isegi üllatavalt raske. Kui kodust tulema saamise ja lennujaamas lehvitamisega polnudki suuremaid probleeme, lennukis oli Heleni ja Kertu selts päästjaks, siis kohale jõudes oli ikka väga raske. Bussis tuli kõvasti huulde hammustada ja aknast välja vaadata. Oma täiesti tühja ja lagedasse tuppa jõudes ei olnud enesetunne sugugi parem. Kohe arvuti sisse ja netti. Huhh, sõber oli facebookis, vähemalt sai kellegagi rääkida. Aga ikka oli hirmus raske, peaaegu võimatu tundus ennast sundida oma asjadele järgi minema. Lõpuks võtsin ennast kokku ja tõin asjad Ricky juurest ära, läks täitsa ludinal, ei olnud mingeid viperusi. Tassisin oma tuppa, pakkisin lahti. Tore oli avastada, et mul on nüüd ikka tublisti vähem asju kui eelmine aasta. Lausa nii palju vähem, et sain endale aknalaua peale väikse istumise, kohvi joomise ja aknast välja vaatamise koha teha. Vaade on küll suuremas osas parklale, aga eks mõni inimene käib ka ikka vahetevahel mööda.

Esimene kooliga seotud asi on mul alles neljapäeval, siis saan tunniplaani ja kuulen täpsemalt mis see aasta toimuma peaks hakkama. Ma hoian pöialt, et tuleks piisavalt töökas aasta. Muidu ma tõesti ei tea, mis saama hakkab.

Ahjaa, elamisest niipalju, et see aasta on terve korter täis. Elan koos ühe ungari tüdruku ja 3 briti poisiga. Poisid muidugi ei korista, seega köök näeb välja üsna jube ja ega ma pidevalt nende järelt koristama ei hakka. Ilmselt ma vahel seda siiski teen, kui asi liiga hulluks läheb ja mul närv lihtsalt enam vastu ei pea.Üldiselt tunduvad enam-vähem, väga palju nendega kokku ei juhtu, kõik toimetavad rohkem vaikselt omaette.

Tegelikult olen aru saanud kui läbi mõtlemata oli minu otsus Inglismaale tulla. Aina rohkem jään hätta kui minult küsitakse, miks ma tulin.... päris aus vastus on, et ma ei tea. Sellel hetkel tundus see jube hea mõte, pea ees tundmatusse. Kui hakkan tagasi mõtlema, siis ma ei teinud ju isegi mingit eeltööd, ei uurinud linna ega isegi mitte väga ülikooli kohta. Kursus tundus huvitav ja selle kohta olin lugenud, enam-vähem sellega minu ettevalmistus piirdus. Ei otsinud ka mingeid alternatiivseid võimalusi Eestis õppimiseks. Ma küll teadsin (arvasin) et eks alguses on raske, aga kui ma kohale jõudsin siis see kõik lajatas mulle ikka sellise hooga pähe ja niitis jalust, et korralikult püsti sain ma alles sellel suvel. Nüüdseks olen aru saanud, et see ei ole minu koht. Ükskõik kui palju ma püüan ei suuda ma siin päriselt õnnelik olla. On paremaid aegu, kus ma tunnen ennast normaalselt ja otseselt millegi üle kurta ei saa, aga seda päris head tunnet ikka ei ole. Kui ma peaksin praegu otsustama, et kõik. mulle aitab ja oma seitsme asjaga Eestisse tagasi tulema siis mul ei oleks kahju, ei oleks kahju pooleli jätta seda kõike. Ma ei tee seda muidugi, selleks olen ma liiga kohusetundlik ja kool mulle siiski meeldib, see on ka ainus, mis mind siin hoiab. Ning nagu kõigel on kaks otsa, siis need 4 aastat, mis ma siin kokku veedan, on lõpuks kindlasti minu elu ühed kõige õpetlikumad. Tagasi tulles olen ma kindlasti palju, palju tugevam ning tean iseenda kohta rohkem kui oleksin õppinud mugavates tingimustes sama ajaga. Ilmselt on ka minu tuleviku sihid natuke konkreetsemad. Sest praegu (vähemalt praegu) tean ma üsna täpselt, mida edasi tahan teha. Õigem oleks vist öelda, mul on unistus sellest, mida tahan teha kui olen siin selle kooli lõpetanud. Ning, et oma unistust püüda ja selleni ka jõuda, otsustasin, et pühendan need 2 aastat täielikult õppimisele, see on minu prioriteet. Siiamaani on õppimine nagu natuke tagaplaanil olnud, sest pidevalt oli pea mõtetest sassis ja tööle keskenduda keeruline. Praegu tunnen kuidas mul on suur soov juba kooliga pihta hakata. Loodan, et kui pingutan ja tahan, soovin ning teen nii hästi kui oskan, siis saavutan oma unistuse.
Mulle on kuskilt (ma ei tea miks ja millal) tulnud üks ilus mälupilt tulevikust. Selles kaadris olen ma Tartus, ühe ilusa ja hubase korteri köögis (kus toimuvad alati parimad peod eksole :), joon teed ning naeran. Sellel pildil pole teisi inimesi, aga ma tean, et kaadri taga on minu ümber mulle kallid inimesed ning ma tunnen ennast sellel hetkel kõige paremini maailmas. Võib tunduda tobe, aga see lohutab, sest ma tean, et see kaader, pildike saab päris eluks :)

Ning endiselt on minu suurimaks hirmuks see, et te mind unustate. Aga ma tean, et tegelikult te seda ei tee.
http://www.youtube.com/watch?v=H2YT3drds8E (miskipärast ei saa ma siia lugu üles laadida, aga klõpsake aadressil ja kuulake kindlasti!)