Täpselt kuu aega tagasi kirjutasin viimati. Ei olnud aega ega viitsimist või jõudu kirjutada. Tegemisi oli ikka, käisime tradistsiooniliselt ronijatega uisutamas. Sain oma järgmise vöö. Viimasel nädalavahetusel oli mul varajane jõulupidu Jamesi perega ja sai juba esimesed kingid vahetatud.

Koju jõudes polnudki nagu suurt aega aega maha võtta. Oli vaja siin ja seal käia, siis tuli Teele-Riin meie juurde ja tema sul juba midagi muud teha ei lase ja hoolitseb varmalt, et sul pidevalt käed-jalad tegemist täis oleks. Siis hakkas juba jõulutrall. Ma tunnen iga aasta, et kogu see jõulude värk hakkab mind natuke ära tüütama. Mulle meeldib kinke teha ja selle vastu pole mul midagi. Aga see üleüldine närvitsemine ajab mind ka juba närvi. On sellel vahet, kas sul on põrandad pestud või mitte? Kas keegi tunneb puudust kui sul puudub laualt see üks asi, mis sellest, et seal juba sada asja on ja ruumi nagunii pole? Miks peab kõik joont mööda sirge, sekundi pealt täpne ja perfektne olema? Hea tuju ja rahulik meel on minu meelest suts olulisemad. Tahaks hoopis ukse kinni panna, küünla süüdata, võtta tassi teed või hõõgveini ja lihtsalt olla.

Siis tuli vahepeal James siia. Aastavahetuse veetsimegi rahulikult kodus olles. Käisime saunas ja jooksime lavalt lumme. Sõime. Vaatasime telekat. Pidasime aasta viimase nupumängu duelli (mille ta minu meelepahaks võitis). Lasime saluuti. Soovisime head uut. Valasime õnne. Ja olime mõlemad rahul. Tegelikult olime terve selle nädala kodus, isegi alevis ei käinud. Käisime hoopis metsas, soome kelguga sõitmas, tegime lumememme ja lõket. Täna saatsin ta jälle tagasi.

Homsest alates lõppeb minu puhkus ja hakkab "kiire, kiire töö" nagu Kreisiraadio kunagi targalt ütles. Järgmiseks esmaspäevaks on mul plaanis üks essee kirjutada. Teisipäeval (13.) lähen Inglismaale tagasi. Ma natuke kohe kardan seda, sest nüüd pole enne 8. maid hoo ega hoobi vahet. Üks tähtaeg ajab teist taga ja mine sa võta kinni, et milline see tähtsam on ja mille võib natuke üle käe teha. Olgem ausad, ega ma nagunii ühtegi neist ülekäe ei tee. Aga selle eest lõpetan mõnusalt varakult, 7. mail on mul viimane eksam ja pärast seda olen ma lõpetanud. Tulemused, tunnistus ja mütsi õhku loopimine on ilmselt kuskil juuli alguses. 8. maiks on mul juba plaan paigas. Aga enne tuleb sinnamaani elada.

Möödunud aastast võin nii palju öelda, et see oli hea aasta. Oli ka raskemaid aegu, aga need teevadki tugevamaks. Tegelikult oli ikka väga hea aasta. Alati jääb midagi tegemata ja ikka oleks tahtnud rohkem teha, näha ja olla, aga kõike lihtsalt ei jõua. Uusaasta lubadusi ei ole ma juba mitu aastat osanud anda. Üldiselt olen ma nagunii seda meelt, et ära anna lubadusi, mida sa pidada ei suuda. Seega ilusamaks, targemaks ja tublimaks hakata ma ei luba. Eks ma jõudumööda ikka püüan, aga samas kui nässu läheb, siis ei saa keegi näpuga vibutada. 2015 tundub stardi joonelt vaadates ka täitsa huvitav. Natuke hirmutav ka, sest ülikool lõppeb ja loodetavasti hakkab uuesti magistri vormis. Aga loodetavasti uues kohas. Otsast algamine on aga alati natuke jube ja nõuab jälle uut harjumist.

Soove on mul uuele aastale küll. Rikkaks tahaks saada, et siis kohe jälle kõik raha ära anda. Maratoni tahaks joosta. Tahaks näha mitmeid inimesi, keda juba häbematult pikka aega näinud pole. Paksemat nahka tahaks. Kooli tahaks heade tulemustega lõpetada. Tahaks aja natukeseks seisma panna ja lihtsalt omaette olla. Ja siis muidugi maailma rahu ja et jäämäed enam ei sulaks.