Suvi 2013

Mäletan kuidas lapsena soovisin alati, et kevadel oleks esimene liblikas, keda näen, kollane. Sest see pidi tähendama, et tuleb kuldne - hea suvi. Kirju liblikas omakorda tähendas kirjut suve - nii head kui halba. Seekordne suvi on kohe kindlasti väga kirju olnud. Kuid tagasi vaadates oli helgeid toone siiski paljupalju rohkem.  Tegemisi on olnud tihedalt, suutsin hoida tööd, puhkust ja lõbu täitsa heas tasakaalus. Loomulikult olid mu plaanid ja soovid tegemiste osas tunduvalt suuremad, aga kõik need poleks vist isegi parema tahtmise juures ühte suvesse ära mahtunud.Sest nii väga kui ka ei tahaks suvepäevi pikemaks venitada, on ka neis 24 tundi.
Tööl käimisest olen siin juba rääkinud ja ei hakka ennast kordama. Aga peale töö oli ju ka lõbu. Aitäh Helerin! Sa olid parim kaaslane ja pinginaaber minu Süveööülikoolis :) Tallinn sai kohe kindlasti palju tuttavamaks selle suvega. Ning Eestit sai ka natuke nähtud. Sõpradega küll telkima ei jõudnud, aga selle eest sai seda teha perega. Mis toob mind selle juurde, et olen ikka üks õnnelik tädi ja peaaegu tädi. Loodan, et mu väiksed plikad mind vahepeal nüüd jälle ära ei unusta. Ning kodu on lõpuks ikkagi üks maailma parim koht, kuhu on alati hea tulla ja kust on alati natuke kahju ära minna. Siin on lihtsalt nii palju häid asju.
Kuid ega vaheaeg ülikoolist tähenda veel ,et õppimine sootuks soiku jäi. Eluülikool käis täistuuridel edasi ning üht koma teist on jälle selgeks saanud... eksamiks kujuneb järgnev kooliaasta Inglismaal. Sain aru, et olen viimased 2 aastat kreenis olnud, aga minu jaoks esialgu natuke ehmatavalt ja järsku, lükati mind jälle vertikaali, pandi uuesti oma jalgade peale seisma. Aitäh Sulle!

Viimasel 2 ööl on mul olnud natuke raske uinuda, sest peas kihutab miljon mõtet pidevalt ringi. Peale selle ajan ma ennast närvi sellega, et pean oma asjad jälle ümber kolima. Mulle kohe täiesti ausalt ei meeldi kolimine, kui ma saaks, jätaksin selle südamerahuga tegemata, aga päris ilma vist ikka ei saa.

Artikkel, mis pani mõtlema ja torkis ebamugavalt. Tõstatas minus jälle küsimuse, kas ma ikka olen õiged ja läbi mõeldud valikud teinud?  http://arvamus.postimees.ee/2055944/martin-ellermaa-hea-nohik-arka

Kas ma tahan homme 11.20 lennuki peale istuda ja tagasi Manchesteri lennata? Natuke tahan ja natuke ei taha. Õppida tahaks küll juba, viskaks hea meelega neile paar esseed valmis ja kuulaks loengutes, mida mu kallid õppejõud räägivad. Loodan, et tuleb huvitav aasta. Aga nagu ikka, on natuke kahju ära minna. Kuid seekord ma tean, et te ei kao kuhugi ja olete ainult ühe klahvivajutuse või hiireklõpsu või kõne kaugusel. Ning tegelikult tulen juba varsti tagasi :)

Panen siia mõned meeleolukamad pildid ka suve meenutama